Teisipäev, mai 18, 2010

Päeva protokoll -- Eesti Kunstnike Liidu suurkogu 17. mail 2010

7 30 Äratuskell. Paduvihm. Esimene mõte: ma ei saa kostüümi, mille eelmisel päeval selle piduliku sündmuse jaoks välja valisin, selga panna. Must väike kleit, pruun kampsun, samblarohelised sukad ja peaaegu sama värvi kingad (eelmise päeva leid Balti jaama turult, Marks& Spencer). Otsustan komplekti täiendada rohelise-sinisekirju vihmakuue ning sõbranna disainitud pärlikeega.

9 15 Olen iirlannal ühe korra veenist mööda ja teisel korral sellest läbi torganud. Kanüüli sisse ei saa, aga natuke verd siiski tuleb, millest ta saab oma paberit teha. Iirlannal on seljas minult laenatud lilla printsessikleit ning ta on on valuliku näoga. Peamiselt viimast dokumenteeribki just mõni päev tagasi Eestisse saabunud, Brooklynist pärit must fotograaf. Talle ilmselgelt meeldib see iirlanna.

10 00 Olen jõudnud Vene Draamateatrisse suurkogule.

Niisiis -- Eesti Kunstnike Liidu suurkogu 17. mail 2010 Vene Draamateatris. Järgnevad on autentsed märkmed, mida tegin kohapeal. Põhiliselt dokumenteerisin intriige, avalikke rünnakuid ning vasturünnakuid, muidu grotesksevõitu või muidu naljakaid momente, lisades kõigele sellele oma subjektiivseid kommentaare ja hinnanguid. NB! Protokoll ei saa olla päris täielik, kuna paljude "korralikumate" sõnavõttude puhul ma eriti palju märkmeid ei teinud ning paaril korral lahkusin ka saalist. Samuti võib mõni tsitaat olla ebatäpne, kuna ma ei valda kiirkirja. Ja veel --erandkorras kasutan praegu intsiaalide asemel inimeste nimesid. Vähemalt nende kohta, kes lavale astuvad.

10 05 Hümn ja leinaseisak.

10 10 Teema -- kas kõigi presidendi-, asepresidendi- ja volikogu liikmekandidaatide kõned toimuvad enne või pärast nende valimisi. Palju sekkuvaid inimesi, Peeter Laurits tõmbab paralleeli NO-teatri hiljutise lavastusega. Õrnalt agressiivne meeleolu, tundub, et asi hakkab looma ja oodata on dramaatilist üritust. Ilmselgelt on paljudel saalisviibijatel praeguse presidendiga ja kogu asjade seisuga mingi kamm. Oma rida ajada ja oma lehmad ojas.

10 15 Otsustatakse, et sõnavõtud on enne ja presidendivalimised pärast. J mu kõrval kommenteerib, et võimumängud on kõrvalt huvitavad vaadata ja et suurkogu on inimestele vajalik rituaal. Aga sellepärast ma siin olengi.

10 25 Kultuuriminister.
10 35 Ütleb, et kunsti ülesanne on ärritada ja tähelepanu äratada, rääkides Tartu noorte kunstnike oksjonist, mille patroon ta oli.
10 38 Kunsti toetava seaduse eelnõust.
10 39 "Ma soovin teile ilusat päeva, teil tuleb siin tuline võitlus!" Naer.

10 40 Õhtujuht Heinz Valk ütleb, et 440 EKL-i liiget on koos, koos volitustega.

10 41 Lavale astub EKL-i president.
10 50 Ekraanile lava kohal, millel on EKL-i logo, ilmuvad sinise taeva taustal kaks lennukit. Ilus visuaalne leid, mille ilmumine sel hetkel tundub kas kontrollimatu või kellegi poolt dirigeeritud.
11 05 President räägib jätkuvalt sellest, kui õudne kõik on. Majanduslangus veel kõigele muule lisaks. "Nii kui kultuuriministeerium lõpetas nahkkarpide ja auaadresside tellimise, algasid makseraskused". Mõtlen, kas see on ainult minu jaoks naljakas. Need nahkkarbid. Aga vist on.
11 10 " Ei teata isegi seda, et kogu programmi galeriides maksab kinni esinemisvalus kunstnik". "Esinemisvalus" --see on päris hea nali. Mida tõendab naer mu kõrval ning kogu saalis.

12 00 EKA rektor lõpetab oma kõne, pidades vajalikuks märkida, et Elken läks oma ajast 20 minutiga üle.

12 05 KUMU direktor: "Praegu aitavad veel Kultuuriministeerium ja Kunstnike Liit, aga pärast surma tegeleb teiega ikkagi muuseum". Noojah -- see, kui vana on EKLI-i liikmeskonna enamus, on ju legendaarne.

12 35 Kunstihoone direktor. Juba tükka aega on tegelikult igav --- mis ei ole tegelikult kivi kõneleja kapsaaeda. Tema räägib hästi. Ei loe paberilt maha. Vaatab saali. Jne.

13 00 Tarbekunstimuuseumi direktori sõnavõtu ajal jõuan järeldusele, et põhiline probleem on seal korruptsioon. J: "Sellest räägitakse läbi lillede. Sellepärast ta müügist nii palju räägibki. Arvatavasti on nad saanud selle kohta kriitikat-- ostetakse samasid autoreid."

13 05 Mari Kartau. Sellest, et tegelikult on oluline ikka kunst, et kõigile EKA lõpetanutele vaatamata ei kasva EKL-i liikmete arv ja et kõrged ametikohad peaksid roteeruma ja et ühel inimesel ei peaks neid olema mitu tükki korraga.
See, et president ei tohiks olla liiga mitu ametiaega järjest, on kujunenud päeva tunnusmõtteks. Seda räägitakse eravestlustes ning põimitakse oma sõnavõttudesse laval. Samal ajal oleme J-ga ühele nõule jõudnud selles, et tegelikult seda piirangut pole vaja. See ei ole ikka nii suur võim ja iga asjaga harjumine nõuab aega -- ka kultuuriministritega suhtlemine. Ja JUHUL KUI oleks olemas tõeliselt võimekas inimene sellel alal, võiks ta minu pärast olla EKL-i president oma elupäevade lõpuni. Pealegi on tegemist ikkagi otsevalimistega. Sündmustest ette rutates ja samal teemal : mingil minu poolt nendes märkmetes dateerimata hetkel astub lavale asepresidendina jätkata sooviv Anu Kalm, kes esitab fakti, et kogu Eesti Vabariigi aja on Heliloojate Liidu president olnud Olav Ehale. Ja kellelgi ei tundu sellega probleeme olevat.

13 20 Valimiskõneded algavad. Heinz Valgul lipsab kogemata üle huulte väljend "Sirp ja Vasar" "Sirbi" asemel. See ei tekita suuremat reaktsiooni.

Reiu Tüür ja Maarja Undusk. Nende kõnede kohta mul märkmed puuduvad, mis vist annab tunnistust faktist, et mõlemil neist puudub selge positsioon muu kui selle kohapealt, et EKL-i president ei tohiks liiga pikalt ametis olla. Kumbki ei ütle, selgelt, konkreetselt ja teravalt, kuidas nende ametissesaamine muudaks kunstnike positsiooni paremaks. Ma olin jätkuvalt lahtiseks jätnud, keda valida.


13 45 Elken annab oma kõnes vastulöögi. Head poliitilised manöövrid -- eriti idee Noorte Kunstnike Ühendusest, kuhu võiks kohe peale kunstikooli lõpetamist astuda. Noortest distantseerumist talle ju põhiliselt ette heidetaksegi. Elken nimetab Kaasaegse Kunsti Alaliidu teksti Sirbis skisofreenseks ning mainib ka, et nimetatud MTÜ-d ametlikult ei eksisteeri.

14 00 Ants Juske, kes kandideerib EKL-i asepresidendiks, sõnumi loeb ette Heinz Valk. " Mul ei ole oma kompetentsis kahtlusi" -- naer saalis --- "Olen olnud EKL-i sekretäriks, kellena käisin liidu liikmete matustel..." -- naer saalis -- "... ja juubilare õnnitlemas".

14 10 Lavale astub Leonhard Lapin. Lapin on hoos. Täis, aga mitte liiga. "...sellepärast eksisteerib täiesti mõttetu asutus nagu Kultuuriministeerium! See on nõukogude igand..." See tuleks likvideerida ja raha KUMU, Kunstiakadeemia ja otse kunstnike vahel jagada. "Kultuuriministeerium on Kultuurkapitali vampiir!" Lapinil on rusikas sõna otseses mõttes püsti. Ta ütleb kõik välja, mis tal ilmselgelt pikalt südamel on olnud. Pidev naer saalis. "Elken on viimastel aastetel muutunud argpüksiks, talle meeldib vastuvõttudel käia, inimesi kallistada ja musitada...Musitada..." "Igapäevaselt on ta täiesti asjalik, aga tal on ka head abilised, kes teevad töö ära..." "Jaan Elken, kes täna käis siin ka küür seljas, sest ta kardab oma koha pärast, nagu see koht oleks talle jumalast määratud. Aga kui me vaatame jooksvat kunstikriitikat, siis ma ütlen ühe ilusa eestikeelse sõna nüüd -- PASK!" Oma osa saavad Eesti Päevaleht ja Sirp. Lapin lõpetab : "Reet Varblane, mõtle tõsiselt järele, millega sa oled viimastel aastatel tegelenud!" Lapin lahkub lavalt, aga enne oma kohale jõudmist saalis tõstab veelkord rusika: "Milleks on Eestile vaja Põllumajandusministeeriumi, kui kogu põllumajandus on läinud erakätesse! Mõtleme ka selle üle!" Aplaus.

14 20 Elken võtab veelkord sõna: "Minu eripäraks on see et kui ma saan laksu põsele, ma keeran teise ette. Järgmine päev ma naeratan sellele inimesele. See ei ole lakeilikkus, see on minu eripära."

15 40 Vaba mikrofon. Lemming Nagel. Vanamees, kes ei suuda isegi lavale ronida ja kellele ulatatakse mikrofon kätte, loeb vastu lava äärt toetudes paberilt kergete raskustega teksti maha. Paraku on see üsna arusaamatu, välja arvatud fakt, et see sõnavõtt on miskitpidi seotud Sirami ("Nende naiste nimed muutuvad ka kogu aeg...") arvustusega Maalikunstnike Liidu aastanäitusele Pärnus. On kurbnaljakas ning mul hakkab piinlik, et ma kohati naeran. Vana, väsinud, omadega läbi inimese üle.

15 45 Lavale astub tädi Viljandi Kunstisaalist. Üsna segane sõnavõtt.

15 50 Maria-Kristiina Soomre. Vasturünnak senisele presidendile. Nimetab toimunut farsiks ja teatriks.

15 55 Tiina Tammetalu. "... seadus näeb ette ka näiteks selle, et autor peab olema teovõimeline." Naer saalis.
Kritiseerib protsendiseadust ning süüdistab Kristina Normani autoriõiguste rikkumises. Minu kõrval istuv eesti kunsti grand old lady ja vana kooli bitch kommenteerib Tammetalut mürgiselt: "Tal on tagatuba koledaid maale täis, ta tahab neist lahti saada. Pressib endale EKL-ilt töökohta välja." Tammetalu ütlebki lõpetuseks, et kõik võivad oma autoriõiguste probleemidega tema poole pöörduda.

16 15 Elkeni vastulause: Tammetalu ei käinud protsendiseaduse seminaril ja sai seadusest valesti aru.

16 25 Presidendikandidaat Maarja Unduski poeesia. Paneb mõtlema, kas inimene, kelle mõtted selliseid radu käivad, ikka sobib presidendiks. Liiga poeetiline, noh.

16 30 Lavale astub kujundusgraafik Katrin Laos. Volikogu valimise probleem. Nõuab põhikirja muutmist. "Kas see on demokraatia?!?"
Esile kerkib teema, kui mitu volitust said senine president ja asepresident.
Elken vastab: "40+". Kalm: "38". Saalist kostab: "AAAAAAHHHHH!"

16 40 Leonardo Meigas. Korstnapühkija vastu.

16 50 Väga vana kunstikriitik Kaalu Kirme leksikaprobleemist.

16 55 Metallikunstnik Tõnu Lauk, kelle jutt on absoluutselt arusaamatu.

17 05 Tõnu Lauk tuleb tagasi ning nõuab uue riikliku autasu, nimelt elupäästja medali asutamist. Vana kooli bitch mu
kõrval: "Ise ta tahab seda medalit teha."

17 15 Mitte midagi. Valimistulemusi oodatakse. Jube igav on, aga tunne, nagu oleks Eurovisiooni seda sõpradega kommenteerides läbi vaadanud, asjasse sisse elanud ning nüüd põleks huvist hääletamistulemused teada saada. J kommenteerib, et temal on tunne: midagi nad seal sebivad. Liiga kaua läheb. Juba varem on ta mu tähelepanu juhtinud faktile, et hääletussedelid on tembeldamata ning teoreetiliselt võiks neid kiiresti koopiamasinaga juurde teha. Ka puudub neil selge täitmise instruktsioon. J pole ainus, kes lõuna- ja hääletamispausi ajal sellest juttu teeb.

17 25 Reiu Tüür läheb lavale ja laulab Narva tüdrukutest.

17 30 Anu Kalm teeb ettepaneku asutada EKL-i laulukoor, mis käiks koos korra nädalas. Kas on huvilisi? Saalis tõusevad käed.

17 31 Hääletustulemused saabuvad. Kõik on endine. Elken on president ja Kalm asepresident. Vana kooli bitch mu kõrval: "Vähemalt ei läinud meie hääled kaduma." Mina: "Tshshshh!"
J ütleb, et hea perfokas oli. Oli küll. Selline asi, mis nõuab süvenemist ja sisseelamist, aga mis kokkuvõttes annab elamuse. Milles on küllaga irooniat, samas ka tragikoomilist elementi. Ja omad tõsiselt naljakad hetked. TT on ainus mitte-liige, kelle suudan tuvastada. Aga tema on siin oma ema saatmas.


Dateerimata hetk (sest kirjalikud märkmed sellega lõpevad): räägin kolmandaks jäänud presidendikandidaadiga pikalt, suures osas sellest, miks ma teda ei valinud. Väga kena vestlus on.

Dateerimata hetk: minu juurde tuleb mu ema kursusekaaslane GR, elupõline televisioonikunstnik. Ütleb, et pole varem julgenud minuga juttu ajama tulla, aga nüüd tuleb.Käsib ema tervitada. Ta näitab näpuga mu rohelisi sukki ja kingi: "Aastal 1962, kui me olime koos ühikas oli see värv väga moes. Minul oli seda värvi kostüüm, aga sinu ema värvis oma suure vihmavarju sama värvi roheliseks. Pani lihtsalt potti ja keetis. Seda ma ütlen, su ema oli noorena ikka väga ilus ja efektne." Kuulen, et kui ma ise olin alles kuu aega või vähem vana, võttis mu ema mu ühele näituseavamisele kaasa. "Tead, sel ajal ei olnud see kombeks. Aga su ema ütles: "Ma olen täisväärtuslik kunstnik sellest hoolimata, et mul on laps."" Me räägime veel mu emast ja kallistame siis selle lätlannast televisioonikunstnikuga. Mul tuleb sõna otseses mõttes pisar silma.

Ja nagu Facebookist loen, siis võitlus EKL-i volikogu hääletustulemuste ümber jätkub.

Kommentaare ei ole: