Aurora:
Ma usun, et finantskriisi ja ülejäänud ühiskonna poolt mitte-aktsepteeritava elukorralduse kogemus on tegelikult kasulik. Vähemalt ei ole pärast seda enam võimalik vaadata asju nii lihtsustatult, kui enamus. Sest asjad ei ole lihtsad. Ja ei ole reegleid, mis kehtivad kõigile. Mitte kunagi ja mitte üheski sootsiumis.
Selle erilise kogemuse läbi maailmavaatamise downside on muidugi see, et inimesed tunduvad tihti lausa karjuvalt pealiskaudsed.
Ma ei saa aru, kuidas võib üks filosoofiadoktor olla nii uskumatult primitiivseid mõtteavaldusi välja pritsiv inimene. Kes mitte kuidagi ei suuda vaadata asjade taha ja olemusse. Ja millepärast keegi temalt päevalehtedesse esseesid tellib.
Ja eile õhtul helistas Oona, kes oli tulnud just oma sünnimaalt mõnepäevasest komandeeringust ja oli tagasi siin kerge shoki osaliseks saanud. Et miks ei ole inimesed siin üksteise vastu nii sõbralikud kui meie Skandinaavia naaberriigis. Mina arvasin, et asja taga on mitmekordne palgaerinevus ja see, et siin on neil rohkem painavaid igapäevamuresid. Oona arvates on tegu lihtsalt kultuurierinevusega. Ja et milles teised inimesed süüdi on.
Ma ei leia, et mingi Kopli trammis sõitev 4000-kroonise palgaga üksikema , kes pole 10 aastat hambarstis käinud, peaks mulle oma hambutut naeratust naeratama. Et milles mina süüdi olen.
Olen ju. Ja kodutute pärast ka -- kõik on. Süüdi. Juba selle pärast , et nad sellega , et inimesed tänaval surnuks külmuvad, nii ruttu leppinud on. Et see neid eriti ei häiri. Väljaarvatud, kui keegi bussis haiseb.