Niina:
Õõvastav on see tunne, kui ei hooma oma tegude tagajärgi. Skeem on sarnane umbes sellele, kui mina sünnitan lapse, laps sünnitab omakorda, nemad omakorda, kuni tekib tohutu võrgustik, mida võibolla keegi põnevama meelelahutuse puudumisel sugupuu-uuringutena üles tähendab. Mina olen see tüvi, kust hargnemine algab - ja ma ei kontrolli tegelikult, kui kaugele ja kui sügavale miski kasvab. Samamoodi ei kontrolli ma öeldud sõnade, antud suudluste, tehtud näituste või mille iganes tagajärgi. Kui nii võtta, siis on seda isegi naiivne tahta. Ja ühtlasi teistel naiivne loota. Sest ma ei ole/ei taha olla vastutav oma lapselapselapse sarimõrvarist tütre eest. Päriselt ka. Aga tulles õõvastuse juurde tagasi - lihtsalt need selguse hetked, kui saad aru/teada, et sinu teod on mõjutanud jäädavalt kellegi teise elu, on ilged. KUI sa muidugi juhtud hoolima kas sellest teisest või inimestest üldse. Teatud enesetäiuse kontsentratsiooni puhul on see muidugi kökimöki. Aga kui kõik su närviotsad on lahti ja puudutavad midagi, mida sa ei kontrolli enam, siis...