Esmaspäev, august 07, 2006

GET OFF OF MY CLOUD

Aurora:

1.Laupäeva pärastlõuna. Oleme neiu Liiviga Balti jaama tagustes kaltsukates shoppamas. (Sündmustest ette rutates : leidsin endale musta korraliku särkpluusi ; firma Next, 25 krooni ning musta ja kuldsega pitssalli; 40 krooni. Ja neiu Liivi ostis endale maomustriga stilettod, mis teevad jala ilusaks, aga millega on kohutavalt piinav kõndida; 40 krooni.)
Istume trepiastmel Kopli tänaval, AIDSI Ennetuskeskuse maja kхrval. Viimase asutuse trepil istub ärakukkunud noormees. Eemalt kostab hõiskeid. Sõna otseses mõttes. Läheneb tantsisklev noormees, ka tantsib ta sõna otseses mõttes. Ta on millegi üle kohutavalt õnnelik. Võitis miljoni? Sai päranduse? Sai oma unistuste töökoha? Leidis oma elu armastuse?
Noormees jõuab minuni ja üritab vestlust alustada. Ta tundub olevat üsna plahvatusohtlik. Seega ei vaiki ma demontratiivselt ega saada teda perse vaid kuulan ära, mis tal öelda on. Noormees alustab paari enam-vähem normaalse lausega, aga siis ajab keele suust vlja ja seletab sõnaohtralt, kuidas talle meeldib oraalseks. Aga nagu ta kohe edasi seletab, meeldib talle anaalseks veel rohkem. Ta seletab seda segaselt, vene keeles ja huilates, tehes kramplikke käeliigutusi, mis on suunatud tema vastava kehapiirkonna poole (ma mõtlen anust). Siis pöördub tema tähelepanu noormehele poole, kes on teadvusetuna AIDSI Ennetuskeskuse trepil. "Saan! Saanja!" Sanja ei liigutagi.
Anaalseksi eelistaja liigub huilates, tantsiskledes ja ägedalt zhestikuleerides edasi. Tema mõtteavaldused, õigemini röögatused anaalseksi võlude aadressil kostavad järjest vaiksemalt.
Mulle tuleb pähe, et äkki on mingi Kopli diiler maale toonud ootamatult kanget heroiini. Ja äkki on vaene Sanja mõnda aega samamoodi kõigile oma seksuaalseid eelistusi kuulutanud, enne kui siia trepile vaikselt ära kustus. Mõtlen just, kas kutsuda Sanjale igaks juhuks kiirabi , kui ta tõstab pea. Sanja on elus.
Ja järgmisena tuleb lonkav keskealine mees, kes küsib, ega ma temaga välja minna ei soovi.
Ma ei saa aru, miks nad pöörduvad minu, mitte neiu Liivi poole. Ja siis saan ma aru: põhjus on mus endas.
õigemini minu riietuses. Õigemini minu riietuses vööst allpool. Mul on seljas seesama must Nexti pluus, pikkade varrukatega ja korralik, aga mitte selles pole asi. Vaid suure tõenдosusega äratavad mu paljukannatanud kaaskodanike tähelepanu mu fuksiaroosad sukapüksid , millele on trükitud rastermustriga mustad suured õied. Millele on omakorda lisatud võltsbriljante. Disaineri, mitte minu poolt. Komplekti kuuluvad veel roosad kontsakingad (firma Tamaris) ja lühike pitsist alläärega plisseerseelik (valge, roosa, musta ja helerohelisega mustriga). Ja jalgade kohta on mulle eluaeg koplimente tehtud.
Aga neiu Liivi on Kopli kaltsukatuuri jaoks riietunud ettenägelikult teksadesse, tennistesse ning halli T-sдrki, mida ta on küll ise natuke disaininud. Tark tüdruk.
Ja mulle tuleb meelde ka kunagine artikkel ajalehest Nelli Teataja. Intervjuu nõiaga. Kes ütles, et ei ole vaja igal pool iga eest tähelepanu дratada. See nõid tõi põhjuseks küll mingisugused energiavampiirid ning kurja silmaga kaaskodanikud. Igal juhul. Point oli igal juhul olemas.
Aga nagu цeldakse, me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Ja ka see klishee on tõsi. Sest mina olin vist viis aastat vana, kui kuulsin esimest korda. Oma ema käest. "Kui mina noor olin, käisin ma niimoodi riides, et inimesed pöörasid tänaval ümber. Me käisime Tallinna Moemaja etendustel ja pärast ühikas õmblesime endale ise riideid. Ma värvisin oma pesu ja sukki. "
Aga 1966. aasta paiku ei liikunud siinsamas Kalamajas, kus mu isa siis elas ega Pelgulinnas, kus mu emal oli lühikest aega keldriateljee, veel niisuguseid tüüpe. Sest piirid olid kinni ja heroiini süstiti ainult pahelises Läänes.
Ja nüüd lдhen ma kommuuni koosolekule. Põhimõtteliselt sama linnaosa. Ja panen selga samad riided, mis eile. Ainult pluusi vahetan ära.

Kommentaare ei ole: