Pühapäev, aprill 23, 2006

Aurora:
Rubriik: ringilaaberdamine. Ehk siis: nädalavahetus. Reedel oli endise kursusekaaslase ( kes õppis kunagi maali kateedris minuga koos pool aastat), näituse avamine galeriis, mis vist pretendeerib elitaarsusele. Kunstnik, kellele ma pole suutnud sobivat S.-tähega algavat pseudonüümi välja mõelda , rõhutas, et ma oma ema kindlasti ta näitusele viiksin.Et ta tahaks kunagi midagi koos teha. Mu emaga. Avamisele oli Elle ka kutsutud, aga tal on viimasel ajal pidevad liigesevalud ning ta poleks jaksanud Balti jaamast need mõnedsajad meetrid jala käia. Mis on muidugi faktina jube. Aftekas oli odavas Kopli baaris.
Galerii suhtumisest ei saa ma aru: nad hindavad end üsna kõrgelt, samas ei käi seal peale avamist arvatavasti keegi. Ere varakevadine valgus toob esile räpased helehallid seinad . Avamisel galerii poolt midagi ei pakuta, neile vähestele , kes sinna kohale tulevad. Galerii töötajad käivad rongi omaenda dzhinnipurkidega. Mitte et see oluline oleks ja mitte et päevakangelane poleks seda mingi hetk kompenseerinud, aga pisiasjadega närutamine tundub alati vastik. Et neil on kahju sellest kahest purgist helehallist värvist, mis määrdunud kohad seintel ära kataks ja neil on kahju paari veinikanistri peale kuluvast mõnesajast kroonist. Üür on samas üle Eesti keskmise palga.
Ma ise selle kultuuritehasega selliseid asju endale küll ei lubaks. Ja mulle ei maksta minu organiseerimis-ning suhtekorraldamistöö eest midagi. Ma arvan, et sellega on nüüd hästi palju muutunud. Tehasega. Ma nimelt kutsusin põhitüübi välja ja rääkisin talle kõigest, mis mind on seni häirinud. Õnnistatud idee. Pärast seda helistab ta mulle ise ja saatis mulle autojuhi järele, kui tehases asja arutasime. Ootan seda näitust juba.
Olengi vahepeal tööd teinud , vaheldumisi pidudega. Eile oli alternatiivgaleriis Annikki sünnipäev, mida ta pidas koos ühe kena graafikat õppiva tütarlapsega. Annikki on ühe alternatiivgaleristi soomlannast pruut. Olin kutsutud õhtul kella kaheksast , aga kui olin kell kolm kesklinna jõudnud, et mingeid kultuuritehase asju ajada, sain sõnumi, et nad juba alustasid Eva ateljees. Kui kella neljaks akadeemiasse jõudsin , kaasas tänaval vastujalutanud selle seltskonna keskealine guru (lugeda seda ilma irooniat), oli pidu juba suhteliselt hoos. Tore oli. Mulle tehti paar huvitavat ettepanekut.Üks neist äärmiselt ootamatu. Selle vara alustamisega on muidugi see häda, et kogu peo tsükkel paigutub ajateljel teisiti , muudmoodi kui ülejäänud maailmal. Kui jõuad sünnipäevale kell kümme ja sõidab kuue tunni pärast taksoga koju , on kell juba neli öösel .Ja kõik on loomulikku rada kulgenud. Kui võtad takso kell kümme , et viia Lembit (kes oli ka juhuslikult Tallinnas ja kelle ma ka alternatiivgaleriisse kutsusin) tema sõbrannaga kontserdile ning lähed ise koju magama, on nelja tunni pärast täiesti väljapuhanuna üles ärgates tunne, et oled millestki olulisest ilma jäänud. Sest kell on kaks öösel. Igal juhul oli see impulss nii tugev, et ma sain veel linnas Lembitu ja tema sõbratariga kokku ja me jalutasime koos jala koju. Neile oli veel kohvipaus minu ateljees enne edasi jalutamist. Ühes urkas, mis kunagi ei maga, nägime veel ühte sünnipäevakülalist. See oli just kaineks saanud, maailma peale üsna pissed off ega suutnud vastata küsimustele , kuidas ja millal sünnipäev lõppes ega ka sellele , kellega ja kuidas ta sinna urkasse jõudnud oli. Ta lihtsalt ei mäletanud. Ta oli ühe ühise tuttava peale südamest pahane ning oli teise ühise tuttavaga just kakelnud ja kurtis, et valus on. Mul endal on grillimisresti jälg käsivarrel . Seal galerii aias oli grillipidu nimelt. Õnneks see roosa triip ei valuta enam.
Igal juhul pean nüüd neid asju ajama hakkama, mis sünnipäeva äkkalguse tõttu tegemata jäid.

2 kommentaari:

Y galerii ütles ...

Jaaa, valus kriitika galeriide pihta. Tunnen hebi. Veits.
Aga galerist Siilil on ka oma blogi. Heida bilk pääle, kui aiga sad.

Y galerii ütles ...

:))))))