Aurora:

MA OLEN TURIST, MA EI ELA SIIN
Venemaa-eri

Neljap@ev: Novgorod.
Oleme avastanud siinse odava rongiliikluse ning otsustame enne Moskvas-k@iku kylastada veel Novgorodi. Rong l@heb varahommikul ning soidab 3,5 tundi. Kohale joudes leiame eest r@@mas vene linna, mis on nostalgiline ja armas ning kus enamus asju on uskumatult odavad. Teadlane l@heb linna taha putukaid pyydma ning mina tutvun kohaliku suurima vaatamisv@@rsusega, vana kindlusega, mille veetshel r@@giti kunagi eesti keelt. Midagi sellist olen kuulnud. Kindluse seest on kadunud koik majad, mis ei ole kivist ehitatud, ja seal on koik rohtu kasvanud. Lisaks roostes plekist vagunelamud ning kellegi kuivav pesu. Absurdne.
Kindlusest v@ljas myyakse kohalikku k@sitood, ehteid ja muud. Ma ostan palju. Sest koik on nii odav. Ja joulud on juba 4 kuu p@rast.

Oo vastu reedet: maanteel.
Kuna viimane rong on juba l@inud, kui Teadlasega kohtume, tema, kui m@letate, pyydis vahepeal putukaid, veenan ma teda h@@letamise eelistes bussisoidu ebamugavuse ees. P@rast paaritunnist jalutusk@iku l@bi Novgorodi rohtukasvanud @@relinna, ei-tea-kui-kaugel linna piirist hakkan ma St Peterburi maanteel h@@letama. Peab kinni takso. Selle juht on nous meid 250 rubla eest 40 km edasi viima, kohta, kus on lootust peale saada. Teadlane kahtlleb, mulle tundub, et autojuht ei valeta. Ei valetagi, ta viib meid kohta, kus rekkajuhid peatuda tavatsevad. Aga, aga. Ka nemad ei vota peale. Saan teada, miks Teadlane nii h@@letamise vastu oli: Venemaal nimelt kardetakse h@@letajaid peale votta. Eht ohtlik voi nii. Ohtlik autojuhile. Et lasevad kabiini gaasi t@is ja roovivad paljaks. Seda nad kardavad jah. Ehk siis: peale ei vota keegi. Poolteist tundi j@rjest. Ainult yks auto peatub, aga neid tyype kardan mina. Molemad on silmn@htavalt n@rvilised, yks veel v@riseb. Kysivad raha.
Lopuks, kui p@ike on juba loojunud, votab peale autojuht nr 1. Kes viib natuke edasi. Siis seisame veel. Pool tundi. Kylm hakkab. Pime ka. Joome suveniiriks kaasa ostetud viina pealkirjaga Novgorodi Veetshe. Teadlane hakkab r@@kima palja maa peal magamisest ja lokke tegemisest ja et meil peaksid olema magamiskotid. Siis peatub autojuht nr 2. Kellelt saame teada, et oleme St Peterburist palju kaugemal, kui arvasime. Moskva oisele rongile joudmine hakkab kahtlaseks muutuma. Aga autojuht nr 2 viib meid sooklasse, kus peatuvad autojuhid. Ja sealt leian mina autojuhi nr 3. Positiivne prole. Ilus poiss. Heasydamlik. Selline, keda Noukogude Liidus tehti yleriigiliseks kangelaseks ning kaanestaariks. Tema viib meid otse raudteejaama. Tee peal tutvustab oma lemmikb@ndi Kirpichi, Peterburi b@nd, venekeelne rap, lahedad sonad. Vt ka: Eminem, Chalice. Lisaks tutvustame meie temale n@itust Maneezhis ja anname (pyhendusega) kataloogi. Nagu ka kahele eelmisele autojuhile. Koik nad tahavad sydamet@toveeringust r@@kida, pikemalt. Lisaks avaldab muljet Cnopti perfoka pildil olev paljas tydruk. Sealsamas kataloogis. Kes ytles, et kunst ei ole rahvale arusaadav?
Autojuhi nr 3 nimi on Sasha. Ta soovitab lisaks minna klubisse Purga Fontankal. J@tame sydamlikult Jumalaga.

Reede: Moskva.
P@aeva esimene pool moodub Moskva l@histel pollul, kus Teadlane pyyab putukaid. Ja mina passin niisama. Ja kuulan jutte teadusest: molekulaarbioloogiast, neurobioloogiast.... ja putukatest.
Ohtu ja hilisohtu mooduvad Moskvas endas. Punane V@ljak. Koht, kus inimesed h@ngivad. Ehk siis: Punase v@ljaku korval olev muruplats. Arbat. Pimedas. Ja metroos saab Teadlane purjus miilitsate k@est alkoholi tarbimise eest rahvi. 100 rubla. Illegaalselt. Miilitsad on ylijoviaalses meeleolus ja ahvivad eesti aktsenti j@rele.... Kvvitungit ei anna, minu noudmisest hoolimata. Lobus on.
Ja terrakotasodurite armeed ei soovita ma kellelgi vaatama minna. R@ndn@itus toepoolest.
Ostan 3 b@ndi Kirpichi plaati, ysna odavad on. Ja ohtul l@heme loodetavasti klubisse Purga.