Ja nüüd: Austraalia road tripi märkmed

Siin nad on -- nädalase automatka jooksul olen paberi ja pastaka kätte võtnud ainult kahel päeval. Eile õhtust olen tagasi Eestis ning praeguseks olen jõudnud tegeleda uude korterisse kolimise, detsembrikuise näitusega ning käia Tallinna kesk-ja vanalinna galeriides näituseid vaatamas ning sõbrannal E-l tema butiigis külas. Kirjutada on vaja üks artikkel, enne kui esmaspäevast keskendun täie rauaga oma näitusetööde füüsilisele valmistamisele. Lisaks on pangaarve miinustes, arved maksmata ning minu jaoks üleöö saabunud sügisest kliima-ja kultuurishokk.
Fotod road tripist ilmuvad siia kah varsti.

14. september 2010, kl 13 30
Tegevus toimub rendiautos kusagil Põhja-Queenslandis, väiksel külateel nimega Ynkapari-Habana road teel randa, Vaikse ookeani beach`ile.Automakist mängib Nina Simone`i "Sinnerman", sel nädalasel reisil vist oma viiekümnendat korda. Helilooja H tagapingilt, kes on sellise muusikavaliku üle lakkamatult kurtnud: "Nüüd ma tean, miks see lugu mulle närvidele käib -- sel tüübil on lihtsalt nii kole hääl! Kile selline. Ja laulab ka täitsa mööda. Lugu ise on vinge."
Katalaanlanna S: "Känguru!!! (Kangaroo!)"
T, kes kogu selle nädalase automatka jooksul ainus juht on (kuigi aegunud lubadega -- aga see tuleb välja alles Austraalias; rendifirmas vaadatakse sellele läbi sõrmedele ning T lubab politseile öelda, et ajavahe tõttu on Euroopas alles aasta 2009), hakkab seletama, et nii ikka karjuda ei tohi -- tema mõtleb, et kas känguru hüppab tee peale paremalt või vasakult, aga tegelikult on loom eemal põllu peal. Eile tegin mina sedasama, mida S nüüd -- röökisin üle auto: "Känguru!" Eriti palju on neid põhjas pimedas, pärast päikeseloojangut. See tagab reisi jooksul välja kujunenud elurütmi : otsida enne pimeduse saabumist (see ei õnnestu küll iga kord) ööbimis-ja telkimispaik, milleks on kas lihtsalt merekallas, rahvuspark (maksab!), caravan park (ühel korral, maksab ka) või kämping (samuti ühel korral, samuti maksab), teha süüa (Autraalias on igal pool merekaldal ning rahvusparkides gaasiga töötavad grillplaadid, mida igaüks tasuta kasutada võib). Hommikul tõusta vara üles ning vaadata, kuhu sattunud oled. Enamusel juhtudest on tegemist ookeanikaldaga ja ümbrus on hoopis teistsugune, kui pimedas tundus.

"H, vaata rong!" -- "Kus!?!?!"
H on nimelt totaalne rongifanaatik. Ida-sakslane, kes mänguraudteega üles kasvas. Ta pildistab neid tohutult -- suhkruroovaguneid, kiirronge, mida iganes. Hetk hiljem on ta rongi ülesõidukohas peatust palunud ja tormab välja, fotoaparaat käes. Sel reisil väga tihti ettetulev situatsioon -- ja seekord järgneb talle B videokaameraga, kes teeb kogu reisist filmi.
Hetk hiljem , tagasi mikrobussis. H: "Kas sa kirjutad oma blogi? Paberiblogi! Ha-haa-haa! ("saksa naer"). Kas sa minust ja rongidest ka kirjutad?" -- "Ära muretse, sellest ma kirjutan pikalt'!" A eestpoolt: "Tõenäoliselt palub ka spetsialisti diagnoosi."
Aknast paistavad põllud, palmid, väiksed majad, beezhid lehmad ning keskmise suurusega valged linnud, kes kasutavad neid kariloomi liiklusvahendina, sõites neil seljas.

Jätkub natuke.