Pühapäev, aprill 16, 2006

Aurora:
Eilne Krahlis-käik venis väga pikale. Kuna ma mingitel perioodidel suudan kuulata ainult primaarset popmuusikat, tundus Eesti biitmuusika õhtu ainuõige valik. Nojah. Tegelikult olid õhtu naelaks U.-tähega Lõuna-Eesti linnast kohale transporditud hullumeelne trubaduur( nagu vilets Valgre) ning samast linnast pärit "bluusilegend". Olin peol koos Noora ja Vadimi, produtsentidest abielupaariga. Kuna esimesena lavale roninud "trubaduur" oli kohutav, tegelikult õnnetu poolhullumeelse üle irvitamine, läksime Vadimiga vahepeal minema. Noorte kunstnike klubisse. Tagasi jõudes oli tudisev bluusilegend juba lõpetanud. Kuulsin, et ka teda oli kaaslinlasest trubaduur ärritanud ja ta oli selle muusikat lavalt võrrelnud okastraadi rebimisega läbi emise suguelundi. Loomulikult rahvalikus sõnastuses.
Mulle tundus üksinda meie kõrvallauas tudisev legendaarne misiganes üks hetk südantlõhestavalt kurb. Mõtlesin, et vaene mees, kunagi ümbritsesid teda pärast esinemist gruupid, aga nüüd on ta armetu ätt, täiesti üksi ja värisev. Et tooks talle tema õnnepäevad hetkeks tagasi ja räägiks paar minutit juttu. Mida ma tegingi. Selle tagajärg oli see, et pool tundi hiljem tuli tema minu juurde ja küsis öömaja. Et korraldajad on asja ära unustanud ja et lähimad sõbrad elavad Keilas -- järgnes loetelu mingitest kuuekümnendate aastate gänginimedest. Mis tast sai -- ei tea.
Igal juhul lõppes minu õhtu vanade kunstnike klubi (fotograaf Annile õpetas must naine tantsimist) ja legendaarse keldriurka järel Noora ja Vadimi juures.
Kust läksime hommikul edasi Noora eksabikaasa vapustava merevaatega korterisse. Taaskord kokkupuude alternatiivse elustiiliga -- korteriperemehe näol, kes mingi hetk rääkis , kuidas nüüd peaks katusele minema püstolist laskma -- ainus probleem olevat tema relvaseif. Mis on ühendatud alkomeetriga -- nii et purjus peaga pole võimalik püssi paugutama hakata. See oli iolnud tema rikka naise idee. Õige kah. Korteriperemees oli naljakas tegelane: näha et kunagi tunnustatud kui väga ilus mees (ega tal praegugi viga polnud), kelle kirjeldamiseks kasutas Vadim kahte sõna: Ostap Bender. Aga kellega võib luurele minna.Tema, st korteriperemehe uusim plaan oli hakata müüma Viru väravate juures bussist kiirtoitu. Mu silma hakkasid vastavad nimekaardid kusagil riiulil. Kui ma temalt peavalu vastu ibuprofeeni küsisin, pakkus tüüp mulle hoopis morfiiniküünlaid. Mida ei julgenud siiski proovida.
Nägin kuulsat dokki kvantfüüsikast, mis liigutas mind sügavalt. Ja Tühiranda, mis ei liigutanud üldse.
Ja muide, ma sain teada igasuguseid huvitavaid asju. On selline periood. Asjad ja inimesed tulevad minu juurde. Hästi palju sünkroonsust ja kokkulangevusi. Sisemine mootor, mis on nüüd mõnda aega käinud täiskiirusel, näitab siiski normaalrezhiimile tagasipöördumise märke. Ega kaua ei jaksakski. Selline periood, kus sees oleks nagu kõrgepinge -- see on rohkem välkjärelduste tegemiseks ning varjatud seoste , inimeste ja asjade ning nendes oleva potentsiaali märkamiseks. Millest lood uue baasi, millest uuel tasandil edasi minna. Kuni järgmise korrani. Viimati oli selline murrang poolteist aastat tagasi. Ning mulle tehti ettepanek astuda loodavasse parteisse. Seda nüüd, mitte 2004. a. lõpus.

Kommentaare ei ole: