Saun Brisbane`is -- 1. päev

5. september 2010, kell 18 - 22. Koht: Metro Artsi teatrimaja hoov Edward Streetil. Brisbane`i festivali eksperimentaalsemale teatrile keskendunud programmi Under The Radar esimene etendus.
Vihma sajab ning peakorraldaja sõnul on kohale tulnud inimesed tõsised huvilised. Esimene võõras inimene, kes kohe alguses sauna tuleb, on malaislanna, kaetud tätoveeringutega ning temale järgnevad teised: kohalikud, kes sattusid tänaval Metri Artsi sissepääsust mööda minema, tütarlapsed, kes töötavad MetroArtsis või Brisbane`i festivali juures,inimesed, kes kuulsid mind samal päeval raadios rääkimas, austaallanna T õppejõud ülikoolist, tema aborigeenikunstigaleristist sõber, T itaallannast ema ning selle sama vana sõbranna... T: "Kuidas ma lähen sauna, kui ma ema on siin?!? Ma ei saa ju oma EMA ees alasti olla!". Ta teeb seda natukese aja pärast ikkagi ning tuleb välja, et probleemi polegi -- ema hoopis pildistab T-d saunas. See sauna sellele festivalile saadetud kontseptsioonis välja käidud storytelling töötab päriselt -- jutuks tulevad kõige erinevad asjad, erinevate maade saunakommetest ning alastiolekust tätoveeringute, soomlaste hullumeelse saunatamise MM-ni, kus sel suvel esikoha võitnud venelane sõna otseses mõttes surnuks kees. Inimesed võtavad seda tõsiselt -- palju tõsisemalt kui Miamis näiteks. Võibolla on see jutt, mida neile räägime -- nelja tuhande aasta vanune tarditsioon; soome-ugri hõimud; saun kui koht, kus sünniti, surdi, ravitseti ja nõiuti; saun kui koht ning isoleeritud vaimne ruum, kus kõik on võrdsed, nende jaoks mingis seoses nende endi pärismaalaste spirituaalsusega, mida enamus valgetest siinpool maakera on juba ammu hakanud austama. Vanem mees, kes käib saunas väga mitu korda ja lubab endale sellise koju muretseda, räägib, et kolm kohalikku meest olid talle rääkinud, et nad tahaksid küll väga sauna tulla, aga ei saa seda endale lubada -- nad nimelt töötavad koos ja peavad seda ka edaspidi tegema. Pärast üksteise alasti nägemist.
Lõpuks tuleb ka festivali peakorraldaja sauna ning me oleme seal kahekesi, kuni kell kümme saab. Ta räägib mulle, et oli päeval närvipingest nutnud -- see on tema esimene festival, mille juures tal on nii suur roll. Aga ta on nüüd väga õnnelik. Tuleb välja, et ta on kõigest 26-aastane.
Ja veel üks näide Austraalia ülireglementeeritud ühiskonna kohta -- kui mainime talle päeval, et ostame sauna jaoks õlut, tuleb välja, et see ei lähe mitte. Nimelt müüb alkoholi sel õhtul baar ning kui juua sealsamas midagi, mis on mujalt pärit, läheb see vastuollu teatrimaja alkoholilitsentsiga ning potentsiaalselt võivad ära keelatud saada mitte ainult meie etendus, vaid ka Brisbane`i festival ise ning Metro Artsi teater. Tajun sellise pisikese ja tühise asja nagu üks lahja alkoholi pudel tohutu suurt võimu ning ma ei taha päriselt teada, kuidas seadusekuulelikud austraallased oma ülireguleeritud riigis üksteisele sitta keeravad. Usun, et selleks on vägagi rafineeritud meetodeid.
H muusika, mis alguses tundub mulle üsnagi midagiütlev müra, omandab etenduse edenedes sakraalse kõla -- ta miksib sisse midagi, mis meenutab kirikukelli ning kõik see kokku läheb vägagi hästi kokku kõrvalolevast baarist poolsummutatult kostva muusikaga. Loomulikult on H jõudnud juba mitu korda selle baari pärast endast välja minna, aga lõpuks tundub ta üsnagi rõõmus ja tunnistab, et tal õnnestus saavutada umbes 80% endale seatud eesmärgist.