Aurora
Naljakas on see siia kirjutamine. Ühelt poolt meeldis mulle rohkem, kui eeldatavalt ei teadnud selle kohta eriti keegi. Siis oli selles ekshibitsionisti naudingut , kes teab, et ta võib vahele jääda, aga päris kindel ei ole. Samas võimalike lugejatega tegelikult ei arvestanud -- et peaks olema nagu mingi Dovlatov -- iga sõna all viis kihti sügavust.
Minu jaoks oli kogu asjas mingit vabatahtlikult võetud kohustust -- et dokumenteeriks oma tegevusega seotuvat reaalajas , nii et ei peaks vanas eas eriti memuaarikirjutamisega tegelema. (See tundub mulle oluline teema praegu, jäljed ja kõige kadumine. Mulle pole kunagi meeldinud vanad klassikud, kes kirjutavad sügavas keskeas memuaare ja siis lasevad oma minevikel omavahel võidelda. Et kes mis perioodil olulisem oli. Ja vihkavad siis nende erimeelsuste pärast üksteist järelejäänud elupäevade lõpuni.) Ja mis võiks olla sellest kohusest vabastavam kui reaalajas asjade üles tähendamine...
Nüüd läks nii, et Siiri leidis meie blogi kogemata üles ja rääkis sellest Sepo seltskonnas. Millest ajendatuna, vist, tunnistas Sepo sõbranna üles , et tal on ka ja et keegi seda üles ei leia. Siiri, kavalpea, leidis selle siiski. Ma olevat andnud lubaduse, et sellest faktist kellelegi ei räägi. Ma olin eile, meie afterparty tagajärjel, üsna hajevil ja küllap noogutasin talle, ise millelegi muule mõeldes.
Ja mainisin seda fakti siin. Nüüd on Siiri minu peale vihane ja kirjutas siia raevuka kommentaari. Mis on iseenesest tore. Kummalisel kombel ei tundunud siia kirjutamine kuni praeguse hetkeni mulle üldse kellelegi rääkimine. Vaid pigem nagu pudelikeerutamismäng, kus pudeli suu on koguaeg sinu poole suunatud. Et tõde on loomulik.

Muidu hakkab tüütavaks muutuma varjunimede mõtlemine kasutades meetodit , et võtad nime viimase tähe ja paned selle pseudonüümi esimeseks. Probleem on selles, et S-, O-, L-, I- ja E-tähega lõpevaid nimesid on palju rohkem kui nendega algavaid.