Niina:
Kaks asja, mis ma tahtsin öelda. Üks oleks väike lisandus noorrežissööride teemal. Tooks välja kerge võrdluse. Maali või graafika eriala esimese kursuse tudeng ei too naljalt oma esimesi plätserdusi näitusele kõigile kritiseerida ja keegi ei eelda temalt seda ka. Vaid tal on aega mitu aastat harjutada, ateljeed on olemas, värve ikka õppelaenu eest osta jaksab. Noorkunstnikuks saab ta alles siis, kui on kooli lõpetanud ja oma nö "valmis" töödega (vs koolitööd) lagedale tuleb. Filmitudengil on enam-vähem üks variant. Kuigi tegemist on alaga, mis on võrreldamatult keerulisem nii organisatoorselt kui tehniliselt ja seetõttu ka kallim ja ilmselt ideaalis ka kauem harjutamist nõudev, on seal väga iroonilisel kombel vaja kohe tasemel olla. Tudeng saab kooli ajal teha 1-2 filmi ja ta ei saa endale lubada nende sahtlisse tegemist. Mistõttu toimuvad ikka ja jälle tudengifilmide esilinastused, kus alasse mittepuutuvad inimesed saavad maaslamajaid lüüa. Ja kus autorid juba ON noorrežissöörid. Selline vahe on lihtsalt. Vaesus dikteerib meie kõigi elu. See muidugi ei ole vabandus halbade filmide pärast, sest teoreetiliselt on võimalik olla ka kord sajandis sündiv geenius, kes, nagu Sillart ütleb, võib šedöövri ka püksirihmale filmida.

Teine asi. Teen siinkohal ettepaneku muuta kirjutamise õpetamine üldhariduskoolides valikuliseks. Näo järgi. Ma ei tea, kuidas täpselt, aga võiks juba eos välja selgitada inimesed, kes kirjaoskust kurjasti ära kasutavad ja selle oma idiootsuse kandjaks muudavad. Sest kui inimene on paar aastat õppinud režiid, kooli kino poolt pakutava töökoha pärast pooleli jätnud, korra rahvusvahelise žüriiga tudengifilmide festivalil pläkutanud, kuid ei tee vahet heal ja halval filmil/kaameratööl/dramaturgial, siis EI PEAKS ta kirjutama arvustust ajakirjas, mida piiblina loevad kõik sellel alal tegutsevad inimesed. Ja ma ei räägi siin hetkel isiklikust solvumisest või kriitikast minu aadressil. Ma räägin tohutust kahjust, mida üks aktiivne loll võib teha inimestele, kes teevad oma tööd hästi ja kellele nende töö on nende elu. Eile, kui ma mainitud artiklit lugesin, olin ma valmis selle kirjutaja taolisi idioote tapma. Lars von Trier on Dogville'iga välja teeninud õiguse teha elu lõpuni ainult halbu filme. Ausõna, eile ma oleks ka tahtnud, et minu maffiabossist daddy tuleks ja laseks terve külatäie idikaid maha.