Aurora

Käisin teises U-tähega lõppevas linnas, seekord Lõuna-Eestis. Täiesti spontaanne idee, kuna eile oli suurepärane ilm ja ma olin saanud natuke raha. Siiri oli mind kutsunud oma avamisele, aga me olime vahepeal tülli läinud. Minu üllatuslik kohaleilmumine lõpetas tüli muidugi kohe. Näitus mõjus täitsa armsalt, palju maalitud õmblusmasinaid. Lembit, molekulaarbioloog, tuli ka. Ja Siiri uus silmarõõm, "tema" bioloog. Kes, tõsi küll, ei tulnud afterpartyle.
Kui suhteliselt väsinud Siiri oli taksoga koju läinud, jäime järgi mina ja Lembit. Ja läksime tema juurde, kus jõime veini, ajasime juttu ning vaatasime lõpuks ära filmi Cocksucker Blues, mille oli mulle andnud galerist Siil.
Kahjuks ei olnud, erinevalt legendist, tegu mitte illusioonepaljastava, halastamatu bändifilmiga, mis on täis seksi kaamerate ees, gruupisid ja drooge. Vaid kõigest kõikuva kaameraga tehtud veniva ja igava koduvideoga, mis on täis drooge, paljaid gruupisid ja purjus bändimehi. Kelle näojoonte vastu ei saa muidugi miski. Muu materjali võiks, ma arvan, leida ka Meie Mehe tuurilt.
Kuna hääletasin mõlemad otsad, sattusin teel nii sinna kui tagasi noorte jutukate yuppide autodesse . Esimese autojuhi kohta sain teada, et ta elab põhiliselt Taanis, tegeleb faasanijahiga, on just ostnud linnukoera ja ratsahobuse. Teine autojuht elas põhiliselt Ameerikas ja tegeles kaljuronimisega. Mulle tundub, et kõrgem keskklass elab elu, millest mul ei ole aimugi. Oleks arvanud, et linnukoerad ja faasanijaht kuuluvad eelmise sajandi inglise maa-aadli elustiili hulka.

Mul on hea meel, et meie näituse kohta ilmus eile mõlemas päevalehes artikkel koos suure pildiga. Minu lemmikaferist tegutseb jälle.
Ja peale eileöist filmivaatamist ning vestlust tundub mulle teadlane kõige glamuursem elukutse. Põrgusse rockstaarid, palju võimsam oleks toimetada valges kitlis laboratooriumis ning teada, et 20 aasta pärast on maailm tänu sinu vastsele avastusele hoopis teine.