Fotod: Janno Bergmann
Meedia.
kolmapäev, september 08, 2010
esmaspäev, september 06, 2010
Saun Brisbane`is -- 1. päev
5. september 2010, kell 18 - 22. Koht: Metro Artsi teatrimaja hoov Edward Streetil. Brisbane`i festivali eksperimentaalsemale teatrile keskendunud programmi Under The Radar esimene etendus.
Vihma sajab ning peakorraldaja sõnul on kohale tulnud inimesed tõsised huvilised. Esimene võõras inimene, kes kohe alguses sauna tuleb, on malaislanna, kaetud tätoveeringutega ning temale järgnevad teised: kohalikud, kes sattusid tänaval Metri Artsi sissepääsust mööda minema, tütarlapsed, kes töötavad MetroArtsis või Brisbane`i festivali juures,inimesed, kes kuulsid mind samal päeval raadios rääkimas, austaallanna T õppejõud ülikoolist, tema aborigeenikunstigaleristist sõber, T itaallannast ema ning selle sama vana sõbranna... T: "Kuidas ma lähen sauna, kui ma ema on siin?!? Ma ei saa ju oma EMA ees alasti olla!". Ta teeb seda natukese aja pärast ikkagi ning tuleb välja, et probleemi polegi -- ema hoopis pildistab T-d saunas. See sauna sellele festivalile saadetud kontseptsioonis välja käidud storytelling töötab päriselt -- jutuks tulevad kõige erinevad asjad, erinevate maade saunakommetest ning alastiolekust tätoveeringute, soomlaste hullumeelse saunatamise MM-ni, kus sel suvel esikoha võitnud venelane sõna otseses mõttes surnuks kees. Inimesed võtavad seda tõsiselt -- palju tõsisemalt kui Miamis näiteks. Võibolla on see jutt, mida neile räägime -- nelja tuhande aasta vanune tarditsioon; soome-ugri hõimud; saun kui koht, kus sünniti, surdi, ravitseti ja nõiuti; saun kui koht ning isoleeritud vaimne ruum, kus kõik on võrdsed, nende jaoks mingis seoses nende endi pärismaalaste spirituaalsusega, mida enamus valgetest siinpool maakera on juba ammu hakanud austama. Vanem mees, kes käib saunas väga mitu korda ja lubab endale sellise koju muretseda, räägib, et kolm kohalikku meest olid talle rääkinud, et nad tahaksid küll väga sauna tulla, aga ei saa seda endale lubada -- nad nimelt töötavad koos ja peavad seda ka edaspidi tegema. Pärast üksteise alasti nägemist.
Lõpuks tuleb ka festivali peakorraldaja sauna ning me oleme seal kahekesi, kuni kell kümme saab. Ta räägib mulle, et oli päeval närvipingest nutnud -- see on tema esimene festival, mille juures tal on nii suur roll. Aga ta on nüüd väga õnnelik. Tuleb välja, et ta on kõigest 26-aastane.
Ja veel üks näide Austraalia ülireglementeeritud ühiskonna kohta -- kui mainime talle päeval, et ostame sauna jaoks õlut, tuleb välja, et see ei lähe mitte. Nimelt müüb alkoholi sel õhtul baar ning kui juua sealsamas midagi, mis on mujalt pärit, läheb see vastuollu teatrimaja alkoholilitsentsiga ning potentsiaalselt võivad ära keelatud saada mitte ainult meie etendus, vaid ka Brisbane`i festival ise ning Metro Artsi teater. Tajun sellise pisikese ja tühise asja nagu üks lahja alkoholi pudel tohutu suurt võimu ning ma ei taha päriselt teada, kuidas seadusekuulelikud austraallased oma ülireguleeritud riigis üksteisele sitta keeravad. Usun, et selleks on vägagi rafineeritud meetodeid.
H muusika, mis alguses tundub mulle üsnagi midagiütlev müra, omandab etenduse edenedes sakraalse kõla -- ta miksib sisse midagi, mis meenutab kirikukelli ning kõik see kokku läheb vägagi hästi kokku kõrvalolevast baarist poolsummutatult kostva muusikaga. Loomulikult on H jõudnud juba mitu korda selle baari pärast endast välja minna, aga lõpuks tundub ta üsnagi rõõmus ja tunnistab, et tal õnnestus saavutada umbes 80% endale seatud eesmärgist.
Vihma sajab ning peakorraldaja sõnul on kohale tulnud inimesed tõsised huvilised. Esimene võõras inimene, kes kohe alguses sauna tuleb, on malaislanna, kaetud tätoveeringutega ning temale järgnevad teised: kohalikud, kes sattusid tänaval Metri Artsi sissepääsust mööda minema, tütarlapsed, kes töötavad MetroArtsis või Brisbane`i festivali juures,inimesed, kes kuulsid mind samal päeval raadios rääkimas, austaallanna T õppejõud ülikoolist, tema aborigeenikunstigaleristist sõber, T itaallannast ema ning selle sama vana sõbranna... T: "Kuidas ma lähen sauna, kui ma ema on siin?!? Ma ei saa ju oma EMA ees alasti olla!". Ta teeb seda natukese aja pärast ikkagi ning tuleb välja, et probleemi polegi -- ema hoopis pildistab T-d saunas. See sauna sellele festivalile saadetud kontseptsioonis välja käidud storytelling töötab päriselt -- jutuks tulevad kõige erinevad asjad, erinevate maade saunakommetest ning alastiolekust tätoveeringute, soomlaste hullumeelse saunatamise MM-ni, kus sel suvel esikoha võitnud venelane sõna otseses mõttes surnuks kees. Inimesed võtavad seda tõsiselt -- palju tõsisemalt kui Miamis näiteks. Võibolla on see jutt, mida neile räägime -- nelja tuhande aasta vanune tarditsioon; soome-ugri hõimud; saun kui koht, kus sünniti, surdi, ravitseti ja nõiuti; saun kui koht ning isoleeritud vaimne ruum, kus kõik on võrdsed, nende jaoks mingis seoses nende endi pärismaalaste spirituaalsusega, mida enamus valgetest siinpool maakera on juba ammu hakanud austama. Vanem mees, kes käib saunas väga mitu korda ja lubab endale sellise koju muretseda, räägib, et kolm kohalikku meest olid talle rääkinud, et nad tahaksid küll väga sauna tulla, aga ei saa seda endale lubada -- nad nimelt töötavad koos ja peavad seda ka edaspidi tegema. Pärast üksteise alasti nägemist.
Lõpuks tuleb ka festivali peakorraldaja sauna ning me oleme seal kahekesi, kuni kell kümme saab. Ta räägib mulle, et oli päeval närvipingest nutnud -- see on tema esimene festival, mille juures tal on nii suur roll. Aga ta on nüüd väga õnnelik. Tuleb välja, et ta on kõigest 26-aastane.
Ja veel üks näide Austraalia ülireglementeeritud ühiskonna kohta -- kui mainime talle päeval, et ostame sauna jaoks õlut, tuleb välja, et see ei lähe mitte. Nimelt müüb alkoholi sel õhtul baar ning kui juua sealsamas midagi, mis on mujalt pärit, läheb see vastuollu teatrimaja alkoholilitsentsiga ning potentsiaalselt võivad ära keelatud saada mitte ainult meie etendus, vaid ka Brisbane`i festival ise ning Metro Artsi teater. Tajun sellise pisikese ja tühise asja nagu üks lahja alkoholi pudel tohutu suurt võimu ning ma ei taha päriselt teada, kuidas seadusekuulelikud austraallased oma ülireguleeritud riigis üksteisele sitta keeravad. Usun, et selleks on vägagi rafineeritud meetodeid.
H muusika, mis alguses tundub mulle üsnagi midagiütlev müra, omandab etenduse edenedes sakraalse kõla -- ta miksib sisse midagi, mis meenutab kirikukelli ning kõik see kokku läheb vägagi hästi kokku kõrvalolevast baarist poolsummutatult kostva muusikaga. Loomulikult on H jõudnud juba mitu korda selle baari pärast endast välja minna, aga lõpuks tundub ta üsnagi rõõmus ja tunnistab, et tal õnnestus saavutada umbes 80% endale seatud eesmärgist.
Fotoreportaazh XIII
Fotod: Janno Bergmann
Oma garderoob. "Mõtle, istudki iga päev peegli ees ja vaatad tundide kaupa oma nägu." -- "Ära muutu teatraalseks."
Fotoreportaazh XII
Fotod: Janno Bergmann
Uus saunaahi. Helilooja, kes keelas mul end edaspidi inimestele tutvustada kui uut Mozartit ("Aga Haydn?" -- "Haydn on juba parem.")
Saun -- esimene päev.
pühapäev, september 05, 2010
Tulekul reaalajas ja kahtlemata ka blogis
Täna: raadiointervjuu. Uus saunaahi, mis on neli korda võimsam kui eelmine ning mille korraldajad täna hommikuks kohale tellisid. Esimene "etendus" neljast täna õhtul.
Ja eilne päev, mis oli vaba kõigile peale H, sisaldas suure koguse kohalikku eksootikat ning oli dirigeeritud T, austraallannast ehtekunstniku poolt, kes kaks aastat Eestis elas ning kes Austraalia üritustele üldse kandideerida soovitaski. Kunstrand Brisbane``i jõe kaldal kesklinnas, kängurugrillimine sealsamas, külaskäik T sõbra, austraalia aborigeenide kunstile keskendunud galeristi juurde, linna peal hängimine, kusjuures oli mingi suur kohalik pidupäev, mille põhjust isegi T ise ei teadnud. Kuna austraallases on oma mentaliteedilt pigem suurrahva poole kaldu, sisaldasid pidustused pidevalt linna läbiva jõe kohal lendavaid suuri sõjaväehelikoptereid, mida asendasid pimeduse tulekul sealsamas lendavad põlevad lennukid. Tuleb välja, et on olemas üks trikk, kuidas lennukitele tulejutt taha saada. Mul isiklikult oli kohati üsna jube ning ma ei saa päriselt aru, miks on vaja üldrahvalike pidustuste ajal, kui linn on paksult inimesi täis, simuleerida Afganistani. Loomulikult oli see rikkuse ja jõu demonstratsioon -- sellele mandrile siin majanduslangus ei jõudnudki ning sama eesmärki täitis pikk ja võimas ilutulestik. Kõlarid sildadel ja üle linna kõlas kogu selle taevasse lennutatud raha taustaks Richard Straussi "Also sprach Zarathustra" (küsisin H-lt kui muusikaspetsilt järgi, mis on see kuulus lugu, mis kõlas "Kosmoseodüsseia" alguses).
Hoolimata kahest ja poolest miljonist elanikust, on see linn rahulik ja chill, austraallanna T seletas, et elu on siin olnud hea, suuri sõdasid ja katastroofe pole kunagi olnud, inimesed tunnevad end kindlustatuna. "Nad ei mõtle siin nii palju kui näiteks Eestis", ütles T. "Te paistate siin silma. Te olete nii emotsionaalsed." Istusime jõe läheduses kõnniteel, jõime kohalikku pakiveini ning käisid kirglikud ja üsna valjuhäälsed vaidlused hiinlaste ja Lääne, vene oligarhide, Hvodorkovski ja Pärdi ja mille iganes teemal.
Festivali avapeol kohalikul raekojaplatsil jäin sinna püstitatud telgi kõrval ning juba kinnisel territooriumil koos B-ga oma alkoholi juues vahele, polüneeslasest turvamees võttis plastikpudeli veiniga ära, mina läksin temaga vaidlema ja edasi olin seal telgis persona non grata. Seda, et mingi mudanägu ei tule mulle ütlema, mida ma võin ja mida ma ei või teha, vandusin õnneks ainult kaasmaalastele ja eesti keeles.
Õhtu jooksul minu poolt korduse peale läinud jutt puudutas mu kompetentsi meediaga suhtlemisel...
Ja eilne päev, mis oli vaba kõigile peale H, sisaldas suure koguse kohalikku eksootikat ning oli dirigeeritud T, austraallannast ehtekunstniku poolt, kes kaks aastat Eestis elas ning kes Austraalia üritustele üldse kandideerida soovitaski. Kunstrand Brisbane``i jõe kaldal kesklinnas, kängurugrillimine sealsamas, külaskäik T sõbra, austraalia aborigeenide kunstile keskendunud galeristi juurde, linna peal hängimine, kusjuures oli mingi suur kohalik pidupäev, mille põhjust isegi T ise ei teadnud. Kuna austraallases on oma mentaliteedilt pigem suurrahva poole kaldu, sisaldasid pidustused pidevalt linna läbiva jõe kohal lendavaid suuri sõjaväehelikoptereid, mida asendasid pimeduse tulekul sealsamas lendavad põlevad lennukid. Tuleb välja, et on olemas üks trikk, kuidas lennukitele tulejutt taha saada. Mul isiklikult oli kohati üsna jube ning ma ei saa päriselt aru, miks on vaja üldrahvalike pidustuste ajal, kui linn on paksult inimesi täis, simuleerida Afganistani. Loomulikult oli see rikkuse ja jõu demonstratsioon -- sellele mandrile siin majanduslangus ei jõudnudki ning sama eesmärki täitis pikk ja võimas ilutulestik. Kõlarid sildadel ja üle linna kõlas kogu selle taevasse lennutatud raha taustaks Richard Straussi "Also sprach Zarathustra" (küsisin H-lt kui muusikaspetsilt järgi, mis on see kuulus lugu, mis kõlas "Kosmoseodüsseia" alguses).
Hoolimata kahest ja poolest miljonist elanikust, on see linn rahulik ja chill, austraallanna T seletas, et elu on siin olnud hea, suuri sõdasid ja katastroofe pole kunagi olnud, inimesed tunnevad end kindlustatuna. "Nad ei mõtle siin nii palju kui näiteks Eestis", ütles T. "Te paistate siin silma. Te olete nii emotsionaalsed." Istusime jõe läheduses kõnniteel, jõime kohalikku pakiveini ning käisid kirglikud ja üsna valjuhäälsed vaidlused hiinlaste ja Lääne, vene oligarhide, Hvodorkovski ja Pärdi ja mille iganes teemal.
Festivali avapeol kohalikul raekojaplatsil jäin sinna püstitatud telgi kõrval ning juba kinnisel territooriumil koos B-ga oma alkoholi juues vahele, polüneeslasest turvamees võttis plastikpudeli veiniga ära, mina läksin temaga vaidlema ja edasi olin seal telgis persona non grata. Seda, et mingi mudanägu ei tule mulle ütlema, mida ma võin ja mida ma ei või teha, vandusin õnneks ainult kaasmaalastele ja eesti keeles.
Õhtu jooksul minu poolt korduse peale läinud jutt puudutas mu kompetentsi meediaga suhtlemisel...
laupäev, september 04, 2010
Fotoreportaazh VII
Fotod: Janno Bergmann
Polymeri meesiludus (vt viimast Sirpi -- see artikkel polegi nii sitt, kui kõigile esmapilgul tundus), saun ja pilvelõhkuja.
Fotoreportaazh VI
Fotod: Janno Bergmann
Kohtumine festivali suure bossiga (tagas pika vestluse hierarhilistest süsteemidest).
Fotoreportaazh: Art Containeri The Bathers Brisbane`i festivalil Austraalias I
Festivali peakorraldaja (naine) ja töömees (mees) on sunnitud kehastama alasti saunalisi kohaliku Linnalehe fotograafi jaoks. Sündmuse tagamaa: peakorraldjaja oli eile hommikuks kohale kutsunud kaheksa meediaväljaannet, kellele ta oli lubanud fotolavastust alasti inimestega veel valmivas saunas. Kui meie selles osalemast keeldusime, järgnes väljaannetele helistamine ning alandlikus toonis seletamine, et saun ei tööta veel ja siin midagi eriti ei ole. Konfliktialge meiega, "Teie ei mõista Austraalia kultuuri!", "Me oleme teie eest maksnud, te olete teinud lepingu, kus nõustusite publicity`(ga vs "See ei tähenda, et me end lihtsalt foto jaoks alasti koorime" vs "Aga eile te olite sellega nõus" vs "Me ei öelnud just seda. Aga te võite strippari kohale kutsuda. Pole oluline, kes seal see paljas on" vs "Ma olen selle pressiürituse jaoks palju tööd teinud. Siin linnas on palju asju toimumas. Kunst ei ole siin Austraalias prioriteet. Nad tahavad näha sauna töötamas. Peaproovi. Ma lubasin neile seda. See on nende jaoks shokeeriv." Ta kasutas sõna dress rehearsal ning vakatas siinkohal. Kohale tulnud ainsa fotograafi ning tema vahel leidis aset järgmine dialoog. Fotograaf: "Ma tahan võimalikult head fotot." T-le: "Kas sa oleksid nõus särgi seljast võtma ja vett sinna peale valama?". T: "Ei." Fotograaf peakorraldajale ja kohalviibivale festivali töömehele: "Aga teie?" Peakorraldaja töömehele: "Võta särk ära!". Töömees: "Mina teen, mis vaja." Peakorraldaja: "Me võime olla seljaga, eks?" Fotograaf: "Ei. Mul on vaja nägusid."
Tulemus ilmus kohalikus Linnalehes ning esiplaanil oli naeratav peakorraldaja, tagaplaanil töömees. Pildiallkiri mainis nende nimesid ja alastust, mis, tõsi küll, oli näideldud. Fotograaf oli rakursi leidmisel vägagi osav -- pildilt jäid välja nii peakorraldaja allatiritud top kui töömehe teksapüksid. Illusioon paljastest inimestest oli täiuslik ning esiplaanil eukalüptipuust viht.
"Ditch your kit and bare it all like Brittany Guy and Tim Allder In Art Container`s production of The Bathers!"
Nii kõlas pealkiri kohalikus Linnalehes.
Foto: Janno Bergmann
neljapäev, september 02, 2010
Unetu Brisbane`is
See on täiesti kohutav -- kell on veerand kolm öösel, üles ärkama peaks kell kuus võipool seitse ja mul tunne, et peaksin aja kirja panema uneuuringute instituuti või mis see oligi. Metro Artsi tulevad kohaliku pressi esindajad kell pool kaheksa ja õigupoolest peaks seal ise olema tund aega varem.
Ma olen täiesti ja absoluutselt ärkvel, aga ütlemata väsinud. Nagu pilkeks kostab hosteli tubade uste tagant kohatist norskamist ja köhimist. Ja õuest äsja karjumist, nagu keegi oleks hädas -- mulle tundus, et keegi on hädas ning lisaks röökis see keegi saksa aktsendiga. Aga äkki oli see kõik H-ga veedetud aja mõju. Kodus võiks vähemalt värskeid ajalehti netist lugeda, paraku on kell Eestis alles veerand kaheksa õhtul. Eilsete lehtede uued uudised on lisaks tohutult mittemidagiütlevad: Kadri Kõusaare film keelati lõplikult ära. Torm.
Ma võiksin seda aega muidugi üritada hästi kasutada ning näiteks arvamusartikli kirjutada, valides "riiulil olevate" teemade vahel. Homoteema -- seda on minult korduvalt tellitud. Sektid. Ka seda viimast on tellitud. Või asi, mille peale olen siin paaril viimasel päeval mõtlema hakanud: kodanikuaktivism ja kõikvõimalikud petitsioonid ning nendele allakirjutamine. Siin Edward Streetil on minu käest põhiliselt küsitud kahte asja. Minu verd ja allkirja petsitsioonile Burma poliitvangide toetuseks. Kui esimesele palvele vastamiseks piisab mainimisest, et ma pole austraallane, vaid Eestist (need sel tänaval asuva verekeskuse värbajad küsivad kohe, kas oled austraallane), siis teisega on keerulisem. "Ma ei usu, et keegi istub vangis ilmaasjata", viskasin esimesel päeval. "Ma pole kindel, et ma ei taha kunagi saada Tai viisat" -- seda teisel päeval ühele eriti agarale ja suhtlemisaltile aktivistile. See petitsioon oli nimelt adresseeritud Tai valitusele. Ja nüüd, kui mul und ei tulnud, mõtlesin hoopis selle peale, et tegelikult on poliitvang olemine lihtsalt üks karjäärivalik. Nelson Mandela istus üle kahekümne aasta vangis, et oma elu viimased aastakümned olla oma riigi president, ülemaailmselt tunnustatud vabadusvõitleja ning inimene, keda supermodellid oma eeskujuks nimetavad. Teenis selle kõik ausalt välja. Iga vangis oldud aasta vastu aasta võimu ja lugupidamist, vägagi aus kaup. Ja filmis "Hunger" võis näha iiri vabadusvõitlejat, keskharidusega noormeest, kes valiti distantsilt parlamenti. Ta juhtis aastapikkust näljastreiki,milles osales kümneid inimesi, et saavutada kolmele nõudmisele vastamine. 1. poliitvangi staatus. 2. õigus kanda vanglas oma isiklikke riideid. 3. õigus käia ükshaaval dushshi all, mitte karjakaupa. Aasta jooksul nälgis surnuks kümme inimest, nende koordinaator sealhulgas ning nõudmistest rahuldati kaks viimast. Kümme inimest suri selle nimel, et saaks vanglas teksaseid kanda ning üksinda dushshi all käia. Lisaks olen ma sügavalt veendunud, et inimesed, kes kaubanduskeskustesse ja lennukitesse pomme panevad, peaksidki vangis istuma ja lisaks oleks kindlam neile mitte nende jaoks austavat poliitvangi staatust anda. IRA omakorda laiendas oma tegevust narkoärile ning lõpuks keskenduski sellele ja illegaalsele relvakaubandusele. Ning jätkuvalt pole efektiivsemat viisi üks iirlane närvi ajada kui talle öelda, et neil pole oma keeltki. Omavahel räägivad nad ju inglise keeles...
Kokkuvõtteks võin öelda, et niimoodi mõeldes võin ma mõne poliitvangi vabastamist nõudes tema suurepärase tulevikukarjääri ära rikkuda. Ja ma pole jätkuvalt kindel, ega mul pole vaja millagi vaja Tai (eelpoolkirjeldatud poliitvangid Burmas), Venamaa ("Lõpetage Tshetsheenia pommitamine!") või Hiina ("Vabastage Tiibet!") viisat.
Ma olen täiesti ja absoluutselt ärkvel, aga ütlemata väsinud. Nagu pilkeks kostab hosteli tubade uste tagant kohatist norskamist ja köhimist. Ja õuest äsja karjumist, nagu keegi oleks hädas -- mulle tundus, et keegi on hädas ning lisaks röökis see keegi saksa aktsendiga. Aga äkki oli see kõik H-ga veedetud aja mõju. Kodus võiks vähemalt värskeid ajalehti netist lugeda, paraku on kell Eestis alles veerand kaheksa õhtul. Eilsete lehtede uued uudised on lisaks tohutult mittemidagiütlevad: Kadri Kõusaare film keelati lõplikult ära. Torm.
Ma võiksin seda aega muidugi üritada hästi kasutada ning näiteks arvamusartikli kirjutada, valides "riiulil olevate" teemade vahel. Homoteema -- seda on minult korduvalt tellitud. Sektid. Ka seda viimast on tellitud. Või asi, mille peale olen siin paaril viimasel päeval mõtlema hakanud: kodanikuaktivism ja kõikvõimalikud petitsioonid ning nendele allakirjutamine. Siin Edward Streetil on minu käest põhiliselt küsitud kahte asja. Minu verd ja allkirja petsitsioonile Burma poliitvangide toetuseks. Kui esimesele palvele vastamiseks piisab mainimisest, et ma pole austraallane, vaid Eestist (need sel tänaval asuva verekeskuse värbajad küsivad kohe, kas oled austraallane), siis teisega on keerulisem. "Ma ei usu, et keegi istub vangis ilmaasjata", viskasin esimesel päeval. "Ma pole kindel, et ma ei taha kunagi saada Tai viisat" -- seda teisel päeval ühele eriti agarale ja suhtlemisaltile aktivistile. See petitsioon oli nimelt adresseeritud Tai valitusele. Ja nüüd, kui mul und ei tulnud, mõtlesin hoopis selle peale, et tegelikult on poliitvang olemine lihtsalt üks karjäärivalik. Nelson Mandela istus üle kahekümne aasta vangis, et oma elu viimased aastakümned olla oma riigi president, ülemaailmselt tunnustatud vabadusvõitleja ning inimene, keda supermodellid oma eeskujuks nimetavad. Teenis selle kõik ausalt välja. Iga vangis oldud aasta vastu aasta võimu ja lugupidamist, vägagi aus kaup. Ja filmis "Hunger" võis näha iiri vabadusvõitlejat, keskharidusega noormeest, kes valiti distantsilt parlamenti. Ta juhtis aastapikkust näljastreiki,milles osales kümneid inimesi, et saavutada kolmele nõudmisele vastamine. 1. poliitvangi staatus. 2. õigus kanda vanglas oma isiklikke riideid. 3. õigus käia ükshaaval dushshi all, mitte karjakaupa. Aasta jooksul nälgis surnuks kümme inimest, nende koordinaator sealhulgas ning nõudmistest rahuldati kaks viimast. Kümme inimest suri selle nimel, et saaks vanglas teksaseid kanda ning üksinda dushshi all käia. Lisaks olen ma sügavalt veendunud, et inimesed, kes kaubanduskeskustesse ja lennukitesse pomme panevad, peaksidki vangis istuma ja lisaks oleks kindlam neile mitte nende jaoks austavat poliitvangi staatust anda. IRA omakorda laiendas oma tegevust narkoärile ning lõpuks keskenduski sellele ja illegaalsele relvakaubandusele. Ning jätkuvalt pole efektiivsemat viisi üks iirlane närvi ajada kui talle öelda, et neil pole oma keeltki. Omavahel räägivad nad ju inglise keeles...
Kokkuvõtteks võin öelda, et niimoodi mõeldes võin ma mõne poliitvangi vabastamist nõudes tema suurepärase tulevikukarjääri ära rikkuda. Ja ma pole jätkuvalt kindel, ega mul pole vaja millagi vaja Tai (eelpoolkirjeldatud poliitvangid Burmas), Venamaa ("Lõpetage Tshetsheenia pommitamine!") või Hiina ("Vabastage Tiibet!") viisat.
Hanschen
Minu uus lemmik-multifilmitegelane. Täna jalutasin Metro Artsi poole, mille hoovis sauna ehitatakse -- homme varahommikul on midagi pressikonverentsi taolist, kuhu tulevad kohalikud ajakirjanikud, fotograafid ning televisoon -- kui nägin mulle vastu kiirustavat ning kaugelt lehvitavat H-d. Ta oli üsnagi vihane. "Ma olen selles korralduslikus pooles ikka pettunud!". Mingeid kaableid oli liiga vähe, mingeid juhtmeid samuti liiga vähe, kõlarid hoopis hiljaks jäänud. "Kõik võib minna perze!". "Vabandust!", lisas üldiselt üliviisakas H kohe juurde. Ja kutsus mind endaga kaasa.
Järgnes kahe ja poole tunnine jalutuskäik Bribane`i äärelinna, just õigesse elektroonikapoodi. Kolmkümmend kraadi sooja ning ümbruskond, mis tundub olevat sulam Miamist ja Uus-Meremaast. Palmid ja maaliline jõgi oma suurte sildade ja kaugustes paistvate mägede ning jõeäärsete kaljudega. Korduv: "Ochch! Vaata seda puud!" Või seda põõsast...
Elektroonikapoes leiti mõningase otsimise peale vajalikud juhtmed üles ning anti tshekk H firma nimele. Ta kirjutas aadressi paberile. "....Zaue, Estonia." "Ja siin on Ü-täht. Aga seda ju teil pole..." Muhelevale müüjale: "I am a funny guy, I know that."
Ja shokolaad, mida ma olen H-le poest toonud, pole mitte kunagi see õige. Hotelli hommikusöök samuti mitte: "Kus on hommikumuna? Kus on hommikuwurst? Mina oirooplasena pole sellega harjunud!" Pikkade õhtuste jutuajamiste põhjal, mis siin on toimunud, olen aru saanud, et H on oma olemuselt väga korralik kodanik, kellel on oma töö (see on : heli ja muusika) tegemiseks vajalikud teatud tingimused, paraku ei saada selle kõige keerulisusest tihti aru. Muusikuna ei talu ta kaootilisi tugevaid juhuslikke helisid nagu tuletõrjesireenid, foorid ja ootamatult möödasõitev mootorratas. Tavaline linnamüra, mida mina tähelegi ei pane. Nende helide kostudes katab ta kõrvad kätega ja teeb valulise grimassi. Ta on alati valmis kõigile muusikast rääkima, saates seda ilmekate helidega, imiteerides suuga nii erinevaid instrumente kui tämbreid. H annab mitmes kõrgkoolis loenguid ning kirjutab muusikat, teeb multimeediaetendusi, kus ta ise ka näitleb või midagi taolist ning laulab kooris. Tema suhtumise, pühendumisvõime ning oleku põhjal olen valmis uskuma, et H on muusikaline geenius, kuigi ta täna end sellel alal keskpärasuseks nimetas.
Igal juhul olen eriti täna korduvalt heldimust tundnud, kuigi tunnistan, et meie siinviibimise esimese päeva veinijoomise käigus käisin välja mõtte, et H peaks endale plastilise operatsiooni tegema. Mulle heideti seda ette, mis on vist loomulik ning eriti pärast tänast tunnen ma selle pärast süümepiinu.
Kuigi, jah, H asemel ma ei kannaks vähemalt korraldajate antud austraalia pärismaalaste mustriga pearätikut päris sellisel kombel.
Järgnes kahe ja poole tunnine jalutuskäik Bribane`i äärelinna, just õigesse elektroonikapoodi. Kolmkümmend kraadi sooja ning ümbruskond, mis tundub olevat sulam Miamist ja Uus-Meremaast. Palmid ja maaliline jõgi oma suurte sildade ja kaugustes paistvate mägede ning jõeäärsete kaljudega. Korduv: "Ochch! Vaata seda puud!" Või seda põõsast...
Elektroonikapoes leiti mõningase otsimise peale vajalikud juhtmed üles ning anti tshekk H firma nimele. Ta kirjutas aadressi paberile. "....Zaue, Estonia." "Ja siin on Ü-täht. Aga seda ju teil pole..." Muhelevale müüjale: "I am a funny guy, I know that."
Ja shokolaad, mida ma olen H-le poest toonud, pole mitte kunagi see õige. Hotelli hommikusöök samuti mitte: "Kus on hommikumuna? Kus on hommikuwurst? Mina oirooplasena pole sellega harjunud!" Pikkade õhtuste jutuajamiste põhjal, mis siin on toimunud, olen aru saanud, et H on oma olemuselt väga korralik kodanik, kellel on oma töö (see on : heli ja muusika) tegemiseks vajalikud teatud tingimused, paraku ei saada selle kõige keerulisusest tihti aru. Muusikuna ei talu ta kaootilisi tugevaid juhuslikke helisid nagu tuletõrjesireenid, foorid ja ootamatult möödasõitev mootorratas. Tavaline linnamüra, mida mina tähelegi ei pane. Nende helide kostudes katab ta kõrvad kätega ja teeb valulise grimassi. Ta on alati valmis kõigile muusikast rääkima, saates seda ilmekate helidega, imiteerides suuga nii erinevaid instrumente kui tämbreid. H annab mitmes kõrgkoolis loenguid ning kirjutab muusikat, teeb multimeediaetendusi, kus ta ise ka näitleb või midagi taolist ning laulab kooris. Tema suhtumise, pühendumisvõime ning oleku põhjal olen valmis uskuma, et H on muusikaline geenius, kuigi ta täna end sellel alal keskpärasuseks nimetas.
Igal juhul olen eriti täna korduvalt heldimust tundnud, kuigi tunnistan, et meie siinviibimise esimese päeva veinijoomise käigus käisin välja mõtte, et H peaks endale plastilise operatsiooni tegema. Mulle heideti seda ette, mis on vist loomulik ning eriti pärast tänast tunnen ma selle pärast süümepiinu.
Kuigi, jah, H asemel ma ei kannaks vähemalt korraldajate antud austraalia pärismaalaste mustriga pearätikut päris sellisel kombel.
kolmapäev, september 01, 2010
Teine päev
Eilne meil isale
Noh,esimene täispäev Austraalias mööda saadetud.
Sauna konstuktsioon on korraldajate poolt juba organiseeritud ja valmis; kõik on väga tehnoloogiline ja ilus.
Homme paneme aknad paika.
Korraldajad viisid meid tana ohtul kohalikku Hiinalinna sööma, ilus õhtu oli.
Peame reede hommikul kell 8 sauna tegema, et kohalikud ajalehed ja televisioon saaksid kohale tulla ja seda dokumenteerida.
Muud eriti midagi, varsti jälle.
Praegu panevad A, T ja B saunale aknaid külge ning H tegeleb siinsamas hostelis oma helitehnikaga.Hommikul, kui neile poest vett tooma läksin, sattusin kohalikku linnaparki-botaanikaaeda, mis asetseb siin jõe kaldal ning imetlesin tükk aega mangroove ja süsimusti punase nokaga kanataolisi linde, kellel olid ebaproprtsionaalselt suured jalad ja kes mind üldsegi ei kartnud. Vastupidi, üks selline kana tormas uudishimulikult minu poole ja vahtis siis, pea viltu. Teised, valged ja musta tagumikuga, natuke nagu lontis nokaga absurdsed linnud jalutavad sama inimkartmatult otse kesklinnas ringi.
Hommikul saatsin artikli B näitusest Postimehesse ära ning leppisin järgmise, põhimõtteliselt reisikirja kokku.
Eile öösel siin hosteli sisehoovis veini juues tutvusime prantsuse playboy Bga, kellele oli siia mandrile järgnenud prantsuse vampnaine. Prantslane kavatses minna edasi kõrbelinna Alice Springs, ta lennuk pidi väljuma kell viis hommikul ja ta üritas vambist lahti saada. Ilmselgelt tal see õnnestus, sest hommikul nähti vampnaist üksi konutamas. Prantslane tegi minuga juttu, küsides, kas olen eestlane ja rääkides oma Tarvi-nimelisest sõbrast, punapäisest pikajuukselisest eestlasest, kellel olevat kodumaal probleeme ja kes olevat näitleja. Tegelikult oli selle tüübi nimi vist küll Taavi.
Ja nüüd lähen sauna juurde tagasi.Peaksime tegema videoklipi galerist Jle, kes ülehomme New Yorgi lähistel abiellub ning kelle sõbrad talle videot J üle maailma laial olevate tuttavate tervitustest kokku panevad.
Brisbane, kus peaks olema 2,5 miljonit elanikku, tundub väikse ja vaikse linnana. Võibolla on asi ka selles, et festival ei ole veel alanud.
Noh,esimene täispäev Austraalias mööda saadetud.
Sauna konstuktsioon on korraldajate poolt juba organiseeritud ja valmis; kõik on väga tehnoloogiline ja ilus.
Homme paneme aknad paika.
Korraldajad viisid meid tana ohtul kohalikku Hiinalinna sööma, ilus õhtu oli.
Peame reede hommikul kell 8 sauna tegema, et kohalikud ajalehed ja televisioon saaksid kohale tulla ja seda dokumenteerida.
Muud eriti midagi, varsti jälle.
Praegu panevad A, T ja B saunale aknaid külge ning H tegeleb siinsamas hostelis oma helitehnikaga.Hommikul, kui neile poest vett tooma läksin, sattusin kohalikku linnaparki-botaanikaaeda, mis asetseb siin jõe kaldal ning imetlesin tükk aega mangroove ja süsimusti punase nokaga kanataolisi linde, kellel olid ebaproprtsionaalselt suured jalad ja kes mind üldsegi ei kartnud. Vastupidi, üks selline kana tormas uudishimulikult minu poole ja vahtis siis, pea viltu. Teised, valged ja musta tagumikuga, natuke nagu lontis nokaga absurdsed linnud jalutavad sama inimkartmatult otse kesklinnas ringi.
Hommikul saatsin artikli B näitusest Postimehesse ära ning leppisin järgmise, põhimõtteliselt reisikirja kokku.
Eile öösel siin hosteli sisehoovis veini juues tutvusime prantsuse playboy Bga, kellele oli siia mandrile järgnenud prantsuse vampnaine. Prantslane kavatses minna edasi kõrbelinna Alice Springs, ta lennuk pidi väljuma kell viis hommikul ja ta üritas vambist lahti saada. Ilmselgelt tal see õnnestus, sest hommikul nähti vampnaist üksi konutamas. Prantslane tegi minuga juttu, küsides, kas olen eestlane ja rääkides oma Tarvi-nimelisest sõbrast, punapäisest pikajuukselisest eestlasest, kellel olevat kodumaal probleeme ja kes olevat näitleja. Tegelikult oli selle tüübi nimi vist küll Taavi.
Ja nüüd lähen sauna juurde tagasi.Peaksime tegema videoklipi galerist Jle, kes ülehomme New Yorgi lähistel abiellub ning kelle sõbrad talle videot J üle maailma laial olevate tuttavate tervitustest kokku panevad.
Brisbane, kus peaks olema 2,5 miljonit elanikku, tundub väikse ja vaikse linnana. Võibolla on asi ka selles, et festival ei ole veel alanud.
esmaspäev, august 30, 2010
Esimene hommik
Ärgates kell kolm öösel oli üsna kohutav olla. Aga, jumal tänatud, see läheb kiiresti progresseerudes yle. Jõime veini, et püsida yleval hoolimata ajavahest ning faktist, et Austraaliasse jõudsime kohalikul varahommikul. Alustasime pärast korraldajatega koha ülevaatamist ning hotelli (roosa naljakas koloniaalstiilis maja) tagasi jalutamist. Kell oli siis napilt kaksteist päeval. Lõpetasime vist (selles ma pole nii kindel) pool kümme õhtul sealsamas. Vein, puhtalt ning Schweppesi ja soodaveega segatult. Kahe sisuliselt magamata öö, ülipika lennureisi ja vajaduse peale end igal juhul siinse normaalse rütmiga kohandada töötas vähemalt minu puhul nagu vikat. Pood nimega Best Bottle on the Hill, kust kanistri juurde ostsin, mälumäng omavahel, sellistes olukordades igavesti korduv vaidlus (T-ga põhiliselt, aga mitte ainult), kas ma olen ikka õige feminist (kõik arvavad, et ma pole)... Vaidlus tänapäevaste iluideealide teemal. Vahepeal jalutuskaik kohalikku kaasaegse kunsti muuseumi -- see on suurejooneline hoonetekompleks,kus T räägib betoonarhitektuurist ja siinse kuulsa tehisranna otsingutel. Tehisranda ei leia me üles. Aga see peaks olema koha lähedal, kus jõe ääres pargipinkidel istume. Jõe enda kohta on festivali korraldajad oelnud, et seal on haid. Vaidlus, kas magevees voivad elada haid.
Ah jaa, meie ülevalolemiseürituse lõpus tuleb kone Postimehest, kokkulepitud artikli täpsustamiseks. Kõnet lõpetades ma ei mäleta, millest toimetajaga rääkisime, välja arvatud tähemärkide arvu (3000) ja aega, mille jooksul peaksin B näitusest (mida Pärnusse vaatama imekombel reede varahommikul jõudsin)artikli kirjutama (2-3 päeva). Ja mis muud seal nii olulist olla saabki -- B kyll kommenteerib, et olin toimetajale põhiliselt rääkinud, et olen Austraalias, kõneminut siia maksab mulle 40 krooni, aga et sellepärast ei pea ta nüüd toru 2ra panema. Mida tal veel mulle öelda oligi?
Igal juhul olen nüüd üleval, on väga varajane hommik ja hotellis liiguvad ringi unised asiaadid ning selle mitte nii unised hallipäised pidajad.
Kell üheksa, nüüd juba kolme tunni pärast, algab sauna ehitamine.
Ah jaa, meie ülevalolemiseürituse lõpus tuleb kone Postimehest, kokkulepitud artikli täpsustamiseks. Kõnet lõpetades ma ei mäleta, millest toimetajaga rääkisime, välja arvatud tähemärkide arvu (3000) ja aega, mille jooksul peaksin B näitusest (mida Pärnusse vaatama imekombel reede varahommikul jõudsin)artikli kirjutama (2-3 päeva). Ja mis muud seal nii olulist olla saabki -- B kyll kommenteerib, et olin toimetajale põhiliselt rääkinud, et olen Austraalias, kõneminut siia maksab mulle 40 krooni, aga et sellepärast ei pea ta nüüd toru 2ra panema. Mida tal veel mulle öelda oligi?
Igal juhul olen nüüd üleval, on väga varajane hommik ja hotellis liiguvad ringi unised asiaadid ning selle mitte nii unised hallipäised pidajad.
Kell üheksa, nüüd juba kolme tunni pärast, algab sauna ehitamine.
Austraalia
Tallinn - Frankfurt: 2, 5 tundi (nagu bussiga Tartusse)
Frankfurt - Singapur: 12 tundi (nagu ma ei tea mis, v2ljaarvatud viis aastat tagasi Uus-Meremaale minek)
Singapur- Sidney: 7,5 tundi.
Sidney-Brisbane: 1,5 tundi.
Austraalia, see t2hendab BRisbane tundub umbes nagu Ameerika, aga puhas. Nagu keegi oleks ehitanud Ameerika suvalise keskmise suurusega linna (2,5 miljonit) koopia, aga teadmatusest t2navatele prahti puistata unustanud. Singapuri lennujaama v2literrassil oli omakorda yllatavalt v2he ohku, mida hingata ning niiske palavus sealse aja j2rgi kell kuus ohtul.
Ja reisiseltskonnast (T, A, B, H) suudab mind seni oma repertuaariga yllatada ainult saksa helilooja H, kes on lennukite ohkutousmisel ning maandumisel suutnud vaimustusest sona otseses mottes kilgata, k2si plaksutada ning hyyda selliseid asju nagu : "Zipelgad! Zipelgapesa! Ha-ha-haa!" See k2is vist aknast paistva autoteede vorgustiku kohta. Samuti oli H-l pidev mure oma kaasa voetud viiuli p2rast: ta deklareeris selle, noudis, et stjuuardess talle n2itaks, mis asendisse see lennukis pannakse ning ma panin t2hele, et T ja A nalja peale, et p2rast meie nelja etendust voiks H viiuli maha myya ja selle eest palju siinset kallist olut osta, tardus naeratus ta n2ol.
Oleme kohtunud korrladajatega, kes meile lennujaama vastu tulid ning n2inud sauna tulevast asukohta.
Ja nyyd peab tegema seda, mida alati oma yle mere sihtkohta p2rale joudes: katsuma voimalikult kaua yleval olla ja kohaliku p2evarytmiga harjuda. Kohe saab kell kaksteist p2eval.
Frankfurt - Singapur: 12 tundi (nagu ma ei tea mis, v2ljaarvatud viis aastat tagasi Uus-Meremaale minek)
Singapur- Sidney: 7,5 tundi.
Sidney-Brisbane: 1,5 tundi.
Austraalia, see t2hendab BRisbane tundub umbes nagu Ameerika, aga puhas. Nagu keegi oleks ehitanud Ameerika suvalise keskmise suurusega linna (2,5 miljonit) koopia, aga teadmatusest t2navatele prahti puistata unustanud. Singapuri lennujaama v2literrassil oli omakorda yllatavalt v2he ohku, mida hingata ning niiske palavus sealse aja j2rgi kell kuus ohtul.
Ja reisiseltskonnast (T, A, B, H) suudab mind seni oma repertuaariga yllatada ainult saksa helilooja H, kes on lennukite ohkutousmisel ning maandumisel suutnud vaimustusest sona otseses mottes kilgata, k2si plaksutada ning hyyda selliseid asju nagu : "Zipelgad! Zipelgapesa! Ha-ha-haa!" See k2is vist aknast paistva autoteede vorgustiku kohta. Samuti oli H-l pidev mure oma kaasa voetud viiuli p2rast: ta deklareeris selle, noudis, et stjuuardess talle n2itaks, mis asendisse see lennukis pannakse ning ma panin t2hele, et T ja A nalja peale, et p2rast meie nelja etendust voiks H viiuli maha myya ja selle eest palju siinset kallist olut osta, tardus naeratus ta n2ol.
Oleme kohtunud korrladajatega, kes meile lennujaama vastu tulid ning n2inud sauna tulevast asukohta.
Ja nyyd peab tegema seda, mida alati oma yle mere sihtkohta p2rale joudes: katsuma voimalikult kaua yleval olla ja kohaliku p2evarytmiga harjuda. Kohe saab kell kaksteist p2eval.
neljapäev, august 26, 2010
Värske Globali kava
GLOBAL CONTAINER XII
Thursday, August 26 2010
Starting from 7 PM
At Polymer Culture Factory
Ülase 16/Madara 22, Tallinn, Estonia
Global Container is a series of events,
that crosses the borders of good taste.
Performance art+ sound + dance + cinema+ fine arts + meeting place
19 10
Abby Manock (USA)
Lesser Evils
Performance
Madara Street
19 30
Opening of an curatorial exhibition by Natasha Rees (UK)
The Allegory of the Cave
Artists:
Noah Angell
Dean Brannagan
Simona Brinkmann
Charlesworth, Lewandowski and Mann
Chris Grieves & Richard Battersby
George Henry Longly
Ben White and Eileen Simpson (Open Music Archive)
Linda Persson
Natasha Rees
Jani Ruscica
Ian Vail
Alys Williams
Josephine Wood
Art Container gallery
Downstairs
+
The Pedalto Institution for Incorporated Art
The represented artists : Garrett Lynch, Shane Whilden, Roberta Nelson, Taylor Canfield, Morgan Page, and Jonathan Ehrenberg
+
Lewis McGuffie (UK)
Antonomic Society East European Cultural Planning Department
+
Rita Lino (Portugal/Spain)
Untitled 001
Installation
+
Andreia Filipe (Portugal)
Untitled
Installation
Next to Art Container gallery
Downstairs
20 00
Linda Persson & Laura Kvelstein (UK)
Performance
Art Container gallery
Downstairs
20 20
Tarmo Kivimaa (Estonia)
Dance
In front of Art Container gallery
Downstairs
20 45
Kilian Ochs (Germany/Estonia)
Installation, serving the machine
Art Container gallery
Upstairs
21 00
Kendall Nordin (USA)
"Art Dick-tator"
Virtual performance via Skype
Polymer bar
21 15
Mari Prekup & Meeland Sepp (Estonia)
Performance
Black hall (former red hall)
21 30
Ig Noir (Estonia)
Concert
Black hall (former red hall)
22 00
CW01 (Finland)
Concert
Black hall (former red hall)
22 30
Left (Canada)
Concert
Black hall (former red hall)
Thursday, August 26 2010
Starting from 7 PM
At Polymer Culture Factory
Ülase 16/Madara 22, Tallinn, Estonia
Global Container is a series of events,
that crosses the borders of good taste.
Performance art+ sound + dance + cinema+ fine arts + meeting place
19 10
Abby Manock (USA)
Lesser Evils
Performance
Madara Street
19 30
Opening of an curatorial exhibition by Natasha Rees (UK)
The Allegory of the Cave
Artists:
Noah Angell
Dean Brannagan
Simona Brinkmann
Charlesworth, Lewandowski and Mann
Chris Grieves & Richard Battersby
George Henry Longly
Ben White and Eileen Simpson (Open Music Archive)
Linda Persson
Natasha Rees
Jani Ruscica
Ian Vail
Alys Williams
Josephine Wood
Art Container gallery
Downstairs
+
The Pedalto Institution for Incorporated Art
The represented artists : Garrett Lynch, Shane Whilden, Roberta Nelson, Taylor Canfield, Morgan Page, and Jonathan Ehrenberg
+
Lewis McGuffie (UK)
Antonomic Society East European Cultural Planning Department
+
Rita Lino (Portugal/Spain)
Untitled 001
Installation
+
Andreia Filipe (Portugal)
Untitled
Installation
Next to Art Container gallery
Downstairs
20 00
Linda Persson & Laura Kvelstein (UK)
Performance
Art Container gallery
Downstairs
20 20
Tarmo Kivimaa (Estonia)
Dance
In front of Art Container gallery
Downstairs
20 45
Kilian Ochs (Germany/Estonia)
Installation, serving the machine
Art Container gallery
Upstairs
21 00
Kendall Nordin (USA)
"Art Dick-tator"
Virtual performance via Skype
Polymer bar
21 15
Mari Prekup & Meeland Sepp (Estonia)
Performance
Black hall (former red hall)
21 30
Ig Noir (Estonia)
Concert
Black hall (former red hall)
22 00
CW01 (Finland)
Concert
Black hall (former red hall)
22 30
Left (Canada)
Concert
Black hall (former red hall)
kolmapäev, august 25, 2010
Kunstioksjon Polymeri toetuseks
Sel neljapäeval, 26. augustil toimub esmakordselt Kultuuritehas Polymeri toetuseks kunstioksjon, kuhu on välja pandud kollektsioon eesti noorema põlvkonna silmapaistvamate kunstnike loomingust. Sellele lisanduvad mõned eesti kunsti vanema põlvkonna klassikud -- Malle Leis ja Raul Meel. Kunstioksjoni korraldab Sandra Jõgeva, selle viib läbi kunstikriitik Mari Kartau ning improvisatsiooniline helitaust on Eestis elavalt ning tegutsevalt saksa heliloojalt Hans Gunter Lockilt.
On maali, skulptuuri, graafikat, ehtekunsti, keraamikat, installatsiooni ning Andrus Joonase hiiglaslik maanteemaal, üks vähestest, mis ei ole juba era-või muuseumikollektsioonis või hävinud.
Oksjonile tulevate tööde ning nende autoritega saab tutvuda netis:
http://festival.kultuuritehas.ee/kunstioksjon.html
Oksjon on kinnine ning sellele pääsemiseks on vajalik registreerimine:
jaanika@kultuuritehas.ee
või
sandrajogeva@gmail.com
Põhimõtteliselt on võimalik oksjoni toimumise ajal teha pakkumisi ka telefoni teel:
+3725543961
Sandra Jõgeva
Okjonil osalevad kunstnikud:
1. Raul Meel (autoriraamat)
2. Malle Leis (serigraafia)
3. Andrus Joonas (maanteemaal)
4. Arne Maasik (foto)
5. August Künnapu (assamblaazh)
6. Peeter Allik (graafika)
7. Billeneeve (maal)
8. Marianne Männi (taksidermia)
9. Pusa (maal)
10. Mai Sööt (skulptuur)
11. Katrin Piile (maal)
12. Remo Randver (maal)
13. Krista Sokolova (maal)
14. Mari Prekup (graafika)
15. Ott Pilipenko (objekt)
16. Edit Karlson & Jass Kaselaan (skulptuur)
17. Janno Bergmann (foto)
18. Tanel Veenre (ehted)
19. Siidilabor (ehted)
20. Leena Luther (keraamika)
21. Jane Paadimeister (keraamika)
22. Noolegrupp (foto)
On maali, skulptuuri, graafikat, ehtekunsti, keraamikat, installatsiooni ning Andrus Joonase hiiglaslik maanteemaal, üks vähestest, mis ei ole juba era-või muuseumikollektsioonis või hävinud.
Oksjonile tulevate tööde ning nende autoritega saab tutvuda netis:
http://festival.kultuuritehas.ee/kunstioksjon.html
Oksjon on kinnine ning sellele pääsemiseks on vajalik registreerimine:
jaanika@kultuuritehas.ee
või
sandrajogeva@gmail.com
Põhimõtteliselt on võimalik oksjoni toimumise ajal teha pakkumisi ka telefoni teel:
+3725543961
Sandra Jõgeva
Okjonil osalevad kunstnikud:
1. Raul Meel (autoriraamat)
2. Malle Leis (serigraafia)
3. Andrus Joonas (maanteemaal)
4. Arne Maasik (foto)
5. August Künnapu (assamblaazh)
6. Peeter Allik (graafika)
7. Billeneeve (maal)
8. Marianne Männi (taksidermia)
9. Pusa (maal)
10. Mai Sööt (skulptuur)
11. Katrin Piile (maal)
12. Remo Randver (maal)
13. Krista Sokolova (maal)
14. Mari Prekup (graafika)
15. Ott Pilipenko (objekt)
16. Edit Karlson & Jass Kaselaan (skulptuur)
17. Janno Bergmann (foto)
18. Tanel Veenre (ehted)
19. Siidilabor (ehted)
20. Leena Luther (keraamika)
21. Jane Paadimeister (keraamika)
22. Noolegrupp (foto)
Võtsin vastu tööotsa ning improviseerisin
Igaüks võib olla Evald Okas
Aktimaalikursus algajatele Kultuuritehase Festivali raames sel reedel, 27. augustil kl 15 - 17 Polymeris.
Juhendaja Sandra Jõgeva (bakalaureus maalikunstis 2000).
Tule, maali akti ja avasta, et igaüks võib olla Evald Okas või Epp Maria Kokamägi.
Võta kaasa oma materjalid (pintslid, soovi korral pahtellabidad) ja värvid (akrüül või õli) ning maalialus.
Meie poolt noor ja kaunis (nais)modell ning algteadmised anatoomiast, värviõpetusest, perspektiivist ja maalitehnoloogiast.
Kasulik vihje: kauplusest Õnneküpsis aadressil Rotermanni 5/Roseni 10 on võimalik osta väga soodsalt krunditud lõendit alusraamil:
30X30 cm, 80 krooni
50x50 cm 140 krooni
70x100 cm 200 krooni (ovaalne formaat)
30x120 cm 200 krooni (piklik formaat)
Kõigi lõuendite sügavus on 7,5 cm, mis võimaldab maalida ka lõuendi küljele ning valmistada selle lühikese aja jooksul tervikliku teose, mida on võimalik ilma raamimata elutoa seinale riputada.
Tule ja sa ei osta Epp Maria Kokamäelt enam kunagi midagi!
Aktimaalikursus algajatele Kultuuritehase Festivali raames sel reedel, 27. augustil kl 15 - 17 Polymeris.
Juhendaja Sandra Jõgeva (bakalaureus maalikunstis 2000).
Tule, maali akti ja avasta, et igaüks võib olla Evald Okas või Epp Maria Kokamägi.
Võta kaasa oma materjalid (pintslid, soovi korral pahtellabidad) ja värvid (akrüül või õli) ning maalialus.
Meie poolt noor ja kaunis (nais)modell ning algteadmised anatoomiast, värviõpetusest, perspektiivist ja maalitehnoloogiast.
Kasulik vihje: kauplusest Õnneküpsis aadressil Rotermanni 5/Roseni 10 on võimalik osta väga soodsalt krunditud lõendit alusraamil:
30X30 cm, 80 krooni
50x50 cm 140 krooni
70x100 cm 200 krooni (ovaalne formaat)
30x120 cm 200 krooni (piklik formaat)
Kõigi lõuendite sügavus on 7,5 cm, mis võimaldab maalida ka lõuendi küljele ning valmistada selle lühikese aja jooksul tervikliku teose, mida on võimalik ilma raamimata elutoa seinale riputada.
Tule ja sa ei osta Epp Maria Kokamäelt enam kunagi midagi!
teisipäev, august 24, 2010
Here it comes: Global Container XII
GLOBAL CONTAINER XII
Thursday, August 26 2010
Starting from 7 PM
At Polymer Culture Factory
Ülase 16/Madara 22, Tallinn, Estonia
Global Container is a series of events,
that crosses the borders of good taste.
Performance art+ sound + dance + cinema+ fine arts + meeting place
Participants of the eleventh Global Container:
Kendall Nordin (USA)
"Art Dick-tator"
Virtual performance via Skype
Mari Prekup & Meeland Sepp (Estonia)
A song
Abby Manock (USA)
Lesser Evils
Performance
Kilian Ochs (Germany/Estonia)
Installation, serving the machine
Tarmo Kivimaa (Estonia)
Dance
Linda Persson & Laura Kvelstein (UK)
Performance
The Pedalto Institution for Incorporated Art
The represented artists : Garrett Lynch, Shane Whilden, Roberta Nelson, Taylor Canfield, Morgan Page, and Jonathan Ehrenberg
Lewis McGuffie (UK)
Antonomic Society East European Cultural Planning Department
Rita Lino (Portugal/Spain)
Untitled 001
Installation
Andreia Filipe (Portugal)
Untitled
Installation
+
Opening of an curatorial exhibition by Natasha Rees (UK)
"The Allegory of the Cave"
Artists:
Noah Angell
Dean Brannagan
Simona Brinkmann
Charlesworth, Lewandowski and Mann
Chris Grieves & Richard Battersby
George Henry Longly
Ben White and Eileen Simpson (Open Music Archive)
Linda Persson
Natasha Rees
Jani Ruscica
Ian Vail
Alys Williams
Josephine Wood
Kunstikonteiner /Art Container
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
www.artcontainer.ee
Thursday, August 26 2010
Starting from 7 PM
At Polymer Culture Factory
Ülase 16/Madara 22, Tallinn, Estonia
Global Container is a series of events,
that crosses the borders of good taste.
Performance art+ sound + dance + cinema+ fine arts + meeting place
Participants of the eleventh Global Container:
Kendall Nordin (USA)
"Art Dick-tator"
Virtual performance via Skype
Mari Prekup & Meeland Sepp (Estonia)
A song
Abby Manock (USA)
Lesser Evils
Performance
Kilian Ochs (Germany/Estonia)
Installation, serving the machine
Tarmo Kivimaa (Estonia)
Dance
Linda Persson & Laura Kvelstein (UK)
Performance
The Pedalto Institution for Incorporated Art
The represented artists : Garrett Lynch, Shane Whilden, Roberta Nelson, Taylor Canfield, Morgan Page, and Jonathan Ehrenberg
Lewis McGuffie (UK)
Antonomic Society East European Cultural Planning Department
Rita Lino (Portugal/Spain)
Untitled 001
Installation
Andreia Filipe (Portugal)
Untitled
Installation
+
Opening of an curatorial exhibition by Natasha Rees (UK)
"The Allegory of the Cave"
Artists:
Noah Angell
Dean Brannagan
Simona Brinkmann
Charlesworth, Lewandowski and Mann
Chris Grieves & Richard Battersby
George Henry Longly
Ben White and Eileen Simpson (Open Music Archive)
Linda Persson
Natasha Rees
Jani Ruscica
Ian Vail
Alys Williams
Josephine Wood
Kunstikonteiner /Art Container
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
www.artcontainer.ee
pühapäev, august 15, 2010
Kohe tulemas: Kultuuritehase Festival
KUUES KULTUURITEHASE FESTIVAL
20.-29. august 2010
Sel aastal toimub oluline osa festivali sündmustest õues vastvalminud ökoloogilise aianduse ja eksperimentaalse disaini põhimõtteid rakendavas katuseias. Samuti on kogu festivali aja Polymeri õues avatud välikohvik, mis on lahti iga päev muude ürituste toimumisega paralleelselt.
Traditsiooniliselt toimuvad Kultuuritehase festivali raames alternatiivmuusikaüritused Volyymer ja Diletantide Avangard, millele lisandub Telescope ja DJ-d katusel.
Töötubadest õpetavad särgitegemist Artur Kerge, siltidevalmistamist Uue Maailma Seltsimaja, rakupõletust Polymeri keraamikud, tätoveerimist kanada kunstnik Justin Tyler Tate, heli õpituba annab Yiorgis Sakellariou Kreekast ning joonistusmaratoni juhendab Polymeri pikaajaline resident Ernest Truely.
Spetsiaalselt festivaliks kohale tulnud New Yorgi kunstnikerühmitus Pedalto juhendab eksperimentaalseid sportmänge, korraldab tantsu ja napsuvõtmise võistluse, ning nende peastaap on festivali ajaks siirdunud Polymeri Puhvetisse.
Toimub kunstiruumi Art Container poolt läbiviidav rahvusvaheline kunstisündmus Global Container, mis on järjekorras juba kaheteistkümnes.
Esmakordselt toimub kultuuritehas polymeri toetuseks kunstioksjon, kuhu on välja pandud kollektsioon eesti noorema põlvkonna silmapaistvamate kunstnike loomingust, millele, lisanduvad mõned eesti kunsti vanema põlvkonna klassikud. Kunstioksjoni korraldab Sandra Jõgeva, selle viib läbi kunstikriitik Mari Kartau ning improvisatsiooniline helitaust on Eestis elavalt ning tegutsevalt saksa heliloojalt Hans Gunter Lockilt.
Traditsiooniliselt toimub disainiturg, mille korraldab seekord keraamik Leena Luther ja esmakordselt kirbuturg, mille korraldab siin elav ja töötav Mai Sööt.
Rohkem infot festival.kultuuritehas.ee
Lisainfo saamiseks ja õpitubadele registreerumiseks saada meil: jaanika@kultuuritehas.ee
või helista 58317349.
FESTIVALI KAVA 2010:
Reede, 20.08.
16.00 Disainiturg
19.00
Pedalto staabi avamine Polymeri Puhvetis
Virtuaalsed performance'id New York'i kunstnikelt (Stephen Witt ja John Kilduff, USA)
21.00 Festivali avashow @ katuseaed
22.00 Volüümer
Laupäev, 21.08.
13.00 Särgitegemise õpituba
14.00 Uue Maailma Festivali silditegemise õpituba
20.00 Pedalto tantsu ja napsuvõtmise võistlus
20.00 Telescope
Pühapäev, 22.08.
12.00 Hulkavõimlemine (Justin T Tate, Kanada)
14.00 Aestleetika (Pedalto)
17.00 Õnne Luha dokumentaalfilmiprogramm
18.00 Ig Noir
Esmaspäev, 23.08.
12.00 Tallinna faktikaardistamine (Pedalto)
Teisipäev, 24.08.
12.00 Joonistusmaraton (Tanel Saar ja Ernest Truely, Eesti)
14.00 Tätoveerimise töötuba (Justin Tyler Tate, Kanada)
Kolmapäev, 25.08.
17.00 Skeidivõistlus
19.00 Kinemaatiline müsteerium (Erik Alalooga, Eesti)
20.00 DJ-d katuseaias
Neljapäev, 26.08.
16.00 Kunstioksjon Polymeri toetuseks
19.00 Üritustesari Global Container (tegevuskunst + heli+tants+kino+kaunid kunstid+kohtumispaik)
Reede, 27.08.
15.00 Maali õpituba
16.00 Kirbuturg
16.00 DA @ katuseaed
21.00 Diletantide Avangard
Laupäev, 28.08.
12.00 Heli õpituba Audiomulch (Yiorgis Sakellariou, Kreeka)
17.00 Pedalto klubi lõpusõna
18.00 Jasmine Dreame Wagner'i akustiline etteaste
19.00 DJ @ katuseaed
20.00 Ööraku (keraamika välipõletus)
22.00 DJ Põder & DJ Nigel (laseripidu)
Pühapäev, 29.08.
12.00 Hulkavõimlemine (Justin T Tate, Kanada)
*festivali kava täieneb iga päev
20.-29. august 2010
Sel aastal toimub oluline osa festivali sündmustest õues vastvalminud ökoloogilise aianduse ja eksperimentaalse disaini põhimõtteid rakendavas katuseias. Samuti on kogu festivali aja Polymeri õues avatud välikohvik, mis on lahti iga päev muude ürituste toimumisega paralleelselt.
Traditsiooniliselt toimuvad Kultuuritehase festivali raames alternatiivmuusikaüritused Volyymer ja Diletantide Avangard, millele lisandub Telescope ja DJ-d katusel.
Töötubadest õpetavad särgitegemist Artur Kerge, siltidevalmistamist Uue Maailma Seltsimaja, rakupõletust Polymeri keraamikud, tätoveerimist kanada kunstnik Justin Tyler Tate, heli õpituba annab Yiorgis Sakellariou Kreekast ning joonistusmaratoni juhendab Polymeri pikaajaline resident Ernest Truely.
Spetsiaalselt festivaliks kohale tulnud New Yorgi kunstnikerühmitus Pedalto juhendab eksperimentaalseid sportmänge, korraldab tantsu ja napsuvõtmise võistluse, ning nende peastaap on festivali ajaks siirdunud Polymeri Puhvetisse.
Toimub kunstiruumi Art Container poolt läbiviidav rahvusvaheline kunstisündmus Global Container, mis on järjekorras juba kaheteistkümnes.
Esmakordselt toimub kultuuritehas polymeri toetuseks kunstioksjon, kuhu on välja pandud kollektsioon eesti noorema põlvkonna silmapaistvamate kunstnike loomingust, millele, lisanduvad mõned eesti kunsti vanema põlvkonna klassikud. Kunstioksjoni korraldab Sandra Jõgeva, selle viib läbi kunstikriitik Mari Kartau ning improvisatsiooniline helitaust on Eestis elavalt ning tegutsevalt saksa heliloojalt Hans Gunter Lockilt.
Traditsiooniliselt toimub disainiturg, mille korraldab seekord keraamik Leena Luther ja esmakordselt kirbuturg, mille korraldab siin elav ja töötav Mai Sööt.
Rohkem infot festival.kultuuritehas.ee
Lisainfo saamiseks ja õpitubadele registreerumiseks saada meil: jaanika@kultuuritehas.ee
või helista 58317349.
FESTIVALI KAVA 2010:
Reede, 20.08.
16.00 Disainiturg
19.00
Pedalto staabi avamine Polymeri Puhvetis
Virtuaalsed performance'id New York'i kunstnikelt (Stephen Witt ja John Kilduff, USA)
21.00 Festivali avashow @ katuseaed
22.00 Volüümer
Laupäev, 21.08.
13.00 Särgitegemise õpituba
14.00 Uue Maailma Festivali silditegemise õpituba
20.00 Pedalto tantsu ja napsuvõtmise võistlus
20.00 Telescope
Pühapäev, 22.08.
12.00 Hulkavõimlemine (Justin T Tate, Kanada)
14.00 Aestleetika (Pedalto)
17.00 Õnne Luha dokumentaalfilmiprogramm
18.00 Ig Noir
Esmaspäev, 23.08.
12.00 Tallinna faktikaardistamine (Pedalto)
Teisipäev, 24.08.
12.00 Joonistusmaraton (Tanel Saar ja Ernest Truely, Eesti)
14.00 Tätoveerimise töötuba (Justin Tyler Tate, Kanada)
Kolmapäev, 25.08.
17.00 Skeidivõistlus
19.00 Kinemaatiline müsteerium (Erik Alalooga, Eesti)
20.00 DJ-d katuseaias
Neljapäev, 26.08.
16.00 Kunstioksjon Polymeri toetuseks
19.00 Üritustesari Global Container (tegevuskunst + heli+tants+kino+kaunid kunstid+kohtumispaik)
Reede, 27.08.
15.00 Maali õpituba
16.00 Kirbuturg
16.00 DA @ katuseaed
21.00 Diletantide Avangard
Laupäev, 28.08.
12.00 Heli õpituba Audiomulch (Yiorgis Sakellariou, Kreeka)
17.00 Pedalto klubi lõpusõna
18.00 Jasmine Dreame Wagner'i akustiline etteaste
19.00 DJ @ katuseaed
20.00 Ööraku (keraamika välipõletus)
22.00 DJ Põder & DJ Nigel (laseripidu)
Pühapäev, 29.08.
12.00 Hulkavõimlemine (Justin T Tate, Kanada)
*festivali kava täieneb iga päev
Täna: Polymeri katuseaia avamine
Rakendusökoloogia Noorte Klubi RÖNK & ARTFACTORY esitlevad:
POLYMERI KATUSEAIA AVAMINE
“Plants like Ambient”
pühapäev 15. august kell 17:00
Projekti eesmärgiks on alternatiivne aiandus linnaruumis ja eksperimentaalse disaini põhimõtete rakendamine. Katuseaias kasutati ära muidu äraviskamisele kuuluvaid kasutatud autokumme, kuhu peale pandi kasvama sõnajalad, minipuud ning muud taimed. Aiakujundus muutus pidevalt vastavalt uuutele leitud materjalidele. Aia disainis domineerivad geomeetrilised kujundid ja mitmetasandilisus.
LIVE:
PHONIX (Triophonix) guitar ambinet,
soundscapes by:
CHILL
KERSTEN KÕRGE
PORT
TAPECUT
Visuals VJ PINTAMIMC
+ Earth connection workshop
Algus 17.00
Tasuta sissepääs
Rohkem infot
http://club.roek.ee/
http://www.artfactory.ee/
---
POLYMERI KATUSEAIA AVAMINE
“Plants like Ambient”
pühapäev 15. august kell 17:00
Projekti eesmärgiks on alternatiivne aiandus linnaruumis ja eksperimentaalse disaini põhimõtete rakendamine. Katuseaias kasutati ära muidu äraviskamisele kuuluvaid kasutatud autokumme, kuhu peale pandi kasvama sõnajalad, minipuud ning muud taimed. Aiakujundus muutus pidevalt vastavalt uuutele leitud materjalidele. Aia disainis domineerivad geomeetrilised kujundid ja mitmetasandilisus.
LIVE:
PHONIX (Triophonix) guitar ambinet,
soundscapes by:
CHILL
KERSTEN KÕRGE
PORT
TAPECUT
Visuals VJ PINTAMIMC
+ Earth connection workshop
Algus 17.00
Tasuta sissepääs
Rohkem infot
http://club.roek.ee/
http://www.artfactory.ee/
---
laupäev, august 14, 2010
Järjekorras kolmas
Alustan kohe kolmanda naine-lauaga, kuna kaks esimest on Põltsamaal näitusel ja ma kavatsesin seda tüüpi serveerimisalust oksjonil kasutada. Mitte müüki panna, vaid sellelt catering`i teha.
Seekordne naine-laud on erinevalt eelmistest sale, tal on pea küljes ning ta on teistest suuremal lauaplaadil. Ta tuleb punane.
Tegelikult kasutan ära näitlejanna J kehalt võetud vormi järgi valminud kuju, mis oli kunagi väljas näitusel "Seisused" Hobusepea galeriis.
Kuna kuju ja lauapinna vahele jääb palju tühja maad, otsustan ta patjadele lebama panna. Eilne jalutuskäik Pelgulinna ja Kalamaja kaltsukates = 150 krooni = 14 patja.
Mõtlesin täna kõige selle punase plastikuga katmisega alustada, aga vahele tuli kutse ühtede fanaatikute koosviibimisele täna õhtul. Need on hoopis teisel alusel liitunud inimesed ning selle liikumise olemuse sektilaadsuse aste pole mulle veel selge. Igal juhul lähen.
Seekordne naine-laud on erinevalt eelmistest sale, tal on pea küljes ning ta on teistest suuremal lauaplaadil. Ta tuleb punane.
Tegelikult kasutan ära näitlejanna J kehalt võetud vormi järgi valminud kuju, mis oli kunagi väljas näitusel "Seisused" Hobusepea galeriis.
Kuna kuju ja lauapinna vahele jääb palju tühja maad, otsustan ta patjadele lebama panna. Eilne jalutuskäik Pelgulinna ja Kalamaja kaltsukates = 150 krooni = 14 patja.
Mõtlesin täna kõige selle punase plastikuga katmisega alustada, aga vahele tuli kutse ühtede fanaatikute koosviibimisele täna õhtul. Need on hoopis teisel alusel liitunud inimesed ning selle liikumise olemuse sektilaadsuse aste pole mulle veel selge. Igal juhul lähen.
Martin Rünki artikkel Polymeri kohta Delfis
Martin Rünk: Kumba eelistab Tallinn - nõukaaegseid rahvamaju või loomelinnakut?
Martin Rünk, MTÜ Kultuuritehas Polymeri juhatuse liige, www.DELFI.ee
14. august 2010 04:00
MTÜ Kultuuritehas Polymeri juhatuse liige Martin Rünk küsib oma loos, mis saab loomelinnakust, kui BREMi makseprobleemid jätkuvad.
Kultuuritehas Polymer on vanim tänini tegutsev omataoline kultuurikeskus Eestis. Kodanikualgatusena 2002. aastal alustanud Polymeri jälgedes on viimase viie aasta jooksul juurde tulnud mh Kultuurikatel ja Telliskivi Loomelinnak Tallinnas, Pärmivabrik ja Noor-Eesti Loomekeskus Tartus, Meleski Kultuurivabrik jt. Kõiki neid ühendab kunagises tehasehoones asumine ja rohkem või vähem alternatiivne suunitlus kunsti-, kogukonna- ja avaliku dialoogi paigana.
Asutamisest peale oleme rentinud kunagise Polümeeri mänguasjavabriku ruume legendaarselt BREM kinnisvarakontsernilt nende eest enamuse ajast turuhinda makstes. Nüüd oleme silmitsi olukorraga, kus võib-olla ootab meie tegevust lõpp. Aga mitte kujul, mida oleksime osanud aimata.
On öeldud, et kohtupingis istuva kinnisvaraärimehe Toomas Tooli ettevõtete üürilised oleksid võinud ette arvestada, kellega neil on tegu, ja endale mõistlikuma partneri valida. Kuid tihti ei ole üüritaval pinnal asumine vabatahtlik otsus. Sobivate pindade puudumisel ei ole meil olnud võimalik mujale kolida. Alati on võimalik tegevus lõpetada, aga selleks me kindlasti valmis ei ole. Võitleme edasi, kuid on avalikkuse ja avaliku sektori otsustada, kas ja mis kujul peaks linn andma abistava käe.
Pühapäeval toimunud torm oma elektrikatkestustega on jõuliseks taustaks BREMi ja Eesti Energia omavahelisele vägikaikaveole ja järgnenud meedialaviinile. Kuigi haldusettevõtte võlad on suured, tunduvad Eesti Energia jäigad ähvardused lõpptarbija arvel moraalselt kaheldavad. Ajutiselt on nende vahel küll tasakaal leitud, aga kaua läheb aega järgmiste võlanõudjateni, et BREMi pankroti suunas tüürida? See on väljavaade, mis muudab põhjendatult murelikuks kõiki selle savijalgadel kolossi kliente.
Kaheksa aasta jooksul on kogunenud palju neid, kes on külastanud Polymeri näituseid, võtnud osa avalikest õpitubadest, käinud kontsertidel ja osanud hinnata Polymerile omast pingevaba ja sallivat atmosfääri. Polymeris on oma ateljee- ja prooviruumid paarikümnel kunstnikul ja mitmel bändil, Polymeris tegutseb Kunstikonteineri galerii ja traditsiooniline tähelao trükikoda, kus trükitakse müürilehti Kunstihoonele ja teistele kultuuriasutustele. Tänavatasapinnal tegutseb motoklubi, mille liikmetele meeldib õues grilliõhtuid teha, trennis käivad keskaegse mõõgavõistluse harrastajad ning värske lisandusena tegutseb majas grupp vene taustaga noori, kes arendavad ökoloogilise katuseaia projekti.
On kujunenud välja kindel rühm inimesi, kelle jaoks Polymer vastab nende soovitud eluviisile. Selle keskkonna rohmakus annab märkimisväärselt juurde tegutsemisvabadust ja sellest otseselt tulenevalt ka mõttevabadust. Oleme loomingulise keskkonna kujundamisega kõvasti vaeva näinud ja majast on nüüdseks saanud piirkondlik maamärk.
On ka neid, kes alati ei hinda seda, mida Polymer endast kujutab. Enamasti mõeldakse, et see on ebamugav, lagunev ja kesklinnast kaugel. Kuid ennast Polymeri austajate hulka lugemine või mitte lugemine ei ole laiemas plaanis niiväga oluline. Eranditult kõik külastajad saavad sellest elamuse ning on märkimisväärne, et Tallinnas selline koht eksisteerib – see annab tunnistust linnast, kus on ruumi väga erinevateks eluviisideks.
Kultuuritehas on viimased neli aastat arendanud residentuuriprogrammi, mis on Eestisse toonud ca 30 rahvusvahelist kunstnikku, paljud neist on mitmeid kordi tagasi tulnud. Väliskülalised näevad Polymeris midagi täiesti erilist, mis nende silmis ühendab eksootilise Ida-Euroopa kuvandi indie-kultuuriga. Enda juures on neil ühiskond nii üleorganiseeritud ja jäik, et kohtumine Polymeri-laadse orgaanilise ruumi ja sellele vastavate inimsuhetega on värskendav kogemus.
Tallinna linnas on umbes kümme linna poolt ohjatud kultuurikeskust-rahvamaja, mis enamasti on rajatud nõukogude perioodil ning põhinevad üsna konservatiivsetel väärtustel. On mõistetav, et kinnistunud nähtusi ei saa üleöö muuta, kuid sama õigustatud on ka meiepoolne küsimus, miks toetakse proportsionaalselt niivõrd rohkem etableerunud kultuuri, selle asemel et anda ruumi eksperimenteerivatele vormidele. Linn toetab MTÜsid peaaegu eranditult projektipõhiselt ning taotluspõhiste tegevustoetuste puudumine pärsib pikaajalise perspektiiviga arengut.
Kultuuritehas Polymer on oma üüripinna ebastabiilsusest algusest peale teadlik olnud. Eraomaniku huvid on muutlikud ja alati on mõistlikum partneriks valida linn, kellel on teoorias suurem vastutus kodanikualgatuse edendamisel. Üheks meie kunagiseks sammuks oli Kultuurikatla rajamine, plaaniga sinna ümber kolida. Kahjuks liikus see meist eemale Tallinna linnaametnike tiiva alla.
Viimase kahe aasta jooksul on Polymer korduvalt pöördnud linna poole palvega leida võimalusi Kultuurikatlaga koostöö jätkamiseks. Kuid Madis Mikkori, Veronika Valgu jt loodud algselt hoogsa kontseptsiooni juures on arendamisplaanides tehtud nii palju kompromisse, et nüüdseks on kümnete miljonite kroonide toel jõutud väga ebamäärase ja steriilse kontori- ja meelelahutuspinnani, kus peamine tähelepanu saab olema suunatud suurtele kontsertidele ja etendustele ning sõltumatust kunstikeskusest on plaanidel alles jäänud kõigest 60 m2 residentuuripinda.
Jääb küsimus, milliseid valikuvõimalusi tahab Tallinn oma elanikele ja külalistele pakkuda? Kui tahame olla mitmenäoline ja dünaamiline linn, peaks omavalitsus looma võimalusi ka peavoost kõrvalseisvate algatuste pikaajaliseks arenguks.
Martin Rünk, MTÜ Kultuuritehas Polymeri juhatuse liige, www.DELFI.ee
14. august 2010 04:00
MTÜ Kultuuritehas Polymeri juhatuse liige Martin Rünk küsib oma loos, mis saab loomelinnakust, kui BREMi makseprobleemid jätkuvad.
Kultuuritehas Polymer on vanim tänini tegutsev omataoline kultuurikeskus Eestis. Kodanikualgatusena 2002. aastal alustanud Polymeri jälgedes on viimase viie aasta jooksul juurde tulnud mh Kultuurikatel ja Telliskivi Loomelinnak Tallinnas, Pärmivabrik ja Noor-Eesti Loomekeskus Tartus, Meleski Kultuurivabrik jt. Kõiki neid ühendab kunagises tehasehoones asumine ja rohkem või vähem alternatiivne suunitlus kunsti-, kogukonna- ja avaliku dialoogi paigana.
Asutamisest peale oleme rentinud kunagise Polümeeri mänguasjavabriku ruume legendaarselt BREM kinnisvarakontsernilt nende eest enamuse ajast turuhinda makstes. Nüüd oleme silmitsi olukorraga, kus võib-olla ootab meie tegevust lõpp. Aga mitte kujul, mida oleksime osanud aimata.
On öeldud, et kohtupingis istuva kinnisvaraärimehe Toomas Tooli ettevõtete üürilised oleksid võinud ette arvestada, kellega neil on tegu, ja endale mõistlikuma partneri valida. Kuid tihti ei ole üüritaval pinnal asumine vabatahtlik otsus. Sobivate pindade puudumisel ei ole meil olnud võimalik mujale kolida. Alati on võimalik tegevus lõpetada, aga selleks me kindlasti valmis ei ole. Võitleme edasi, kuid on avalikkuse ja avaliku sektori otsustada, kas ja mis kujul peaks linn andma abistava käe.
Pühapäeval toimunud torm oma elektrikatkestustega on jõuliseks taustaks BREMi ja Eesti Energia omavahelisele vägikaikaveole ja järgnenud meedialaviinile. Kuigi haldusettevõtte võlad on suured, tunduvad Eesti Energia jäigad ähvardused lõpptarbija arvel moraalselt kaheldavad. Ajutiselt on nende vahel küll tasakaal leitud, aga kaua läheb aega järgmiste võlanõudjateni, et BREMi pankroti suunas tüürida? See on väljavaade, mis muudab põhjendatult murelikuks kõiki selle savijalgadel kolossi kliente.
Kaheksa aasta jooksul on kogunenud palju neid, kes on külastanud Polymeri näituseid, võtnud osa avalikest õpitubadest, käinud kontsertidel ja osanud hinnata Polymerile omast pingevaba ja sallivat atmosfääri. Polymeris on oma ateljee- ja prooviruumid paarikümnel kunstnikul ja mitmel bändil, Polymeris tegutseb Kunstikonteineri galerii ja traditsiooniline tähelao trükikoda, kus trükitakse müürilehti Kunstihoonele ja teistele kultuuriasutustele. Tänavatasapinnal tegutseb motoklubi, mille liikmetele meeldib õues grilliõhtuid teha, trennis käivad keskaegse mõõgavõistluse harrastajad ning värske lisandusena tegutseb majas grupp vene taustaga noori, kes arendavad ökoloogilise katuseaia projekti.
On kujunenud välja kindel rühm inimesi, kelle jaoks Polymer vastab nende soovitud eluviisile. Selle keskkonna rohmakus annab märkimisväärselt juurde tegutsemisvabadust ja sellest otseselt tulenevalt ka mõttevabadust. Oleme loomingulise keskkonna kujundamisega kõvasti vaeva näinud ja majast on nüüdseks saanud piirkondlik maamärk.
On ka neid, kes alati ei hinda seda, mida Polymer endast kujutab. Enamasti mõeldakse, et see on ebamugav, lagunev ja kesklinnast kaugel. Kuid ennast Polymeri austajate hulka lugemine või mitte lugemine ei ole laiemas plaanis niiväga oluline. Eranditult kõik külastajad saavad sellest elamuse ning on märkimisväärne, et Tallinnas selline koht eksisteerib – see annab tunnistust linnast, kus on ruumi väga erinevateks eluviisideks.
Kultuuritehas on viimased neli aastat arendanud residentuuriprogrammi, mis on Eestisse toonud ca 30 rahvusvahelist kunstnikku, paljud neist on mitmeid kordi tagasi tulnud. Väliskülalised näevad Polymeris midagi täiesti erilist, mis nende silmis ühendab eksootilise Ida-Euroopa kuvandi indie-kultuuriga. Enda juures on neil ühiskond nii üleorganiseeritud ja jäik, et kohtumine Polymeri-laadse orgaanilise ruumi ja sellele vastavate inimsuhetega on värskendav kogemus.
Tallinna linnas on umbes kümme linna poolt ohjatud kultuurikeskust-rahvamaja, mis enamasti on rajatud nõukogude perioodil ning põhinevad üsna konservatiivsetel väärtustel. On mõistetav, et kinnistunud nähtusi ei saa üleöö muuta, kuid sama õigustatud on ka meiepoolne küsimus, miks toetakse proportsionaalselt niivõrd rohkem etableerunud kultuuri, selle asemel et anda ruumi eksperimenteerivatele vormidele. Linn toetab MTÜsid peaaegu eranditult projektipõhiselt ning taotluspõhiste tegevustoetuste puudumine pärsib pikaajalise perspektiiviga arengut.
Kultuuritehas Polymer on oma üüripinna ebastabiilsusest algusest peale teadlik olnud. Eraomaniku huvid on muutlikud ja alati on mõistlikum partneriks valida linn, kellel on teoorias suurem vastutus kodanikualgatuse edendamisel. Üheks meie kunagiseks sammuks oli Kultuurikatla rajamine, plaaniga sinna ümber kolida. Kahjuks liikus see meist eemale Tallinna linnaametnike tiiva alla.
Viimase kahe aasta jooksul on Polymer korduvalt pöördnud linna poole palvega leida võimalusi Kultuurikatlaga koostöö jätkamiseks. Kuid Madis Mikkori, Veronika Valgu jt loodud algselt hoogsa kontseptsiooni juures on arendamisplaanides tehtud nii palju kompromisse, et nüüdseks on kümnete miljonite kroonide toel jõutud väga ebamäärase ja steriilse kontori- ja meelelahutuspinnani, kus peamine tähelepanu saab olema suunatud suurtele kontsertidele ja etendustele ning sõltumatust kunstikeskusest on plaanidel alles jäänud kõigest 60 m2 residentuuripinda.
Jääb küsimus, milliseid valikuvõimalusi tahab Tallinn oma elanikele ja külalistele pakkuda? Kui tahame olla mitmenäoline ja dünaamiline linn, peaks omavalitsus looma võimalusi ka peavoost kõrvalseisvate algatuste pikaajaliseks arenguks.
neljapäev, august 12, 2010
Huvitavaid fakte ja pealtkuuldud kõnelusi (ning monolooge)
I
100% soome debüütkirjanikest saavad vähemalt pooleaastase apuraha pärast oma esimese raamatu ilmumist. 50% neist omakorda saavad selle juba enne seda
II
Soome kirjanikud ja kunstnikud kuuluvad samasse ametiühingusse kui sealsed põdrapõhjakasvatajad, põllumehed ning kalurid.
III
"Ma ütlen sulle: ära sa maikat rohkem avalikus kohas kanna. Selle kandmiseks peab olema muskulatuurne neeger." Kunstiteadlane R eilsel J avamisel, mis toimus Linnagaleriis ning mille aftekas sealsamas tänaval kestis veel mitu tundi hiljem, kui sealt mööduma sattusin.
Noormees kollases veiniplekilises maikas kunstiteadlane R-le: "Sa tahad öelda, et mul on kole keha? Sa tahad öelda, et mul on kole keha? Sa tahad öelda, et mul on kole keha?!? PEDERAST!"
IV
"Ja naised, nende kehadega toimuvad imelised muutused. Ühel naisel suurenesid rinnad kahe numbri võrra. Ilma plastilise operatsioonita!"
Guru, keskealine juudi mees. Sõbranna M (humanitaarteaduste doktorant, abielus, kaks last) on mind ka varem guru loengule kutsunud. Ta pole seal varem käinud, aga tal on huvi. Ka mul on igasuguste gurude ja sektide vastu viimasel ajal huvi olnud, samas on mul kahtlus, et see tasuta pooleteisttunnine loeng on sisuliselt reklaam guru kursustele, mis on mitmepäevased ja mitmetuhandese hinnaga. Just nii ongi. Guru poolt õpetatav idamaine praktika aitab su ellu tuua edu äris. Vajadusel isegi vähist paranemise. Õnne, füüsilise atraktiivsuse ja valgustatuse. Juudist ärimees on väga osav. Mulle tundub mingil hetkel ka, et just see võib olla asi, mis mu elust puudub. Loomulikult ei anna guru oma teadmistest selle pooleteist tunni jooksul mitte midagi välja ja soovitab kõigil kursustele tulla. Ruum on täis hipilikult riides inimesi, peamiselt naisi. Saan teada, et üks noormees on kuulsa naise tütre lapse isa. Loengu ajal jään magama, käin vahepeal telefoniga asju ajamas ning tukun siis natuke veel.Aga M-ga on pärast äärmiselt huvitav juttu ajada, nagu alati.
100% soome debüütkirjanikest saavad vähemalt pooleaastase apuraha pärast oma esimese raamatu ilmumist. 50% neist omakorda saavad selle juba enne seda
II
Soome kirjanikud ja kunstnikud kuuluvad samasse ametiühingusse kui sealsed põdrapõhjakasvatajad, põllumehed ning kalurid.
III
"Ma ütlen sulle: ära sa maikat rohkem avalikus kohas kanna. Selle kandmiseks peab olema muskulatuurne neeger." Kunstiteadlane R eilsel J avamisel, mis toimus Linnagaleriis ning mille aftekas sealsamas tänaval kestis veel mitu tundi hiljem, kui sealt mööduma sattusin.
Noormees kollases veiniplekilises maikas kunstiteadlane R-le: "Sa tahad öelda, et mul on kole keha? Sa tahad öelda, et mul on kole keha? Sa tahad öelda, et mul on kole keha?!? PEDERAST!"
IV
"Ja naised, nende kehadega toimuvad imelised muutused. Ühel naisel suurenesid rinnad kahe numbri võrra. Ilma plastilise operatsioonita!"
Guru, keskealine juudi mees. Sõbranna M (humanitaarteaduste doktorant, abielus, kaks last) on mind ka varem guru loengule kutsunud. Ta pole seal varem käinud, aga tal on huvi. Ka mul on igasuguste gurude ja sektide vastu viimasel ajal huvi olnud, samas on mul kahtlus, et see tasuta pooleteisttunnine loeng on sisuliselt reklaam guru kursustele, mis on mitmepäevased ja mitmetuhandese hinnaga. Just nii ongi. Guru poolt õpetatav idamaine praktika aitab su ellu tuua edu äris. Vajadusel isegi vähist paranemise. Õnne, füüsilise atraktiivsuse ja valgustatuse. Juudist ärimees on väga osav. Mulle tundub mingil hetkel ka, et just see võib olla asi, mis mu elust puudub. Loomulikult ei anna guru oma teadmistest selle pooleteist tunni jooksul mitte midagi välja ja soovitab kõigil kursustele tulla. Ruum on täis hipilikult riides inimesi, peamiselt naisi. Saan teada, et üks noormees on kuulsa naise tütre lapse isa. Loengu ajal jään magama, käin vahepeal telefoniga asju ajamas ning tukun siis natuke veel.Aga M-ga on pärast äärmiselt huvitav juttu ajada, nagu alati.
kolmapäev, august 11, 2010
PR
Eilse pressiteate tulemusena on J andnud intervjuusid kõigisse kohalikesse meediaväljaannetesse. Ka mulle on mitu korda ajakirjanikud helistanud, samas olen nad J-le edasi suunanud. M kirjutab homsesse Postimehesse asjast arvamusartikli.
Hommikul käisime J-ga juristi juures ja homme on minul üks kokkusaamine alternatiivpinna asjus (kuigi kahtlen väga, kas see pind sobiks...)
Ja on veel inimesi, kes on avaldanud kahtlust, on sellisel pressiteatel mõtet.
Hommikul käisime J-ga juristi juures ja homme on minul üks kokkusaamine alternatiivpinna asjus (kuigi kahtlen väga, kas see pind sobiks...)
Ja on veel inimesi, kes on avaldanud kahtlust, on sellisel pressiteatel mõtet.
Pentinkulman Päivät (autentsed märkmed)
Vaatasin just oma märkmeid, mida Soomes kirjandusseminaril osaledes paberitele kirjutasin. Need osutusid lihtsalt liiga igavatekas, et neid muutumatul kujul siia ümber lüüa. Mõnes mõttes on vist isegi hea, et kirjanduse Kulka mulle seni läptopi ostmiseks raha poel andnud. Eelselektsioon ja enesetsensuur toimivad täiega.
Igal juhul oli tegemist Soomes legendaarse debüütkirjanike seminariga, kuhu valiti 80 soovijast 11, kellele isegi sõitu kinni ei makstud ning sellele arvule lisandusin mina, kellel kõik kulud kaeti. Edukas debüütkirjanik Eestist. Üldiselt oli tegemist algajate kirjanike instrueerimisega: kuidas pidada pingetele vastu, kui teine raamat enam nii palju tähelepanu ei saa kui esimene. Kuidas seda teist üldse kirjutada. Kirjastamisprobleemid. Fondid. Residentuurid. Viimaseid kahte on Soomes ja vist üldse Läänes tohutult palju. Inimeste entusiasm minna mitmeks nädalaks kuni pooleks aastaks kusagile pärapõrgusse kirjutama on hämmastav. Sellega seoses -- üks ettepanek mulle.
Debüütkirjanikud, välja arvatud mina, tunduvad oma uut ala tõsiselt võtvat, olgugi mitmel neist karjäär muus valdkonnas täiesti olemas. Soome-jaapani ärimees ja presidendi tõlk, kes kirjutas tähelepanu äratanud gayromaani. Tema vasak silm on poolkinni ning mõjub pimedana, sest tüüp läks vahetult enne kirjandusseminari oma meesõbraga kaklema. Ta teeb äri eksklusiivsete jaapani lõhnapulkadega. Naine, kes on tähtsal kohal soome klassikalise muusikaagentuuris. Väga suurt kasvu ning algul üsnagi pragmaatilisena mõjuv naine, kes kirjutas suurepärase romaani, mille tegevus on paralleelselt üleminekuaja ning Anna Ahmatova aegses Peterburis. Ma loen selle raamatu sealsamas läbi. Ilus stsenarist, kes on kirjutanud sci-fi romaani sellest, kuidas Soome ja Norra omavahel sõdivad ja kogu ühiskond muutub. Loomaarst, debüütromaanikirjanik. "Noor vihane luuletaja", poiss, kelle nägu tõmbleb. Kristina Normani kaksikõena mõjuv bestselleri autor, noor lesbi, kelle on kaasas poisilik, aga sama kena pruut.
Satun teistele ilmselt tuttavamasse situatsiooni, kus tuleb kohtumisel publikuga oma tekste lugeda. Kuigi nad on ühe mu novelli selle seminari jaoks soome keelde tõlkinud, kirjutan kohapeal uue teksti. Soome keeles ja oma kohtumisest baltisaksa orjaga.
Mul on korduvalt tunne, et mul on seljas valed riided -- liiga pidulikud selle väikese küla palkmajakompleksist motellis. Järved on kahjuks ümbruskonnast puudu.
E käest laenatud ehteid kannan ikkagi. Ja võrksukki. Ja kõrgeid kontsi -- kuigi tunnen end kohati Ida-Euroopa hoorana. Olin võtnud kaasa õhtukleitide poole kiskuvad riided, sest olen oma tavakeskkonnast väljas ega pea kindlasti midagi rasket tassima nagu muidu. Mul läks aastaid, enne kui aru sain, et asjade tassimine ja kontsad ei lähe mitte kokku.
Ma otsustan, et jään Pentinkulman Päivien peaüritusele ega sõida Tallinna perfokat vaatama, ometi osutub see üsna tüütuks Väino Linna teemaliseks kirjanduskonverentsiks, millelt põgenen. Mitte et seal külas kuhugi minna oleks. Ostan ühe ettekande pidaja, kes mõjub huvitavalt, dokumentaalromaani soome naiskaardiväest I Maailmasõja ajal. Anneli Kanto "Veriruusut".
Lõpuks viiakse kõik osavõtjad kohaliku eksootika mõttes vaatama nähtust lavatanssit, peotantsuõhtut puust laval sügavas metsas. Sügavat muljet avaldab klahvpillimängija stilistika (värvitud vuntsid, valge maika, läikivad valged shortsid ning umbes viiskümmend viis eluaastat), samuti kõigil kohalikel kultuuriüritustel (kirjanikud kohtuvad publikuga, maakonnavanema vastuvõtt, lavatanssit) tsirkuleeriv keskealine homopaar oma otse meeleheitliku stiilsusepüüdega. Must lakknahk, föönisoeng, bakenbardid, suured firmapäikseprillid, valged kauboisaapad, kitsad neoonkollased püksid .
Kuulen, et eelmisel aastal oli üks debüütkirjanik end maavanema vastuvõtul veiniga üle valanud, maavanema naise kätt suudelnud ja sellele öelnud: "Nai minut. Synnytetään perhosia!". "Se oli suorastaan performanssi. Se sai elinikäisen porttikiellon maakuntataloon", kommenteerib minule seda lugu edasi rääkinud gayromanist ja Soome-Jaapani ärimees.
Igal juhul oli tegemist Soomes legendaarse debüütkirjanike seminariga, kuhu valiti 80 soovijast 11, kellele isegi sõitu kinni ei makstud ning sellele arvule lisandusin mina, kellel kõik kulud kaeti. Edukas debüütkirjanik Eestist. Üldiselt oli tegemist algajate kirjanike instrueerimisega: kuidas pidada pingetele vastu, kui teine raamat enam nii palju tähelepanu ei saa kui esimene. Kuidas seda teist üldse kirjutada. Kirjastamisprobleemid. Fondid. Residentuurid. Viimaseid kahte on Soomes ja vist üldse Läänes tohutult palju. Inimeste entusiasm minna mitmeks nädalaks kuni pooleks aastaks kusagile pärapõrgusse kirjutama on hämmastav. Sellega seoses -- üks ettepanek mulle.
Debüütkirjanikud, välja arvatud mina, tunduvad oma uut ala tõsiselt võtvat, olgugi mitmel neist karjäär muus valdkonnas täiesti olemas. Soome-jaapani ärimees ja presidendi tõlk, kes kirjutas tähelepanu äratanud gayromaani. Tema vasak silm on poolkinni ning mõjub pimedana, sest tüüp läks vahetult enne kirjandusseminari oma meesõbraga kaklema. Ta teeb äri eksklusiivsete jaapani lõhnapulkadega. Naine, kes on tähtsal kohal soome klassikalise muusikaagentuuris. Väga suurt kasvu ning algul üsnagi pragmaatilisena mõjuv naine, kes kirjutas suurepärase romaani, mille tegevus on paralleelselt üleminekuaja ning Anna Ahmatova aegses Peterburis. Ma loen selle raamatu sealsamas läbi. Ilus stsenarist, kes on kirjutanud sci-fi romaani sellest, kuidas Soome ja Norra omavahel sõdivad ja kogu ühiskond muutub. Loomaarst, debüütromaanikirjanik. "Noor vihane luuletaja", poiss, kelle nägu tõmbleb. Kristina Normani kaksikõena mõjuv bestselleri autor, noor lesbi, kelle on kaasas poisilik, aga sama kena pruut.
Satun teistele ilmselt tuttavamasse situatsiooni, kus tuleb kohtumisel publikuga oma tekste lugeda. Kuigi nad on ühe mu novelli selle seminari jaoks soome keelde tõlkinud, kirjutan kohapeal uue teksti. Soome keeles ja oma kohtumisest baltisaksa orjaga.
Mul on korduvalt tunne, et mul on seljas valed riided -- liiga pidulikud selle väikese küla palkmajakompleksist motellis. Järved on kahjuks ümbruskonnast puudu.
E käest laenatud ehteid kannan ikkagi. Ja võrksukki. Ja kõrgeid kontsi -- kuigi tunnen end kohati Ida-Euroopa hoorana. Olin võtnud kaasa õhtukleitide poole kiskuvad riided, sest olen oma tavakeskkonnast väljas ega pea kindlasti midagi rasket tassima nagu muidu. Mul läks aastaid, enne kui aru sain, et asjade tassimine ja kontsad ei lähe mitte kokku.
Ma otsustan, et jään Pentinkulman Päivien peaüritusele ega sõida Tallinna perfokat vaatama, ometi osutub see üsna tüütuks Väino Linna teemaliseks kirjanduskonverentsiks, millelt põgenen. Mitte et seal külas kuhugi minna oleks. Ostan ühe ettekande pidaja, kes mõjub huvitavalt, dokumentaalromaani soome naiskaardiväest I Maailmasõja ajal. Anneli Kanto "Veriruusut".
Lõpuks viiakse kõik osavõtjad kohaliku eksootika mõttes vaatama nähtust lavatanssit, peotantsuõhtut puust laval sügavas metsas. Sügavat muljet avaldab klahvpillimängija stilistika (värvitud vuntsid, valge maika, läikivad valged shortsid ning umbes viiskümmend viis eluaastat), samuti kõigil kohalikel kultuuriüritustel (kirjanikud kohtuvad publikuga, maakonnavanema vastuvõtt, lavatanssit) tsirkuleeriv keskealine homopaar oma otse meeleheitliku stiilsusepüüdega. Must lakknahk, föönisoeng, bakenbardid, suured firmapäikseprillid, valged kauboisaapad, kitsad neoonkollased püksid .
Kuulen, et eelmisel aastal oli üks debüütkirjanik end maavanema vastuvõtul veiniga üle valanud, maavanema naise kätt suudelnud ja sellele öelnud: "Nai minut. Synnytetään perhosia!". "Se oli suorastaan performanssi. Se sai elinikäisen porttikiellon maakuntataloon", kommenteerib minule seda lugu edasi rääkinud gayromanist ja Soome-Jaapani ärimees.
teisipäev, august 10, 2010
PRESSITEADE
PRESSITEADE
Kultuuritehasel Polymer on oht jääda elektrita
Kultuuritehas Polymer on üks Brem Kinnisvarabüroo klientidest, keda ähvardab Eesti Energia poolt elektrist ilma jätmine.
2004. aastast Bremilt kunagise mänguasjavabriku ruume rentinud sõltumatu kultuurikeskus on kuue tegevusaasta jooksul kujunenud kunstnikele loome- ja näitusepinnaks ning linnale arvestatavaks partneriks noorsoo- ja kultuuriürituste korraldamisel.
Oma tegutsemise jooksul rendipinna eest turuhinda maksnud Polmer on mitmeid kordi tulutult pöördunud linna poole doteeritud pindade saamiseks. Viimased läbirääkimised olid seotud Kultuurikatlaga, mille programmile soovisime pakkuda omapoolset täiendust, kuid linnal olid teised plaanid.
Polymer on kultuuritehaste võrgustiku Trans Europe Halls liige aastast 2005 ja aastal 2011 on korraldada TEH-i aastakoosolek Tallinnas. Oleme saanud arvestatavaks partneriks ning plaanis on mitmeid koostööprojekte, mis tooks kasu Polymerile ning linnale.
Kahjuks ähvardab elektrita jäämisel nii seda üritust kui ka ülejäänud Kultuuritehase programmi - rahvusvahelist residentuuri, Kunstikonteineri galerii tegevust ja augusti lõppu planeeritud nädalapikkust festivali luhtumine.
Pressiteate koostas
Jaanika Kuklase
Kultuuritehas Polymeri koordineerija
jaanika@kultuuritehas.ee
58317349
Kultuuritehasel Polymer on oht jääda elektrita
Kultuuritehas Polymer on üks Brem Kinnisvarabüroo klientidest, keda ähvardab Eesti Energia poolt elektrist ilma jätmine.
2004. aastast Bremilt kunagise mänguasjavabriku ruume rentinud sõltumatu kultuurikeskus on kuue tegevusaasta jooksul kujunenud kunstnikele loome- ja näitusepinnaks ning linnale arvestatavaks partneriks noorsoo- ja kultuuriürituste korraldamisel.
Oma tegutsemise jooksul rendipinna eest turuhinda maksnud Polmer on mitmeid kordi tulutult pöördunud linna poole doteeritud pindade saamiseks. Viimased läbirääkimised olid seotud Kultuurikatlaga, mille programmile soovisime pakkuda omapoolset täiendust, kuid linnal olid teised plaanid.
Polymer on kultuuritehaste võrgustiku Trans Europe Halls liige aastast 2005 ja aastal 2011 on korraldada TEH-i aastakoosolek Tallinnas. Oleme saanud arvestatavaks partneriks ning plaanis on mitmeid koostööprojekte, mis tooks kasu Polymerile ning linnale.
Kahjuks ähvardab elektrita jäämisel nii seda üritust kui ka ülejäänud Kultuuritehase programmi - rahvusvahelist residentuuri, Kunstikonteineri galerii tegevust ja augusti lõppu planeeritud nädalapikkust festivali luhtumine.
Pressiteate koostas
Jaanika Kuklase
Kultuuritehas Polymeri koordineerija
jaanika@kultuuritehas.ee
58317349
neljapäev, august 05, 2010
Veel üks kord Betti kiiluvees
Lähen viie tunni pärast laevale, mis viib mind Soome, Urjalas Tampere lähedal toimuvale kirjandusüritusele. Esindan Eesti edukat debüütkirjanikku. Olen valmistunud, laenates E-lt tema disainerehteid ning valides garderoobi. Just lõpetasin pakkimise. Ning küsimusele, kas vajan mingit erilist dieeti, vastasin pika nimekirjaga. See, et ma mainisin, et sealiha võiks mitte olla, meenus mulle üleeilsel katuse-grillipeol, kui sõin esimest korda elus sealiha toorelt. T, kelle isal oli kunagi tapamaja, veenis mind oma jutuga, et Eestis võib sealiha vabalt toorelt süüa, kõik on kontrollitud. Mul on nüüd natuke kahju, et ma soomlastele ei väitnud, et olen toortoidudieedil ja et mulle tuleks serveerida toorest liha. Nagu näha Sofi Oksaneni pealt, põhineb põhjanaabrite ettekujutus edukast kirjanikust esmastel efektidel. See ja et kirjutama peaks.
teisipäev, august 03, 2010
Näitus, millest osa võtan
Koolkond esitleb:
OBJEKTIIVNE MONUMENTALISM
Kesk-Eesti kunstigalerii pART, Lossi 1, Põltsamaa
7.08 - 3.09.2010
Avamine reedel, 6. augustil kl 17.00. Olete teretulnud!
Kunstis võib kujutada nipet-näpet ning tühja-tähja, sel juhul on
tulemuseks kunst, mis endast mitte midagi ei kujuta. Käesoleval näitusel,
vastupidi, on eksponeeritud kujutav kunst.
Koolkonna kunstnike loomingus on kujutatud suhteid, mis on inimühiskonnaga
alati kaasas käinud ja käivad ka edaspidi, võttes erinevaid vorme
vastavalt parasjagu toimivale ajaloolisele, poliitilisele, sotsiaalsele ja
klimaatilisele kontekstile. Mõned kunstnikud eelistavad nende pingeliste
suhete väljendamiseks kasutada nö. juhtumiuuringuid, teised eelistavad
mõistukõnelisi allegooriaid, kolmandad abstraktsemaid sümboleid. Iga
kunstniku käsitlus on täiesti objektiivne - tema enda seisukohalt. Näituse
üldpilt on monumentaalne, pisiasjadega siin ei tegeleta.
Mila Balti uurib inimese seesmist vabadust, mis oleks nagu igaühe isiklik
asi, kuid millest mõjutatud valikud loovad pretsedente ning kajastuvad
lõppkokkuvõttes kogu ühiskonnas kuni statistikaameti aastakokkuvõteteni
välja.
Billeneeve naiserollide uuring ületab tavapärase sotsiaalse lahterduse,
tema objektiks on ülinaine, kes orienteerub vabalt mütoloogilises
tegelikkuses, kuid võib samas jääda hammasrataste vahele pragmaatilises
argireaalsuses.
Andurs Joonase maali ning installatsiooni kahekõne kommenteerib armastuse
ja hirmu igavest võitlusvälja kui dialektilist arengumootorit isiksuse
väljakujunemisel.
Sandra Jõgeva skulptuurid rebestavad klišeesid naisekehast ja samas ka
klišeede dekonstruktsioone, jättes õhku mõistatuse, kust lõpeb imetlus ja
algab objektiviseerimine.
Toomas Kuusingu monumentaalgraafika näol on meil tegu apokalüptilise
ettekuulutusega , mis räägib õhtumaa allakäigust, kasutades
Nostradamuse-aegset pildikeelt, kuid kaasaegset motiivistikku.
Kaarel Kütase eneseanalüütiline videoinstallatsioon fikseerib murdepunkti,
kus täiesti asjalikust inimesest, piirivalvurist, saab kunstnik, kes peab
oma funktsiooni ühiskonnas permanentselt tõestama.
Pusa maalid väljendavad inimkonna igikestvat huvi universumi, sealhulgas
iseenda, ülesehituse ja arengu arhetüüpsete süsteemide vastu.
Alar Raudoja teadvustab keskealise valge heteroseksuaalse mehe
kohustuslikku identiteedikriisi ning sublimeerib selle geniaalsuse
kontseptsiooni.
Meeland Sepp & Taave Tuutma on leiutanud masina, mis annab Eesti rahvale
tiivad Jaan Tatika traditsioonides.
Jasper Zoova skulptuur vaatleb religiooni ambivalentset tähendust, kus
piir õnnelikkust ja rahu toova vaimse praktika ning karjainstinkdidel
põhineva masside hullutamise vahel pole alati selgelt tähistatud.
Sirami tööd mängivad performatiivselt läbi tuleviku programmeerimist
mineviku analüüsimise kaudu.
Kuraator: Mari Kartau
www.koolkond.ee
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
--
Mari Kartau
Koolkonna koordinaator
-------------------------------------
ELUS KUNSTI AGENTUUR: www.koolkond.ee
OBJEKTIIVNE MONUMENTALISM
Kesk-Eesti kunstigalerii pART, Lossi 1, Põltsamaa
7.08 - 3.09.2010
Avamine reedel, 6. augustil kl 17.00. Olete teretulnud!
Kunstis võib kujutada nipet-näpet ning tühja-tähja, sel juhul on
tulemuseks kunst, mis endast mitte midagi ei kujuta. Käesoleval näitusel,
vastupidi, on eksponeeritud kujutav kunst.
Koolkonna kunstnike loomingus on kujutatud suhteid, mis on inimühiskonnaga
alati kaasas käinud ja käivad ka edaspidi, võttes erinevaid vorme
vastavalt parasjagu toimivale ajaloolisele, poliitilisele, sotsiaalsele ja
klimaatilisele kontekstile. Mõned kunstnikud eelistavad nende pingeliste
suhete väljendamiseks kasutada nö. juhtumiuuringuid, teised eelistavad
mõistukõnelisi allegooriaid, kolmandad abstraktsemaid sümboleid. Iga
kunstniku käsitlus on täiesti objektiivne - tema enda seisukohalt. Näituse
üldpilt on monumentaalne, pisiasjadega siin ei tegeleta.
Mila Balti uurib inimese seesmist vabadust, mis oleks nagu igaühe isiklik
asi, kuid millest mõjutatud valikud loovad pretsedente ning kajastuvad
lõppkokkuvõttes kogu ühiskonnas kuni statistikaameti aastakokkuvõteteni
välja.
Billeneeve naiserollide uuring ületab tavapärase sotsiaalse lahterduse,
tema objektiks on ülinaine, kes orienteerub vabalt mütoloogilises
tegelikkuses, kuid võib samas jääda hammasrataste vahele pragmaatilises
argireaalsuses.
Andurs Joonase maali ning installatsiooni kahekõne kommenteerib armastuse
ja hirmu igavest võitlusvälja kui dialektilist arengumootorit isiksuse
väljakujunemisel.
Sandra Jõgeva skulptuurid rebestavad klišeesid naisekehast ja samas ka
klišeede dekonstruktsioone, jättes õhku mõistatuse, kust lõpeb imetlus ja
algab objektiviseerimine.
Toomas Kuusingu monumentaalgraafika näol on meil tegu apokalüptilise
ettekuulutusega , mis räägib õhtumaa allakäigust, kasutades
Nostradamuse-aegset pildikeelt, kuid kaasaegset motiivistikku.
Kaarel Kütase eneseanalüütiline videoinstallatsioon fikseerib murdepunkti,
kus täiesti asjalikust inimesest, piirivalvurist, saab kunstnik, kes peab
oma funktsiooni ühiskonnas permanentselt tõestama.
Pusa maalid väljendavad inimkonna igikestvat huvi universumi, sealhulgas
iseenda, ülesehituse ja arengu arhetüüpsete süsteemide vastu.
Alar Raudoja teadvustab keskealise valge heteroseksuaalse mehe
kohustuslikku identiteedikriisi ning sublimeerib selle geniaalsuse
kontseptsiooni.
Meeland Sepp & Taave Tuutma on leiutanud masina, mis annab Eesti rahvale
tiivad Jaan Tatika traditsioonides.
Jasper Zoova skulptuur vaatleb religiooni ambivalentset tähendust, kus
piir õnnelikkust ja rahu toova vaimse praktika ning karjainstinkdidel
põhineva masside hullutamise vahel pole alati selgelt tähistatud.
Sirami tööd mängivad performatiivselt läbi tuleviku programmeerimist
mineviku analüüsimise kaudu.
Kuraator: Mari Kartau
www.koolkond.ee
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
--
Mari Kartau
Koolkonna koordinaator
-------------------------------------
ELUS KUNSTI AGENTUUR: www.koolkond.ee
Ärkasin katusel...
täna hommikul kell pool üheksa ja vaatasin halli taevasse. Õhus oli sügise aimdust. Avastasin, et olin äsjase kuumalainega ära unustanud, et mu kodumaa taevas ongi umbes 90 % aastast selline. Sain aru, et mu otsus veel vähemalt korra katusel ööbida, sest seda suve ei jätku igaveseks, oli igal juhul õige. Oli piisavalt jahe, nii et vatitekk oli igal juhul ära kulunud.
Eile õhtul oli sealsamas katusel grillpidu. Majaelanike, just saabunud ameeriklaste (ja juba aastaid tagasi Eestisse saabunud ameeriklase S-i), Haapsalu festivalilt saabunud magistrandide ja sakslase J ning kahe Sänna Kultuurimõisa vabatahtlikuga. Kui selle peo kohta peaks tingimata midagi spetsiifilist üles märkima, siis võiks see olla kohaliku ameeriklase E hämmastus ameeriklase T sügava purjusoleku kohta. T ei teinud iseenesest midagi märkimisväärset -- tuikus ringi, rääkis sama asja väga mitu korda( "I love you, man!", "I tell everyone that E is wearing traditional Estonian men`s costume!") ja urineeris hipide kiviktaimlasse. Aiaarhitektidele, tundub, see pidutsemine seal väga ei meeldi. Oma sünnipäeval tegin oma kontsakingadega katusepinda augud ning eile pidasin mitut kirglikku vaidlust teemal, kas mu seekordsed kingad, kuigi kõrged, on tehniliselt kontsakingad või mitte. (Mina: "Ei ole! Need on platvormid!").
Muidu ajan enne Soome-reisi pisikesi ja igavaid, aga vajalikke asju korda ning lükkan oma skulptuurinühkimist aina edasi. Ja käisin täna Meritonis esimest korda Body Balance`is.
Eile õhtul oli sealsamas katusel grillpidu. Majaelanike, just saabunud ameeriklaste (ja juba aastaid tagasi Eestisse saabunud ameeriklase S-i), Haapsalu festivalilt saabunud magistrandide ja sakslase J ning kahe Sänna Kultuurimõisa vabatahtlikuga. Kui selle peo kohta peaks tingimata midagi spetsiifilist üles märkima, siis võiks see olla kohaliku ameeriklase E hämmastus ameeriklase T sügava purjusoleku kohta. T ei teinud iseenesest midagi märkimisväärset -- tuikus ringi, rääkis sama asja väga mitu korda( "I love you, man!", "I tell everyone that E is wearing traditional Estonian men`s costume!") ja urineeris hipide kiviktaimlasse. Aiaarhitektidele, tundub, see pidutsemine seal väga ei meeldi. Oma sünnipäeval tegin oma kontsakingadega katusepinda augud ning eile pidasin mitut kirglikku vaidlust teemal, kas mu seekordsed kingad, kuigi kõrged, on tehniliselt kontsakingad või mitte. (Mina: "Ei ole! Need on platvormid!").
Muidu ajan enne Soome-reisi pisikesi ja igavaid, aga vajalikke asju korda ning lükkan oma skulptuurinühkimist aina edasi. Ja käisin täna Meritonis esimest korda Body Balance`is.
pühapäev, august 01, 2010
Pühapäevane kompositsioon orjaga
Olen oma uue naine-lauaga jõudnud pahteldamise ja nühkimise staadiumisse. Vene hipi, see kiilaks aetud ja patsiga ning kogu kamba omamoodi liider, tuleb ja puhastab oma masinaga laua metallist jalad värviplekkidest ära.
Õhtul tuleb ori -- see, kes on mul telefonis nime all "Ori Noor Kena". Stammori eelmise aasta kultuuritehase festivali aegsest aktsioonist saadik. Kõige järjekindlam, töökam ja püsivam. Ilusam muidugi ka. Temale meeldib orjana naisteseltskonnas viibida.
Kutsun majalistest dokumentalist Õ ning keraamik J. Õ võtab oma sõbranna, psühholoogi A kaasa. Õ ja A on neljakümnendates naised, J neist peaaegu kakskümmend aastat noorem. Orja peamine ülesanne on seekord värvida üle ülemise galerii seinajoonistused, mis on seal koomiksibiennaalist saadik. Ja teha meile teed, serveerida seda ning vahuveini ja viinamarju, millele ta poodi järele läheb. J sosistab: "Kui ilus keha tal on!"
Ori teeb oma tööd ja teeb seda hästi.
Taustal on lisaks raadiole (ma ei suuda ilma helitaustata liivapaberiga nühkida ja pahteldada)ka hipilik noor vuntsidega kanadalane, kes on viimase nädala peaaegu lakkamatult ühe või teise koha peal istunud ja laulnud kurba lugu, mida ta saadab kombinatsiooniga kitarrimängust, suupillist ja jalaga mängitavast tamburiinist. Mitu inimest on kahtlustanud, et noor kanadalane hakkab hulluks minema. Varem, draama keskel, võtsin kanadalase laulu kui melanhoolset ja korduvat helitausta, nüüd läheme teda sõna otseses mõttes kuulama. J oli poisile tema palvel hiljuti laulusõnu eesti keelde tõlkinud. "Sina oled kurat! Ma vihkan seda", laulab kanadalane. Psühholoog otsustab, et ta on küll väga oma mulli see, aga see, kas tema pärast muret tundma peaks, sõltub vastutusest, mida võõra inimese suhtes võtta tahad. Fair enough.
Ja mis tuvisse puutub, hakkab kõik see -- linnuke puuris rabelemas ja hilisõhtuti nukralt kudrutamas -- mulle ikka enam ja enam loomapiinamisena tunduma. Ka M ise soovitab linnu lahti lasta. Samuti vene hipi, kes mind täna aitas. Teen, nagu viimane soovitas: loen linnule sõnad peale (venelane pani ette talle oma unistuse öelda) ning viskan ta siis aknast välja. Helevalge tuvi kaob üle katuste sinisesse taevasse.
Õhtul tuleb ori -- see, kes on mul telefonis nime all "Ori Noor Kena". Stammori eelmise aasta kultuuritehase festivali aegsest aktsioonist saadik. Kõige järjekindlam, töökam ja püsivam. Ilusam muidugi ka. Temale meeldib orjana naisteseltskonnas viibida.
Kutsun majalistest dokumentalist Õ ning keraamik J. Õ võtab oma sõbranna, psühholoogi A kaasa. Õ ja A on neljakümnendates naised, J neist peaaegu kakskümmend aastat noorem. Orja peamine ülesanne on seekord värvida üle ülemise galerii seinajoonistused, mis on seal koomiksibiennaalist saadik. Ja teha meile teed, serveerida seda ning vahuveini ja viinamarju, millele ta poodi järele läheb. J sosistab: "Kui ilus keha tal on!"
Ori teeb oma tööd ja teeb seda hästi.
Taustal on lisaks raadiole (ma ei suuda ilma helitaustata liivapaberiga nühkida ja pahteldada)ka hipilik noor vuntsidega kanadalane, kes on viimase nädala peaaegu lakkamatult ühe või teise koha peal istunud ja laulnud kurba lugu, mida ta saadab kombinatsiooniga kitarrimängust, suupillist ja jalaga mängitavast tamburiinist. Mitu inimest on kahtlustanud, et noor kanadalane hakkab hulluks minema. Varem, draama keskel, võtsin kanadalase laulu kui melanhoolset ja korduvat helitausta, nüüd läheme teda sõna otseses mõttes kuulama. J oli poisile tema palvel hiljuti laulusõnu eesti keelde tõlkinud. "Sina oled kurat! Ma vihkan seda", laulab kanadalane. Psühholoog otsustab, et ta on küll väga oma mulli see, aga see, kas tema pärast muret tundma peaks, sõltub vastutusest, mida võõra inimese suhtes võtta tahad. Fair enough.
Ja mis tuvisse puutub, hakkab kõik see -- linnuke puuris rabelemas ja hilisõhtuti nukralt kudrutamas -- mulle ikka enam ja enam loomapiinamisena tunduma. Ka M ise soovitab linnu lahti lasta. Samuti vene hipi, kes mind täna aitas. Teen, nagu viimane soovitas: loen linnule sõnad peale (venelane pani ette talle oma unistuse öelda) ning viskan ta siis aknast välja. Helevalge tuvi kaob üle katuste sinisesse taevasse.
laupäev, juuli 31, 2010
Haapsalust tagasi...
... jõudsin eile öösel kell pool neli. Kaasas M perfokas kaasa teinud valge tuvi. Motomehed pidutsesid veel oma isetekkelises klubis hoovi peal. Nad jätkasid täna kella üheteistkümne paiku hommikul. Ja lasid niimoodi vist kogu päeva edasi.
Jätkasin täna ise umbes samamoodi nagu enne draamat, võibolla ainult teadlikumana kõige kaduvusest ning täis otsustavust mitte enam muretseda nii mõttetute asjade pärast nagu seni ja olla tänulikum teiste, isenesest väga oluliste asjade üle. Katarsiline kogemus, nagu näha. Parimad katastroofid on, nagu ma äkki taipasin, justnimelt need, mida saad täielikult enda sees läbi elada ja mis siis ära jäävad... Vapustuse puhastav ja katarsiline efekt toimib ikkagi. Tuleb meelde, kui novembris diagnoositi mul vereproovi põhjal raske ja parandamatu haigus, mind nõustati tund aega ja siis tuli välja, et aparaat oli rikkis... Olin shokis terve nädala. Teine vaatenurk on loomulikult, et ma võtan asju liiga dramaatiliselt kohe ja peaaegu silmapilkselt , mitte ei oota nende edasist käiku ära.
Tavalisse ellu tagasi: tegin plastikut ning vaatasin tshekke üle, korraldasin oksoniga seotud asju ning näitasin soomlannadele J-le ja J-le, kellest J peab Helsinkis galeriid, koos T-ga maja. J tahab siin veebruaris suur näitust teha -- ja õnneks tuletas ta meie sellekohast kokkulepet meelde eile ja mitte üleeile hommikul. Ma ei kujuta ette, kuidas oleksin üleeile, keset BREMi ja Eesti Energia draamat suutnud suhestuda näitusega, mida planeeritakse siia mõlemasse galeriisse alles veebruariks.
Ja kui vanalinnas J-le ja J-le, kellest viimane müüb oma Helsinki galeriis ka autoriehteid, kohalikke disainipoode ja juveeligaleriisid näitasin, ütlesid äkki mõlemad, et Tallinna vanalinn on muutunud Helsingi sarnaseks. Liiga puhtaks ning seda pigem ülekantud kui otseses tähenduses.
Nüüd jätkan plastiku ning oksjoniga ja olen tuvis natuke pettunud, et kuigi olen ta seltskonna pärast endaga põhimõtteliselt samasse ruumi, ühisateljee köögi põrandale jätnud, ei kudruta ta enam nagu eile öösel seda tegi. Selle asemel marsib tuvi edasitagasi ning elegantsete ristsammudega mööda oma puuri.
Kudrutab ta, nagu selgus, ainult unisena öösiti.
Jätkasin täna ise umbes samamoodi nagu enne draamat, võibolla ainult teadlikumana kõige kaduvusest ning täis otsustavust mitte enam muretseda nii mõttetute asjade pärast nagu seni ja olla tänulikum teiste, isenesest väga oluliste asjade üle. Katarsiline kogemus, nagu näha. Parimad katastroofid on, nagu ma äkki taipasin, justnimelt need, mida saad täielikult enda sees läbi elada ja mis siis ära jäävad... Vapustuse puhastav ja katarsiline efekt toimib ikkagi. Tuleb meelde, kui novembris diagnoositi mul vereproovi põhjal raske ja parandamatu haigus, mind nõustati tund aega ja siis tuli välja, et aparaat oli rikkis... Olin shokis terve nädala. Teine vaatenurk on loomulikult, et ma võtan asju liiga dramaatiliselt kohe ja peaaegu silmapilkselt , mitte ei oota nende edasist käiku ära.
Tavalisse ellu tagasi: tegin plastikut ning vaatasin tshekke üle, korraldasin oksoniga seotud asju ning näitasin soomlannadele J-le ja J-le, kellest J peab Helsinkis galeriid, koos T-ga maja. J tahab siin veebruaris suur näitust teha -- ja õnneks tuletas ta meie sellekohast kokkulepet meelde eile ja mitte üleeile hommikul. Ma ei kujuta ette, kuidas oleksin üleeile, keset BREMi ja Eesti Energia draamat suutnud suhestuda näitusega, mida planeeritakse siia mõlemasse galeriisse alles veebruariks.
Ja kui vanalinnas J-le ja J-le, kellest viimane müüb oma Helsinki galeriis ka autoriehteid, kohalikke disainipoode ja juveeligaleriisid näitasin, ütlesid äkki mõlemad, et Tallinna vanalinn on muutunud Helsingi sarnaseks. Liiga puhtaks ning seda pigem ülekantud kui otseses tähenduses.
Nüüd jätkan plastiku ning oksjoniga ja olen tuvis natuke pettunud, et kuigi olen ta seltskonna pärast endaga põhimõtteliselt samasse ruumi, ühisateljee köögi põrandale jätnud, ei kudruta ta enam nagu eile öösel seda tegi. Selle asemel marsib tuvi edasitagasi ning elegantsete ristsammudega mööda oma puuri.
Kudrutab ta, nagu selgus, ainult unisena öösiti.
Pärast draamat (autentsed märkmed )
Koopia eilsest meilist:
Täna ütles BREM J-le, et nad on Eesti Energiale maksma hakanud. Lisaks on majas Elisa mobiilimast, mis ka tõsise jama puhul ehk lükkaks elektri äravõtmist edasigi.
Eile tegin mina oma plastikskulptuure, mask peas ja kui tööruumis üksi olin, nutsin vist kokku tund aega. E korraldas punase saali värvimist mustaks oma tudengite blackboxi jaoks ja oli öelnud, et tema oma plaanidesse muutusi ei tee ega kavatse selle asja peale isegi mõelda. Üks noor graafik soovitas BREMil aknad sisse lüüa -- armas uue põlvkonna tänava-aktivism. Ei ole nõukogude ajal üles kasvanud inimene, kes on ette suure ebaõiglusega leppinud, kui vastamisi on kaks suurt jõudu. Mitte et tänavale minemisest, meedia alarmeerimisest või sellestsamast väljapakutud BREMi peakontori ründamisest oleks vähimatki kasu. Meedia on hea, et endale promo teha ja oma seisukohti levitada, aga tõsise jama puhul pole temast erilist kasu. T T ülbus ja kohutav maine ei ületa enam ammu uudiskünnist. See on umbes sama kasuteguriga asi, kui järjekordne Savisaare korruptsiooni paljastav artikkel Eesti Ekspressis.
Lisaks soovitas seesama noor graafik Kultuuritehase listis kutsuda 45-minutilise ajalimiidiga kriisikoosolekule ka kõigi ümbruskonna ettevõtete esindajad. E omakorda arvas, et proledest naabrite kaasamisel pole mõtet ning et tuleks arutada evakuatsiooniplaani. Dokumentalist Õ soovis seda evakuatsiooni jäädvustada ja küsis kellaaega ja kohta....
Sellised meeleolud siis siin kuni täna hommikuni.
Täna ütles BREM J-le, et nad on Eesti Energiale maksma hakanud. Lisaks on majas Elisa mobiilimast, mis ka tõsise jama puhul ehk lükkaks elektri äravõtmist edasigi.
Eile tegin mina oma plastikskulptuure, mask peas ja kui tööruumis üksi olin, nutsin vist kokku tund aega. E korraldas punase saali värvimist mustaks oma tudengite blackboxi jaoks ja oli öelnud, et tema oma plaanidesse muutusi ei tee ega kavatse selle asja peale isegi mõelda. Üks noor graafik soovitas BREMil aknad sisse lüüa -- armas uue põlvkonna tänava-aktivism. Ei ole nõukogude ajal üles kasvanud inimene, kes on ette suure ebaõiglusega leppinud, kui vastamisi on kaks suurt jõudu. Mitte et tänavale minemisest, meedia alarmeerimisest või sellestsamast väljapakutud BREMi peakontori ründamisest oleks vähimatki kasu. Meedia on hea, et endale promo teha ja oma seisukohti levitada, aga tõsise jama puhul pole temast erilist kasu. T T ülbus ja kohutav maine ei ületa enam ammu uudiskünnist. See on umbes sama kasuteguriga asi, kui järjekordne Savisaare korruptsiooni paljastav artikkel Eesti Ekspressis.
Lisaks soovitas seesama noor graafik Kultuuritehase listis kutsuda 45-minutilise ajalimiidiga kriisikoosolekule ka kõigi ümbruskonna ettevõtete esindajad. E omakorda arvas, et proledest naabrite kaasamisel pole mõtet ning et tuleks arutada evakuatsiooniplaani. Dokumentalist Õ soovis seda evakuatsiooni jäädvustada ja küsis kellaaega ja kohta....
Sellised meeleolud siis siin kuni täna hommikuni.
kolmapäev, juuli 28, 2010
Update
Niisiis, eilne päev. Peale artiklit. Koos T-ga inglise kuraatori, kes siia augustis näitust tegema tuleb meilidele vastamine -- vajamineva tehnika nimekiri jne. Arutame Globali asja T ja E, pärast J-ga ja siis veel E-ga. Vahetan M-ga meile Põltsamaa näituse kohta. Loen Facebookist noorema põlvkonna kunstiteadlase Veneetsia biennaali artikli ümber tekkinud diskussiooni. Käin Telliskivi tänava poes vaatamas õhtukleiti, mis mind kummitama jäi -- see on üsna efektne ja ilus, aga maksab 400 krooni. Müüja on vana kooli kaubandustöötaja, kes mu peale eelmisel nädalal väga pahaseks sai, kui ütlesin, et kleit on kallis. ("Vaadake, mis hinnad Kaubamajas on!" -- "Kaubamajas on praegu suur allahindlus...") Nüüd ei ütle ta mulle demonstratiivselt tere. Kleiti ei osta, sest selle valgele atlassosale on vahepeal pealegi tekkinud poripritsmed. Ostan Uuskasutuskeskusest nahkjaki (140.-).
Teen plastikut.
Päeva teema on BREM -- Eesti Energia on saatnud meediasse teate, et hakkab BREMi klientidel elektrit välja lülitama, sest see ettevõte pole neile võlga ära maksnud. Erinevatel inimestel on juhtunu ning lähema ja kaugema tuleviku kohta erinevad teooriad.
Austraaliast pole nüüd mitu päeva eriti midagi kuulnud, aga kell pool üks koju jõudes leian postkastist Brisbane`i festivali kava, kus The Bathersist on üsna suur foto sees.
P.S. Lisaks üsna jabur ettepanek manageriks hakata. Kordades hullem, aga mitte heas mõttes, kui kunagine Cnopti pakkumine. Ei!
Teen plastikut.
Päeva teema on BREM -- Eesti Energia on saatnud meediasse teate, et hakkab BREMi klientidel elektrit välja lülitama, sest see ettevõte pole neile võlga ära maksnud. Erinevatel inimestel on juhtunu ning lähema ja kaugema tuleviku kohta erinevad teooriad.
Austraaliast pole nüüd mitu päeva eriti midagi kuulnud, aga kell pool üks koju jõudes leian postkastist Brisbane`i festivali kava, kus The Bathersist on üsna suur foto sees.
P.S. Lisaks üsna jabur ettepanek manageriks hakata. Kordades hullem, aga mitte heas mõttes, kui kunagine Cnopti pakkumine. Ei!
teisipäev, juuli 27, 2010
Good Morning Starshine
Artikli valmiskirjutamine kella poole üheksaks hommikul tundub suurepärane päeva algus. Eriti, kui see artikkel on kirjutamata olnud juba nädalaid. Kahest Pärnus olnud näitusest, mida vaatasin umbes viis nädalat tagasi.
Annan 24 tunni pärast teada, kuidas niimoodi alanud päeva edasi kulges.
Annan 24 tunni pärast teada, kuidas niimoodi alanud päeva edasi kulges.
esmaspäev, juuli 26, 2010
Sanatoorium Odessa
T nimetab oma sünnipäevanädalavahetust traditsiooniliselt nii. Mina olin seal esimest korda. T vanad sõbrad, inimesed, keda ma pole ammu näinud. Suvila Laulasmaa männimetsas, meri, jutuajamised ning veinijoomine. Loomulikult oli see suurpärane väljasõit ning omamoodi ootuspäraselt venis planeeritust kauemaks -- saabusin Tallinna alles tänaseks sügavaks pärastlõunaks. Täna hommikul sain teada, et M tahab mu kujusid enda kureeritud näitusele Põltsamaal ning ma pean nad restaureerima ja/või valmis tegema järgmiseks kolmapäevaks. Sest tuleva nädala neljapäeva varahommikul sõidan ma neljaks päevaks kirjandusüritusele Soome väikelinna. Esindan Eesti edukat debüütkirjanikku ning otsustasin, et vastan soomlaste ootustele eduka kirjaniku kohta -- kolmekümnendates naine, kes kannab kostüüme, mitte riideid (vt ka: Sofi Oksanen). Mille jaoks mul siis see korsetikollektsioon on, eks ole.
P.S. Nende jaoks, kes seda kõike siin loevad kas siis tulevikus või kusagil mujal maailmas, mainin ära 2010. aasta erakordselt kuuma suve ning pikaleveninud soojalaine. Kolmkümmend ja enam kraadi juba kuu aega järjest. Seda üllatavam oli eile hommikul avastada Laulasmaa rannas jääkülm vesi. Tegu oli uudisekünnist ületava nähtusega, mis jõudis isegi Õhtulehe uudistesse.
P.S. Nende jaoks, kes seda kõike siin loevad kas siis tulevikus või kusagil mujal maailmas, mainin ära 2010. aasta erakordselt kuuma suve ning pikaleveninud soojalaine. Kolmkümmend ja enam kraadi juba kuu aega järjest. Seda üllatavam oli eile hommikul avastada Laulasmaa rannas jääkülm vesi. Tegu oli uudisekünnist ületava nähtusega, mis jõudis isegi Õhtulehe uudistesse.
reede, juuli 23, 2010
Suve ebapopulaarseim küsimus
"Kas sa oled juba kolinud?"
Variatsioon: "See elad juba ammu seal uues kohas, eks?"
Ei ela! Sest töömees Sergei, kes tuli kaasa koos kinnisvarafirmaga, kes selle korteri mulle müüs, tegi mu isale (mina ei ole võimeline umbvenekeelse töölisega remonditeemadel rääkima) ettepaneku, et ta paneks põrandaplaadid mustalt. See oli kolm kuud tagasi. Sergei rääkis endale kogu tööraha ette ning materjaliraha ka ning viimane, õigemini ainus liigutus, mille ta selle tööetapiga seoses tegi, oli põranda Aquastopiga katmine umbes poolteist kuud tagasi. Sellest ajast saadik on ta korra mu isa käest ka võlgu võtta püüdnud.
Nii et ma oleks tänulik, kui mu käest seda küsimust enam ei küsitaks.
Variatsioon: "See elad juba ammu seal uues kohas, eks?"
Ei ela! Sest töömees Sergei, kes tuli kaasa koos kinnisvarafirmaga, kes selle korteri mulle müüs, tegi mu isale (mina ei ole võimeline umbvenekeelse töölisega remonditeemadel rääkima) ettepaneku, et ta paneks põrandaplaadid mustalt. See oli kolm kuud tagasi. Sergei rääkis endale kogu tööraha ette ning materjaliraha ka ning viimane, õigemini ainus liigutus, mille ta selle tööetapiga seoses tegi, oli põranda Aquastopiga katmine umbes poolteist kuud tagasi. Sellest ajast saadik on ta korra mu isa käest ka võlgu võtta püüdnud.
Nii et ma oleks tänulik, kui mu käest seda küsimust enam ei küsitaks.
Millainen maa Suomi on
Meil minule:
Hyvä kirjailija!
Pentinkulman päivien ja esikoiskirjailijoiden E80-kokoontumisen kunniaksi vaivaan ja häiritsen, mutta ihan hyvällä syyllä: haluaisin tietää vakaan kantasi siihen, millainen maa Suomi on nyt armon vuonna 2010?
Enkä kaipaa vastausta vain omaan tietooni, vaan teen Aamulehden Valo-liitteeseen pääjutun siitä, millaisena E80-kirjailijat näkevät maamme tilan ja tulevaisuuden.
Tätä kaipaisin: vastaa kysymykseen, millainen maa Suomi on nyt ja mihin me kansakuntana olemme kulkemassa. Muoto on vapaa (lempeää proosaa, jyrisevää pamflettia, älyä kutkuttavaa runoa), mutta mitta ei. Toivon mukaan saat tiivistettyä Suomen ytimen 1000–1500 merkin mittaan. Haastava tehtävä, mutta toivon mukaan ei mahdoton.
Aikataulu on tiukka, sillä kaipaisin vastaustasi jo kuluvan viikon perjantaihin mennessä, eli viimeinen palautuspäivä on 23. heinäkuuta. Tiukan aikataulusta tekee se, että toimiakseen Pentinkulman päivien ennakkojuttuna paketti ilmestyy Valossa perjantaina 30. heinäkuuta.
Kiitän, kumarran jo etukäteen. Jos jotain kysyttävää tulee mieleen, niin udella voi päivin ja öin.
t. Mikko
Ja minu tekst:
Ma ei tea, milline Soome aastal 2010 on, sest eestlasena satun naaberriiki järjest harvem ja harvem. Viimati olin tehniliselt Soome pinnal paar tundi eelmise aasta detsembris, kui New Yorgi lennuki saabumise vahele ja Tallinna lennuki õhkutõusmise vahele oli jäetud nii väike vahe, et Finnair pidas paremaks pool lennukitäit inimesi maha jätta.
Aga minu elu Soomet kõige enam avav mälestus on paar aastat vanem, nimelt 2006. a. jõulud Lapimaal. Minu selle perioodi parim sõbranna oli soomlanna ning sealtkandist pärit ja temaga kaasa Lappi sattusin täiesti spontaanselt. Vahetasin mustad jõulud ja kümme soojakraadi Tallinnas öö läbi kestva automatka vastu läbi lumise Soome, põhjapöörijoone taha. Sihtkohaks sõbranna vanematekodu Lapi väikelinnas. Jõudsime pärale kell kuus hommikul. Oli juba alanud jõululaupäev, kristliku maailma suurima püha tähtsaim päev. Sõbranna vanemetekodus olid kohal tema vend ja viimase naine, kes olid öö läbi joonud. „Sa oled eestlane, minu meelest on teil nii ilus keel, räägi midagi!”, ütles mulle sõbranna tulevane sugulane ning avas Vana Tallinna pudeli.
Tund aega hiljem röökis tema tulevane mees: „Ma viskan su siit majast välja, saatanan huora! Häät on peruuttu!” Eramaja uksest lendasid lumisesse aeda naise aluspesu ning kosmeetika. „Ma viskan su siit välja! Ma tapan su! Huora!” Rusikahoobid naise näkku, kriiskamine ja siis: „Uuuu—uuuu-uuu—uu!” . Naabrid olid kutsunud politsei.
Mõni aeg hiljem kestis polaaröö ikka veel, mu sõbranna nuttis ja mina mõtlesin, et olen sattunud Kaurismäe filmi. Tundsin, et olen näinud seda Soomet, millest see kultusrezhissöör ja teised filme teevad. Ja ma olin selle elamuse, omamoodi Sise-Soome eest tänulik.
Ja soomekeelne tõlge (Jaana Maijala):
En tiedä, millainen maa Suomi vuonna 2010 on, sillä eestiläisenä käyn naapurimaassa hyvin harvoin. Viimeksi olin Suomen maaperällä pari tuntia edellisen vuoden joulukuussa, kun New Yorkin koneen laskeutumisen ja Tallinnan koneen ilmaan nousun välille oli jätetty niin vähän aikaa, että Finnair katsoi paremmaksi jättää puoli lentokoneellista ihmisiä maahan.
Elämäni Suomea eniten avartava muisto on kuitenkin pari vuotta vanhempi, nimittäin vuoden 2006 joulu Lapissa. Sen aikainen paras ystävättäreni oli suomalainen ja Lapista kotoisin, ja satuin hänen mukanaan Lappiin täysin spontaanisti. Vaihdoin Tallinnan mustan joulun ja kymmenen lämpöastetta läpiyön kestäneeseen automatkaan halki lumisen Suomen aina Napapiirin taakse asti. Määränpäänä oli ystävättaren vanhempien koti pienessä lappilaisessa kaupungissa. Pääsimme perille kello kuudelta aamulla. Jouluaatto, kristillisen maailman suurimman juhlan tärkein päivä, oli jo alkanut. Vanhempien luona olivat ystävättären veli ja tämän tyttöystävä, jotka olivat juoneet läpi yön. "Sä oot eestiläinen, mun mielestä teidän kieli on niin kaunista, puhu jotain!", ystävättären tuleva sukulainen sanoi minulle avatessaan Vana Tallinn -pulloa.
Tunnin kuluttua tuleva aviomies huusi "Mä heitän sut ulos talosta, saatanan huora! Häät on peruttu!" Omakotitalon ovesta lensivät lumiseen pihaan tyttöystävän alusvaatteet ja meikit. "Mä heitän sut pihalle! Mä tapan sut! Huora!" Nyrkiniskut tyttöystävän kasvoihin, kirkumista ja sitten "Uuuu---uuuu-uuu---uu!". Naapurit olivat soittaneet poliisin.
Vähän myöhemmin, Napapiirin yön vielä jatkuessa, ystävättäreni itki ja minä ajattelin, että olin joutunut Kaurismäen elokuvaan. Tuntui, että olin nyt nähnyt sitä Suomea, josta kulttiohjaaja ja muut tekevät elokuvia. Ja minä olin tästä omakohtaisesta Suomi-elämykseksestäni kiitollinen.
Hyvä kirjailija!
Pentinkulman päivien ja esikoiskirjailijoiden E80-kokoontumisen kunniaksi vaivaan ja häiritsen, mutta ihan hyvällä syyllä: haluaisin tietää vakaan kantasi siihen, millainen maa Suomi on nyt armon vuonna 2010?
Enkä kaipaa vastausta vain omaan tietooni, vaan teen Aamulehden Valo-liitteeseen pääjutun siitä, millaisena E80-kirjailijat näkevät maamme tilan ja tulevaisuuden.
Tätä kaipaisin: vastaa kysymykseen, millainen maa Suomi on nyt ja mihin me kansakuntana olemme kulkemassa. Muoto on vapaa (lempeää proosaa, jyrisevää pamflettia, älyä kutkuttavaa runoa), mutta mitta ei. Toivon mukaan saat tiivistettyä Suomen ytimen 1000–1500 merkin mittaan. Haastava tehtävä, mutta toivon mukaan ei mahdoton.
Aikataulu on tiukka, sillä kaipaisin vastaustasi jo kuluvan viikon perjantaihin mennessä, eli viimeinen palautuspäivä on 23. heinäkuuta. Tiukan aikataulusta tekee se, että toimiakseen Pentinkulman päivien ennakkojuttuna paketti ilmestyy Valossa perjantaina 30. heinäkuuta.
Kiitän, kumarran jo etukäteen. Jos jotain kysyttävää tulee mieleen, niin udella voi päivin ja öin.
t. Mikko
Ja minu tekst:
Ma ei tea, milline Soome aastal 2010 on, sest eestlasena satun naaberriiki järjest harvem ja harvem. Viimati olin tehniliselt Soome pinnal paar tundi eelmise aasta detsembris, kui New Yorgi lennuki saabumise vahele ja Tallinna lennuki õhkutõusmise vahele oli jäetud nii väike vahe, et Finnair pidas paremaks pool lennukitäit inimesi maha jätta.
Aga minu elu Soomet kõige enam avav mälestus on paar aastat vanem, nimelt 2006. a. jõulud Lapimaal. Minu selle perioodi parim sõbranna oli soomlanna ning sealtkandist pärit ja temaga kaasa Lappi sattusin täiesti spontaanselt. Vahetasin mustad jõulud ja kümme soojakraadi Tallinnas öö läbi kestva automatka vastu läbi lumise Soome, põhjapöörijoone taha. Sihtkohaks sõbranna vanematekodu Lapi väikelinnas. Jõudsime pärale kell kuus hommikul. Oli juba alanud jõululaupäev, kristliku maailma suurima püha tähtsaim päev. Sõbranna vanemetekodus olid kohal tema vend ja viimase naine, kes olid öö läbi joonud. „Sa oled eestlane, minu meelest on teil nii ilus keel, räägi midagi!”, ütles mulle sõbranna tulevane sugulane ning avas Vana Tallinna pudeli.
Tund aega hiljem röökis tema tulevane mees: „Ma viskan su siit majast välja, saatanan huora! Häät on peruuttu!” Eramaja uksest lendasid lumisesse aeda naise aluspesu ning kosmeetika. „Ma viskan su siit välja! Ma tapan su! Huora!” Rusikahoobid naise näkku, kriiskamine ja siis: „Uuuu—uuuu-uuu—uu!” . Naabrid olid kutsunud politsei.
Mõni aeg hiljem kestis polaaröö ikka veel, mu sõbranna nuttis ja mina mõtlesin, et olen sattunud Kaurismäe filmi. Tundsin, et olen näinud seda Soomet, millest see kultusrezhissöör ja teised filme teevad. Ja ma olin selle elamuse, omamoodi Sise-Soome eest tänulik.
Ja soomekeelne tõlge (Jaana Maijala):
En tiedä, millainen maa Suomi vuonna 2010 on, sillä eestiläisenä käyn naapurimaassa hyvin harvoin. Viimeksi olin Suomen maaperällä pari tuntia edellisen vuoden joulukuussa, kun New Yorkin koneen laskeutumisen ja Tallinnan koneen ilmaan nousun välille oli jätetty niin vähän aikaa, että Finnair katsoi paremmaksi jättää puoli lentokoneellista ihmisiä maahan.
Elämäni Suomea eniten avartava muisto on kuitenkin pari vuotta vanhempi, nimittäin vuoden 2006 joulu Lapissa. Sen aikainen paras ystävättäreni oli suomalainen ja Lapista kotoisin, ja satuin hänen mukanaan Lappiin täysin spontaanisti. Vaihdoin Tallinnan mustan joulun ja kymmenen lämpöastetta läpiyön kestäneeseen automatkaan halki lumisen Suomen aina Napapiirin taakse asti. Määränpäänä oli ystävättaren vanhempien koti pienessä lappilaisessa kaupungissa. Pääsimme perille kello kuudelta aamulla. Jouluaatto, kristillisen maailman suurimman juhlan tärkein päivä, oli jo alkanut. Vanhempien luona olivat ystävättären veli ja tämän tyttöystävä, jotka olivat juoneet läpi yön. "Sä oot eestiläinen, mun mielestä teidän kieli on niin kaunista, puhu jotain!", ystävättären tuleva sukulainen sanoi minulle avatessaan Vana Tallinn -pulloa.
Tunnin kuluttua tuleva aviomies huusi "Mä heitän sut ulos talosta, saatanan huora! Häät on peruttu!" Omakotitalon ovesta lensivät lumiseen pihaan tyttöystävän alusvaatteet ja meikit. "Mä heitän sut pihalle! Mä tapan sut! Huora!" Nyrkiniskut tyttöystävän kasvoihin, kirkumista ja sitten "Uuuu---uuuu-uuu---uu!". Naapurit olivat soittaneet poliisin.
Vähän myöhemmin, Napapiirin yön vielä jatkuessa, ystävättäreni itki ja minä ajattelin, että olin joutunut Kaurismäen elokuvaan. Tuntui, että olin nyt nähnyt sitä Suomea, josta kulttiohjaaja ja muut tekevät elokuvia. Ja minä olin tästä omakohtaisesta Suomi-elämykseksestäni kiitollinen.
34 and life
Austraaliaga seonduv bürokraatia on olnud endiselt päevi aktuaalne, aga täna varahommikul tuli sealtpoolt lõpuks vastus: kõik vajalikud dokumendid on hetkel olemas. Kuna ajavahe on selle kauge mandriga 7 tundi, jäävad otsesed meilivestlused kas siinsesse hilisöösse või siis varahommikusse-ennelõunasse.
Olen ära ostnud suurema osa Draakonis näituse tegemiseks vajalikke materjale. Alustanud plastikutegemisega. Ja video ettevalmistamisega. Käinud Meritonis sellistes trennides nagu AquaPump ja AquaInterval ja mitte jõudnud sellistesse nagu AquaZumba, Pilates ja Fitball (ma katsun kolmekuulisest soodupaketist nüüd, kui sellest on kuu aega järel, viimast võtta ja tutvuda moodsa spordiklubi aladega). Muidu jõudsin sinna keskmiselt kaks korda nädalas või veidi harvem.
Kolmapäeval oli koos T ja E-ga T juures maal koosolek ning homme on Laulasmaal endise kursaõe sünnipäev. Olen käinud selle nädala jooksul kaks korda rannas -- paar tundi Stroomil esmaspäeval ja pika päeva eile Pirital. Ma olin ära unustanud, et see on tegelikult täiesti tore. Saab üürida lamamistooli(50 kr päev)ning selle rannahoone varju panna ning magada -- sest koosolek, mis läks sujuvalt üle Austraaliaga suhtlemiseks, venis kella neljani öösele. Ja lugeda raamatut (Vijai Maheswari väga lahe olla üritav "Valge jumala faktor" -- Tallinnas elanud ning enne seda Moskvas vene "Playboy" peatoimetaja olnud hindu ajakirjaniku romaan üleminekuaja Moskvast -- mõnikord on taust huvitavam kui raamat ise). Käia ujumas ning L ja J registreerimisel sealsamas Pirita kail.*
Sellised väikesed ärasaamised.
Ja nüüd lähen ostan Telliskivi tänava laost veel pigmenti ja teen oma uut lauda edasi. Lisaks on metallikunstnik T-ga kokkusaamine Draakoni galeriis ning siis Polymeris. Homme veel üks kokkusaamine "spetsialistiga" ning siis T sünnipäevale.
Vahepeal olen kirjutanud lühiessee teemal "Millainen maa Suomi on?", mida nõudis üks Soome kirjandusseminari korraldajatest, kuhu augusti alguses sõidan, Aamulehti-erinumbri jaoks. Selle panen kohe üles.
* Tseremooniameister on HK, elav legend. Kunagine teletäht, eksalkohoolik ning nüüdne ilmalik paaripanija. Ma ei suuda vastu panna ja küsin tuttavat nägu nähes: "Kas teie oletegi HK ?". Ja siis tuleb, ma ei tea kust: "Ma olen teie netikommentaaride suur austaja." Noh, tehniliselt ma ei ole ju -- ma ei viitsi neid kunagi läbi lugeda, aga olen omamoodi meelitatud, et keegi näiteks minu artikli taga viitsib pikalt ja oma nime all jaurata. "Ja kes teie seal olete?", küsib HK. "Eee... Päkapikk!" "Sellist ei tea, neid uusi on nii palju...", vastab HK mulle oma ala (netikommentaarid!) staari algajale suunatud armuliku üleolekuga.
Ta räägib noorpaarile, et abielu hakkab kehtima inimeste südames ja et nüüd hakkavad nende kohta kehtima hoopis teised seadused. Mis on täiesti tõsi -- J on nimelt Ameerika kodanik ja nüüd teda võibolla ei saadetagi riigist välja.
Noorpaar suudleb kirglikult ja pruudi tütar trügib nende vahele. HK kutsub fotograafi korrale -- see peaks teadma, et tema elukutse esindaja ei tohi kuidagi esile tükkida.
Ja mis värk selle vanema põlvkonna inglise keelega on : alati tundub, et kuuekümnesed mehed, juhul kui nad enamvähem korralikult inglise keelt valdavad, üritavad kõlada nagu filmigangsterid?
Olen ära ostnud suurema osa Draakonis näituse tegemiseks vajalikke materjale. Alustanud plastikutegemisega. Ja video ettevalmistamisega. Käinud Meritonis sellistes trennides nagu AquaPump ja AquaInterval ja mitte jõudnud sellistesse nagu AquaZumba, Pilates ja Fitball (ma katsun kolmekuulisest soodupaketist nüüd, kui sellest on kuu aega järel, viimast võtta ja tutvuda moodsa spordiklubi aladega). Muidu jõudsin sinna keskmiselt kaks korda nädalas või veidi harvem.
Kolmapäeval oli koos T ja E-ga T juures maal koosolek ning homme on Laulasmaal endise kursaõe sünnipäev. Olen käinud selle nädala jooksul kaks korda rannas -- paar tundi Stroomil esmaspäeval ja pika päeva eile Pirital. Ma olin ära unustanud, et see on tegelikult täiesti tore. Saab üürida lamamistooli(50 kr päev)ning selle rannahoone varju panna ning magada -- sest koosolek, mis läks sujuvalt üle Austraaliaga suhtlemiseks, venis kella neljani öösele. Ja lugeda raamatut (Vijai Maheswari väga lahe olla üritav "Valge jumala faktor" -- Tallinnas elanud ning enne seda Moskvas vene "Playboy" peatoimetaja olnud hindu ajakirjaniku romaan üleminekuaja Moskvast -- mõnikord on taust huvitavam kui raamat ise). Käia ujumas ning L ja J registreerimisel sealsamas Pirita kail.*
Sellised väikesed ärasaamised.
Ja nüüd lähen ostan Telliskivi tänava laost veel pigmenti ja teen oma uut lauda edasi. Lisaks on metallikunstnik T-ga kokkusaamine Draakoni galeriis ning siis Polymeris. Homme veel üks kokkusaamine "spetsialistiga" ning siis T sünnipäevale.
Vahepeal olen kirjutanud lühiessee teemal "Millainen maa Suomi on?", mida nõudis üks Soome kirjandusseminari korraldajatest, kuhu augusti alguses sõidan, Aamulehti-erinumbri jaoks. Selle panen kohe üles.
* Tseremooniameister on HK, elav legend. Kunagine teletäht, eksalkohoolik ning nüüdne ilmalik paaripanija. Ma ei suuda vastu panna ja küsin tuttavat nägu nähes: "Kas teie oletegi HK ?". Ja siis tuleb, ma ei tea kust: "Ma olen teie netikommentaaride suur austaja." Noh, tehniliselt ma ei ole ju -- ma ei viitsi neid kunagi läbi lugeda, aga olen omamoodi meelitatud, et keegi näiteks minu artikli taga viitsib pikalt ja oma nime all jaurata. "Ja kes teie seal olete?", küsib HK. "Eee... Päkapikk!" "Sellist ei tea, neid uusi on nii palju...", vastab HK mulle oma ala (netikommentaarid!) staari algajale suunatud armuliku üleolekuga.
Ta räägib noorpaarile, et abielu hakkab kehtima inimeste südames ja et nüüd hakkavad nende kohta kehtima hoopis teised seadused. Mis on täiesti tõsi -- J on nimelt Ameerika kodanik ja nüüd teda võibolla ei saadetagi riigist välja.
Noorpaar suudleb kirglikult ja pruudi tütar trügib nende vahele. HK kutsub fotograafi korrale -- see peaks teadma, et tema elukutse esindaja ei tohi kuidagi esile tükkida.
Ja mis värk selle vanema põlvkonna inglise keelega on : alati tundub, et kuuekümnesed mehed, juhul kui nad enamvähem korralikult inglise keelt valdavad, üritavad kõlada nagu filmigangsterid?
esmaspäev, juuli 19, 2010
34
Sünnipäev oli tore. Isegi üks toredamaid mu elus -- või on see üks osa sellest protsessist, et mingi vanuseni, nagu tundub, läheb peaaegu kõik (mõtlen elusolemist kui sellist) järjest paremaks, et siis asenduda algul märkamatu, aga tegelikult vist vältimatu allakäiguga.... Või siis mitte. Ma kirjutasin siinkohal kogemata sõna "allakõik". Allakõik. Alla kõik.
Sünnipäevajärgsel hommikul koristasin katusel koos Ivaniga prahti -- tema pakkus oma abi küsides, kas ta saaks endale ülejäägi, pudelid ning selle, mis catering`ist järel. Ivan kirus kojanaist, kellega temal, isehakanud valvuril ning kojamehel, olevat mingid territooriumijaotust puudutavad arved klaarida. "Russkie durakii!" -- Ivan ise on valgevenelane. Kui diktatuuri mainisin, tegi ta mulle korduvalt, ilmekalt ning aeglaselt (ma ei räägi eriti head vene keelt) selgeks, et see, kui riigis ei saa varastada ja petta, pole veel diktatuur. Lukashenka on valinud rahvas. Riigipea on nagu isa perekonnas ja rahvas nagu tema lapsed. Diktatuurimehhanismidest arusaamine muutus minu poolt veelgi detailsemaks, aga Ivan imestas: "Kes sulle rääkis, et Valgevenes on diktatuur? Mis mõttes diktatuur? Ah et kõik räägivad ja ajalehtedes kirjutatakse?" Ta väitis ka, et kuigi ta perekond elab Valgevenes, on tema Eestis olnud oma 75-st eluaastast 60 ja peab end hingelt eestlaseks. Ivan ei räägi muide sõnagi eesti keelt.
Sünnipäeval katuseaias olid muide alguses ka seda ehitavad vene hipid (või tegelikult -- mis hipi näiteks arstitudeng ikka on), kellel soovitasin lugeda Wiedemanni "Maagide kooli". Kes omakorda mulle kirjutas, et tuleb augustis Eestisse.
Sünnipäeval säras E, kes saabus koos peaaegu poole catering`i, sõbranna ning prantslasest inimõiguste advokaadist mehega. Õnnestus M-d tuvustada helilooja E-ga. Mulle lauldi. Inimesed, kellel on väiksed lapsed, käisid põgusalt läbi (T ja I, M ja I)ning inimesed, kellelt seda ei oleks oodanud, ei jõudnud üldse kohale. Tegin mitu ekskursiooni maja peal ja kõik oli väga chill. Kella poole kuuest (vene hipid) ehk "ametlikust" algusest kella kuuest öösel ühe-poole kaheni. Nagu alati, kingiti mulle suurepäraseid asju: raamatuid, ehteid, keraamikat ja punasest lakknahast pesu. Ning profi-juuksehooldustooteid. Ma pole iial kellelegi öelnud, et kingitusi pole vaja, küll aga, et lilli ei toodaks.
Ja kuna K, kes oma mütsi katusele jättis, palus täna selle ära tuua Uue Maailma seltsimajja, sattusin seal hoopis teistsugusele sünnipäevale. Kaunitarist poetess luges oma luuletusi, euroopa hipid musitseerisid ning lõpuks lauldi regivärsse. Ma rääkisin väga pikalt juttu tuttava skulptori disainerist mehega (ratsutamisest, sektidest, apokalüpsisennustustest ja maalikateedrist, milles mõlemad õppinud oleme) ja hoidsin tegelikult eemale nii luuletustest, regilauludest kui euroopa hipidest.
Jalutasin südaöösel koju ning mõtlesin, et huvitav, kas see on mingitpidi ohtlik. Olen selle peale öösel jala koju tulles aegajalt mõelnud 15 viimast aastat. Ja Tondi ülesõidu juures vaatasin, et ei astuks peale seal üle raudtee joonistatud valgele inimfiguurile. Seal läks nimelt eelmisel aastal rongi alla minu tuttava vend.
Ja nüüd lähen magama, sest mulle jõudis just kohale, et ma ei jõua Austraalia bürootunde ja sealsete inimeste ärkvelolekut ning meilivastuseid ära oodata.
Sünnipäevajärgsel hommikul koristasin katusel koos Ivaniga prahti -- tema pakkus oma abi küsides, kas ta saaks endale ülejäägi, pudelid ning selle, mis catering`ist järel. Ivan kirus kojanaist, kellega temal, isehakanud valvuril ning kojamehel, olevat mingid territooriumijaotust puudutavad arved klaarida. "Russkie durakii!" -- Ivan ise on valgevenelane. Kui diktatuuri mainisin, tegi ta mulle korduvalt, ilmekalt ning aeglaselt (ma ei räägi eriti head vene keelt) selgeks, et see, kui riigis ei saa varastada ja petta, pole veel diktatuur. Lukashenka on valinud rahvas. Riigipea on nagu isa perekonnas ja rahvas nagu tema lapsed. Diktatuurimehhanismidest arusaamine muutus minu poolt veelgi detailsemaks, aga Ivan imestas: "Kes sulle rääkis, et Valgevenes on diktatuur? Mis mõttes diktatuur? Ah et kõik räägivad ja ajalehtedes kirjutatakse?" Ta väitis ka, et kuigi ta perekond elab Valgevenes, on tema Eestis olnud oma 75-st eluaastast 60 ja peab end hingelt eestlaseks. Ivan ei räägi muide sõnagi eesti keelt.
Sünnipäeval katuseaias olid muide alguses ka seda ehitavad vene hipid (või tegelikult -- mis hipi näiteks arstitudeng ikka on), kellel soovitasin lugeda Wiedemanni "Maagide kooli". Kes omakorda mulle kirjutas, et tuleb augustis Eestisse.
Sünnipäeval säras E, kes saabus koos peaaegu poole catering`i, sõbranna ning prantslasest inimõiguste advokaadist mehega. Õnnestus M-d tuvustada helilooja E-ga. Mulle lauldi. Inimesed, kellel on väiksed lapsed, käisid põgusalt läbi (T ja I, M ja I)ning inimesed, kellelt seda ei oleks oodanud, ei jõudnud üldse kohale. Tegin mitu ekskursiooni maja peal ja kõik oli väga chill. Kella poole kuuest (vene hipid) ehk "ametlikust" algusest kella kuuest öösel ühe-poole kaheni. Nagu alati, kingiti mulle suurepäraseid asju: raamatuid, ehteid, keraamikat ja punasest lakknahast pesu. Ning profi-juuksehooldustooteid. Ma pole iial kellelegi öelnud, et kingitusi pole vaja, küll aga, et lilli ei toodaks.
Ja kuna K, kes oma mütsi katusele jättis, palus täna selle ära tuua Uue Maailma seltsimajja, sattusin seal hoopis teistsugusele sünnipäevale. Kaunitarist poetess luges oma luuletusi, euroopa hipid musitseerisid ning lõpuks lauldi regivärsse. Ma rääkisin väga pikalt juttu tuttava skulptori disainerist mehega (ratsutamisest, sektidest, apokalüpsisennustustest ja maalikateedrist, milles mõlemad õppinud oleme) ja hoidsin tegelikult eemale nii luuletustest, regilauludest kui euroopa hipidest.
Jalutasin südaöösel koju ning mõtlesin, et huvitav, kas see on mingitpidi ohtlik. Olen selle peale öösel jala koju tulles aegajalt mõelnud 15 viimast aastat. Ja Tondi ülesõidu juures vaatasin, et ei astuks peale seal üle raudtee joonistatud valgele inimfiguurile. Seal läks nimelt eelmisel aastal rongi alla minu tuttava vend.
Ja nüüd lähen magama, sest mulle jõudis just kohale, et ma ei jõua Austraalia bürootunde ja sealsete inimeste ärkvelolekut ning meilivastuseid ära oodata.
Tellimine:
Postitused (Atom)