Niina:
Ma annan endale aru, et kõlan nagu need new age segod, keda ma kunagi eemalt/kõrvalt võõristusega kuulasin segast peksmast, aga kunsti ei saagi enne teha, kui molekulid ei ole õiges asetuses. Ma ei olekski oma eelmist näitust saanud teha varem, sest ma lihtsalt ei saanud seda teha varem! Me ei oleks Auroraga kunagi saanud varem teha viimast näitust, me ei oleks midagi saanud vägisi teha rühmitusena, soolona, kunstina, filmina, kirjandusena, blogina. Kunagi ei saa lähtuda paanikast, et ei tee. Paanikast, et jäädakse kõrvale või paanikast, et ei olda võrdsed. Sest maailm ei tööta nii. See on rumal ettekujutus ja paks loor silmade ees. Asjad sünnivad siis, kui nendeks on materjali, kui on, millest nad koosnevad. Kõik, mis on muu või teistmoodi esile kutsutud, on feik. Ja seetõttu mõttetu. Asjade sünnimaterjali saab koguda absoluutselt igalt poolt ja seda tulebki teha. Siin ei olegi muud teha kui luua, päriselt. Kui imeliselt lihtne on kõike teha, kui meeltes ja kõhus ja peas ei ole seda kuradi krampi, mis takistab. Ja mida tegelikkuses ei ole olemas.