Rindeteade. Uued lokatsioonid.

Niina:
Ma ei teagi, kumb on parem, kas veeta nädal aega järjest võttegrupiga papist uuselamu steriilses korteris (sokkis, pead-jalad koos) või neli sigapikka päeva sitases, külmas ja niiskes mahajäetud katlamajas. Papist toas muidugi olid tingimused nii sanitaarhügieeniliselt kui ka temperatuuriliselt üsna inimlikud. Pluss platsil viibivad sülearvutid, millega andis töö käigus raporteid teha ja passimisaega muudmoodi kasulikult tarvitada. Katlamajas seda luksust ei ole, küll aga hoiab välistemperatuur näiteks silmi kinni kukkumast. Samuti mõjuvad ergutava sutsakana ka katlamaja küljest randomly kukkuvad tükid. Meeleolud vahelduvad ekstreemi-eufooriast kõikehõlmava tülpimuseni, seda esimest jääb küll järjest vähemaks. Ei ole enam seda sära silmades ja rammu kätes. Mõned päevad tagasi käis platsil kaameraassistent teise täispika filmi pealt ja kurtis, et neil oli olnud pikk päev, 13 tundi. Eesti parim (loe: ainus) valgusmeister soovitas tal selle peale oma sanatooriumisse tagasi minna. Et meil isegi ei planeerita nii lühikesi päevi, rääkimata tegelikest. Samas, jäänud on veel 4 päeva, siiani on võetud üle 800 kaadri, ligi 300 on veel teha. Njah. Inimesed, kes sellel alal töötavad, on aga endiselt toredad. Ja ka klapi amet on jumala tore, kuigi oma uudsuse ja latikõrguse ammu ammendanud. Ma usun, et samuti on tehtud kõik maailmas eksisteerivad klapinaljad, v.a. klapi kinniklammerdamine ja -liimimine, sest selleks on see elektrooniline riistapuu liiga a) kõva või b) kallis.

PS. Järelejäänud võttepäevade arv on dramaatiliselt pöördvõrdeline nii päevade pikkuse kui väsimuse hulgaga.