Aurora:
Järgneb autentne reportaazh, kirja pandud otse sündmuskohas.

Töötasin päeva baaris. Proovisin. Lihtsalt niisama. Sattusin pühapäeval vanalinnas asuvasse lokaali, millel on hispaaniakeelne nimi ja mis määratlebki end kui Hispaania-tüüpi veinimaja. Suur valik korralikke veine. Tapas. "Hubane" sisekujundus. Koht, mis sellest kõigest hoolimata on peaaegu alati tühi. Märkasin pühapäeval sinna sattudes silti: otsitakse tööjõudu. Rääkisin noore poisiga, kes seal tööl oli ja kellel oli silmnähtavalt igav. Viimast järeldan sellest, et ta tegi minuga, kes ma seal kedagi ootasin, ainsa külastajana, pidevalt juttu.
Igal juhul andis poiss mulle omaniku numbri ja ma käisin intervjuul eile. Ja täna oli proovipäev. Kuidas ma selle kogemuse hetkel, kui möödas on 2,5 tundi, kokku võtaksin: SITAKS IGAV.
Töö seisneb põhiliselt ühe koha peal passimises, mingil määral asjadel silma peal hoidmisel ja keskmiselt 2 inimese, kes korraga saalis viibivad, teenindamises. Aeg venib kohutavalt. Mis võib eriti hirmus olla, arvestades 16-tunniseid tööpäevi. Kui nii võtta, on tohutult madal palk arusaadav, see on alla Eesti keskmise, tuntavalt.
Makstakse ju inimestele nende hariduse, kogemuste, karisma, isiksuse, oskuste eest. Mida ainulaadsemad, seda rohkem. Antud juhul ei vajata minust mitte midagi. Põhiliselt seda, et ma lihtsalt olen ja hingan. Et veri käib mu soontes ringi ja rakutasandil toimub ainevahetus. Väga, väga harva, arvestades, et klient tuleb keskmiselt 1 tunnis, peab mu ajukeemia olema piisavalt tasakaalus, et ma suudaksin käsitleda kohviaparaati või röstida saia. Kui ma näeksin vaime või kuuleksin hääli, oleks asi hull. Muidu mitte.
Just nüüd tuli keegi mehike ja ma valmistasin talle punase pestoga võileiva ja tassi teed. Ma ei suutnud kohe aru saada, kuidas toimib teesõela mehhanism. Omanik, kergelt hapu näoga (vist) minuealine naine heitis mulle ette, et kui klient tuleb, pean ma püsti hüppama, nagu tema seda tegi. Mina lõpetasin lauset. Oma märkmepaberil. Ei hakanud seletama, et noorte kunstnike klubi ettekandjad küll näitavad attitude`i ja see, mis omanik mulle tööintervjuul rääkis, et teenindaja ei tohi pilku püüda, ei pruugi olla õige suhtumine. Kui oleks, miks on neil nii vähe kliente? Ta vaatas eile mu roosasid mustade täppidega sukki ja teatas, et proovipäevale tulles pean kandma musta seelikut, musti või ihuvärvi sukki ning musta triiksärki. Viimasel on krael pärltikand ning see varjab suurepäraselt suurt punase joonega tabelit, mis on tätoveeritud mu südame kohale, teist tattood paremal käsivarrel, põletusjälge grillrestist sealsamas ja last but not least : nõelajälge vasaku käe küünarveeni kohal -- doonorlus. Mul on juuksed kinni, kontaktläätsed ning roheline silmameik punase glitterlaineriga koosmõjus -- seda vaatan ma pidevalt kohvimasina peegelduselt. Sest mul on nii igav. Aknalauas joovad kolm naist , kellest üks on vist Ekspressi majandusajakirjanik, juba kolmandat tundi ühte pudelit roosat veini. Ma pidin selle pudeli lahti tegema, tellijale maitsta anda ning siis kolme klaasi välja valama. Ma tegin kõike valesti, nagu baarmen, kelle statist ma täna olen, mulle hiljem seletas. Kõigepealt tuleb kork kätte saada, mitte korgitser sellest läbi torgata. Ja silt tuleb kliendi poole hoida. Ja klaase ei võeta enda kätte. Ega valata kolmveerandtäis ega küsita siis: Kas valan selle ka välja? Mida ma kõike tegin, kuna kuulasin pealt selstkonna vanima daami juttu oma üleminekuaja äriplaanidest.

Siinkohal märkmed lõppevad. Ära tulin pärast neljandat tundi. See, et ma sinna tagasi ei tule, oli selleks hetkeks piisavalt konkreetse kuju võtnud mõte. Mulle ei meeldinud see seisund, mida selline töö eeldab: pidev ooterezhiim; mitte piisavalt rutiinne tegevus, et viiks transiseisundisse ning vabastaks mõtted ega ka midagi, mis nõuaks strateegilist mõtlemist või pakuks adrenaliini. Lihtsalt tappev igavus. Olukord, kus klaaside poleerimine on teretulnud vaheldus. Ja mõne päeva pärast on lõplikult kadunud ka väljakutsed nagu: kuidas avada teesõela? kus ongi need oliivid? kui palju piima kahe klaasi latte jaoks?
Helistasin omanikule, tänasin võimaluse eest asja proovida ja ütlesin, et sain aru: see töö ei sobi mulle. Ta tundus imestunud: nii ruttu ? Ta oli öelnud, et neil on tööjõudu hädasti vaja. Pole ka ime, arvestades makstavat palka. Jootrahaga ma eriti ei arvestaks, kuna kliente on nii vähe ja hinnad nii kallid. Isegi soomlastest abielupaar maksis oma kahe ülehinnatud majaveiniklaasi eest täpselt. Ok, mina polnud proff, aga ametlikult tööl olnud staazhikas baarmen ei saanud ka midagi. Ta oli läbinud sommeljeede koolituse ja rääkis, et see ala huvitab teda tõeliselt. Veinid ja muu . Ise lugesin seal leti taga passides läbi Kalev Keskküla veinigiidi paar peatükki, pealkirjadega nagu : Miks inimesed joovad? ning Kas joomine on kahjulik? Edasi kirjeldati veinivalmistamise tehnikat ning siis järgnes veinide analüüs aastakäikude järgi ja muu spetsiifika. Ma pigem pooldan raamatu Out of It: Cultural History of Intoxication autori seisukohta: inimesed joovad, et muuta oma teadvusseisundit: see on inimkonna kui liigi üks põhivajadusi. Ja kolmesajakroonine pudel roosat veini kolme peale 2,5 tunni peale on selle kontseptsiooni järgi absoluutne aja ja raha raiskamine. Otsekui seda alateadvuslikult kompenseerides suitsetas kena Ekspressi majandusajakirjanik lakkamatult. Mul on inimesi jälgides kohati tõeliselt hea meel, et jätsin suitsetamise maha. Ma ise tegin sama, vähemalt väljas käies ning olin ise veendunud, et tegu on erandolukorraga. Et ma tegelikult ei suitseta. Eriti. Mitte. Olen veendunud, et see tütarlaps arvas enda kohta sama.
Iroonilisel kombel sain kohe pärast baarist lahkumist kokku kahe alternatiivgaleristiga -- meil oli sünnipäevast saadik plaanis üks ametlik kokkusaamine ja asjade arutamine. Kuna väljas hakkas mingi hetk külm , siirdusime edasi odavasse Balti jaama tagusesse baari. Iroonia ei seisne mitte selles kokkusaamises, vaid asjas, mis mulle seal venelasi täis karaoke-baaris kohale jõudis. Et seal baaridaam olla oleks mitmes mõttes parem. Palk on arvatavasti sama (Tallinnas ei olegi madalam võimalik, ega Võruski vist....). Tippi saab kindlasti rohkem , sest inimesi käib tohutult enam .Ja kui klaasi veini eest küstakse kolm korda vähem, tõuseb käsi ka jootraha andma. No ei veena baarmeni põhjendused, et nende eksklusiivne veinimaja on tühi , kuna nad asuvad inimeste liikumistrajektoorist eemal -- seda vanalinna absoluutses südames! Ei ole vaja küsida klaasi veini eest 65 ja suupistetaldriku eest 70 krooni! Turist ka ei lähe sinna, kus kedagi ees pole . Ja actionit on Balti jaama taga samuti -- mis välistab katatoonilisse seisundisse vajumise. Ning attitude on lubatud. Asjad ei ole tõesti tingimata need, millistena nad pealispinnalt paistavad!
Ja laupäevane sünnipäev oli lõppenud kaklusega. Ühel alternatiivgaleristil oli sõrmeluu murdunud, mille ta avastas järgmisel hommikul. Ning kiirabisse jõudis ta veel päev hiljem, sest vahepeal oli tal piisavalt halb olla , et mitte luumurru valule reageerida.