Niina:
Käisin täna kohtumas rahvusvahelise kuraatoriga, kellele oli meeldinud mu paari aasta tagune film, mis päevakajalisuse tõttu hetkel aastanäitusel väljas on. Kuraator tahtis muud ka näha ja minuga juttu rääkida. Kuraatoril oli pohmakas. Näitasin kuraatorile pilte ja videot. Kuraator leidis, et piltidel on vähe kihte sügavust, et kui mannekeeniga poseeritud fotod oleksid tühjal taustal, oleks sügavust rohkem. Kuraatori jutt tundus rumal, sest kuraator esindas kunstis millegipärast enamuse moodustavat kampa, kes arvab, et inimesed tänavalt tulevad galeriisse tühje pilte iseseisvalt täitma. Kuraator on sellistest inimestest ilmselt lugenud. Või loodab, et nad on olemas. Sest tema ju on olemas ja arvab nii. "Phsycological space," korrutas kuraator ja tõi (ilmselt mu filmialastele kalduvustele lootes) näiteid Hitchcocki loomingust. Et ehk saan aru, mida ta silmas peab. Mina sain aru küll, mida ta silmas pidas ja rääkisin talle, et inimesed, kes sellel näitusel käisid, ei oleks tema pakutud tühja taustaga piltide peale midagi kosta osanud. Kuraator ütles, et ei maksa vaatajat alahinnata. Mina ütlesin, et ma ei alahinda vaatajat. Aga ma ei ole nii ülbe, et ma usaldaksin kogu töö tema hoolde. Sest maailm on TÄIS sellise suhtumisega kuraatoreid ja kunstnikke ja maailm on TÄIS inimesi, kes sellise suhtumise pärast ei tõsta kunagi oma jalga moodsa kunsti näitusele. Meie aeg sai otsa, kuraator tuli loovutada moodsa kunsti klassikule. Lubasin kuraatorile teha plaadi, kus peal mu CV ja muid töid ka peale arutatute. Pean oma kohuseks sinna lisada ka statement. Sest ma ei suuda ära imestada, et aastal 2006 ikka veel mõeldakse kahes kategoorias - kunst neile, kes on ülimalt kursis nii kunstiajaloo kui tänapäevaga ja kunst neile, kes teevad selle valiku, kas astuda galerii uksest sisse või mitte. Ma võin kõlada naiivselt või lihtsameelselt, aga ma usun tõepoolest kunsti vajalikkusse ja selleks vajalikkuseks ei ole kohe kindlasti mitte paljunäinud kuraatori üllatamine. Ma ei tea nüüd, aga mulle tundub ikka nagu see oluline, et point kohale jõuaks, mitte pseudodiibi mulje jätmine. No päriselt, noh. Uskumatu lihtsalt. Ma olen õnnelik, et ma olen õppinud stsenaristikat ja ei jää pärast esimese minimalistliku pintslitõmbe sooritamist ootama, et rahvamassid mu näituse ummistaksid. Ja üldse. Eks ole. Kui linnast rattaga minema sõitsin, helistas Aurora ja ütles, et meie projekt ei läinud rahvusvaheliselt konkursilt läbi. Aurora oli endast väljas ja mitte niivõrd meie kõrvalejäämise pärast, kuivõrd konkursi tulemuse pärast. Eestit läheb teisel katsel esindama hoopis teistsugune projekt. Aurora kõne sisu ei pannud mind imestama. Sest mu armas kuraator oli selle konkursi žüriis.