Aurora:
See on rubriik, mida siin eriti ei ole. Ning enda poolt võin lubada, et eriti ei tule ka. See on rubriik: kommenteerin-maailma-lugesin-midagi-muljetavaldavat-ja-ei-saa-vait-olla. Seekord siiski. Rubriik: sotsiaalsed probleemid.
Eilses nädalalehes andis intervjuu ühe Lõuna-Eesti linna kiirabi koolitusjuht. Tuttav inimene, kes poolteist aastat tagasi õpetas mind isiklikult veenist verd võtma. Et ma saaksin korraks liituda teie kunstirühmitusega, minna nendega välisreisile, korraks kahelda kõiges, kohtuda kõigi oma personaalsete deemonitega järgemööda, osaleda rühmituse etenduses med-õena ja lõpuks saada kirgastava kogemuse osaliseks. Kuna sellel kiirabi koolitusjuhil oli kunagi mu elus oluline karakterosa, lugesin ma eile ta intervjuu läbi. Ja sain teada järgmist: maal teatavasti juuakse palju. Salaviina. Ja salaviinandusest on tekkinud omamoodi alternatiivne pangandussüsteem. Kui küla joodikud (st enamus mehi) saavad kätte oma pensioni või sotsiaaltoetuse , viivad nad sellest suure osa kohaliku salaviinamüüja kätte. Nagu koolitusjuht ütles: deponeerivad. Süsteem on järgmine: kui lähed iga salaviinapudeli järgi eraldi, maksad 30 kr tükist. Kui maksad ette, saad 28 krooniga.Näiteks. Lisaks on võimalik ettemakstud raha pärast erandkorras muuks otstarbeks välja võtta. Näiteks kui keegi on end vigastanud, viiakse kiirabiautoga haiglasse ja on ette teada, et ta peab sealt kohe ise tagasi tulema. Siis sõidab kiirabiauto küla salaviinaärika ukse taha ja toob patsiendile 50 krooni bussiraha. Muljetavaldav.
Lisaks sain teada, et üksikud vanainimesed , kellel on diagnoos , mille puhul väljakutsest ei saa keelduda, näiteks astma, lõbustavad end kiirabiga mitu korda ööpäevas. Kuna antud koolitusjuht on väga võluv ja vaimukas, on see ka mõnes mõttes mõistetav.
Ja kolmas asi: on väga rumal ja ohtlik, eriti maal, õnnetuse või haigushoo korral jääda kiirabi ootama. Nagu Eestis tehakse. Ameerika traditsioon, et inimene, keda naaber pussitas või kes sai infarkti, viiakse ise haiglasse, pidi olema palju parem.