Aurora:
Ma olen väsinud. Mis ei ole mu puhul tavaline seisund. Ja see jutt, mida enamus inimesi räägivad, et nad on ületöötanud -- tegelikult pole see vist nii glamuurne ja eputav, kui mulle on seni tundunud. Ületöötanud, üleväsinud, palju kohustusi, vähe raha. Unehäired kuu aega ja pidev peavalu üle nädala. Üritan mitte mõelda koljusisese rõhu tõusu või mõne muu ohtliku peavalupõhjustaja peale.
Kohe tuleb Lembit ja me hakkame installatsiooniga tegelema.
Eile oli lisaks mingile asjaajamisele ja kokkusaamisele alternatiivgaleristidega kohtumine Evega (produtsent Lõuna-Euroopast), kes pidi mind tuttavaks tegema oma keskealise sõbranna, Soome konsulaadi töötajaga. Et äkki on sellest mingit kasu või nii. Tutvusest .Mõlemale. Jälle kamp keskealisi soome naisi, kes olid juba kokkusaamispaika jõudes ("pilvelõhkuja" katuseterrass) kerges vines. Ja kokkusaamise lõpuks audis, vähemalt konsulaartöötaja. Vahepeal saabus ka Oona, kes oli olnud Soomes komandeeringus . Teda ma ei liigita keskealiseks Soome naiseks. Kohtumise alguses rääkisid need kõrgema (?) keskklassi esindajannad austrite erinevatest valmistamisviisidest (mis oli armas) ning sellest, et supermarketist ei tohi süüa osta. Võib haigeks jääda -- nii keegi väitis. Kuna ma olin korralikult riides ja kandsin Dolce & Gabbana päikeseprille, poleks nad eales aimanud, et mina käisin viimati toiduaineid ostmas Balti jaama turul . Spagette tomatikastmega, mille tähtaeg sai läbi 2004. aasta kevadel. (Samas ei julgenud ma süüa grillvorsti üleeile õhtul , kui koosolek kommuunis läks üle aias istumiseks. Et ebatervislik, kolesterool, searasv ja tärklis.)
Ma tundsin, et olen tohutult väsinud ega jaksa small-talkida, samas ei tundunud sobiv Eve seltskonnast lahkuda. Pealegi meeldib ta mulle väga, teeb oma kodulinnas koguaeg tööd ning käib aegajalt , paar-kolm korda aastas Eestis end välja lülitamas. Konsulaartöötajaga jutuajamine oli mingiks hetkeks, kui olime jõudnud noorte kunstnike klubisse, juba üsna võimatu. Näitlik vestlusekatke. Tema: "Lähme Kukusse!" Eve: "Eii!" Mina: "Seal on vanad joodikud!" Konsulaartöötaja: " Mulle vanad joodikud meeldivad. Ma olen ise ka vana joodik. Ja sina oled noor joodik". Mitte et ma eile õhtul peamiselt mineraalvett poleks joonud.
Eve kommenteeris, et seal, kus ta nüüd elab, tunneb ta tüdimust kohustusest veini tellida. Et enamusel gallialastest on meie mõistes kroonilise alkoholismi tunnused. Neil värisevad nimelt hommikuti käed, enne kella kaheteistkümnest esimest klaasi veini .Et tema produtsendist ja tshellistist abikaasa ei ole võimeline selle vibrato tõttu hommikuti kirikutes kontserte andma... Enamus inimesi on pidevas kerges vines, samas kui päriselt purju jäämise peale vaadatakse äärmiselt halvasti. Samuti on hästi paigas söögiajad ja kõigil ametlikel või poolametlikel kohtumistel restoranides on Eve sunnitud pidama kinni sealsetest reeglitest. Et kui ta saab kellegiga hommikusöögi ajal kokku , siis on mõeldamatu , et ta tellib midagi muud kui croissante.Sest nii on kombeks. Ja vastuvõtul on mõeldamatu mitte võtta klaasi veini, isegi kui sa seda ei taha. Niipalju gallialaste riigist, millest nad ise on harjunud mõtlema kui liberalismi kantsist. Mulle pole see riik ja rahvas kunagi eriti meeldinud. Mulle tundub, et nad elavad mentaalselt aastas 1800, kui Napoleon vallutas Euroopa. Minu meelest on neil kollektiivne Napoleoni kompleks. Uue laine kino, my ass (peaks olema kursiivis). Lühikesed on nad ka.