Kolm päeva on põhitegevus Austraalia viisaga seotud. Veidral kombel pole mul mitte kunagi ja mitte ühegi riigiga olnud viisaga nii palju tegemist. Ja esmapilgul on Austraalia ju viisavaba eestlastele. Minu käest pole varem küsitud, ega mu kopsuröntgen pole kunagi midagi kahtlast näidanud ja ega mul pole süda haige. Samuti pole ükski reis jäänud mul kunagi plaanitust lühemaks sel põhjusel, et viisa lõpeb enne ära. Aga seekord nii läheb -- reis kestab muide kokku vähem kui kolm nädalat ja lisapäevi oleks vaja läinud kolm.... Tegu on muide meelelahutaja viisaga.
Lisaks: uus, baltisakslasest ori.
Vahepeal: Rakvere (Baltoscandal) ja Tartu (verbaalne kisma, aga lubasin sellest mitte siia kirjutada).
Ja homme sünnipäev.

Seitsmekesi (see on täna hommikust kindel) Austraaliasse augusti lõpul.
Brisbane`i (teatri)festival.
Vivat!

Tänased seisukohavõtud ja õpetussõnad

"Tallinnas butiigi pidamisega pead mingitest asjadest loobuma.Mina tahan Ritzis söömas käia. Ma ei saa sellest loobuda." Mu sõbranna, kellele viin tagasi Päevalehe intervjuu pildistamiseks laenatud kaelakee ja kes elab pool aega Pariisis.

"See kuldne triip on ilus." Tuttav teletöötaja, kes tellib mu enne olulist tööintervjuud ning fotosessiooni oma koju meiki tegema.

"Kas teie otsite orja? /Taustaks lastekisa./ Ma lähen välja... ma helistan sulle kohe tagasi." Pereisa Põlvast.

"See maja imab endasse. " Noor naisskulptor Raja tänaval, kelle töid oksjoni jaoks valin ja kes tuli just tagasi pikemaajalisest residentuurist Berliinis.

"Kata need riided kõigepealt plastikuga -- siis on jäigem. Siis pane pahtlit. See pahtel on tegelikult sama mis plastik, ainult täiteainega. /---/ Ja siis jääb peaaegu nagu modelleeritud." Noor meesskulptor sealsamas, kes ei lahku peaaegu kunagi majast.

"Kui keegi teid süüdistab, olge õnnelikud. See inimene võtab teie karmat vähemaks". Joogaõpetaja, kes on tegelikult ärimees, aga avastanud vabatahtlikuks sertifitseeritud "guruks" olemise võlud.

"Ma andsin Postimehele halva intervjuu! Nad küsisid: "Kuidas te elate?" ja mina ütlesin: "Sellele ei saa vastata!" /---/ Nad ei olnud sellised nagu teie -- lõbusad ja rõõmsad! /Mõeldud on Päevalehe ajakirjanikku, fotograafi ja mind/ Ma ütlesin fotograafile "pojake" ja ta vist solvus..." Minu ema.

Beezh mees kodus

Eile andsin T-le, vanale klassivennale intervjuu EPL jaoks. Õigemini duubelintervjuu koos oma emaga. Ettekääne selleks: mu ema 70.a. juubel paari päeva pärast.
See väsitas vaimselt rohkem kui eales oleksin arvanud.
Ma ei teinud pärast EPL fotograafiga tagasi linna saamist (intervjuu toimus mu vanemate juures maal) mitte midagi mõstlikku enam. Kohtusin juhuslikult V ning tema gaysõbra R-ga ning jõin nendega veini. V ootab seitsmendat kuud kaksikuid ja ütles eneseirooniliselt, et tal on nüüd "beezh mees kodus", aga on muidu täpselt samasugune edasi. Nagu eksalteeritud itaalia koduperenaine umbes anno 1970 (selle hetkele ajaloos viitavad ülikõrged pika säärega platvormsaapad, miniseelikud ja kitsad jakid, aga ka tupeeritud süsimust soeng ja sama värvi silmalaud -- V ei tunnista eriti muid värve peale musta -- ilmast hoolimata) oleks kohtunud ööklubi drag queenist diivaga. R eelistab üldiselt õrna jumestust, blondeeritud juukseid ning hoolikalt valitud särgi, lipsu ja vesti kombinatsioone. Ma usun, et stiil on nende elu peamine prioriteet. Usk ja alustala. V on õnnelik, et tema "beezhil mehel" on, nagu ta ütleb, täiuslikumad, aga põhimõtteliselt samasugused näojooned kui temal. Lõug, põsesarnad, huuled. Ja "kassisilmad", mida tema, V, peab endale iga päev pähe joonistama. Ta loodab, et teine lastest on tüdruk.
Eile ostsin ka aerosiili (miks mulle varem ei öeldud, et selle koostisaine on vulkaaniline tuhk ja kopsudele mõjub nagu asbest!) ja täna autopahtlit ning krunti ja aerosoolvärve Klõsheiko kuju restaureerimiseks.
Täna kasutasin hiljutist paduvihmasadu ja äikest ettekäändena, et tellida Automaailma poodi takso, mitte minna tagasi tööd tegema ja /või trenni, vaid tulla koju raamatut lugema. "Hirm ja jälestus Las Vegases".
Lisaks tutvustasime kahele inglis ekunstnikule, kes siin Kunstihoones residentuuris on, Konteinerit ja Polymeri.

Juhuslikult pealtkuuldud kõnelus

Täna õhtul bussis number 17. Blond tüdruk minu kõrval. "Ma olen nüüd seitsmeteistkümne bussis ja sõidan sinu maja ette! Ma tahan teada, kes sul voodis on!"
"See on iseenda mitteaustamine! Mõtle, kui mina ameleksin kusagil mõne... NIISUGUSEGA!Ma oleksin ODAV ja KERGESTI KÄTTESAADAV! Mõne võõra inimesega! Ma oleksin KERGESTI KÄTTESAADAV! MA JÕUAN KOHE KOHALE!" Tüdruk räägib üsna vaikse häälega, aga niivõrd intensiivselt, et olen sunnitud teda kuulama jääma.
Mõtlen, miks inimesed teevad enda mahajätmise nii lihtsaks. Ma tunnen kergendust, kui oma peatusse jõuan.
"MA OLEN KAHE PEATUSE KAUGUSEL!!! MA TAHAN TEDA NÄHA!!!"

Öö vastu kolmandat juulit

Öö vastu kolmandat juulit 2010. Polymeri valmiv katuseaed -- mingi vene noorte, hipilike tüüpide Tallinna Spordi-ja Noorsooameti poolt rahastatav projekt, recycling ja ökoaiandus ja kiviktaimla-taolise nähtuse alternatiivne katuse-variant.
Curacao kunstniku avamise järelpeo viimane staadium. Inimesed, kes on soojas suveöös sinna katusele väga kauaks tiksuma jäänud.
Keraamik J seletab väga mitmendat (või isegi mitmekümnendat) ringi: "Tegelikult tahan ma olla hea naine oma mehele! Ma tahan talle kotlette teha!" Ta näitab zhestidega, kuidas ta neid kotlette teeks. Pärast mõneajast vestlust ühe noore vene hipiga, loomulikult joogaharrastaja ja taimetoitlasega: "Ma tahan oma mehele KARTULIkotlette teha!" J-ga on kaasas tema juttu alandliku ja kannatliku ilmega kuulav pikajuukseline noormees ning lisaks on sakslane K, kes J-le ilmselgelt närviliselt helistab.
Mõni aeg hiljem. Mina seletan jätkuvalt kannatlikule ja naeratavale vene hipile, kuidas ma joogalaagris käisin ning keraamik J ja keraamik M laulavad: "Vana pildiraam..." Siis seletab üks teine hipi mulle tuulegeneraatori tööpõhimõtet, mille nad sinnasamasse katusele ehitada plaanivad ja näitab arvutist videot. Räägin neile, et tuuleveski labad võiksid vabalt plastikust olla ning seletan, kus asub Telliskivi tänaval ladu, kust seda osta saab. Ja mida kõike toredat sellega teha saab. Vene hipid: "Klasno! Super!".
Tunde varem on I kokku kukkunud ja ta toimetatakse katusele madratsitele lamama. I, minu vana sõbranna, on näost valge. Tema mees I ei tundu väga murelik olevat ja räägib kellegagi rahulikult juttu. Mina hipidele: "Mida te talle andsite?!" Hipid seletavad, et see on see alkohol, mida I ka jõi ja mis on kahjulik. Nemad suitsetavat ainult rituaalselt kanepit. Järgneb minu puhul standartne vaidlus, kas kanep on kahjulik (minu seisukoht) või mitte (hipid). Seletan, et alkoholi joomine on samamoodi rituaal -- inimene tegi näituse... Kuulen midagi kanepi ja spirituaalsuse seostest. Selle vaidluse käigud on täpselt sama ettearvatavad kui selle, mille mõni aeg varem sealsamas provotseeris T, rääkides taimetoitlastele ja inimestele, kes on lihatööstuse suhtes kahtleval seisukohal, ühest seatapust, mida ta kunagi peal nägi. Jutustuses figureerib halvasti tapetud (see on -- veel elus ja karjuv ) siga, kellel keevas vees karva maha võetakse. Ilmselgelt ei veena T taimetoitlasi-- ja milles ta neid algselt veenda tahab, jääbki kergelt arusaamatuks.
Need noored vene hipid võtavad oma aiaprojekti kogu hingega ning esindavad inimtüüpi, keda veel hiljuti minu teada Eestis ei olnud. Aga nüüd on. Kosmopoliitne (üks hipi on elanud näiteks kommuunis Hispaanias)-õrnalt New Age-rastapatsidega entusiastlik - mingil kombel ühiskondlikult aktiivne (katuseaia vabatahtlik ehitamine!)-idealistlik noor seltskond.
Mingi hetk hakkab valgeks minema ja ma lähen sealt minema.
Keraamikud jäävad laulma vanast pildiraamist.

Ege Vabaks -- epiloog

Kuulsin just tuttavalt kollase meedia ajakirjanikult, et Ege H helistab pärast "hullarist" väljasaamist iga päev nende lehe toimetusse. Lisaks jagas ta sama kollase ajalehe reporteri mobiilinumbrit lahkelt oma kaaspatsientidele, lubades, et see inimene aitab nad kõik sealt välja.

Kunstikonteiner esitleb:

AVANTIA DAMBERG

"Animablog"
Avamine reedel, 2. juulil kl 19

Avantia Damberg on hetkel Polymeris residentuuris viibiv Curacaost, Hollandi Antillidelt pärit kunstnik. Damberg on lõpetanud Rietveldi Akadeemia ning elab ja töötab Amsterdamis ja Curacaos. Damberg on oma loomingus keskendunud joonistusele, videoinstallatsioonile ja animatsioonile. "Animablog" omakorda kombineerib omavahel seinamaali ja animaprojektsiooni.
Avantia Dambergi näitus jääb Kunstikonteineri alumises galeriis avatuks 3. augustini.


Kl 19 30

Grillpidu valmivas Polymeri katuseaias
Sel suvel rajab RÖNK (Rakendusökoloogia Noorte Klubi) Polymeri katusele aia. Tegemist on projektiga, mille pealkiri on "Polymeri rippaiad" ning mille eesmärgiks on alternatiivne aiandus linnaruumis ja säästev maaharimine. Katuseaia juures kasutatakse ära muidu äraviskamisele kuuluvaid kasutatud autokumme ning aia kujundus muutub pidevalt vastavalt uutele leitud materjalidele. Aia disainis domineerivad geomeetrilised kujundid ja mitmetasandilisus. Ainsad poest ostetud materjalid on poldid, kruvid ja tsement. Kasutatud autokummidel ning telliskividest piirete vahel kasvavad sõnajalad, minipuud ja muud taimed. RÖNK kutsub üles vabatahtlikke üritusega liituma.
Projekti toetab Tallinna Spordi-ja Noorsooamet. Samuti on oma osa MTÜ-del RÖNK, ArtFactory ja Polymer.
Katuseaia ametlik avamine on 31. juulil.

Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03

Veel uusi naabreid

Minu uuele kodule kõige lähemal asuva trammipeatuse putka. Selline vana kooli putka, kus müüakse kõike, aga kaardiga saab juba maksta.
Kogemata pealtkuuldud kõnelus.
Üks parm: "Mida siin uut müüakse kah?"
Teine parm: "Mustsõstra odekat."
Esimene parm: "On see hea? Parem kui hambaeliksiir?"
Teine parm: "Ma ei tea veel. Aga maksab kümpa pudel."
Ja Kopli trammi reisisaatja näeb välja, nagu oleks hiljuti vanglast vabanenud. Ta ahistab järjekindlalt ühte väga vana, aga muidu üsna korraliku välimusega meest, kes tuletab meelde pühakuid Kreeka-katoliku ikoonidel (täpselt sellised näojooned ja nagu tangidega lokki keeratud habe), kes on kas peast segi või lihtsalt seniilne. Vanamees jutustab omaette trammis, vene keeles. Reisisaatja astub talle mitmel korral ähvardavalt lähedale ja käratab: "Moltshi! Moltshi!". Vanamees ei moltshii.

Isa sünnipäev. Orjanduslik kord

Eile oli mu isa 70. sünnipäeva laupäev. Sõitsin koos vennaga maale ning kinkisime talle kalavaagna (keraamik J, eritellimus) ning Andrei Makine`i "Ühe elu muusika". See on tegelikult hästi kena, kui vana inimene tunneb lisaks paljudele muudele asjadele huvi uuema kirjanduse vastu -- ma sain nimelt ülesande osta talle Murakami kõige viimasena eesti keelde tõlgitud romaan.

Mis puutub orjandust, siis kõik on vaikne olnud viimased kolm kuud. Oli üks rahvarohke tüdrukuteõhtu, kus mitmel inimesel olid kaasas foto-ja videokaamerad. Märtsis. Ameeriklanna M oli ka kohal, samuti mitmeid naiskunstnikke, osad neist pealegi lesbid -- milline klishee. Aga päris tore klishee. Iroonilisel kombel oli mul siis tunne, et kolin kohe välja ning pean seda kohta -- ja orjaga õhtut selles kohas dokumenteerima. Ori vihastas nende kaamerate peale, pani riided selga ja lahkus. Pidu oli sellest hoolimata tore ning üritusest tegi B ka ilusaid fotosid, mis tuleks mingil hetkel siia välja panna.
Seesama ori vabandas ja tahtis uuesti tulla, aga siis polnud mul aega temaga tegeleda ning kui korra oli asi peaaegu kokku lepitudki, ei ilmunud tema välja. Oli nädalavahetus ning olen kindel, et ta oli oma perekonna või naisega maal. Ta kannab nimelt abielusõrmust. Vabandas, et ei jõudnud sel päeval linna, mis süvendas mu veendumust.
Samas tundub, et see on vaikus enne tormi. Viimase nädala jooksul on minuga ühendust võtnud neli uut orjakspürgijat, nende hulgas üks baltisakslane. Kohtunud ei ole seni kellegagi, aga mul on tunne, et ma vajan neid. Kavatsen sel suvel palju tööd kipsiga teha, lisaks on nii ülemises kui alumises galeriis ülevärvimist vajavad seinamaalingud.
Ja mul on orjadega seoses tekkinud paar uut aktsiooniideed.

Uus artikkel Delfis

NB! Oleksin ma teadnud, et nad enam ei toimeta lugusid, oleksin atikli ise mitu korda läbi lugenud ja näpukad parandanud.
Pealkiri pole ka minu pandud. Mul oli "Ege vabaks!".

Sandra Jõgeva: Kättemaksumeedia karjatused
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
28. juuni 2010 11:57

LIITU DELFI POMMUUDISEGA LIITU DELFI POMMUUDISEGA
saada sõbrale e-mailiga saada sõbrale e-mailiga
teade toimetajale teade toimetajale
loe kommentaare (6) readComments.title
prindi uudis prindi uudis


sandra jõgeva
Foto: Erakogu


“Tulevikus on igaüks 15 minutit kuulus.” Andy Warhol. Öeldud millalgi 1960ndate keskpaigas.

Popkunsti klassiku tsitaat, mis on praeguseks nii ülekasutatud kui ületõlgendatud, et mõjub loomulikult igava ja kulununa. Nagu tihti liiga õiged asjad.

Reklaam

Loomulikult oli Warholil õigus, loomulikult ennustas ta ette tulevikku. Tulevikku, milles praeguseks elame me kõik. Aga ma ei taha hetkel rääkida reality-show`dest, produtseeritud popstaaridest ega mõne kurioosumiga korraks kuulsaks saanutest, kelle kõigi kohta see 15-minuti tsitaat ka suurepäraselt sobib.

Ma tahaksin rääkida meediast kui kättemaksuvahendist, et klaarida inetuks muutunud isiklikke suhteid, kriminaal-ja tsiviilasju. Eestis on mitu telesaadet, kuhu sellised juhtumid regulaarselt välja jõuavad. Naabrid, kes ei suuda jagada ühist maja ja aeda, paigutavad üksteise teele võrkaedu ja okastraati või mürgitavad teineteise koduloomi.. Kohe tuleb meelde kaks kunstnikust vanaprouat, kes ei suutnud ühist ateljeed Kunstihoones ilma üksteist õhupüssidega ähvardamata jagada. Hiljem tõsteti üks prouadest välja ning ta streikis veel mitu päeva Kunstihoone ees prügikastil istudes. Ning see on kõigest üks tõesti väga paljudest meediasse jõudnud “peretülidest”.

Küllap loodab igaüks, kes selle “viimase õlekõrre” järele haarab, saada isiklikku juhtumit rahva silme alla tiridest saada õiglust ning mõista ka moraalses mõttes kohut vastaspoole üle. See soov on inimlikult mõistetav. Aga samas ka lapsikult ning egoistlikult naiivne.

Kust tuleb see usk, et keegi täiesti võõras (tegelikult sajad tuhanded võõrad, sest just nii paljudeni jõuab Eestis juhuslik uudis ajalehes või televisioonis) jaksab detailideni süveneda temale tundmatute inimeste siseasjadesse. Enamgi veel – annab kaebajale ning enda arvates kannatanutele absoluutse õiguse. Pigem tunduvad sellised avalikult tülitsejad teineteist vääriva, “paraja paarina” ega mõju enama kui kerge meediatsirkusena. Lisaks on tavaliselt meediasse jõudmise hetkeks tüli võtnud juba pöördumatult inetu kuju ning ennast häbistavaid samme jõudnud astuda mõlemad osapooled.

Minu jaoks on viimane selline juhtum Ege H oma, millest sain teada täiesti juhuslikult. Olin sunnitud paar päeva kodus olema, kui sain Facebookis sõbrakutse kelleltki Ebe Vabaksilt. Võtsin selle vastu, sest kuigi keegi lätipärase perekonnanimega (nagu mulle siis tundus) Ege ei tundunud mulle otseselt tuttav, ei võinud ma pead anda, et pole temaga lähiminevikus kokku puutunud. Lisaks oli meil piisavalt ühiseid sõpru.

Kasutajanimi Ege Vabaks osutus aga hoopis ühe juhtiv partei poliitiku toetusgrupiks. Ege H oli lapse hooldusõigust puudutava kohtuasjaga seoses viidud kohtuniku määrusega politseinike saatel otse oma töökohalt psühhiaatriahaiglasse ekspertiisi, kus ta jäeti jälgimise alla ning siis vist kokku kuuks ajaks sundravile. Naise sõbrad organiseerisid tema toetuseks internetis kommuuni, juhtum jõudis Õhtulehe esikaanele ning lõpuks patrullis Ege H palati ees turvamees. Naine ise käis end aknal näitamas igal pool-ning täistunnil.

Jah, see juhtum tundus intrigeeriv ningesmapilgul ebaõiglane ja shokeeriv. Jah, ma lugesin esimese hooga läbi kõik kommuunis avaldatu. Paraku ei suutnud isehakanud aktivistid-vabadusvõitlejad seda soovitud muljet kaua üleval hoida, olgugi Ege H sõprade hulgas ka nimekaid poliitikuid ja ajakirjanikke.

Kõigepealt ei olnud juhtunu kohta mingit üldist selgitavat informatsiooni, kõigest emotsionaalsed karjatused. Kui kommuuni lehel seda kommenteerisin, sain sealtpoolt kohe paar isiklikku sõimukirja üsnagi vulgaarses toonis ja ohtrate kirjavigadega. Lisaks hakati sealsamas internetikeskkonnas avaldama Ege H kirju “hullarist”, nagu ta seda kohta järjekindlalt nimetas. Sisseskaneeritud käsitsikirjutatud pabereid kaootilisevõitu märkmetega, mille hulgas lisaks haigla olukirjeldustele “katkeid romaanist”, uue “haridusreformi” plaan, garneeritud ohtra sõimuga oma lapse isa (tuletan meelde: lugu algas lapse hooldusõigustülist), “pollarite” (Ege H väljend), arstide ning kohtunike aadressil. Ege H vihjas “skeemidele”, mille tõttu ta seal on, nende hulgas plaan saada ta poliitikast eemale. Naise sõbrad tahtsid talle kahtlemata head, ei tulnud aga selle peale, et kaootilised ning vihased, kogu ühiskonda paika panevad läkitused “hullarist” pole tingimata kõige otsem tee veenmaks avalikkust, et tegu on täiesti normaalse ja vaimselt terve inimesega, “skeemide” ohvriga...

Nähes lõpuks kurikuulsat Ege H-d andmas Suvereportile pärast “hullarist” välja saamist intervjuud andmas, olin üllatunud, kuuldes teda täiesti adekvaatselt oma loost rääkimas.

Jah, ilmselgelt käisid “vabadusvõitluse” avalikud suhted ning “kättemaksumeedia”, nagu seda nimetaksin, haldamine Ege H sõpradele üle jõu. Juhusliku inimesena, kellel tekkis üliemotsiaalselt väljakäidud intrigeeriva juhtumi vastu täiesti loomulik huvi (ja seda oli ilmselgelt taotletud) ei suuda ma otsustada, on Ege H vaimselt haige või terve, intriigide ohver või hoopis nende tekitaja. Küll on mul ühtteist ette heita Ege H sõpradele, kes sattusid vabatahtlikult tema pressiesindajate rolli. Pange “pressijuhiks” keegi, kes oskab vigadeta kirjutada (ka komade mittekasutamine on viga)! Kui asi on juba meedias “suure kella külge pandud”, ei ole paraku enam tegemist ainult siseringi tragöödiaga ning te ei saa eeldada, et väljaspool sõprade-tuttavate ringi ei tohi juhtumit keegi kommenteerida. Kui kommentaarid ei ole meeltmööda, ärge valage kommenteerijat turumuti-sõimuga üle – kas te kujutate kellegi professionaalset pressiesindajat nii tegemas?! Kõige tähtsam – kui asi on meedias, on iga teie liigutus ja sõna nähtaval ning te esindate lisaks iseendale ka oma “kaitsealust”. Jääge lõpuni viisakaks ning eemaldage oma sõnavarast släng ja vulgaarsed väljendid.

Ärge alustage oma isiklikku kirja teile ebameeldiva kommenteerija ja teile absoluutselt võõra inimese aadressil sõnadega “ärge rohkem peale võtke” – te ei räägi oma naabrimutiga agulist”! ning vältige täielikult väljendeid nagu “tibi”, “tropp”, “ajuhälvik” ja “täitsa loll”. See ei ole päris pressiesindaja ja vabadusvõitleja tase. Teil on kõigest 15 minuti. Kasutage seda hästi!

Ma loodan, et järgmine oma pere-või piiritüli õhtustesse uudistesse tirija võtab õppust. Kuigi, nagu elu on näidanud – vaevalt!

Töö

Vajan oma loengute jaoks 3 filmi:
"Starsuckers"(Chris Atkins)
"Return of the Real" (Phil Collins)
"Con Artist" (Michael Sladek)
Sellele, kes mulle ühe neist või mitu annab, minu igavene tänu.

Ja Delfisse kirjutasin uue arvamusloo just ka.

"Palun neli Bocki ja sellele väikesele joodikule siin võtame ühe alkoholivaba õlle!"

Selle uuest silikoonist vormi rikkusin vist siiski ära. Hakkasin lahti kakkuma enne, kui kapsel valatud (tabu!).
Käisin eile L-l Rannamõisas külas, sest pärast sellist üllatust oli valdav "Ära siit!" meelolu ning õhtul J tagasihoidlikul sünnipäeval.
Nüüd tegelen kunstioksjoniga, kuigi õues on masendavalt soe.
Aga jaanipäeva ja selle järellainetuse teravaim elamus on seotud Õ ning tema dokkidega, mida vaatamas käisin. Nagu aru sain, on tal käsil seeria erinevate inimeste (naiste) elu jälgimisest ühes päevas. Nägin neist esimest -- joodiknaisest Tallinna agulis. Endine punkar, mis pole vist üllatus. Samasugusest joodikust lammutustöölisest mees ja väike laps. Õhtul läheb ema poodi ja ütleb: "Palun neli Bocki ja sellele väikesele joodikule siin võtame ühe alkoholivaba õlle!" Laps joob siis oma alkoholivaba õlut ja lööb vanematega kokku. Õhtul eemaldab ema oma siniseks löödud silma (mees) pealt jumastuskreemi ning isa tohterdab vatiga oma siniseks löödud silma (naine, eelmise õhtu tüli lõppes kaklusega). Laps võtab ka vati ja hõõrub oma silma ümbrust vanemate eeskujul. Eesti dokumentalistika säravad kaadrid. See on tehtud muuseas sel ajal, kui Võsa-Petsi veel polnud. Mõni ime, et ETV seda filmi ainult ühe korra näidanud on.

Jaanipäev ise

Igavus on omamoodi hea. Ma olen mõelnud välja nii asju, mis puudutavad installatsioone, kui asju, mis puudutavad kureerimist.
Käisin ujulas, kus nägin, kuidas klaasist seina taga olevas jõusaalis oli üksainuke inimene -- pisike usin hiinlane (või muu asiaat) jooksutrenazhööril. Lisaks nägin lapskääbust.
Käisin oma uuest korterist läbi, kus halb töömees Sergei polnud loomulikult mitte midagi teinud.
Ei saa ka öelda, et trellid lõplikult paigas oleksid. Rääkimata varikatusest.
Linn oli tühi ja soe ja tundus, et isegi Balti jaama ümbruse parmudest peab osa kusagil jaanipäeva.

Jaanilaupäev 2010 (sisaldab raamatuarvustust)

Jätsin esimest korda mäletatavas elus jaanipäeva vahele. Isegi kahe-või kolmeaastaselt on mul meeles mingisugune linnajaanituli, vist Nõmmel, kuhu mindi jala läbi männimetsa mu ema Raja tänava ateljeest. Väga põnev tundus ja lõke tohutu suur, aga rohkem ei mäleta.
Ma ei teinud mingeid plaane ja otsustasin sel aastal teha tööd. Üksinda. Eeldatavalt tühjas tehases. Alustada oma detsembrikuise näituse tööde teostamisega -- kummalisel kombel tundub see kohutavalt lähedal -- nagu oleks aeg kohe-kohe otsa saamas. Alustada suure tööga suvisel pööripäeval sarnaneb mu ema traditsiooniga iga aasta 1. jaanuaril vähemalt natuke maalida.
Nii. Ja nüüd ma siin olen. Ülo Õuna pronksist kana ("Novell", 1977) on kaetud kalli silikooni mitme kihiga ja ma pole kindel, kas ma selle kaks komponenti ning pigmendi õigesti kokku segasin. Kas ma pole äkki ca 500 krooni (1 kg silikooni, 1 väike purk kõvendit, paar 12-kroonist pintslit, 1/4 purki tolmpeent valget pulbrit, mida mulle müüdi väitega, et annab mahtu ja silikoon ei valgu pindadelt maha ning umbes viiendik süstlatäit sinist värvainet) korstnasse kirjutanud. Loomulikult helistasin oma tavalisele konsultandile skulptuuri alal, R-le, kes loomulikult toru ei võtnud. Ma arvan, et kogu maailm (see on -- kogu Eesti) peale minu on kusagil lõkke ääres. Huvitavas metsatukas riigi teises otsas või mõnel vähekülastataval väikesaarel. Ilmselgelt ei ole rahvusliku tähtpäeva ning riigipüha ignoreerimine hea mõte. Vastupidi -- see on kohutavalt halb mõte. Ilmaasjata pole ma tähistanud igal aastal jõulusid, lihavõtteid, uut aastat, jaanipäeva ning oma sünnipäeva (JA sünnipäevalaupäeva (minu isa poolt ning Võrumaalt pärit traditsioon tähistada perekonna ja/või paari lähema sõbraga sünnipäeva eelõhtut)). Aastal 2007 jätsin sünnipäeva enda vahele ning tegin sel päeval tööd. Võtsin JK-lt kipsvormi ning pakkusin kõigile, kes samal ajal ruumi sattusid, vahuveini ja maasikaid. Ilmselgelt polnud see piisav ning ma ostsin endale teel koju Kristiine keskusest paari kingi.

Silikoon kuivab ning mind vaevab kahtlus, kas ma selle segu esimesel korral piisavalt korralikult läbi segasin.

Mõtlen, kas maja katusel üksinda väikse lõkke teha oleks hea mõte. Tundub, et mitte. Kuidagi hale ja depressiivne oleks, lisaks kostis just väljast tuletõrjesignaal ning siis paar kärgatust. Millegipärast selles järjekorras.

Loen Ekspressi, Delfist kiirabitöötaja jaaniõhtupäevikut ning Facebooki. Panin sinna teate, et jätan jaanipäeva vahele ning sain mitukümmend kommentaari. Mulle tuttavad ja pooltuttavad kinnitasid, et nad teevad seda tihti, kui mitte kogu aeg ning et jaanilaupäev on massipsühhoos ja töörahva joomapüha. Teadlasest laulja (mitte see, kes siin kordi on esinemas käinud) kinnitab, et ta ei pea viimasel ajal ka mitte jõulusid ega uutaastat. Ega ka mitte oma sünnipäeva. Ja et miks peaks midagi organiseeritult tähistama.

Kohe üldse ei veena. Ega ka lohuta.
Minus süveneb veendumus, et kõik olulisemad pühad on kalendrisse paigutatud äärmiselt läbimõeldult ning nende suhtes üleoleku tundmine on tõeliselt kohatu. Minu selleaastane eksperiment ainult kinnitab seda.

Lisaks tähistasin jaanilaupäeva, lugedes raamatupoes läbi, nagu soovitati, kirjandusauhinnale kandideeriva sarimõrvari raamatu.
See oli -- omamoodi huvitav. Interesting. -- nagu öeldakse, kui ei ole nagu midagi eriti head öelda. Mitte just hästi kirjutatud -- aga tõele au andes ka mitte otseselt halvasti. Väga kõnekeelne. Lapsepõlve-nooruse-joodikust ukrainlannast ema-lastekodu-koloonia-esimese vanglakogemuse kirjeldus isegi enamvähem kaasahaarav. Päris kurjategijakarjäär seevastu edasi antud juba hakitumalt ning kindlasti ei kirjeldanud ta neid struktuure piisavalt selgelt ja kontsentreeritult, nii et lõpupoole oli tõsiseid raskusi sündmuste jälgimsega. "Kõrvalt" tulnud ning ühtlasi haridust mitte saanud kirjutajate puhul on tavaline, et enda poolt läbielatut kirjeldatakse ühtlase, kiretu sündmuste reana. Iseenesest ülidramaatilised sündmused on edasi antud neid justkui mitte millekski pidades. Aga võibolla on siinkohal süüdi ka raamatu autori küüniline retsidivistiloomus. Kes ei võta, tõsi küll, talle süüks pandud kõiki kuute tapmist omaks ning väidab ka kahe tema poolt tapetud taksojuhi kohta, et ta kõigest kavatses neid kõigest natuke kägistada ning siis lahti lasta. Ja ta vannub, et taksojuht, kelle ta metsas kinniseotud käte ja jalgadega auku lohistas, siis veel hingas. "Asjad hakkasid viltu minema, me polnud mingid professionaalid". Saatan on see, kes on kõiges süüdi. Samuti ei saa Mosin aru, miks keskaasia kaunitar, kellega tal abieluväline afäär oli, tema perekonda vastsündinud poisi pildiga ahistama tuli. Temal küll selliseid pilusilmi ei ole nagu beebil fotol...
Ja ta pühendab päris palju lehekülgi kirjeldamisele, mida teevad intiimsete kehaosadega sinna süstitud silmatilgad (vangla-kosmeetiline kirurgia), pöördudes oma tüsistuste juurde ikka ja jälle tagasi.
Lühidalt, nõrganärvilistel ja alaealistel ei soovita lugeda. Ega üldse eriti kellelgi.
Aga Mosinat võib lugeda, kui kirjandusse suhtuda samamoodi nagu paljud filmihuvilised kinosse suhtuvad. Kui otsida midagi veidruste territooriumilt ning omamoodi hinnata marginaalsust.


Ah jaa, mõtlesin vahepeal, et lähen Kristiine keskusse, aga mõte seal kärudega järjekordi moodustatavatest inimestest tekitas masendust ning ma läksin hoopis McDonaldsi. Ja ostsin Statoilist kohvi.

Ja enne seda oli õues pikk ja huvitav jutuajamine samas majas resideeruva dokumentalist Õ-ga -- ja ka elu esimene selline (ja üleüldse) vestlus temaga. Kahtlemata päeva aktiva-pool.

Ja järgmisel päeval: silikoon on siiski kuivanud. Samas ei või ma öelda, et selle konkreetse segu hingeelu tunneksin ega ole seetõttu kindel, kas peaksin pronksist kana veel ühe kihiga katma. Igal juhul ei saa ma veel vormi ära võtta -- laos, kust staffi ostsin, öeldi, et "päevakene läheb". Lisaks on kanal klombid -- ma kühveldasin juba hanguma hakkavat silikooni kohtadele, mis tundusid kahtlaselt õhukesed.
Muuseas -- autorõigustega on kõik korras. Ma küsisin Ülo Õuna leselt luba.

Kaaskodanikud

*
Troll nr 4, mis liigub Mustamäelt Balti jaama. Noormees musta kapuutsiga pusas räpib. Ta on ümbritsetud mõlemast soost sõpradest, kes moodustavad talle imetleva publiku. Lisaks on tal käes mikrofon, vabandust diktofon, kuhu ta oma teksti tulistab. "Ma olen kõigist parim, sest mul on pohui /---/ Mul on kõigest pohui. Imege mu munni."
Sekkub üldse mitte tigeda olekuga vanatädi, kes kannab kerget suvist kostüümi, umbes anno 1967. Selline vanatädi, kes on säilitanud nii oma noorpõlve figuuri kui garderoobi. Ta koputab räppijale õlale: "Noormees, te olete väga andekas, aga see siin ei ole õige koht. Me ei taha seda kuulata."
Noormees laseb edasi: "See on noor genetarisoon, siin riime loobin. Mul on pohui.." ja jääb siis vait. Teatab siis: "Ma lõpetasin täna üheksanda klassi!" Sekkub tema sõber: "Ja see tüdruk siin sai täna kaheksateist. Võiksite inimesi hoopis õnnitleda. Viinalonksu tahate?"
Kõik lahkuvad samas peatuses.

**
T avamine galeriis/kommuunis Kalamajas. Väga armas on. On vana maja pööning ning siniseks värvitud "lava", kus kõik näitusekülalised üles astuvad. Muusikalised etteasted ja kõned. Näitus koosneb teostest, mida vaadates arvan algul, et T-st on ootamatult saanud abstraktne ekspressionist, kes eelistab väikest formaati ning keskendub faktuuridele. Siis avastan, et tegemist on maalipalettidega.

***
Ootamatu väljasõit üheks päevaks Pärnusse. Z kureeritud näituse avamisele, millest otsustan kirjutada. Näitus on ootamatult värske ja omajagu süüdimatu. P näitus, mida mulle näidatakse mulle enne avamist ning millelt on kolmemõõtmelised objektid veel puudu. Ilus.

****
Ma olen kirjandusahinna zhüriis ja kui ma küsisin, kuidas ma need raamatud kätte saan, mille hulgast peaksin võitja valima, soovitati mul neid raamatupoes sirvida.
Minupoolsele katsele ülejäänud zhürii liikmetega midagi raamatuklubilaadset organiseerida (et kui minul on mõni auhinnale kandideeriv raamat olemas, võiksin seda teistele laenata -- ja vastupidi) ei ole keegi siiani reageerinud.
Muuhulgas kandideerib sellele auhinnale sarimõrvar Jüri Mosina, kes on oma elust raamatu kirjutanud. "Juhan Julm" -- päris absurdne pealkiri, kas pole.
Ühtlasi on mulle kirjutanud sõbranna, kes on samast kurjategijast just kollasest ajakirjandusest lugenud. Sõbranna on ilmselgelt sellest mõttest -- et raamatu lugejad maksavad kaudselt sellele Mosinale ta mõrvade eest tagantjärele palka -- absoluutselt shokeeritud. Ta leiab, et antud raamatu lugemine on täiesti ebamoraalne. Mina omalt poolt katsun seda raamatut kusagilt kätte saada -- aga nagu öeldud, kirjandusauhinna zhürii liikmeks olemine siinkohal eriti ei aita.

Anarhia!

Olin esimese öö oma uues korteris. *
Hommikul tuli töömees Sergei, kes vahepeal loomulikult midagi teinud pole, ukse taha kolistama. Õnneks on lukk selline, et kui seest kinni panna, siis väljast võtmega sisse ei saa.
Ta oli mu isale helistanud ja lubas põrandaplaadid täna ära panna. Ta on seda lubanud märtsi lõpust saadik nii umbes kakskümmend korda.
Tulin sealt Kotzebue tänavalt ära läbi Balti jaama turu ja tutvusin taaskord oma uue kodukoha ning naabritega. Mitte otseste naabritega, sest see maja, kus elama hakkan, tundub olevat äärmiselt korralik.
Kuna oli laupäeva hommik, siis olid kõik ümbruskonna pool-ja täisasotsiaalid turule tulnud. Pead parandama ja niisama hängima. Ja allahinnatud mahla ostma. Müüjanna nägi välja, nagu tahaks ta pigem oma kodus ja voodis pikali olla ega suutnud peast lihtsaid tehteid sooritada ega tegelikult ka eriti artikuleerida. Tal oli nägu sinikaid täis ja paistes ning ta oli andnud oma parima, et seda meigiga varjata. Parim ei olnud ilmselgelt piisav. Punase paistes näo ja viltuse ninaga mees, ees peegelklaasidega päikeseprillid, kommenteeris: "Ära rohkem peale võta, kukud pikali! Ma olen ise ka kaubanduses töötanud, aga praegu olen ajutiselt joodik! Anna mulle üks mahl!" Mehega oli kaasas silma järgi samas vanuseklassis (tundus, et 30ndate teine pool), aga oluliselt paremini säilinud naisterahvas, kes vaatas teda imetleva pilguga ja itsitas iga sellise repliigi üle.
Siis andsid tooni keskealiste räbaldunud välimusega meeste "gäng", kes kõndisid mõõdetud aeglasel sammul keset tänavat ja vaatasid "shefilt" ümbruskonda. Kellelgi neist polnud esihambaid. Mõtlesin, et sellise attitude`i annab näiteks kunagi legendaarseks punkariks olemini, kelle nime ja kuulsust kunagi kõik teadsid. Praegu olid nad lihtsalt vananevad joodikud. Mulle tuli seda "gängi" vaadates meelde mingi vana vene punklaul: "Maama anarhia, papa..." Mõtlesin kogu tee koju, mis see "papa" oli, kuni tuli meelde: "...paapa geroi Sojuza!" Ema -- anarhia ja isa -- (Nõukogude) Liidu kangelane. Mõtlesin veel, et kogu see punkliikumine on inimkonnale tohutult kahju teinud, pannes õrnas eas ja mõjutatavad inimesed arvama, et lahe on kool pooleli jätta, juua, laamendada ja punkkontsertidel käia. Ja et hari ning neetidega kulunud nahktagi on ühed ülimad väärtused elus. Ja "Fuck da police!". Praeguste mõjukate ajakirjanike olemuslik punktaust on ka põhjus, miks osad surnud rumeenia literaadi sõbrad mu peale nii vihased olid mu kuu aja taguse Delfi arvamusartikli peale -- oma hinges on nad endiselt punkarid, kes usuvad, et politsei on a priori saatanast. "Valetavad, kuradi mendid! Ringkaitse!", võiks võtta kokku nende tänased arutlused, reaktsioonina meedias avaldatud teatele, et antud surmajuhtumi puhul ei leidnud uurimine politseinike töös mingeid vigu ega süüd. Kust ma nende värskeid selleteemalisi arutlusi lugesin -- ikka Facebookist.

* Käisin praegu kõigest pool aega Eestis (ja mitu eelnevat aastat üldse mitte) elava sõbrannaga EKKM-is Eemil Karila näituse avamisel. Sõbranna vaatas inimesi EKKM-i hoovis ja tahtis minema minna. Ta ütles, et tal on tunne, et ta on ikka veel tudeng aastal 1995 ja et midagi pole vahepeal muutunud -- ja et ka inimesed on samad.
Näitusel oli üks hea video ja keldri- ja kõdulõhn tubades.

Alternatiivne majandussüsteem (tööpealkiri)

Ma olen aprilli lõpust saati kirja pannud kõik asjad ja "teenused", mis vahetavad minu ja teiste inimeste vahel omanikku, ilma et asjasse raha segatud oleks. Omamoodi naturaalmajandus. Ma arvan, et teen kogu selle arvepidamise baasil näituse, võibolla siis, kui aasta möödas on. Aga võibolla varem. Korraks tuli pähe, et oleks võinud seda Linnagaleriisse järgmise aasta rahateemaliste näituseprojektide konkursile saata, aga jäin selle mõttega mõnevõrra hiljaks. Allpool on toodud aprilli ja mai aktiva ning passiva, + tähistab seda, mida olen saanud ja - seda, mida olen andnud. Esialgu esinevad inimesed initsiaalidega, nagu siin tavaliselt.
Ja mis puudutab tavapärasemat majandussüsteemi, siis EPl-i fotolavastus meeldis neile niivõrd, et seda soovitati Inimõiguste Keskuse plakatist.
Aga nüüd -- minu alternatiivmajanduslik süsteem. Piloot.

Aprill 2010
- 1 röster, mis kõrvetab saiale Lenini ja Jeesuse portreesid, osa installatsioonist "Holy Toast" (2008), duplikaat (E-le)
+ 5 paari Siidilabori kõrvarõngaid (E-lt)
- 1 paar Siidilabori kõrvarõngaid (M-le)
+ 1 II maailmasõja sõjaväevormist isetehtud korsett (M-lt)

Nagu näha, oli aprillikuus täiuslik tasakaal ning tegelesin otsese vahetustegevusega.

Mai 2010
Tegelilult ma pole neis kriteeriumides nii kindel, kuna selles kuus on üles kirjutatud ka sünnipäevakingid, millest üks on ikka väga konkreetselt ostetud ning kaks vastastikust abistamist, mis on ikka väga elementaarsed... Jätan niisiis mai vahele ja toon järgmiseks näiteks pool juunit.

Juuni 2010
+ 1 kipsist sõrm (J-lt)
- 1 J kipsist sõrm (A-le)
+ 1 voodi, 2pk tähtaja ületanud näkileiba, 1/2 pk kiirkeeduläätsi, 1prk mesilase õietolmu, 1 prk ingverimett, 1pk riisinuudleid, 1prk suhkruasendajat, 2 pk teed, 1 pakisupp, 3 pk kastmekontsentraati (A-lt, kes kolib oma Tallinna korterist asju välja)
+ 1 türgi kohvi kann (selleltsamalt A-lt)
- 1 röster, mis kõrvetab saiadele Che Guevara ja Charles Mansoni portreesid; osa instalallatsioonist "Holy Toast" (2008), duplikaat
+ veel 4 paari kõrvarõngaid ja 1 kaelakee (kõik Siidilabor, E-lt)
- 1 raamat "Draamapunkt" (M-le; M-le kingituseks -- saadud kirjastajalt ning tegelikult peaksin nende eest vist maksma)
- 1 raamat "Draamapunkt" (H-le)
- 1 raamat "Draamapunkt" (K-le)
+ 2 tbl tugevatoimelist valuvaigistit (K-lt)
+ 1 pudel viskit (T-lt)
+ 1 joogatund (2,5 tundi; jätsin salaja maksmata, sest raha ei olnud)

Tegelikult peaksin vist miinusesse ehk siis endapoolse tööna üles märkima ka näiteks Friend_Shipi Eesti-poolse korraldamise ning miks ka mitte kogu selle galeriipidamise. Frind_Shipi mittemateriaalsed plussid olid muuhulgas ühe võimaliku esineja leidmine augustikuisele Global Containerile ja 11 kutset Tallinn 2011 afterpartyle, kus kuulis muuhulgas intrigeerivat sisepoliitilist klatshi (võimalik, et kultuuriline kapital*). Maikuu miinuste hulka kuulub kindlasti "Delfisse" kirjutatud arvamusloo "Politseiriigist ja privaatsest surmast" kaasnenud moraalne kahju, samas ei ole kindel, kas näiteks kutse augustikuisele debüütkirjandusteemalisele seminarile Soomes pole seotud sellega. Ütles ju mind sinna kutsunud tuntud dokumentalist ja kirjutaja IP oma telefonikõnes kohe alguses, et talle meeldivad minu kolumnid...
Lisaks on kogu see idee seotud kindlasti kunstnik KK tööga "Mida rohkem ma töötan, seda vaesem ma olen" --võimalik, et selle paari aasta taguse teose pealkiri on mul valesti meeles, nii et pean KK-le kindlasti selle eest midagi andma.

* Või siis mitte -- sest peost on juba üle kuu aja möödas, aga väidetavat juhtkonna väljavahetamist pole Kultuurikatlas seni (vist?) toimunud.

Stiilisoovitused

Kuna ma jätkuvalt mingil tasandil austan inimesi, kelle elu mõte on stiil:

advancedstyle.blogspot.com

Vanad New Yorgi inimesed, kes on oma väljanägemisse panustanud.

Samuti:
za-um.blogspot.com

Noored Eesti inimesed, kes panustavad olemuslikku stiili. Artiklid ja esseed ja raamatuarvustused. Vabatahtlik ajakirjandus par excellence.

Vahekokkuvõte (juuni 2010)

Valik lätlaste täiesti ootamatutest soovidest: kahte paljast meest -- tunni aja pärast! toidukilet pakkimiseks -- kohe! mikrobussi -- kohe! meesvabatahtlikku appi raudlatte tassima, kohe, loomulikult -- kõik vanatahtlikud on paraku noored naised, välja arvatud varakeskealine hispaanlane, kes paraku filmib... Kuidas laeva vett saab? Mõtlesin mitu korda, et mille kuradi pärast nad mulle vähemalt paar päeva varem vajaminevate asjade nimekirja ei saatnud.
Lisaks: kurjad turvamehed, kes nõuavad, et korraks Patarei vangla ruume vaatama läinud väliskunstnikud paneksid endale festivali randmepaelad -- ja sinna lähevad minu kokkulepitud kakskümmend vabapääset ja pärast mida pean neid väiksemate koguste kaupa juurde küsima, et sõbrad-tuttavad, kellele sai lubatud tasuta sissepääsu, viimase ikka saaksid. Ja väravad, mis kell kuus ürituste ajaks kinni pannakse. Õnneks on vabatahtlikud (Tallinn 2011), kes on viimasel minutil valmis sildid ümber tõstma, nii et tee laevani läheb killustikuhunnikute vahelt läbi. Õnneks on see tee ka lühem ning on olemas pidev silmside laevaga.
Nii et kokkuvõttes läks kõik hästi. Kuigi eile hommikul ärgates mõtlesin, et halvemat ilma mere ääres toimuva festivali jaoks on raske välja mõelda -- tuul, vihm ja jahedus. Ja vaadates seda, kuidas J merekaldal kubemest rakette lasi, mõtlesin, et kunagi tundus see mulle lahe. Aga millal? 2004. aasta kevadel Berliinis või 2002. aasta suvel Rakveres? J laulis "Estonia is beautyful!" ja temast käisid üle ühelt lavalt tulev reggae ning teiselt luulet lugev noor vihane tüdruk.
Õhtu lõppes Vabaduse väljaku lähedal lesbibaaris koos T-ga ning mulle tuli meelde, kui mitu korda on minult tellitud homoteemalist arvamusartiklit ja kui mitu korda olen selle tegemata jätnud. On kaks võimalust, kuidas sellele läheneda: kas empaatiliselt tõdeda, et neil inimestel on niivõrd raskem endale sobivat partnerit leida kui ülejäänud populatsioonil. Lisaks, et see inimene muidu sobiks, peab ta oma orientatsioonilt jääma 3% hulka inimkonnast. Sellepärast peavadki näiteks homod üsna valimatult flirtima. Teine lähenemisnurk oleks selline, et mis nad protestivad nende konservatiivide vastu, kes ütlevad, et homoseksualism on haigus. Olgu sellega nõus ja taodelgu puuet ning invaliidsuspensioni. Hundid söönud, lambad terved.
Lisaks on mul kirjutamata ökovastane arvamusartikkel.
Ja selle kohta, mida ma vahepeal tegin -- olin haige (mingi vastik viirus, mis mõjus kopsudele)ja lugesin kodus raamatuid. Tegin Päevalehe lisale Möte homovastasuse vastast fotolavastust. Ja mind kutsuti Soome kirjandusseminarile augustis, millega seoses mind tõlgitakse soome keelde.

Kirjutasin Delfisse arvamusloo

Sandra Jõgeva: Kurikuulsa sekti õhtune teepidu
Sandra Jõgeva, kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator, www.DELFI.ee
12. juuni 2010 04:00

LIITU DELFI POMMUUDISEGA LIITU DELFI POMMUUDISEGA
saada sõbrale e-mailiga saada sõbrale e-mailiga
teade toimetajale teade toimetajale
loe kommentaare (44) readComments.title
prindi uudis prindi uudis


sandra jõgeva
Foto: Erakogu


Mailõpu õhtu. Korter mitmekorruselises majas Kopli Pelgulinna poolses otsas.

Korter on väike, piinlikult puhas, eelmiste aastakümnete hõnguga ning seda ilmestab kõikvõimalike eksootiliste objektide kollektsioon — loomanahkadest kuni võõrastelt mandritelt pärit kultusesemeteni. Tuba on täis inimesi — noori ning keskealisi, mehi ja naisi.

Reklaam

Keegi neist ei paista silma ekstravagantsiga ei välimuses ega käitumises. Naised on kenad ning hästi, kuid pigem konservatiivselt riides. Osa noorematest meestest tundub kuuluvat pigem “karvaste” subkultuuri –pikad hobusesabad ning mitu paari kauboisaapaid esikus.

Kõik need inimesed joovad kohvi või teed, söövad rullbiskviiti ning räägivad omavahel sisepoliitikast ja äsja lõppenud Eurovisioonist. Kellele meeldis võitjalaul, kellele mitte, kes eelistas Kreekat ja kellele ei meeldinud üldse mitte miski. Ainus sõpruskonnast mingil määral eristuv tegelane on mustanahaline noormees, kes neid inimesi ning seda tuba pildistab.

Aeg-ajalt liigub inimeselt inimese kätte värviline skeem ja Eurovisooonilt ning muudelt teemadelt põigatakse ikka ja jälle esoteeriliste, kogu maailma ning inimsuhete olemust hõlmavate süsteemide valdkonda.

Ma rõhutasin ekstravagantsi puudumist, sest see õhtunetea party on Eesti kurikuulsaima sekti iganädalane koosviibimine. Te olete neist kindlasti Õhtulehest lugenud ja neid Pealtnägijast näinud.

Arvatavasti tundsite te lugedes ja nähes nende vastu kohest ning tugevat vastumeelsust. Teile tundus, et see reaktsioon tuli teie endi sisimast ega olnud mingilgi määral seotud televisioonis töötavate monteerijate professionaalsete oskuste, taustateksti lugeva saatejuhi hääletooni, suurte ajalehepealkirjade sõnavaliku ega saja muu pisikese, kuid tähendusrikka detailiga, mille kaudu meedia töötab ning meie kõigi teadvuse ja alateadvusega manipuleerib.

Ma valmistan hetkel ette loengusarja Eesti Kunstiakadeemia magistrantidele. Selle üldine teema on meedia, imidž ja staarifenomenid. Idee on kutsuda tudengitega kohtuma inimesed, kes on neile – nagu meile kõigile - meediast tuttavad ning kellele on külge kleebitud mingi silt. Inimesed, kellel on väga tugev imidž, kas siis positiivne või negatiivne.

Kohtudes silmast silma niinimetatud meediafenomenidega ning kuuldes nende versiooni oma imidži tekkest ja arengust, on tudengitel võimalik läbi inimliku kontakti näha meedia toimimismehhanismide mehaanikat ja selle kohatist julmust. Ka ebaõiglust.

Kuulsuste hulgas, keda kavatsen tudengitega kohtuma kutsuda, on nii popstaare-muusikuid, tõsieluseriaalide kangelasi, tuntud kunstnikke ja kirjanikke kui ka inimesi, kes on kuulsad eelkõige selle tõttu, et nad on... kuulsad.

Kui “sektist” lahkume, küsib ameeriklasest fotograaf, kes pildistas seda seltskonda oma suurema, eurooplasi ning nende elukeskkonda dokumenteeriva fotoprojekti osana: “Mille poolest nad kurikuulsad on? See pidi ju olema sekt, ma ootasin rituaale ja loomade ohverdamist...” Olin talle rääkinud oma eelseisvast loenguseeriast ning uhkeldanud, et sain nõusoleku tudengitega kohtuma tulla Eesti kurikuulsaimalt, meedia kaudu igaühele tuttavalt sektiliidrilt. Ameerika fotograaf oli väga huvitatud nende pildistamisest oma projekti jaoks.

“Noh, neid on meedias palju kajastatud kui sekti... Nende kohta kirjutati, et nad tahtsid kunagi Condoleezza Rice`i mõtte jõul tappa.” Näen ameeriklase näost, et mu seletus ei ole just veenev – need inimesed ning nende minu poolt kirjeldatud kohalik meediaimidž ei lähe tema silmis kuidagi kokku.

Koju jõudes avastan oma meilboksist vastuse Diivalt. Ühelt Eesti kuulsaimalt naiselt, kelle imidži lahutamatu koostisosa on rikkus, mis andvat talle absoluutse sõltumatuse teha, mida iganes ta hing ihaldab. Diiva vastuse algus on paljutõotav, samas tõdeb ta kohe, et ilma rahata ta kuhugi loengusse ei tule. Mis suurusjärgus tasu on külalisesinejatele ette nähtud?

Ta on esimene, kes ühekordse loengusse tuleku eest raha küsib. “Kahjuks ei ole võimalik maksta”, alustan ausat vastust, aga siis mõtlen ümber. Jätan asja lahtiseks ning küsin omakorda, milline suurusjärk teda rahuldaks. Mõtlen, et kui summa pole ülesaamatult suur, saab raha koos tudengitega kokku pandud. Ikkagi Diiva – üks Eesti märgilisemaid naisi. Meediafenomen ja superstaar. Ja väga rikas ning sõltumatu, nagu ta paljudes oma ilmselt juba tuhandetest meediaesinemistest rõhutanud on...

Ta küsib kõigest 1500 krooni.

Lõpetuseks teen ühe asja selgeks – mulle meenus, et paar võõrast inimest on mu käest küsinud, kas ma ise kuulun eelkirjeldatud sekti. Või siis “sekti”. Need inimesed olid seda kellegi käest kindla faktina kuulnud.

Vastus on lihtne: ei kuulu. Olen küll selle seltskonna juhtfiguuri ning ideoloogi kutsunud esinema endakorraldatud suuremale kirjanduslikule kohtumisele Kunstikonteineris ning teisel korral Tartu Ülikooli semiootikute kevadkooli, kus rääkisin semiootikast kui parateadusest.

Millegipärast häirib mind mõte sektikuuluja imidžist – isegi kui ma olen oma silmaga näinud, et klassikalisest sektist on asi kaugel. Ju olen ka oma silmaga korduvalt näinud, kui kaugel on meediaimidž tegelikkusest.

Mai Söödi kordusetendus kolmapäeval Kunstikonteineris

Kunstikonteiner esitleb:

Mai Sööt
"Ekstaas"

Kordusetendus ja tantsuetendusel baseeruv näitus
kolmapäeval, 16. juunil algusega kl 19.
Helikujundus Hans-Gunter Lock.

Ühtlasi on näitus 16. juunini suletud ning pärast seda avatud 3. juulini.

Ekstaas, mida ihaldan, on puhastav, raviv, ülev minnalaskmismeeleolu ja eneseväljenduslik plahvatus.
Näitusel ja etendusel lähtun enda paastumise eksperimendist ja uurimusest ning kasutan selle vaimseid ja füüsilisi saadusi. Ma ei saanud ilmutust, kuid pikapeale tunnistasin isiklikke tõrkeid ja probleeme kunsti tegemisel ning taasavastasin oma keha. Tantsuetendusega soovin anda väärika lõpu kogu protsessile.
Näitusel on vaadeldav läbitu kunstiline dokumentatsioon uriinist, leivast, kangast, metallist ja videost. Interaktiivse momendina on vaatajal võimalik kokkuleppel määrata oma keemilist hetketervist.
PS! Paastumine võib tekitada eufooriat ja ekstaasi.

Mai Sööt


Kunstikonteineri ülemises galeriis on 3. juulini avatud

Ats Parve
"Come into our room"

Plakat on kohal. Plakat on linnaruumi kõige löövam ja mõjuvam kunstivorm. Plakat tegutseb olevikus ja tulevikus ja jätab mineviku teistele. Plakat on uus ja suhtleb sinuga samas keeles. Ta käib välja oma trumbid ja kohe. Plakat tahab, et sa kohe.
Plakat on linnaruumi kõige kaitsetum ja kiiremini häviv kunstivorm. Plakat käib sama kergelt seinalt maha kui seina peale. Ta elujõud tolmustub linnaõhus kiiresti. Plakat on väga õrn. Plakat on loodud kaduma.
"Come into our room" rekonstrueerib kadunud linnaseinu ja annab plakatile voli löögimehhanismid uuesti tööle rakendada. Võimaluse saavad kolme viimase aasta näituste, etenduste ja pidude plakatid.
"Come into our room" on hommaazh anonüümsele plakatikunstnikule. Tänavad on galerii ja galerii on tänavad. Tulge me tuppa.

Ats Parve


www.artcontainer.ee/

Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03

Friend_Ship homme Lennusadamas

Kunstikonteiner esitleb:

Friend_Ship on Skandinaavia ning Baltimaade performance`ikunstnikke ühendav projekt. Laev 12 kunstnikuga, kes on valitud 6 riigist (Läti, Eesti, Soome, Taani, Rootsi, Leedu) seilab 10 päeva Läänemerel marsruudil Riia-Tallinn-Helsinki-Stockholm-Kopenhaagen-Klaipeda-Riia. Igas sadamas toimuvad performance`id, mille korraldamist aitab organiseerida vastava riigi vastuvõtjaorganisatsioon. Tallinnas on selleks Kunstikonteiner Kultuuritehases Polymer. Kogu projekti algataja ja peaorganisaator on Performance Art Union of Latvia ( Gatis Vectirans, Zane Datava ja Zane Matule).
Friend_Shipi eesmärgiks on sadamapiirkonna kreatiivne kasutuselevõtt, koostöö soodustamine erinevate Balti- ja Skandinaaviamaade kunstnike ning kunstikriitikute vahel ja performance`ikunsti aktualiseerimine läbi rahvusvahelise sünergeetilise projekti. Laevareisil osalevad järgmised kunstnikud: Kriss Zilgalvis (LV) ja Kaspars Grosevs (LV), Andrus Joonas (EE) ja Mari Kartau aka Siram (EE), Henrik Vestergaard (DK) ja Christine Fentz (DK), Tara Pattenden (FIN) ja Christina Georgiou (FIN), Iris Smeds (SE) ja Linnea Sjoberg (SE), Benas Šarka (LT) ja Evaldas Jansas (LT).
Tallinnas toimuvad performance`id sel laupäeval, 12. juunil algusega kl 19 Lennusadamas. Tallinnas on Friend_Ship osa muusika-ja kunstifestivalist Patarei Kultuuritolm 2010. Friend_Shipi performance`id ei toimu otseselt festivali territooriumil, nii et ainult nende vaatamiseks piletit ostma ei pea. Lisaks Mari Kartaule ja Andrus Joonasele osalevad eesti kunstnikest Tallinna performance`ites Meeland Sepp ja Taave Tuutma.

Friend_Shipi toetab Nordic Culture Point ning see projekt on aluseks LTV 1 telesarjale Ziemelu Puse.
Friend_Ship on Tallinn 2011 partner.

Lisainfo: Sandra Jõgeva (5543961), Sandra Sirp (56698543)
www.patarei.kalamaja.com
www.friendship.lv
www.performance.lv
www.ziemelupuse.lv

Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn

Kirjutasin "Sirpi" raamatuarvustuse

Intellektuaalse naise „Seks ja linn”

Sandra Jõgeva 04.06.2010


Üks Maarja Kangro kangelannade olulisemaid sisekonflikte on sotsiaalne, loominguline ja intellektuaalne versus bioloogiline eneseteostus.

Maarja Kangro „Ahvid ja solidaarsus” on intellektuaalse naise „Seks ja linn”: rafineeritum, komplitseeritum, kosmopoliitsem (seal ei esine erinevalt viimasest tegelasi, kes pole viimased seitse aastat oma jalga Manhattanilt – vabandust, Tallinna südalinnast – välja tõstnud), fragmentaarsem, jätab otsad lahti, sofistikeeritum – kui kasutada seks-ja-linnalikku anglitsismi. Kuigi, jah, ka nimetatud legendaarse teleseriaali ning raamatu (just sellises järjekorras) tegelased on tegelikult haritud naised – suunatud oli see kultusteos ikkagi iganaisele, kellele tahes meist – piir tõmmati publiku jaoks võib-olla vanuse, aga mitte hariduse, silmaringi või sotsiaalse staatuse kohale. Maarja Kangro on loomulikult elitaarsem. Tema tegelas(t)el – läbi novellikogu on läbivaks peategelaseks esimeses isikus naine (kui välja arvata sci-fi hõnguga „Kunstimuuseumis”) – on Euroopa Liidust saadud stipendiumid ning samast pärit boyfriend’id, kellesse suhtutakse üldiselt leebe ükskõiksusega. Poiss-sõpradega noritakse ajaviiteks tüli („Suhkur”) ning seksitakse samuti ajaviiteks. Nad on pigem fuck buddy’d kui poiss-sõbrad, kui nüüd terminoloogias päris täpne olla.

Maarja Kangro novellide peategelane on rahvusvaheline naine, intelligentne, eneseteadlik, laia silmaringiga ja vähemalt keskmiselt reisinud ning ilmselgelt vähemalt mõõdukalt edukas. Ta on midagi kirjutanud (seda mainitakse novellides „48 tundi” ning „Impotent ja surm”), vähemalt tõlkinud („Stipendiaat”) või koguni kaasaegne kunstnik („Glabro”), ülejäänud novellides jääb peategelase kultuurivaldkond täpsemalt määratlemata. Kangro tegelaskuju(de)l on piisavalt vaba aega, mille põhjal võiks eeldada vabakutselisust või siis projektipõhist töötamist. Või siis on keskendutud algse „Seksi ja linna” kombel nende moodsate naiste eraelule ja vabale ajale, mitte niivõrd tööle. Kuigi, jah, teatud ametite – eriti just Kangro kirjeldatute puhul – on töö ja (era) elu piir üsnagi hägus. Ärge saage nende „Seksi ja linna” võrdluste pärast minust valesti aru – „Seks ja linn” on väga hea seriaal (ja ka hea raamat) ning Maarja Kangro novellid on samuti väga head.

Võin isegi kõhklematult öelda, et „Ahvid ja solidaarsus” on minu suurim lugemiselamus eesti kirjanduses juba pooleldi läbi saanud 2010. aastal. Kaugelt cool’im kui Mihkel Raua „Sinine on sinu taevas”, kus cool-olemine tundubki jäävat ju põhieesmärgiks. Chuck Palahniuki kombel on Raud kokku kogunud intrigeerivaid fakte, ektreemseid tegelasi ning üksteisesse põimunud, thriller’ina kulmineeruvaid tegevusliine. Jah, Kangro on cool’im kui Mihkel Raud ning ühtlasi tabab transeuroopalikku eksistentsiaalset ängi vähemalt sama hästi kui Tõnu Õnnepalu „Piiririigist” alates. Ja lisaks on Maarja Kangro sotsiaalselt teravam kui Elo Viiding oma „Pühas Maamas”. „Uus”, intrigeeriv autor – poetess, kellest on saanud särav proosakirjutaja. Aga tagasi „Seksi ja linna” juurde.

Teine kohe pähetulev paralleel oleks võib-olla Fay Weldoni mahukas novellikogu pealkirjaga „Kuu Minneapolise kohal” ajast, kui Weldon ei kirjutanud veel „liiga” naistekaid. Samasugused argised, aga teravalt välja joonistatud situatsioonid ning karakterid, mis jäädvustavad teatud ühiskonnaklassi mingis vanuses ning oma ajas ja kohas. Maarja Kangro raamatu puhul siis Eesti Vabariigis ning Euroopas XXI sajandi alguses. Need naised on kolmekümnendates eluaastates täpselt nagu „Seksi ja linna” kangelannad. Ilmeksimatult haritud, edukad ja elukogenud. Moodsa naise kombel valivad, võtavad ja tarbivad nad mehi: „See keha ei ärata minus kirge ega midagi. Aga ma võtan ta, praegu. See on nagu seenelkäik: nopi pilvikuid, kuni tuleb riisikas. Kirg on küll õnneasi, kuid pigem on ta seene- ja jahi- kui loteriiõnn. Pead ikka püssi laskma ja püüniseid panema ka, ja metsaalust tundma. Ja vahel lihtsalt korjama seda, mis on – et mitte nukrutsema jääda ja metsa solvata”.

Nii on kirjeldanud Kangro „Impotendis ja surmas” oma püsikangelannale üsna tüüpilist situatsiooni ja meeleseisundit. Seks ei tundu olevat ülearu oluline asi ega seostu Kangro nais(t)el suurte tunnete ega jalustviiva kirega. See on lihtsalt üks vajadus, mida eneseteadlikult ja isekalt teiste inimeste kehade abil rahuldada. Mingil määral emotsionaalset ja intellektuaalset kontakti kuulub asja juurde, seda nüüd küll. Samas puutub see teema – seks – vägagi otseselt kokku ühe teise vajadusega, mida vähemalt osa Kangro kangelanna(sid) tunneb („48 tundi”, „Päikesereis (repriis)”). Ja see vajadus on laps. Üks nende olulisemaid sisekonflikte on kahtlemata sotsiaalne, loominguline ja intellektuaalne versus bioloogiline eneseteostus, võib-olla isegi inimese ratsionaalne versus instinktidel põhinev alge. Raamatu kaasakiskuvaimas novellis „48 tundi” on peategelane otsustanud rasestuda ja üksikemaks saada, sest: „Loomulikult toetasin ma ka nende naiste otsust, kes ei kavatsenudki last muretseda. Vahepeal mõtlesin ma, kui hea kerge oleks olla ise üks nendest. Aga ma ei olnud”.

Teinud kaasaegse meditsiini abil kindlaks lapse eostamiseks sobivaima aja, on tal kaks ööpäeva aega valida või otsida geneetiliselt sobivaim isakandidaat. Algab filmilikult kaasakiskuv, kuid selle omaduse tõttu mitte mingilgi määral pealiskaudne lugu „jahist” ideaalse mehe järele, keda on tegelikult vaja vaid hetkeks. Telefoninumbrite hulgas sorimisest kuni ekspeditsioonini suvises Tallinna ööelus, igal hetkel isakandidaate kalkuleerides, analüüsides ja mõttes selekteerides. Lugedes võib vaimusilmas näha neljakümmet kaheksat tundi olematul ekraanil järjest väiksemaks tiksumas. Üheaegselt liigutav ja küüniline, samal ajal nii hetkes aktuaalne kui ajastuülene lugu, mis on seotud inimelu bioloogilise ettemääratusega ning piiratud valikuga, mida on selle iseenesest lühikese aja jooksul võimalik kaaluda. Saada laps(ed) või siis mitte on üks neist suurtest otsustest elus, mida ühel hetkel pole enam võimalik ei ringi teha ega ümber mängida. Tahtes oma vabameelsusest hoolimata kirglikult emaks saada, on see meie kaasaegse noore intellektuaalse naise koondkuju, kelle juures pole Kangro individuaalseid omadusi eriti teravalt esile toonud, isegi Eesti patrioot, kriisiolukorras vähemalt.

Vana-Euroopa rahvusliku kitsarinnalisusega kokku põrgates tuleb see filigraanselt esile kogumiku avanovellis „Stipendiaat”. Samasugune kokkupõrge, tõsi küll, mitte natsionalismi, vaid klassivastuolude baasil on teises novellis „Külas”, mille tegevus leiab samuti aset Itaalias ja mille peategelane satub coach surfing’u kaudu talle esteetiliselt ja intellektuaalselt vastuvõetamatute inimeste koju. Järgneb raamatu efektseim, samas hingeminevaim novellikulminatsioon. Ja lõpetuseks üks isiklik transeuroopalik hetk pealtkolmekümneste naistega seoses. Sümpoosion Reykjavíkis. Viis aastat tagasi. Kunst ja uus meedia, ürituse aukülalised ning tähtsaimad külalislektorid on koreograaf Hongkongist ja kehakunstiklassik Austraaliast. Õhtusel üritusel esinevad ka sümpoosionist osavõtjad. Taani performance’i-kunstnik, põhjamaine kaunitar, hüppab publiku ees trampliinil, käes meigikott. Hüppab ja teeb endale samal ajal meiki. Huulepulk liigub rütmiliselt, jättes tema suu ümber midagi seismograafi joone taolist. Ripsmetušš tabab põsesarnu ning otsaesist. Taani naine deklameerib hingeldades: „I am a modern woman. I am single and I have a degree and I have a high position at work. I am a modern woman. I am single and ...”.

Mis kasu on südametunnistusest?

Lugesin tänasest Ekspressist mingi ajakirjaniku nädalakirjeldust, kus ühe päeva tipphetkena oli ära märgitud minu "räme paskvill" -- nii ta ütles --surnud rumeenia kirjanikust. Tuletan meelde: kirjutasin Delfisse arvamusloo sisuliselt sellest, et minu meelest pole ilus oma politseijaoskonnas oksesse lämbunud sõbra surma üksikasjadest Õhtulehele rääkida ega surmast meediauudis teha. Eriti kui kadunukese sõbrad on kohalikus meedias mõjuvõimsad persoonid ning teavad väga hästi, kuidas need mehhanismid käivad. Eriti kui surnu oli laiemale üldsusele absoluutselt tundmatu.
Ja ka Facebookis ei tasuks seda meediasse minekut ning "politseiriigi" vastu sõtta minemist planeerida. Sest Facebook pole mitte kellegi tagatuba, vaid avalik meedia, kus sinu näiliselt isiklikke jutuajamisi jälgivad ja kommenteerivad sajad inimesed --sinu "Facebooki" sõbrad, keda sa reaalelus võibolla ei tunnegi. Sealsamas "privaatruumis" kommenteerisid uudist kohe nii Õhtulehe kui Päevalehe ajakirjanik.

Sama ajakirjanik muide, kes oma nädalat Ekspressis kirjeldab, märgib ära ka oma õnnetult surnud sõbra peiedega kaasnenud kolmepäevase joomingu. Jajah, minu peale vihastelt rumeenia literaadi sõpradelt kuulsin, et ta jõi neist kõigist vähem. Kuidas öeldaksegi: pimedate kuningriigis on ühesilmne kuningas.

Ainus asi, mida sellest juhtumist õppisin: mõtle järgi, ega inimesel, kellega seoses sa arvamusartiklit kirjutad, pole mõjuvõimsaid sõpru. Juhul, kui on, mõtle veelkord järele. Ja kui südametunnistus käsib kirjutada, kirjuta siiski.
Kui tundub, et saab ilma, jäta kirjutamata. Voldemar Kuslapi puhul seda igaks juhuks tegin -- "hoidsin oma suu kinni".

Tagasikäik

Mõtlesin, et kirjutan ainekirjelduse vahepeal kiir-revüüd kõigile Tallinna kunstinäitustele mida olen paaril viimasel päeval vaatamas käinud. Soovitused ja mittesoovitused. Aga siis mõtlesin, et niikuinii saab vaenlasi juurde. Isegi kui päris halvasti ei ütle, mõni solvub ikka.

Tao

Jumal on olemas -- norisin Facebookis õrnalt tüli ühe "sõbra" sõbraga, kes meie ühise "sõbra"/sõbra postitust kommenteeris. Norisin tüli* kurikuulsa pedofiiliga ning sain äkki aru, mis peaks olema mu valikaine olemuslik osa. Ainekaardi täitmine on olnud mu painaja mitu viimast päeva. Nii irooniline kui see pole -- väidetav pedofiil on mu värskeim muusa.





* Mina: "Ooo, J S! Ma arvasin, et ta on vanglas..."
Tema: "Sandra, kui Sa Lollidemaa meediast ja ajakirjandusest toitud, siis Sa ei saagi teisiti arvata :-) Tunnen kaasa!"
Mina: "Mul on ainult hea meel, kui mu süda nende poisikeste pärast rahulik võib olla."
Tema: "Sinu süda, vaene Sandra, on saasta täis. Aga kui Sa vaid teaksid, kui tublid mehed ma neist poisikestest olen kasvatanud. Ega see Sind ei rõõmustakski, sest Sulle on meeldinud saast. Ehk oled Sina olnud üks selle saasta õelaid kloppijaid? Igal juhul tunnen Sulle kaasa."
Mina: "Vabanda, J. Võin ma sulle privaatsõnumi saata või helistada äkki? Üks natuke pikem jutt/ettepanek."

Nagu mu tagasitõmbumisest näha on, tuli mul vahepeal idee. Üks viimase aja parimaid. Lisaks kaasasin ideesse juba tuttava sektiliidri. Ma olin oma ideest (ja olen siiamaani) nii vaimustuses, et ei suutnud end tagasi hoida ja rääkisin oma valikainest kõrval töötavale Brooklyni fotograafile. "Kas ma võiksin seda meest pildistada?", küsis tema. Üks telefonikõne minu poolt veel ja meil on kokkulepitud sektikoosoleku pildistamine. Nii. Ja nüüd helistas H mulle tagasi. "Kuule, kui ta on huvitatud, mul on üks ingliskeelne versioon oma raamatust ka." Ütlesin, et ameerika fotograaf on võimalusest vaimustunud ja kindlasti raamatust huvitatud.
Kuidas neis zenbudismi loengutes see lomabakas vanamees, endine luuraja rääkiski: tao. Mine vooluga kaasa. Do nothing and everything will be done. Ära tee midagi, kui oma valikaine pärast mures oled -- joo viina (kaks avamist eile õhtul, M etenduse aftekas ja T sünnipäev), otsusta, et täna millegi asjalikuga ei tegele, nori ajaviiteks (sest ootasin kunstioksjoniteemalist koosolekut)tüli riigi juhtiva pedofiiliga ning voila`!

Pressiteade

Kunstikonteiner esitleb:

Mai Sööt

"Ekstaas"

Alumises galeriis 27. mai -- 31. juuni 2010

Avamine ja tantsuetendus "Ekstaas" neljapäeval, 27. mail kl 19.
Heliassistent Hans-Gunter Lock.

Ekstaas, mida ihaldan on puhastav, raviv, ülev minnalaskmismeeleolu ja eneseväljenduslik plahvatus.
Näitusel ja etendusel lähtun enda paastumise eksperimendist ja uurimusest ning kasutan selle vaimseid ja füüsilisi saadusi. Ma ei saanud ilmutust, kuid pikapeale tunnistasin isiklikke tõrkeid ja probleeme kunsti tegemisel ning taasavastasin oma keha. Tantsuetendusega soovin anda väärika lõpu kogu protsessile.
Näitusel on vaadeldav läbitu kunstiline dokumentatsioon uriinist, leivast, kangast, metallist ja videost. Interaktiivse momendina on vaatajal võimalik kokkuleppel määrata oma keemilist hetketervist.
PS! Paastumine võib tekitada eufooriat ja ekstaasi.

Mai Sööt


Ats Parve

"Come into our room"

Ülemises galerii 27. mai -- 31. juuni 2010.
Avamine neljapäeval, 27. mail kl 18 30.


Plakat on kohal. Plakat on linnaruumi kõige löövam ja mõjuvam kunstivorm. Plakat tegutseb olevikus ja tulevikus ja jätab mineviku teistele. Plakat on uus ja suhtleb sinuga samas keeles. Ta käib välja oma trumbid ja kohe. Plakat tahab, et sa kohe.
Plakat on linnaruumi kõige kaitsetum ja kiiremini häviv kunstivorm. Plakat käib sama kergelt seinalt maha kui seina peale. Ta elujõud tolmustub linnaõhus kiiresti. Plakat on väga õrn. Plakat on loodud kaduma.
"Come into our room" rekonstrueerib kadunud linnaseinu ja annab plakatile voli löögimehhanismid uuesti tööle rakendada. Võimaluse saavad kolme viimase aasta näituste, etenduste ja pidude plakatid.
"Come into our room" on hommaaž anonüümsele plakatikunstnikule. Tänavad on galerii ja galerii on tänavad. Tulge me tuppa.

Ats Parve



Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03

Enesekriitika

Ma arvan, et veetsin tänase päeva, kirjutades (ja väga vaevaliselt) halba arvustust heale raamatule.

7525!
Ja nüüd teen veel ühe taotluse.

4202.

"Intellektuaalse naise "Seks ja linn""

Selle pealkirjaga on mu valmiv raamatuarvustus Sirpi. Tähtaeg: homme õhtul kl 22 00. Teema: Maarja Kangro novellikogu "Ahvid ja solidaarsus". Raamat, millest kirjutamise pakkus mulle välja kirjandustoimetaja JK ise, kui umbes kuu aega tagasi ühes raamatupoes kohtusime. JK on armas -- üleeile helistas ta mulle, kontrollimaks, kas selle artikli ikka lubatud tähtajaks valmis teen. Kirjutasin parasjagu koos T-ga Kulka taotlusi ning inimene teisel pool toru, kes rääkis Maarja Kangrost, Lauri Pilterist, viimase stiilist, puhtast stiilist kui sellisest, Proustist ning Madame Bovaryst, oli midagi hoopis teistsugusesst maailmast. Eile põgenesin sellesama raamatuarvustuse eest maale ära ja nüüd siis kirjutan Maarja Kangro novellikogust, mis mulle iseenesest väga meeldis, kartes et need kirjutatud taotlused on mu enda stiili kantseliidi-osakaalu ikka põhja keeranud. Ma loen iga paari lause, kohati sõna tagant tähemärke ja leian, et raamatuarvustus pikema tekstina on üks raskemaid zhanre.

1655.

Päeva protokoll -- Eesti Kunstnike Liidu suurkogu 17. mail 2010

7 30 Äratuskell. Paduvihm. Esimene mõte: ma ei saa kostüümi, mille eelmisel päeval selle piduliku sündmuse jaoks välja valisin, selga panna. Must väike kleit, pruun kampsun, samblarohelised sukad ja peaaegu sama värvi kingad (eelmise päeva leid Balti jaama turult, Marks& Spencer). Otsustan komplekti täiendada rohelise-sinisekirju vihmakuue ning sõbranna disainitud pärlikeega.

9 15 Olen iirlannal ühe korra veenist mööda ja teisel korral sellest läbi torganud. Kanüüli sisse ei saa, aga natuke verd siiski tuleb, millest ta saab oma paberit teha. Iirlannal on seljas minult laenatud lilla printsessikleit ning ta on on valuliku näoga. Peamiselt viimast dokumenteeribki just mõni päev tagasi Eestisse saabunud, Brooklynist pärit must fotograaf. Talle ilmselgelt meeldib see iirlanna.

10 00 Olen jõudnud Vene Draamateatrisse suurkogule.

Niisiis -- Eesti Kunstnike Liidu suurkogu 17. mail 2010 Vene Draamateatris. Järgnevad on autentsed märkmed, mida tegin kohapeal. Põhiliselt dokumenteerisin intriige, avalikke rünnakuid ning vasturünnakuid, muidu grotesksevõitu või muidu naljakaid momente, lisades kõigele sellele oma subjektiivseid kommentaare ja hinnanguid. NB! Protokoll ei saa olla päris täielik, kuna paljude "korralikumate" sõnavõttude puhul ma eriti palju märkmeid ei teinud ning paaril korral lahkusin ka saalist. Samuti võib mõni tsitaat olla ebatäpne, kuna ma ei valda kiirkirja. Ja veel --erandkorras kasutan praegu intsiaalide asemel inimeste nimesid. Vähemalt nende kohta, kes lavale astuvad.

10 05 Hümn ja leinaseisak.

10 10 Teema -- kas kõigi presidendi-, asepresidendi- ja volikogu liikmekandidaatide kõned toimuvad enne või pärast nende valimisi. Palju sekkuvaid inimesi, Peeter Laurits tõmbab paralleeli NO-teatri hiljutise lavastusega. Õrnalt agressiivne meeleolu, tundub, et asi hakkab looma ja oodata on dramaatilist üritust. Ilmselgelt on paljudel saalisviibijatel praeguse presidendiga ja kogu asjade seisuga mingi kamm. Oma rida ajada ja oma lehmad ojas.

10 15 Otsustatakse, et sõnavõtud on enne ja presidendivalimised pärast. J mu kõrval kommenteerib, et võimumängud on kõrvalt huvitavad vaadata ja et suurkogu on inimestele vajalik rituaal. Aga sellepärast ma siin olengi.

10 25 Kultuuriminister.
10 35 Ütleb, et kunsti ülesanne on ärritada ja tähelepanu äratada, rääkides Tartu noorte kunstnike oksjonist, mille patroon ta oli.
10 38 Kunsti toetava seaduse eelnõust.
10 39 "Ma soovin teile ilusat päeva, teil tuleb siin tuline võitlus!" Naer.

10 40 Õhtujuht Heinz Valk ütleb, et 440 EKL-i liiget on koos, koos volitustega.

10 41 Lavale astub EKL-i president.
10 50 Ekraanile lava kohal, millel on EKL-i logo, ilmuvad sinise taeva taustal kaks lennukit. Ilus visuaalne leid, mille ilmumine sel hetkel tundub kas kontrollimatu või kellegi poolt dirigeeritud.
11 05 President räägib jätkuvalt sellest, kui õudne kõik on. Majanduslangus veel kõigele muule lisaks. "Nii kui kultuuriministeerium lõpetas nahkkarpide ja auaadresside tellimise, algasid makseraskused". Mõtlen, kas see on ainult minu jaoks naljakas. Need nahkkarbid. Aga vist on.
11 10 " Ei teata isegi seda, et kogu programmi galeriides maksab kinni esinemisvalus kunstnik". "Esinemisvalus" --see on päris hea nali. Mida tõendab naer mu kõrval ning kogu saalis.

12 00 EKA rektor lõpetab oma kõne, pidades vajalikuks märkida, et Elken läks oma ajast 20 minutiga üle.

12 05 KUMU direktor: "Praegu aitavad veel Kultuuriministeerium ja Kunstnike Liit, aga pärast surma tegeleb teiega ikkagi muuseum". Noojah -- see, kui vana on EKLI-i liikmeskonna enamus, on ju legendaarne.

12 35 Kunstihoone direktor. Juba tükka aega on tegelikult igav --- mis ei ole tegelikult kivi kõneleja kapsaaeda. Tema räägib hästi. Ei loe paberilt maha. Vaatab saali. Jne.

13 00 Tarbekunstimuuseumi direktori sõnavõtu ajal jõuan järeldusele, et põhiline probleem on seal korruptsioon. J: "Sellest räägitakse läbi lillede. Sellepärast ta müügist nii palju räägibki. Arvatavasti on nad saanud selle kohta kriitikat-- ostetakse samasid autoreid."

13 05 Mari Kartau. Sellest, et tegelikult on oluline ikka kunst, et kõigile EKA lõpetanutele vaatamata ei kasva EKL-i liikmete arv ja et kõrged ametikohad peaksid roteeruma ja et ühel inimesel ei peaks neid olema mitu tükki korraga.
See, et president ei tohiks olla liiga mitu ametiaega järjest, on kujunenud päeva tunnusmõtteks. Seda räägitakse eravestlustes ning põimitakse oma sõnavõttudesse laval. Samal ajal oleme J-ga ühele nõule jõudnud selles, et tegelikult seda piirangut pole vaja. See ei ole ikka nii suur võim ja iga asjaga harjumine nõuab aega -- ka kultuuriministritega suhtlemine. Ja JUHUL KUI oleks olemas tõeliselt võimekas inimene sellel alal, võiks ta minu pärast olla EKL-i president oma elupäevade lõpuni. Pealegi on tegemist ikkagi otsevalimistega. Sündmustest ette rutates ja samal teemal : mingil minu poolt nendes märkmetes dateerimata hetkel astub lavale asepresidendina jätkata sooviv Anu Kalm, kes esitab fakti, et kogu Eesti Vabariigi aja on Heliloojate Liidu president olnud Olav Ehale. Ja kellelgi ei tundu sellega probleeme olevat.

13 20 Valimiskõneded algavad. Heinz Valgul lipsab kogemata üle huulte väljend "Sirp ja Vasar" "Sirbi" asemel. See ei tekita suuremat reaktsiooni.

Reiu Tüür ja Maarja Undusk. Nende kõnede kohta mul märkmed puuduvad, mis vist annab tunnistust faktist, et mõlemil neist puudub selge positsioon muu kui selle kohapealt, et EKL-i president ei tohiks liiga pikalt ametis olla. Kumbki ei ütle, selgelt, konkreetselt ja teravalt, kuidas nende ametissesaamine muudaks kunstnike positsiooni paremaks. Ma olin jätkuvalt lahtiseks jätnud, keda valida.


13 45 Elken annab oma kõnes vastulöögi. Head poliitilised manöövrid -- eriti idee Noorte Kunstnike Ühendusest, kuhu võiks kohe peale kunstikooli lõpetamist astuda. Noortest distantseerumist talle ju põhiliselt ette heidetaksegi. Elken nimetab Kaasaegse Kunsti Alaliidu teksti Sirbis skisofreenseks ning mainib ka, et nimetatud MTÜ-d ametlikult ei eksisteeri.

14 00 Ants Juske, kes kandideerib EKL-i asepresidendiks, sõnumi loeb ette Heinz Valk. " Mul ei ole oma kompetentsis kahtlusi" -- naer saalis --- "Olen olnud EKL-i sekretäriks, kellena käisin liidu liikmete matustel..." -- naer saalis -- "... ja juubilare õnnitlemas".

14 10 Lavale astub Leonhard Lapin. Lapin on hoos. Täis, aga mitte liiga. "...sellepärast eksisteerib täiesti mõttetu asutus nagu Kultuuriministeerium! See on nõukogude igand..." See tuleks likvideerida ja raha KUMU, Kunstiakadeemia ja otse kunstnike vahel jagada. "Kultuuriministeerium on Kultuurkapitali vampiir!" Lapinil on rusikas sõna otseses mõttes püsti. Ta ütleb kõik välja, mis tal ilmselgelt pikalt südamel on olnud. Pidev naer saalis. "Elken on viimastel aastetel muutunud argpüksiks, talle meeldib vastuvõttudel käia, inimesi kallistada ja musitada...Musitada..." "Igapäevaselt on ta täiesti asjalik, aga tal on ka head abilised, kes teevad töö ära..." "Jaan Elken, kes täna käis siin ka küür seljas, sest ta kardab oma koha pärast, nagu see koht oleks talle jumalast määratud. Aga kui me vaatame jooksvat kunstikriitikat, siis ma ütlen ühe ilusa eestikeelse sõna nüüd -- PASK!" Oma osa saavad Eesti Päevaleht ja Sirp. Lapin lõpetab : "Reet Varblane, mõtle tõsiselt järele, millega sa oled viimastel aastatel tegelenud!" Lapin lahkub lavalt, aga enne oma kohale jõudmist saalis tõstab veelkord rusika: "Milleks on Eestile vaja Põllumajandusministeeriumi, kui kogu põllumajandus on läinud erakätesse! Mõtleme ka selle üle!" Aplaus.

14 20 Elken võtab veelkord sõna: "Minu eripäraks on see et kui ma saan laksu põsele, ma keeran teise ette. Järgmine päev ma naeratan sellele inimesele. See ei ole lakeilikkus, see on minu eripära."

15 40 Vaba mikrofon. Lemming Nagel. Vanamees, kes ei suuda isegi lavale ronida ja kellele ulatatakse mikrofon kätte, loeb vastu lava äärt toetudes paberilt kergete raskustega teksti maha. Paraku on see üsna arusaamatu, välja arvatud fakt, et see sõnavõtt on miskitpidi seotud Sirami ("Nende naiste nimed muutuvad ka kogu aeg...") arvustusega Maalikunstnike Liidu aastanäitusele Pärnus. On kurbnaljakas ning mul hakkab piinlik, et ma kohati naeran. Vana, väsinud, omadega läbi inimese üle.

15 45 Lavale astub tädi Viljandi Kunstisaalist. Üsna segane sõnavõtt.

15 50 Maria-Kristiina Soomre. Vasturünnak senisele presidendile. Nimetab toimunut farsiks ja teatriks.

15 55 Tiina Tammetalu. "... seadus näeb ette ka näiteks selle, et autor peab olema teovõimeline." Naer saalis.
Kritiseerib protsendiseadust ning süüdistab Kristina Normani autoriõiguste rikkumises. Minu kõrval istuv eesti kunsti grand old lady ja vana kooli bitch kommenteerib Tammetalut mürgiselt: "Tal on tagatuba koledaid maale täis, ta tahab neist lahti saada. Pressib endale EKL-ilt töökohta välja." Tammetalu ütlebki lõpetuseks, et kõik võivad oma autoriõiguste probleemidega tema poole pöörduda.

16 15 Elkeni vastulause: Tammetalu ei käinud protsendiseaduse seminaril ja sai seadusest valesti aru.

16 25 Presidendikandidaat Maarja Unduski poeesia. Paneb mõtlema, kas inimene, kelle mõtted selliseid radu käivad, ikka sobib presidendiks. Liiga poeetiline, noh.

16 30 Lavale astub kujundusgraafik Katrin Laos. Volikogu valimise probleem. Nõuab põhikirja muutmist. "Kas see on demokraatia?!?"
Esile kerkib teema, kui mitu volitust said senine president ja asepresident.
Elken vastab: "40+". Kalm: "38". Saalist kostab: "AAAAAAHHHHH!"

16 40 Leonardo Meigas. Korstnapühkija vastu.

16 50 Väga vana kunstikriitik Kaalu Kirme leksikaprobleemist.

16 55 Metallikunstnik Tõnu Lauk, kelle jutt on absoluutselt arusaamatu.

17 05 Tõnu Lauk tuleb tagasi ning nõuab uue riikliku autasu, nimelt elupäästja medali asutamist. Vana kooli bitch mu
kõrval: "Ise ta tahab seda medalit teha."

17 15 Mitte midagi. Valimistulemusi oodatakse. Jube igav on, aga tunne, nagu oleks Eurovisiooni seda sõpradega kommenteerides läbi vaadanud, asjasse sisse elanud ning nüüd põleks huvist hääletamistulemused teada saada. J kommenteerib, et temal on tunne: midagi nad seal sebivad. Liiga kaua läheb. Juba varem on ta mu tähelepanu juhtinud faktile, et hääletussedelid on tembeldamata ning teoreetiliselt võiks neid kiiresti koopiamasinaga juurde teha. Ka puudub neil selge täitmise instruktsioon. J pole ainus, kes lõuna- ja hääletamispausi ajal sellest juttu teeb.

17 25 Reiu Tüür läheb lavale ja laulab Narva tüdrukutest.

17 30 Anu Kalm teeb ettepaneku asutada EKL-i laulukoor, mis käiks koos korra nädalas. Kas on huvilisi? Saalis tõusevad käed.

17 31 Hääletustulemused saabuvad. Kõik on endine. Elken on president ja Kalm asepresident. Vana kooli bitch mu kõrval: "Vähemalt ei läinud meie hääled kaduma." Mina: "Tshshshh!"
J ütleb, et hea perfokas oli. Oli küll. Selline asi, mis nõuab süvenemist ja sisseelamist, aga mis kokkuvõttes annab elamuse. Milles on küllaga irooniat, samas ka tragikoomilist elementi. Ja omad tõsiselt naljakad hetked. TT on ainus mitte-liige, kelle suudan tuvastada. Aga tema on siin oma ema saatmas.


Dateerimata hetk (sest kirjalikud märkmed sellega lõpevad): räägin kolmandaks jäänud presidendikandidaadiga pikalt, suures osas sellest, miks ma teda ei valinud. Väga kena vestlus on.

Dateerimata hetk: minu juurde tuleb mu ema kursusekaaslane GR, elupõline televisioonikunstnik. Ütleb, et pole varem julgenud minuga juttu ajama tulla, aga nüüd tuleb.Käsib ema tervitada. Ta näitab näpuga mu rohelisi sukki ja kingi: "Aastal 1962, kui me olime koos ühikas oli see värv väga moes. Minul oli seda värvi kostüüm, aga sinu ema värvis oma suure vihmavarju sama värvi roheliseks. Pani lihtsalt potti ja keetis. Seda ma ütlen, su ema oli noorena ikka väga ilus ja efektne." Kuulen, et kui ma ise olin alles kuu aega või vähem vana, võttis mu ema mu ühele näituseavamisele kaasa. "Tead, sel ajal ei olnud see kombeks. Aga su ema ütles: "Ma olen täisväärtuslik kunstnik sellest hoolimata, et mul on laps."" Me räägime veel mu emast ja kallistame siis selle lätlannast televisioonikunstnikuga. Mul tuleb sõna otseses mõttes pisar silma.

Ja nagu Facebookist loen, siis võitlus EKL-i volikogu hääletustulemuste ümber jätkub.

NB!

Üthtlasi oleks mul väga hea meel, kui eile õhtul Von Krahlis minuga rääkima tulnud tütarlaps, kes oli peol koos oma boyfriendiga, minuga ühendust võtaks.
sandrajogeva@gmail.com

Stand Up Tragedy

Selline sõnum mulle:

Juku-kalle Raid
Juku-kalle Raid15. mai 2010. a. kell 23:49
Subject: hi
Hei sina kole inimene ebamäärases mõttestaadiumis ja arusaamatutes aastates!

Et ei tekiks mingit edaspidist jama, ütlen nüüd, kohe ja avalikult sinu äärmiselt arulageda, maitsetu ja pieteeditundetu möla aadressil Delfis (Boris Buracinschi teemadel), et kui vähegi võimalus avaneb, kavatsen sind kiusata, takistada ja sinu teele kõikvõimalike raskusi veeretada. Sealjuures loodan, et ma pole ainuke.

Absoluutselt enam mitte lugu pidades,
jk

Ja selle asja valguses ei kahetse ma ikka mitte mingil kombel, et eile õhtul ameerika residentuurikunstniku DQ stand-up comedy õhtul Krahlis ikka lavale astusin ja oma viimase kahe päeva teema (vaata kasvõi siinseid postitusi)ära rääkisin. Öeldes hakatuseks, et ma pööran nüüd stand-up comedy zhanri korraks stand-up tragedyks.
Tunde hiljem, koos sama ameeriklasega öises linnas taksot oodates.
Mööda sõidab politseiauto.
"Murderers!"
See olen mina.


P.S. Selle eelpooltoodud sõnumi puhul lisab asjale kerget -- aga ainult kerget -- irooniat fakt, et selle on saatnud mulle ilma hammasteta ebamäärases vanuses mees.
Samas on see naistele nende välimuse (kuigi, jah, see "kole" võib kommenteerida ka mu moraalset palet) ja eriti vanuse etteheitmine ikka väga hirmutav.

Päev eetika tähe all

See eile öösel kirjutatud artikkel varjutab kogu tänast päeva. Muude tegemiste vahele tungib ikka ja jälle see BB teema. Kõne tema sõbralt. Väga vihane seejuures. Pikk vaidlus telefonis ja netis. Mind süüdistatakse järgmistes pattudes: eetilise piiri ületamises, väljaande valikus, selles, et kirjutasin inimesest, keda isiklikult ma ei tundnud, traagika suurendamises. Rõhutatakse: ta ei olnud alkohoolik. Ta ei joonud end kunagi "lampi". Taipamata, et sellepärast ma selle artikli kirjutasingi -- näitamaks, et olles ise olulisel positsioonil Eesti meedias, on BB sõbrad täiel määral vastutavad selle eest, et kadunuke on nüüd iga juhusliku inimese teadvuses kui see rumeenia kirjanik, kes tänavalt purjus peaga üles korjati ja kes siis politseijaoskonnas oma oksesse lämbus. Sest paljud BB sõbrad ongi Eesti meedia niiditõmbajad ning paraku läks täide see ennustus, mille ma ütlesin telefonikõnes oma isale üleeile õhtul, kui BB surmast rääkisime, millest selleks hetkeks olin ainult Facebookist lugenud: "Homme on see uudis igal pool, sest ta ajakirjanikest sõbrad süüdistavad politseid."
Samuti tunnistas mulle helistanud BB sõber, et meediasurve on mõjutamisvahend, et saada põhjalikum juurdlus.
Mulle heideti isegi ette, et tegin seda raha pärast. Muide, inimese poolt, kellel on endal kindel töökoht...juhtival positsioonil olevas meediaettevõttes. Mõtlesin, et uskumatu, kui palju vaenlasi võib saada, tehes ühe liigutuse oma südametunnistuse sunnil ning ei suutnud vastu panna impulsile saata vastuargumendi: ka nekroloogi kirjutamise eest makstakse raha. Milles mind veel süüdistatakse? Selles, et kirjutasin privaatsest ruumist (Facebookist) pärit asjast avalikus ruumis (Delfis). Taaskord mõistmata, et selleks hetkeks, kui mina "sule haarasin", olid kõik need intiimsed detailid avaldatud Postimehes, Õhtulehes, Delfis... Läkitatud oli see info sinnapoole teele nendesamade leinavate sõprade poolt, kes algselt asja ainult omavahel Facebookis arutasid ja kes siis otsustasid oma meediavõimu kasutades politseid rünnata.
BB sõber annab mõista, et võiksin oma honorari literaadi matusefondi annetada. Ütlen, et see tuleb alles tüki aja pärast, kui BB on ammu maha maetud. "Pole oluline", tuleb vastus. Luban asja üle mõelda. Nüüdseks olen otsustanud, et ma ei tee seda, sest 1. sellega tunnistaksin end süüdi kuriteos, mida ma pole sooritanud ja 2. nad ostaksid selle raha eest arvatavasti viina ja kiruksid siis mind taga.
Ja kõik see juhtus selle pärast, et ma jäin eile hilisõhtul teed jooma ja kirjandusest rääkima iirlannast kunstnikuga, kes siin tehases peatub. Rääkisin talle BB juhtumist ning sellest, mida ma sellest arvan. Kui valus see mulle tundub. Ja kuidas ma seda meediaskandaali ette teadsin. Ja et kas peab oma sõbrast tegema Michael Jacksoni ning tema surmast ühiskondliku omandi. Kelle, eeldatavalt tagasihoidliku intellektuaali puhul nüüd avalikult (ka netikommentaarid on avalikkus) arutatakse, mis asendis ta politseijaoskonnas pikali pandi ja kui palju ning mida ta tavaliselt jõi. Mulle tundub jätkuvalt, et on väga vähe inimesi, kes sooviksid, et nende kohta niivõrd isiklikke ja intiimseid detaile välja antakse. Nad tegid seda sellepärast, et surmatunnistusel ei seisaks selline surmapõhjus, ütles mulle BB sõber. Sest nad kahtlustavad insulti. Aga kui palju inimesi loeb surmatunnistust ja kui paljud loevad Õhtulehte, Postimeest, Delfit? Ka Utoopias endas ei saadetaks iga tänavalt korjatud inimest igaks juhuks ajuskänni. Võrdluseks võin tuua omaenda lähisugulase, kelle insulti (ilma alkoholijoobeta) ei suutnud kolm kiirabibrigaadi järjest diagnoosida.
Aga eetilised valikud tasuvad ära ka muus kui 700 krooni mõttes, ma loodan.
Kuigi, jah, ilmselgelt ei tasu nüüd pakkuda kaastööd BB endisesse väljaandesse -- asi, mille suunas juba vahepeal mõtlema hakkasin.
Ja vastuseks ühele vihasele Facebookis kommenteerinud BB sõbrale -- blogi on avalik, mitte isiklik ruum. Ma tean, et kõike mida ma siin ütlen, võidakse kasutada minu vastu. Millist suhtumist soovitaksin kohati teistelegi.

Politseiriigist ja privaatsest surmast

Sandra Jõgeva: Politseiriigist ja privaatsest surmast
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
13. mai 2010 10:38




Ma teadsin, et Boris Buracinschi surm jõuab vähemalt keskmise astme skandaalina meediasse veel enne, kui olin selle traagilise juhtumi kohta ühtegi uudist lugenud.

Ma teadsin ka, et süüdistatakse politseid ning hakatakse otsima inimest, keda rumeenia literaadi surma eest vastutusele võtta. Miks? Sest ma olen Facebookis. Boris Buracinschi surma intiimseid detaile arutasid omavahel mu Facebooki “sõbrad”. Kellest osasid, olgem ausad, ma oma “päris elus” vaevalt tunnen. Sellest hoolimata on nad mulle selles internetikeskkonnas “sõbrakutse” saatnud.


Boris Buracinschi sõbrad (seekord ilma jutumärkideta) kasutasid väljendeid nagu “politseriik, mis sirutab oma haarmeid” ning nõudsid mõne ametiisiku inimese surma põhjustamise eest kinni panemist. Ja need Boris Buracinschi sõbrad on seotud nii mõnegi mõjuka meediaväljaandega.

Nüüd on aeg mainida — juhul, kui keegi veel ei tea — et kadunud Boris Buracinschi oli rumeenia päritolu Eestis elav literaat, kes töötas Rahvusraamatukogus ning tegi kõige järjepidevamalt kaastööd KesKusile. Ta korjati eelmise laupäeval hilisõhtul politseipatrulli poolt üles oma kodumaja ees, kuna ta oli avalikus kohas purjus. Boris Buracinschi viidi politseijaoskonda ning ta lämbus seal arestikambris oma okse kätte. Politsei alustas sisejuurdlust.

Jube, kas pole. Ma arvan, et mitte keegi ei tahaks nii surra. Aga veel vähem tahaks keegi meist sellise uudisena kogu Eesti rahva teadvusse jõuda — meediasse ja ajalehtede esikaantele. Võib-olla esimest korda oma elus. Vabandust — surmas.

Jah, Jimi Hendrix lämbus samuti oma okse ning Mama Cass ansamblist The Mamas and The Papas isegi singivõileiva kätte. Paraku olid nemad selleks hetkeks juba tükk aega avaliku tähelepanu all ning staariseisuses olnud ja staaridele selle eest makstaksegi, et nad meie, lihtsurelike eest meie unistusi ja õudusunenägusid läbi teeksid. Mulle tundub, et Rumeenia päritolu intellektuaaliga ei ole mitte päris see lugu.

Mäletan vahetult pärast Facebooki diskussiooni lugemist tekkinud mõtteid: miks te teete nii oma sõbrale? Miks te arvate, et teda ei oleks häirinud mõte oma üsnagi grotsekse surmaga meediauudiseks saamisest? Eriti kui te väidate, et tegu polnud mingil juhul alkohooliku ega rock`n`roll -elustiili harrastajaga.

Ma tunnen mõningaid inimesi, kes iga hinna eest varjavad oma täiesti tavalisi kroonilisi haiguseid, millega pole mitte seotud mitte mingeid ühiskondlikke hinnanguid või eelarvamusi. Need inimesed on veendunud, et nende suhkruhaigus või südamerike on niivõrd isiklikud asjad, et neist ei pea teadma isegi lähimad sõbrad. Ma ei taha teada, kuidas need inimesed suhtuksid võimalusse sattuda oma oksesse lämbumisega õhtustesse uudistesse — see asuks absoluutselt väljaspool nende taluvuse skaalat.

Ma ei ole Boris Buracinschiga kunagi oma elus kokku puutunud, seega pole mul õrna aimugi, millise inimesega tegu oli. Võib-olla oli ta just eelpool kirjeldatute sarnane, oma eraelu kiivalt endale jättev, suures koguses privaatsust vajav isik. Ma ei saagi seda kuidagi teada.

Mul on küll kahtlus, et Boris Buracinschi sõpradele ei pruugi eriti meeldida, et ma seda kõike siin kirjutan. Inimese kohta, keda ma tean läbi tema kirjutatud, kohati säravate artiklite ning tema surma intiimsete, isegi piinlike detailide kaudu, mis on minuni (ja paraku ainult mitte minuni) jõudnud just nende, tema sõprade kaudu.

Ja mis politseiriiki puutub, siis selle väljendi loopijad ei tundu suutvat ära otsustada, kas halb on see, et inimene, kes purjus peaga tänaval kakerdab, politsei poolt arestimajja viiakse (vabaduse piiramine, omavastutuse puudumine, totaalne kontroll) või hoopis see, et teda seal arestimajas iga minut ei valvata ega talle ülipõhjalikku meditsiinilist läbivaatust ei sooritata (mis oleks just see: vabaduse piiramine, omavastutuse piiramine, totaalne kontroll). Vähemalt tundub nii kogu selle traagilise juhtumi kõikvõimalikke kommentaare lugedes. Lisanduvad piinlikkusttekitavad poliitilised vandenõuteooriad.

Inimesest on kahju. Mõttetuid, traagilisi õnnetusi juhtub kogu aeg ning paljusid neist ei saa kuidagi ära hoida. Küll aga oleks saanud ära hoida õnnetuse, mis juhtus Boris Buracinschiga pärast tema surma.
www.DELFI.ee

Irooniline

Seda on fakt, et kirjutasin just inimese surmast, millest ma tean läbi meedia ja Facebooki intiimseid ja piinlikke detaile, arvamusloo. Mille eest ma saan 700 krooni kätte. Mille eest ma maksan võlgu. Aga ma vannun, et ei teinud seda raha pärast.
Aga ma ei oska siiamaani selle tüübi nime hääldada. Ma võtsin nime copy/paste`iga otse Postimehe uudisest. Iga kord, kui teda oma artiklis mainisin.

Politseiriigist ja privaatsest surmast (ja armidega nukkudest, ja verest)

Tegin uute silikoonide kaubanäidiste ning keeva karamelliga katsetusi. Töötas küll. Testisin paar kuud tagasi spontaanselt second-handistostetud suhkruvatimasinat. Ei töödanud eriti ning efekti polnud üldse. Mõttetu ost.

Ma olen oma tehniliste oskustega kaaskodanike teenistuses. Eile tegin K fotoseeria jaoks nõukogudeaegsetele nukkudele veritsevaid arme. Kasutades M workshopis hiljuti omandatud oskuseid. Samuti lubasin paarinädalases residentuuris iirlannale, et võtan temalt esmaspäeval 700 ml verd, et ta saaks seda oma paberitegemises kasutada. See diil sai alguse üleeilse peo viimases staadiumis, kui meie vestlus käis umbes nii. Mina: "Mida sa muidu ise teed peale paberi?" Tema: "Ma lähen ühte Londoni haiglasse õdesid jälgima. Paar nädalat. Need õed teevad nii palju tööd ja nende panust ei hinda tegelikult keegi. Nad teevad kõike, võtavad verd, mõõdavad temperatuuri, kirjutavad kõik üles... Arstid käivad ainult korra nädalas visiidil. Ja neile makstakse sitta palka." Femininist minus on täielikult uinunud (või purjus sellest kahtlasest, kahte eri sorti ungari lahjast puskarist)ja ma seletan, et tema poolt öeldu ainult kinnitab, et on mõtet olla arst ja mitte mingit mõtet olla meditsiiniõde. Mis see siis ära pole -- ma võiks ise ka, kui ma tahaks... Nad ei oska mitte midagi, mida mina ei oskaks -- või ei suudaks kähku ära õppida. Iirlanna kuuleb, et ma oskan VÄGA professionaalselt verd võtta ja otsustab kasutada juhust.

Aga just nüüd lõpetasin arvamusartikli rumeenia literaadi BB surmast. "Politseiriigist ja privaatsest surmast." Meediakriitika, nagu nad ütlevad, läheb ikka loosi. Väga võimalik, et saan endale vaenlasi juurde. Aga ma PIDIN seda tegema. Südametunnistus, lihtsalt.

Budapest

TEHi aastakoosolek. Satun mingite intriigide tunnistajaks, mis mind otseselt ei puuduta. Suhtlen paljude administratiivtöötajatega. On sellest kõigest otsest kasu, ei tea veel. Igal juhul saan oma tulevate näituste üle mõelda ja mingeid üsna suuri otsuseid teha nendega seoses (kasu hindamatu).

Vahepealne väljasõit. Rinnad. Halb ori

Sõidan Pärnusse oma näitust maha võtma --- reede on selle ametlik viimane päev, samas pannakse üles järgmise päeva performance`iüritusega seotud asjad. Jah, toimub festival, mille korraldajatega olen juba tükk aega tagasi tülli läinud -- tegu oli kollektiivset laadi konfliktiga ning asjasse segatud võimu- ning brändiküsimused ja mitte ainult. Avastan, et see, et inimesed, kes põhimõtteliselt on su vaenlased sind ignoreerivad, on üsnagi meeldiv. Käin reedeõhtusel näituseavamisel, vaatan perfokaid ning lähen aiapeole Kunstnike Maja hoovis. Mul poleks teist võimalustki, sest P ateljee ööbimisvõimaluse annan K-le ning võtan ise vastu M pakutud majutusvõimaluse. Olen sel peol üsna kaua ja avastan, et mind ei sega miski -- võiks teinekordki teatavatel üritustel käia, mida seni olen vältinud. Teeskleme A ning T-ga vastastikku, justkui poleks me üksteist eluski näinud ja mulle pakub lõbu mõte, et äkki mõni ühisest tuttavast välismaalane võtab nõuks meid omavahel tutvustada... Seda ei juhtu. J kommenteerib mind nähes, et pressiesindaja ka kohal ning iroonilisel kombel osutub see prohvetlikuks -- minult tellitakse festivali kohta artikkel kultuurilehte. Praeguseks olen selle juba valmis kirjutanud.
Veel ütleb J, et ma olen täis armastust, olen oma tee leidnud ja et ma kannan kõrgema vaimse tarkuse värvi. Mul on nimelt ploomililla mantel seljas.
Vaatan kogu üritust, niisiis polegi minult see artikli tellimine nii halb mõte. Esimese poolteist päeva tunnen, otsekui oleksin ainus inimene publiku hulgas, kes ei ole otseselt festivaliga seotud. On palju hetki, kus ma ilmselgelt olengi seda -- kuni saabub Tallinna buss veel paarikümne inimesega.
Lahkun siis, kui õhtune pidu alles käivitub. Kella seitsmeks on mul veoauto tellitud. Lisaks on eetilisem mitte kahel õhtul järjest osadel inimestel oma kohaloluga tuju rikkuda. Kuulen küll B käest, et A oligi minu pärast hapu, samas on vabastav teada saada, et võin end ausalt vabalt ja hästi tunda väikses seltskonnas, kus viib ka tema. Ja et ma võin tema korraldatud festivalist rahulikult kirjutada, säilitades neutraalse ja analüütilise pealtvaataja positsiooni. Nagu kuulsin, häiris see, et ma suhtlesin ühiste tuttavate välismaalastega, aga sellega arvestamine oleks üle igasuguse piiri. Tegelikult on võimukate ja manipuleerivate inimestega lõplik tülliminek igati vabastav ning ma soovitan seda igaühele.
Lisaks võin mainida, et neljapäeval võtsin oma lemmik-kehamodellilt rinnavormi ning valan selle varsti lateksisse. M juhendamisel kasvatasin ja parandasin seda värsket vormi poole ööni. Samal õhtul käis ka orjakandidaat, kes pidi järgmisel hommikul kipsilaga alumise galerii põrandalt koristama tulema, aga kes vedas mind alt. Vandusin orja ning koristasin ise vahetult enne Pärnusse minekut.

Global Container XI

GLOBAL CONTAINER XI
Saturday, April 17 2010
Starting from 7 PM
At Polymer Culture Factory
Ülase 16/Madara 22, Tallinn, Estonia

Global Container is a series of events,
that crosses the borders of good taste.


Performance art+ sound + dance + cinema+ fine arts + meeting place

Participants of the eleventh Global Container:


Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd
Armageddon
Rock opera
Featuring Navitrolla & Mari Kartau


Suvadeep Das (India)
Performance


Meghan E. Van Alstyne (USA), Ernest Truely (Estonia/USA) & Kilian Ochs (Germany)
Performance


Mai Sööt
Performance
Slice of bread acts as a ticket to the performance


Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida
Jazz


Kurjam
Punk


Ig Noir
Artist Remo Randver turned pop star


Ester Faiman
Video


Mari Prekup, Ott Pilipenko & Jakob Kangur
Experimental video game


First Estonian Comic Biennial is also open during the Global Container event .

Eesti Esimene Koomiksibiennaal

Kunstikonteiner esitleb:

Eesti Esimene Koomiksibiennaal

16. aprill -16.mai
Kunstikonteineris Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22

Kunstikonteiner : http://www.artcontainer.ee/
Koomiksibiennal: http://www.koomiks.edicypages.com/


Avamine reedel, 16.aprillil
kl 18

Koomiksibiennaal katab suure osa Eesti koomiksimaastikust 35 kohaliku koomiksikunstniku loomingu väljapanekuga, nende hulgas nii zhanritruud kui kontseptuaalsed teosed. Esitletavad tööd on valminud suures osas aastatel 2009-2010, kuid on ka rariteetseid erandeid. Viimaste hulgas on võimalik et Eesti esimene autorikoomiks aastast 1970 Leo Lapinilt, Peeter Alliku koomiksid tema lapsepõlvest kaheksakümnendatel, samuti Andrus Joonase hävitatud loomingu hulka kuuluvate koomiksite tuhk. Ulatusliku ekspositsiooniga on esindatud Eestis elav tuntud Saksa koomiksikunstnik Thomas Scheileke. Uuesti on väljas Joonas Sildre festivali Animated Dreams raames esitletud kuraatorinäitus "Graafilised unenäod" ning erinevas vanuseklassis õpilaste tööd -- Joonas Sildre ja Peeter Krossmanni tudengid Tartu Kõrgemast Kunstikoolist ja Tartu Kunstikoolist ning Pusa õpilased Pärnu Väiksest Vabakoolist. Koomiksibiennaalist osavõtjad on vana kooli koomiksiklabelitest (Pesakond ja Kosmosemutid) kuni esmakordselt esitletavate netikoomiksilabeliteni (Wabariik ja Mutionu).

I Koomiksibiennaali kuraatorid on Elisabeth Salmin ja Sandra Jõgeva.

I Koomiksibiennaaliga seoses presenteeritakse kolme trükist:

Koomiksibiennaali kunstnike ühisloominguna valminud "Koomiksiajakirja" esimest numbrit,

Elisabeth Salmini koomiksikogumikku "Simulant ja teised",

Ed Labetski ja Ago Visaku raamatut "Kalevipoeg".

Avamisel valmib kohapeal koomiks stencilitehnikas (Artur Vincent Kerge) ning esinevad kontserdiga Meeland Sepp ja Leho Reiska..


Koomiksibiennaali avamisele järgneb sealsamas
kl 18 30

Kirjanduslike kohtumiste seeria "Üks hullem kui teine" koomiksieri, millel osalevad:

Dmitri Jakovlev ja Jekaterina Dresvjanina (Peterburi rahvusvahelise koomiksifestivali "Boomfest" korraldajad)

David Schilter (Läti koomiksiajakirja Kush! peatoimetaja)

Joskaude Pakalkaite (Londonis resideeruv Leedu koomiksikunstnik, kes esitleb oma
koomiksilabelit Yukimode)

Avantia Damberg (Amsterdamis resideeruv Curacaost pärit Hollandi koomiksikunstnik)

Ingrida Picukane (Eestis resideeruv Läti koomiksikunstnik)

Elina Sildre (Eesti koomiksikunstnik ja arvukate lastekoomiksite autor)

Andreas Trossek ( Eesti kunstiajaloolane ja koomiksiteoreetik)

Moderaatorid on Elisabeth Salmin ja Sandra Jõgeva.


Koomiksibiennaali afterpartyl esinevad:

Taavi ja Indrek (klarnet ja akordion)

Kaarel Malken (mees ja kitarr).


I Koomiksibiennaali toetavad:

Eesti Kultuurikapital
Hollandi Suursaatkond
Edicy

Kontakt:
Elisabeth Salmin
58029801
Sandra Jõgeva
5543961

See võib olla ühe ilusa sõpruse algus (Casablanca)

Läksin A-st lahku. Eile, kui selle otsuse, talle öelda, et minu meelest on asi läbi, enda jaoks vastu võtsin, tuli mulle Madara tänava alguses vastu vanamehenäss. Kas hull või purjus, aga võibolla mõlemat. "Sa saad sellega hakkama! Midagi hullu ei ole! Ei ole midagi hullu! Ei ole midagi hullu! Midagi hullu ei ole! Mitte midagi hullu!" Vanamehe hääl kostis järjest kaugemalt. Täiesti sodi oli ta ilmselgelt. Kas põhjus oli tema vaimses tervises või alkoholismis, polnud minu asi.
Igal juhul tundus see "märk" ja sobitus minu poolmüstilisse maailmapilti. Harmoniseerus mu eelneva elu müstiliste kogemustega, millest ma hetkel pikemalt ei seleta.
Iseasi, kas sobib kedagi maha jätta (või, noh, see on alati suhteline) kirikupühade, mis on ühtlasi riigipühad, aegu.