Üks päev veel, mu Johnny, üks päev veel

Niina:
Tänane, teiste inimeste jaoks pühapäev, algas sellega, et grimmikunstnik astus karavanist sirge jalaga minu juurde ja värvis mul suu punaseks. Järgnes selgitus, et huulejälje tekitamiseks meesnäitleja põsele on vaja huuledublanti. Ahah. Amet mul selline. 6 duublit ühte ja 2 duublit teist kaadrit. Enne klapilaksu huulevärvi värskendus. Pärast võtet kinkis meesnäitleja rekvisiit-roosikimbu mulle. Edasi koosnes võttepäev Sikupilli keskkoolist, kuhu aeti kokku 30 mudilast. Mudilased aga on suurte inimeste meelest hirmus nähtus ja ilmselgelt võimetud näitlema. Mistõttu pärast pikka-pikka sättimist algas paaniline mudilaste salvestamine. Tundsin ennast oma klapiga nagu karv kaadris. AUSALT, uskuge, lapsed on ka inimesed ja TEGELIKULT saavad aru, kui neid juhendada. EI PEA paaniliselt esimese 5 minuti jooksul KÕIKI kaadreid ära võtma. Päriselt ka. Ja ma ei salli absoluutselt idikatest vanemaid. Stiilinäide: armas väike tüdruk istus klaveri taha ja enne, kui ta kaane tõsta jõudis, suutis ema talle paari konkreetse lausega selgeks teha, et ta ei oska mängida, et ta peaks minema klaverikooli ja et kõrvad hakkavad solgivett jooksma. Mille peale väike armas tüdruk mängis paar nooti ja otsustas ronimisredeli kasuks. Faking idikad. Muidu aga on juba tükk tegemist, et ennast käima tõmmata ja käimas hoida. Endal ka piinlik nii sodi olla. Aga jah, üks päev veel, mu Johnny, üks päev veel, siis on su vaevad läääbiii, üks päev veel. Nii ma neile laulsin täna, helimehe mikker perse küljes tolgendamas.