Reede, aprill 14, 2006

Blogidest. Ma tahan sel teemal natuke sõna võtta.
Eile helistas mulle sõbranna, et öelda, et ma ühte temaga seotud aspekti enam ei puudutaks. Et see võib ohustada tema eraelu tulevikku. Ok. Erandkorras arvestan sellise sooviga. Pealegi oli tegemist tähtsusetu kõrvallausega.
Aga muidu: blogi näol on tegu uhiuue ja kummalise zhanriga. Üheltpoolt nagu intiimne päevik, mis traditsiooniliselt jääb võõraste pilkude eest varjatuks. Teisalt midagi kolumnitaolist, kus presenteeritakse (eeldatavalt) laiemale lugejaskonnale oma mõtteid ja tähelepanekuid. Selline hübriidzhanr on minu meelest tekkinud maailmas, mis on täis reality show`sid ning kus igaüks usub, et võib olla kunstnik, kirjanik, popstaar või arvamusliider. Võivad nad tõepoolest.. aga see on teine teema..
Inimesed arvavad üksteise kohta kõige erinevamaid asju ning on tihti ka oma parimate sõprade suhtes vägagi kriitilised. Aga nad on ka ise teiste hinnangute suhtes väga haavatavad ja seetõttu jäävad paljud asjad välja ütlemata. Tühjast tekiks tüli ning ega reeglina enda isiku kohta käivat kriitikat niikuinii vastu võeta.
Päevikusse võib aga igaüks kirja panna, mida soovib. Aga kui see päevik vedeleb kõigile nähtaval kohal? Mis on saanud kunagisest reeglist, et võõraid päevikuid ei loeta? See klassikaline juhtum, et ema leiab oma teismelise tütre päevaraamatu, loeb selle läbi ja kaotab oma tütre usalduse eluajaks.....
Mina arvan, et igaüks võib oma päevikusse kirjutada , mida ta iganes tahab. Ja see on ülejäänute otsustada, kas nad teevad esikaane lahti ja võivad enda kohta midagi soovimatut leida või ei. See on nende risk.
Mina oma tuttavate päevikuid ei loe. Ei Niina isiklikku blogi . Ei Sepot. Ei Sepo austajannat (jah, ma võin ta kohta nii öelda, kui ei viitsi järjekordset N. tähega naisenime mõelda -- mul läheb neid veel vaja.) Ei.....
Ma loen ainult võõraid. Ja neidki enam eriti ei viitsi.
See on ülim naiivsus, kui solvutakse millegi peale, mida keegi oma päevikus kirjutab, olgugi see päevik avalik. Ja näitab solvuja ebaadekvaatset maailma-ja minapilti. Perversset soovi kontrollida teiste mõtteid. Ja ärahellitatud lapse soovi olla kogu aeg absoluutse tähelepanu ja heakskiidu keskpunktis. Inimesed, kas te olete Kuu pealt kukkunud? Teie sõbrad, tuttavad, kolleegid, konkurendid arvustavad ja klatshivad teid niikuinii, te ei meeldi osadele inimestele, kes teile naeratavad ja kes teile meeldivad. Täpselt niisamuti nagu teie nendega teete. Ja mis siis? Kõike ollakse nõus andestama, ümber hindama ja ära unustama niikuinii.

Kommentaare ei ole: