Aurora:
Kõigepealt üldinfot, lihtsalt ülekordamise mõttes. Kõik sündmused ja inimesed, mida me Niinaga siin kirjeldame, on päriselt olemas või toimunud.. Aga kõigil inimestel ja kohtadel on varjunimed. Me võtame nime viimase tähe ja paneme selle varjunime esimeseks. Näiteks: Evast saab Ave. Või Indrekust Kustav. Kohanimed on antud vihjeliselt, sest mingile U-tähega lõppevale linnale pseudonüümiks Uduvere panna oleks tobe.
Aga vahepealsed sündmused.
Käisin Edela-Eesti pealinnas. Topeltvihjena: väljend Edela-Eesti anarhism on seotud just selle linna ja seal tehtava kunstiga, eriti tegevuskunstiga. Ühes sellises aktsioonis osalesin, assisteerides rühmitust, millele panen siin nimeks TÖÖ. Ma tegin grimmi kõigile osalejatele (kahele rühmituse põhiliikmele valge ja dramaatiline, kahele tütarlaps-statistile lihtsalt kena ja glamuurne meik, andale samuti viimane ja veel ühele statistile neegrigrimm) ja samuti olin med-õde. Kes pidi võtma neilt veenist verd. Mingil mulle meditsiiniliselt ebaselgel põhjusel tekkis ühel rühmituse liikmel veenist pisike ja armas purskkaev. Seda sellest hetkest alates, kui mulle tundus, et ei saanud kanüüli veeni ja tõmbasin selle välja. Purskkaev oli ilus ja efektne ja piserdas üle minu valge kitli (Jacqueline de Young, lühike ja hästiistuv ) ning Uus-Meremaa juhtiva disaineri kingad (nime ei mäleta, hõbedased, kaetud kangaga). Aga selles, kui su nahale pritsib ihusooja verd elavast inimesest, on midagi väga intiimset ning liigutavat. Veri jooksis klaasidesse ja nad jõid selle ära. Üks tütarlaps näitas ukseklaasi taga rinda ja teine luges saatana piiblit. Ja neegrimeigiga statist mängis omatehtud kontrabassi, millel olid rinnad. Meie tegevus toimus kontserdimaja klaasuste vahel. See oli kunstifestivali näituse avamine.
Kohalikust baarist laenuks võetud klaase ei tahetud enam tagasi ning mulle ei maksnud need Edela-Eesti anarhistid kinni mu kostüümi ega kingade keemilist puhastust. Vaid soovitasid kingad vereplekkide varjamiseks hõbespreiga üle lasta. No tõepoolest. Uus-Meremaa disainer on nende nimel elanud oma elu, käinud ülikoolis, läbi löönud väga suure konkurentsiga alal , need kingad on tema elu essents ja oskuste, kogemuste ning ande kontsentratsioon. Ja siis soovitab keegi mul võtta purk hõbespreid ja katta see hoolikalt valitud kangas sellega. Mina ei ole Edela-Eesti anarhist. Loomulikult läksin keemilisse puhastusse. Ja jäin kogu üritusega finantsiliselt miinustesse. Mis ei oleks probleem, kui ma teeniksin mingilgi määral regulaarselt. Mida ma aga ei tee. Mulle tundub järjest enam, et sellest olukorrast-- pidev rahapuudus, võlad ja maksmata arved, puuduva haigekassakaardi peale ma enam ei mõtlegi -- aitaks välja ainult rikas mees (või naine). Peab tunnistama, et kui eile varahommikul randa jalutasin, vaatasin mereäärse rajooni kalliste villade vahel otsiva pilguga ringi. Aga kell oli vähe ja kõik rikkurid alles magasid. Ja mul oli huuleherpes ning mu parem käsi oli kaetud pulbriks kuivava inimverega.
Kaasas olid Noora ja Vadim, produtsentidest abielupaar. Mitte rannas, vaid seal linnas.
Eile, pärast siia tagasijõudmist sain kokku Kustaviga (Niina parim sõber), kes laenas mult mingi peo jaoks (taaskord koomaga lõppev korporatiivne läbu?) hunniku parukaid ning käisin Teodori (kuulsa arhitekti poeg) kureeritud näituse avamisel. Näitus oli täitsa armas. Mis kehtib ka Teodori ja tema üha enam new-agestuva isa kohta. Ning Leho, klassivenna kohta niisamuti.
Ja siis sain kokku Evega. Kes on imekena Lõuna-Euroopa pealinnas resideeruv ja töötav filmiprodutsent ning stepp-tantsu entusiast. Kes minu üllatuseks oli kunstnike kohvikus koos seltskonna rohkem või vähem purjus naistega. Kellest osa olid soomlased. Ja kellest omakorda üks oli väga võluv.