Niina:
Minu jaoks oli avamine naljakas sündmus, irreaalne ja veider. Selle näitusega ei ole seda tunnet, mis oli mu enda näitusega eelmise aasta lõpus. Seekordne sündis kuidagi orgaaniliselt ja isegi valutult. Objektiivselt võttes see muidugi ei olnud valutu, subjektiivselt, oma viimast eluaastat silmas pidades - valu või asi. Niisiis oligi kitsas galeriis inimsumma vaadata tore, kerge ja naljakas. Kuna ma enivei olen suuremast osast neist ka pikem, siis mõjus avamise lõpuks seltskond peale vaadates millegi klassiõhtu laadsena. Ei tea. Kohal ei olnud ühtegi eelmisel õhtul kohatud keskealist "avangardi", küll aga astus uksest sisse mitmeid egoprobleeme ja perses elusid. Arja, endine kursuseõde, Naatani lapse ema ja elukaaslane. Ukselt heidetud traagiline pilk (ilmselt olen Naatani joomarluses ka mina süüdi), VIST ka kerge noogutus tervituseks, aga ma pole kindel. Kooliõpetajast kunstiteadlane, kelle esimene huvi avamisel oli vein ja kes ei pidanud vajalikuks avamise puhul õnne soovida. Sepo, kellele ütlesin mina tere, sest ta pilk käis näitusest ja inimestest ebaadekvaatselt kõrgelt üle. Mis kuidagi ei sobi ta tegeliku kasvuga. Inimesed on putsis ja seetõttu puhvis. Ma ei tea, tahaks kahvli perse torgata ja õhu välja lasta.
Siiski ei olnud tegemist masendava üritusega, avamine on ikka tore, kasvõi korraks tekib mingi maha pandud märgi tunne. Et see on nüüd tehtud. Lihtsalt ma ei kannata, kui asjad jäävad mõttetusse kitsasse ringi ja selle ringi sees toimub mingi jura, mingi sitt, mida üksteise vastu hõõrutakse, enda pealt maha. Ma armastan oma sõpru, kes ei ole sellest ringist pärit. Mulle meeldivad avarad inimesed, kes näevad. Mulle ei meeldi pimedad oma asja sees tuhnivad tegelased. Kütame kirgi. Pseudo ja vähe pärist. Aurora kommenteeris Nokus pärast avamist, kui seltskond oli jagunenud kaheks, üks ring minu, teine tema ümber, et tema istub Eesti kunstieliidiga, mina mingite algajate režissööridega. Mõtlesin siis, et jah, kes investeerib tulevikku, kes minevikku...

Lühidalt, jehuu, meil on näitus ja see on positiivne. Ma olen lihtsalt väsinud muust jurast. Käisin eile NO teatris vaatamas Stalkeri kontrolletendust, piinlesin kuidagi selle aja ära ja jõudsin järeldusele, et teater on müstilisel kombel see koht, kus igasugune maitsetus andestatakse. Enamgi veel, seda isegi eeldatakse sellelt kunstivormilt. Meie näitus on suhteliselt piiri peal ja mängib maitsetuse, süüdimatuse ja päriselt oluliste asjadega. Aga kui galeriisse panna samal tasemel üle pekstud töid, ei annaks seda keegi andeks. Aga ole sakslane, võta Stalker, ela oma kitshiihalus tehniliselt kõrgel tasemel välja ja keegi ei julge kobiseda. See oli lihtsalt uskumatult sitt, mul on tõeliselt kahju. Asi, mis on juba sündides surnud ja tekitab suurt kaastunnet näitleja elukutse puhul. See muidugi ei ole tükk, kus kipuks näitlejat halvas mängimises süüdistama. Ma ei tea, mida ma ise teeks laval, rollis, mida tegelikult pole ja tükis, kus tegelikult ei olegi midagi mängida. No sitt noh. Ja mulle ei meeldi pettuda asjades/teatris, mis on nii palju lootust sisendanud. Peitsin eile kassast kätte saadud NO teatri raamatu sügavale kotti, et keegi ei näeks...