Eile nägin baariruumis uut majalist -- 20-aastast homopoissi, kes oli säravas tujus ja maalis ruumi seintele koledaid mustreid ja kirja "smile". Ta kavatseb siin kino-ja gourmet-õhtuid korraldama hakata ja oli oma plaanist ilmselges vaimustuses. "Homseks teen ma kolme shokolaadi kooki ja siis veel ingveri-aplesini kooki ja kuuma shokolaadi..." -- "Oled sa kokk?" -- "Ei, mulle lihtsalt meeldib süüa teha."

Kuna tegelikult oli mul kokkulepitud kohtumine, mis algul lükkus teise osapoole tõttu kõigepealt edasi ja siis jäi -- mitme tunni möödudes -- hoopis ära, veetsin ootamisaja põhiliselt M-ga, kes ehitab alumises galeriis oma näitust ja ootas ehitajast sõpra, juttu ajades. Siis koputas keegi uksele, M tegi selle lahti ja sisse purjetas samuti säravas tujus ja süüdimatu inglane A; esimese põlvkonna hipidest narkodiilerite laps ning vist oma vanemate tarbitud LSD tõttu pidevas eufoorias ja vaimustusseisundis. A oli müünud Londonis oma maali ja tulnud spontaanselt üheksaks päevaks Eestisse. "Mul on nüüd astma. Mu emal ja teistel sugulastel on ka raskekujuline astma, aga nemad suitsetasid suures koguses marihuaanat. Ma võtan steroide -- kas sa teadsid, et need leiutas CIA? Ja tead, kuidas ma üldse haigeks jäin? Ma tegin kokaiini ja mul tekkis põskkoopapõletik ja... See koht on muutunud! Enne see oli...nagu...nagu... kodu!"