See on täiesti kohutav -- kell on veerand kolm öösel, üles ärkama peaks kell kuus võipool seitse ja mul tunne, et peaksin aja kirja panema uneuuringute instituuti või mis see oligi. Metro Artsi tulevad kohaliku pressi esindajad kell pool kaheksa ja õigupoolest peaks seal ise olema tund aega varem.
Ma olen täiesti ja absoluutselt ärkvel, aga ütlemata väsinud. Nagu pilkeks kostab hosteli tubade uste tagant kohatist norskamist ja köhimist. Ja õuest äsja karjumist, nagu keegi oleks hädas -- mulle tundus, et keegi on hädas ning lisaks röökis see keegi saksa aktsendiga. Aga äkki oli see kõik H-ga veedetud aja mõju. Kodus võiks vähemalt värskeid ajalehti netist lugeda, paraku on kell Eestis alles veerand kaheksa õhtul. Eilsete lehtede uued uudised on lisaks tohutult mittemidagiütlevad: Kadri Kõusaare film keelati lõplikult ära. Torm.
Ma võiksin seda aega muidugi üritada hästi kasutada ning näiteks arvamusartikli kirjutada, valides "riiulil olevate" teemade vahel. Homoteema -- seda on minult korduvalt tellitud. Sektid. Ka seda viimast on tellitud. Või asi, mille peale olen siin paaril viimasel päeval mõtlema hakanud: kodanikuaktivism ja kõikvõimalikud petitsioonid ning nendele allakirjutamine. Siin Edward Streetil on minu käest põhiliselt küsitud kahte asja. Minu verd ja allkirja petsitsioonile Burma poliitvangide toetuseks. Kui esimesele palvele vastamiseks piisab mainimisest, et ma pole austraallane, vaid Eestist (need sel tänaval asuva verekeskuse värbajad küsivad kohe, kas oled austraallane), siis teisega on keerulisem. "Ma ei usu, et keegi istub vangis ilmaasjata", viskasin esimesel päeval. "Ma pole kindel, et ma ei taha kunagi saada Tai viisat" -- seda teisel päeval ühele eriti agarale ja suhtlemisaltile aktivistile. See petitsioon oli nimelt adresseeritud Tai valitusele. Ja nüüd, kui mul und ei tulnud, mõtlesin hoopis selle peale, et tegelikult on poliitvang olemine lihtsalt üks karjäärivalik. Nelson Mandela istus üle kahekümne aasta vangis, et oma elu viimased aastakümned olla oma riigi president, ülemaailmselt tunnustatud vabadusvõitleja ning inimene, keda supermodellid oma eeskujuks nimetavad. Teenis selle kõik ausalt välja. Iga vangis oldud aasta vastu aasta võimu ja lugupidamist, vägagi aus kaup. Ja filmis "Hunger" võis näha iiri vabadusvõitlejat, keskharidusega noormeest, kes valiti distantsilt parlamenti. Ta juhtis aastapikkust näljastreiki,milles osales kümneid inimesi, et saavutada kolmele nõudmisele vastamine. 1. poliitvangi staatus. 2. õigus kanda vanglas oma isiklikke riideid. 3. õigus käia ükshaaval dushshi all, mitte karjakaupa. Aasta jooksul nälgis surnuks kümme inimest, nende koordinaator sealhulgas ning nõudmistest rahuldati kaks viimast. Kümme inimest suri selle nimel, et saaks vanglas teksaseid kanda ning üksinda dushshi all käia. Lisaks olen ma sügavalt veendunud, et inimesed, kes kaubanduskeskustesse ja lennukitesse pomme panevad, peaksidki vangis istuma ja lisaks oleks kindlam neile mitte nende jaoks austavat poliitvangi staatust anda. IRA omakorda laiendas oma tegevust narkoärile ning lõpuks keskenduski sellele ja illegaalsele relvakaubandusele. Ning jätkuvalt pole efektiivsemat viisi üks iirlane närvi ajada kui talle öelda, et neil pole oma keeltki. Omavahel räägivad nad ju inglise keeles...
Kokkuvõtteks võin öelda, et niimoodi mõeldes võin ma mõne poliitvangi vabastamist nõudes tema suurepärase tulevikukarjääri ära rikkuda. Ja ma pole jätkuvalt kindel, ega mul pole vaja millagi vaja Tai (eelpoolkirjeldatud poliitvangid Burmas), Venamaa ("Lõpetage Tshetsheenia pommitamine!") või Hiina ("Vabastage Tiibet!") viisat.
neljapäev, september 02, 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar