Teisipäev, aprill 04, 2006

Niina:
Eile saime pildid trükikojast kätte ja riputasime galeriisse üles. Selle kohta, mis hirmud olid minul seoses piltide suurendamise ja töötlemisega, näevad nad väga head välja.
Pärast oma näituse ülespanekut külastasime sama galerii teises saalis toimuva näituse avamist. Jagasime ka oma näituse kutseid. Küll aga lasime sealt üsna ruttu jalga, kuna keskealiste purjus meeskunstnike seltskond muutus koormavaks. Kui ikka iga natukese aja tagant tuleb mõni eesti avangardi klassik või lihtsalt väärikamas eas performansikunstnik ja räägib, kui ilusad ja andekad me oleme, et me peaks temaga hängima, sest tema on avangard või lihtsalt kõkutab lollilt naerda, kui kunstikriitiku käest valesti loetud peenraha eest uut kunst.ee-d ostab, siis mina ei saa sinna midagi parata, kui mind valdab masendus ja minu enda tulevik eriti roosiline ei paista. Kui palju meeleheidet on igal pool! Erinevates kohtades erineval tasemel. Säästumarketi sabas inimesi vaadeldes on see suur ja üldine ja lootusetu. Midagi, mille eest pole kellelgi pääsu, midagi, mis teeb inimesed tigedaks ja inetuks ja vajtab nad küüru. Näituse avamisel purjus klassikute seas on see aga väga isiklik ja traagiline, saavutamata maailmakuulsuse paine, väikese koha vähese publiku paine, rutiiniks muutunud loomingulise töö paine. Selle ala paine, mida TEGELIKULT tõsiselt ei võeta, mille esindajad tunduvad kogu ülejäänud maailmale veidrikud. Selle ala paine, kus on levinud vaesus ja äraelamine toetustest. Alandav, kui nii mõelda.

Lubasime Auroraga endale, et keskealistena näituste avamistel käies EI AJA me pehmel keelel noortele meeskunstnikele ligi ja ei paku neile pohmelliväriseval kandikul oma seltskonda. Ma NII loodan, et ma oskan väärikalt vananeda. Päriselt.

Kommentaare ei ole: