Neljapäev, aprill 06, 2006

Mul oli tegelikult okas hinges nende noorrezhissööride vastu sellest ajast , kui Niina loobus osalemast tema, minu ja Sepo ühises rühmituses selle kasuks , et õppida filmi. Mäletan, kuidas me Sepoga kirusime nende filme. Ma arvan siiani, et õigustatult. Mul on üldse Sepoga koos veedetud tundidest meeles hästi palju ühist kriitikat väga paljude asjade suhtes. Mis oli kohati konstruktiivne ja genereeris viha maailma vastu. Mis omakorda oli samuti tihti äärmiselt kontruktiivne. Ja mõnikord mitte.

Aga Naatani kohta: Sepo rääkis eile, kuidas tema sõbranna oli olnud tunnistajaks stseenile, kuidas noor ambitsioonikas kunstikriitik Lea oli kureerinud Naatanit: Luba , et teed video valmis. Ja teksti kirjutad ka! --- Ok, ok, aga mul siin tekstis ei ole kirjavahemärke. Lea: See ongi hea. Aga kirjuta selle töö kohta ka. Naatan: Ok, ma võtan ühe õlle ja kirjutan selle siis valmis. Lea: Nii ei tohi! See ei ole professionaalne! Õlut ei võta.
Maailmas toimib naljakas mehhanism, mis viib sellised inimesed kokku inimestega, kes on valmis nende eest hoolt kandma ja tagant utsitama. Tooma neile kandikul ette võimalusi ja kontrollima, kas kõik vajalik sai tehtud.
Ma ise ei kujuta end ette kummaski rollis päriselt: ei selle kontrollitava (ma tõesti ei vaja kontseptsiooniteksti kirjutamiseks stimulante ning tähtaegadega pole ka mingeid probleeme) ega ka kontrollija rollis. Mingit iseloomutut tüüpi tagant utsitamas, keda ma millegipärast geeniuseks peaksin. Ei, sa ei osta praegu endale alkoholi, sa ju lubasid emmele! Olen kunagi kasutanud meie kunstiprojektis operaatori ja autojuhina endist klassivenda, alkohoolikut. Jah, ma uskusin, et ta on andekas (oligi väga hea operaator, kelle käsi, ime küll, ei värisenud) ja ma teadsin ka, et tal on joomisega probleeme. Mäletan , kuidas tulime kusagilt Lääne-Virumaalt videovõtetelt ja tüüp sattus tagasiteel Rakvere haiglasse tilgutite alla. Hiljem samal päeval kohtusime uuesti ja tüüp hakkas arutlema, kas võtta ühe dzhinni või ei. Et ühelt poolt on talle just veeni kaudu manustatud rahusteid ja vitamiine ja ei tohiks isegi autot juhtida, aga .... Ootuspäraselt jõudis tegelane järelduseni, et mis see üks drink ikka teeb. Mulle jälle tundus nii mind kui teda alandav hakata selle vastu sõdima ja emalikult keelama. Ütlesin, et minu arvates on nüüd jooma hakkamine sitt mõte, aga otsustagu ise. Klassivend otsustas muidugi dzhinni kasuks ja see õhtu lõppes tal nagu kõik eelmisedki. Poole aasta pärast jäi ta purjus peaga politseile vahele (tegu oli autojuhiga!) ja kaotas töö. Arja üritab oma Naatanit ohjata, aga tulemus on see, et Naatan arvab pärast esimest õlut, et nüüd on minek ja esimesele dringile järgneb automaatselt mitu ning mitte koju jõudmine.

Kommentaare ei ole: