Kolmapäev, aprill 05, 2006

Aurora:

Ma ei ole kindel, kas ma ikka vananen väärikalt. Näituse avamine algas kell viis, kell pool üksteist jõudsin koju Lembitu najal, kes on bioloog ja aidanud kaasa mitmetele meie kunstiprojektidele. Lembit oli mul õhtu otsa "silma peal hoidnud" ja toonud mulle kohvi vanade kunstnike klubis. Pilt kõikus silme ees vastikult ja ma ikkagi tahtsin koju, kohvist hoolimata.
Veerand tundi pärast kojujõudmist ärkasin selle peale, et helistas konkureeriva rühmituse liider, kes küsis kus me Niinaga oleme, et see on meie üritus ja nemad peavad vanade kunstnike klubis joodikute seltskonnaga leppima ja et ühte viimastest, Vändagangsterina tuntud kirjaniku nooremat venda, taotakse parajasti peaga vastu lauda.
Edasi ma enam und ei saanud ja ma ajasin Lembituga enam-vähem hommikuni juttu. Ta suhtus skeptiliselt teadvuse säilimisse pärast surma. Ma ei ole päris kindel, mida sellest arvata.
Mulle meeldib Lembitu juures see, kui palju faktiteadmisi on tal bioloogiast, meditsiinist, füüsikast, keemiast , ajaloost ja millest kõigest veel; rahulik meel ja see, et tal ei ole vist endaga palju probleeme. Igal juhul on tal väga rahustav mõju. Ta tuletas mulle meelde, et olin konkureeriva rühmituse ühele liikmele, noormehele, kes andis mulle kunagi ühisel reisil oma kohaloluga tõelise esteetilise elamuse,( mis oli osa suuremast, identiteedikriisi ja religioonilaadse elamusega seotud kogemusest) , mitu-mitu korda rääkinud, kui ilus ta mulle siis tundus. Et ma võtsin teema mitu korda üles, kuna unustasin vahepeal ära, et olin seda juba korduvalt rääkinud.
Lembit arvas, et mul on kalduvusi selliseid asju inimestele rääkida, et ma olin millalgi tallegi sama juttu ajanud. Et tema, st bioloog on väga kena. Aga et see olevat palju parem, kui et inimestega tüli norida.
Ühesõnaga, mul pole erilisi illusioone, et ma keskealisena k i n d l a s t i ei räägi noortele, et nad on minu arvates väga ilusad. Hoiatuseks võiksid olla needsamad avangardiklassikud, aga positiivseks eeskujuks keskealine aferist, eks-kuraator ja aeg-ajalt kriitik T., kes on aus, attitude`iga pervert.Silmad säravad peas ja ise täis põlgust kogu maailma suhtes. Ta oleks säilitanud oma märkimisväärse ühiskondliku positsiooni, kui oleks vähegi kontrollinud oma kirge raha kõrvale toimetada.Lahe, inimene kelles on mingilgi määral sälinud attitude`i , hoolimata kümnetest halenaljakatest vahelejäämistest.Karismaatiline pisisuli.
Tõbras ei tulnud muide meie avamisele, kuigi lubas päevalehte artikli kirjutada.

Ma ei saa aru, kuidas on võimalik olla pidevalt väljamagamata. Mul käib peale ühte vahelejäänud ööd pea ringi ja ma kahtlen absoluutselt kõiges. Mis ma olen, mis ma teinud olen ja mida kunagi teha kavatsen.
Ma ei ole jätkuvalt kindel, kas oli hea mõte anda kunagi nõusolek olla kultuuritehase tiimis ja korraldada nende suures lagunevas hoones kunstinäitusi. Mingid entusiastid on enda kätte saanud paar räämas tehasehoonet, millega neil vähemalt teoorias suured plaanid. Nad tahavad korraldada kunstisündmusi ja näituseid ja saada oma tegevusega Euroopa kultuuripealinna kampaania magnetiks. Täna sattusin neisse ruumidesse uuesti, kuna olin eile õhtul kokku leppinud , et viin eelpoolmainitud rühmituse liikmed neid üle vaatama.Kes tahavad seal võib-olla oma performance`ifestivali üritust korraldada. See eilne kokkulepe polnud mul küll täna hommikul absoluutselt meeles, aga see selleks.
Ruumid olid täpselt samasugune läga nagu varemgi. Kultuuritehasetöölised olid just pool aastat valmistanud ette suurt kontserti , Eesti Muusika Päevade avaüritust : ehitanud orkestrile lava ning toonud publikule toole. Paraku ilmusid kohale muusikute ametiühingu esindajad, kes keelasid kogu kontserdi ära. Tuues ettekäändeks ruumide puuduva turvalisuse. Tõsi ta on, põrandas olevatesse aukudesse võib vabalt mõni orkestrant sisse kukkuda.
Üks muljetavaldavamaid ruume oli jätkuvalt kõrgel asuv kaminasaal suurte akendega igas ilmakaares. Vanalinn ühelpool, siis meri, sadam.... Ma ei saa aru, miks pole keegi sinna ammu elama kolinud.
Edasi käisin Eva maali-ja skulpuurinäituse avamiselt läbi, kus kohtasin oma Tartu sõbrannat Siirit. Kellelt sain teada uudise Sepo värske blogi kohta. See on samas kohas kui see siin ning selle aadressiks on tuntud Eesti näitleja ees-ja perekonnanimi. See lugupeetud vanadaam sai just 75-seks. Sepo kirjutab aga pseudonüümi all, mis kuulub homoseksuaalsele telekommentaatorile. (Puutusin selle tüübiga põgusalt kokku New Yorgis 2,5 aastat tagasi ja ta avaldas mulle muljet oma harukordse füüsilise iluga. Mis, nagu selgus , ei jõua päriselt läbi teleekraani kohale. Tüüp tegi Niina ja minuga intervjuu. Mida ei avaldatud kunagi.)
Sepo blogi ei ole kirjutatud päris reaalajas. Vaid ta on sinna kogunud oma best ofi , hitt-lood, mida ta on armastanud jutustada juba mõnda aega. Naljakas kirjeldus meie ühisest aastatagusest reisist. Huvitav unenägu, mida ta mulle jutustas mitu kuud tagasi. Groteskne ammune baarivestlus. Samas -- lugejat, kes pole neist ühtegi kunagi kuulnud, ei tohiks see häirida.

Kommentaare ei ole: