Aurora:
Käisime Niinaga vaatamas, kuidas peavad debatti kunagine performance`istaar ning tõusev noor kuraator. Kurb oli. Eks-staar ei suutnud otsustada, kas võtta müstiku/guru/vahendaja või intellektuaali positsioon. Taas kord, kõike korraga ei saa. Kui üritad haarata kahte vastandlikku asja korraga, jääd suurima tõenäosusega mõlemast ilma. Eks-staar tahtis olla nii müstik ja shamaan (vastates näiteks küsimusele, kuhu maailm liigub, lausega: "Ma tean, aga ma ei ütle. Ma olen ebausklik.") kui teoreetik, tsiteerides "õigeid" autoreid. Viimast ei teinud ta kindlasti mitte korrektselt, otsustades noorte kunstiteadustudengite kihistamise üle. Eks-staar läks kohati silmanähtavalt närvi, rääkis end korduvalt sisse ja jõudis uue kunstimuuseumi avanäituse sõimamiseni. "Lasteaed, lasteaed!" Oli näha, et vist keegi ruumis viibijatest teda tegelikult enam ei aktsepteeri.
Ta oli nagu haavatud loom, karjajuhi positsioonilt tõugatud isalõvi. Tal olid küll katkenud õlgkollaseks blondeeritud juuksed ja paar esihammast puudu, aga sama perfektne keha kui oma karjääri alustades.
Ja inimesed loomu poolest kariloomadena tunnevad vere lõhna ning üritavad haavatud kaaslast rünnata. Noored naeru kihistavad emasloomad on suurepäraseks indikaatoriks.
Ja praegune kohalik kaaseagse kunsti staar (ülekaaluline varakeskeas mees, kes üritab mõjuda punkrokkarina) üritas samuti hullu müstikut etendada, esitades nurkasurutud eks-staarile segaseid, sügavmõttelisusele pretendeerivaid küsimusi. Taas üks , kes usub, et võib korraga olla hull ja bürokraat, teoreetik, karjerist, guru ja punkrokk-staar.
Kurat küll, siinses art worldis on ainult üks inimene, kes saab guru-rolliga usutavalt hakkama (olgugi et ta mind ennast alati ei veena) ja kes ei mõju oma noorte praeguste või kunagiste õpilaste keskel kohatu reliktina.
Õppige, analüüsige ja tehke järele.