Aurora:
Viimase paari päeva sündmused.
Täna:
Just jõudsin tagasi kultuuritehase avamiselt. Kuhu omakorda jõudsin viisteist minutit enne ametlikku avamist.Lõuna-Eesti pealinnast. Ütleme nii: kultuurientusiastid pole kõige kogenumad organiseerijad. Nad unustasid mulle mainida, et nende ninamees on kogu selle päeva kommipoes tööl ja ülejäänud tiim on Sloveenias kultuuritehaste kokkutulekul. Tüüp, kes tõi võtmed, jõudis ust avama, kui kohale tulnud inimesed olid juba 20 minutit oodanud. Üritasin nende meelt lahutada, rääkides neile näituse korraldanud Ameerika kunstiorganisatsioonist.Vabandasin, ja mul hakkas sees üsna kõhe.
Avamisel oli kohal kümmekond inimest. Nende hulgas (üllatajatena) keskealine Soome abielupaar, kirjastajad, kellele olin kunagi seinamaali korterisse teinud. Tõid liigutavalt suure lillebuketi ja ütlesid, et neid kõigile oma üritustele kutsuksin. Armas. Siis noor maalija , kuulsa arhitekti poeg Teodor sõbrannaga. Kunagine klassivend, muusik Leho.Alternatiivgalerist Evald Lembit pruudi Annikiga, kes olid veel ühe kommuunikaaslase kaasa võtnud. Viimased kolm jäidki kõige kauemaks, öeldes, et peaksid minema hakkama, aga et neil on imelik mind sinna üksinda jätta. Mis oli neist kena.
Igal juhul saan ma nüüd suurepäraselt aru , miks teised samale kuupäevale kavandatud avamised edasi lükati, riigipüha puhul. Viimasel põhjusel ei tulnud kohale ka anarhistlik televisioon. Ega ka Naatan, kes valis oma töö ülespanemise asemel perekonnaga suvilasse sõidu.
Igal juhul: näitus on lahti järgmised 14 päeva, õhtusel ajal 17- 20, kõigile pakutakse teed ja viina ja mu isa on teinud taustaks plaadi marssidest ja hümnidest. Pluss suurepärane näitus kontseptuaalsetest lippudest -- see eelkõige. Varjamatu reklaam siinkohal: aadress on Põhja puiestee 27 A.
Eile:
Lõuna-Eesti pealinna külastamine, et seal molekulaarbioloogia laboris pildistada. Kuna ma üritasin raha kokku hoida, meelitasin endaga hääletama Niina sõbra Kevini (Sulevi korterikaaslane, väga võimalik, et tal oli mingi teine nimi siin kunagi). Vastu volbriööd ei võtnud meid 2 tundi keegi peale, nii et kutsusime lõpuks Sulevi autoga end ära viima. Õhtu linnapeal, naljakad korporandid, inimlik loomaaed selle linna kõrtsides. Inimesed seal on robustsemad ja maavillasemad kui siin. Üks bioloog Lembitu naljakas sõber osutus maailmatasemel professionaalseks pokkerimängijaks, kes teenivat kuus 50 000 kuni 100 000 krooni. Ja ei kulutavat suurt midagi. Ainsaks lõbustuseks joomareisid sinnasamasse Lõuna-Eestisse. Peab tunnistama, selline info kellegi kohta avaldab muljet -- mulle tundub juba ammu, et minu puhul ei avalda hinnang, et keegi on huvitav inimene , enam väga muljet. Rõhuv osa mu tutvusringkonnast on äärmiselt huvitavad (praktiliselt kõik), karismaatilised (enamus), intelligentsed (paljud) ja adekvaatsed (noh, mitte kõik) inimesed. Mittehuvitav inimene, kelle kohta on kõige tabavam määratlus see , et ta teenib palju ebaharilikul viisil -- see juba on midagi. Nagu hele täpp tumedal (karismaatilisel) taustal.
Üleeile: oli ka midagi. Pidin alternatiivgaleristidega koosoleku tegema, aga juuksuris läks kauem aega ja ma jõudsin kommuuni, kui nad olid juba Anniki näituse eelavamisega alustanud. Koosolek lükkus kõigepealt eilsesse, aga pidin Lõuna-Eestisse minema ja nüüd on kõikvõimalikud tähtajad siinsamas. Nende pluss on muide see, et hoolimata oma subkultuursest olekust ilmuvad nad kokkulepitud ajal kohale ja saadavad kontseptsioonitekstid ära, isegi kui on oma sõrmeluud kusagil katki teinud eelmisel ööl. Mida ei saa öelda Naatani kohta. Kes on mulle pealegi 100 krooni võlgu.