Neljapäev, mai 13, 2010

Päev eetika tähe all

See eile öösel kirjutatud artikkel varjutab kogu tänast päeva. Muude tegemiste vahele tungib ikka ja jälle see BB teema. Kõne tema sõbralt. Väga vihane seejuures. Pikk vaidlus telefonis ja netis. Mind süüdistatakse järgmistes pattudes: eetilise piiri ületamises, väljaande valikus, selles, et kirjutasin inimesest, keda isiklikult ma ei tundnud, traagika suurendamises. Rõhutatakse: ta ei olnud alkohoolik. Ta ei joonud end kunagi "lampi". Taipamata, et sellepärast ma selle artikli kirjutasingi -- näitamaks, et olles ise olulisel positsioonil Eesti meedias, on BB sõbrad täiel määral vastutavad selle eest, et kadunuke on nüüd iga juhusliku inimese teadvuses kui see rumeenia kirjanik, kes tänavalt purjus peaga üles korjati ja kes siis politseijaoskonnas oma oksesse lämbus. Sest paljud BB sõbrad ongi Eesti meedia niiditõmbajad ning paraku läks täide see ennustus, mille ma ütlesin telefonikõnes oma isale üleeile õhtul, kui BB surmast rääkisime, millest selleks hetkeks olin ainult Facebookist lugenud: "Homme on see uudis igal pool, sest ta ajakirjanikest sõbrad süüdistavad politseid."
Samuti tunnistas mulle helistanud BB sõber, et meediasurve on mõjutamisvahend, et saada põhjalikum juurdlus.
Mulle heideti isegi ette, et tegin seda raha pärast. Muide, inimese poolt, kellel on endal kindel töökoht...juhtival positsioonil olevas meediaettevõttes. Mõtlesin, et uskumatu, kui palju vaenlasi võib saada, tehes ühe liigutuse oma südametunnistuse sunnil ning ei suutnud vastu panna impulsile saata vastuargumendi: ka nekroloogi kirjutamise eest makstakse raha. Milles mind veel süüdistatakse? Selles, et kirjutasin privaatsest ruumist (Facebookist) pärit asjast avalikus ruumis (Delfis). Taaskord mõistmata, et selleks hetkeks, kui mina "sule haarasin", olid kõik need intiimsed detailid avaldatud Postimehes, Õhtulehes, Delfis... Läkitatud oli see info sinnapoole teele nendesamade leinavate sõprade poolt, kes algselt asja ainult omavahel Facebookis arutasid ja kes siis otsustasid oma meediavõimu kasutades politseid rünnata.
BB sõber annab mõista, et võiksin oma honorari literaadi matusefondi annetada. Ütlen, et see tuleb alles tüki aja pärast, kui BB on ammu maha maetud. "Pole oluline", tuleb vastus. Luban asja üle mõelda. Nüüdseks olen otsustanud, et ma ei tee seda, sest 1. sellega tunnistaksin end süüdi kuriteos, mida ma pole sooritanud ja 2. nad ostaksid selle raha eest arvatavasti viina ja kiruksid siis mind taga.
Ja kõik see juhtus selle pärast, et ma jäin eile hilisõhtul teed jooma ja kirjandusest rääkima iirlannast kunstnikuga, kes siin tehases peatub. Rääkisin talle BB juhtumist ning sellest, mida ma sellest arvan. Kui valus see mulle tundub. Ja kuidas ma seda meediaskandaali ette teadsin. Ja et kas peab oma sõbrast tegema Michael Jacksoni ning tema surmast ühiskondliku omandi. Kelle, eeldatavalt tagasihoidliku intellektuaali puhul nüüd avalikult (ka netikommentaarid on avalikkus) arutatakse, mis asendis ta politseijaoskonnas pikali pandi ja kui palju ning mida ta tavaliselt jõi. Mulle tundub jätkuvalt, et on väga vähe inimesi, kes sooviksid, et nende kohta niivõrd isiklikke ja intiimseid detaile välja antakse. Nad tegid seda sellepärast, et surmatunnistusel ei seisaks selline surmapõhjus, ütles mulle BB sõber. Sest nad kahtlustavad insulti. Aga kui palju inimesi loeb surmatunnistust ja kui paljud loevad Õhtulehte, Postimeest, Delfit? Ka Utoopias endas ei saadetaks iga tänavalt korjatud inimest igaks juhuks ajuskänni. Võrdluseks võin tuua omaenda lähisugulase, kelle insulti (ilma alkoholijoobeta) ei suutnud kolm kiirabibrigaadi järjest diagnoosida.
Aga eetilised valikud tasuvad ära ka muus kui 700 krooni mõttes, ma loodan.
Kuigi, jah, ilmselgelt ei tasu nüüd pakkuda kaastööd BB endisesse väljaandesse -- asi, mille suunas juba vahepeal mõtlema hakkasin.
Ja vastuseks ühele vihasele Facebookis kommenteerinud BB sõbrale -- blogi on avalik, mitte isiklik ruum. Ma tean, et kõike mida ma siin ütlen, võidakse kasutada minu vastu. Millist suhtumist soovitaksin kohati teistelegi.

Kommentaare ei ole: