Austraalia märkmed jätkuvad ja lõppevad

Sama päev, kl 16 35

Katalaanlanna S, kes T-ga Melbourne`ist road tripi`le kaasa tuli, lahkub. Ta läheb Mackays maha, et minna edasi, õigemini tagasi, Playtobus Campingusse, kus veetsime öö vastu eilset. Sügaval metsa sees olev kämping, kus öö puu otsa ehitatud hütis maksab 100 ning telkimine 10 dollarit. Seda kohta peab vana hipi Wazza (austraaliapärane lühend Warrenist) ning tema juurde lähebki S nädalaks toidu ja öömaja eest tööle -- sellist naturaalmajanduslikku tehingut nimetatatakse Austraaliast sõnaga woofing. Playtobus, muide, on haruldane selle mandri loomaliik ning üks väheseid mürgiseid imetajaid üldse. Sellenimelises kämpingus on üliselge veega jõesopp, kus võib väga vara hommikul ning õhtul enne päikeseloojangut neid loomi näha. Vähemalt teoreetiliselt, aga ma tõesti passin seal saabumispäeva õhtul ning peale selle üsna pikalt järgmisel hommikul ega näe kedagi.
Sel hommikul näen esimese asjana mitte känguruid nagu eelmisel päeval samal ajal (ookeanikaldal vahivad mulle vastu kaks väikest ja üks suurem känguru), vaid nn võsakalkuneid -- musti punase-ja kollasekirju lotiga linde, kes kisklevad lõkkeplatsile jäänud toidu pärast, mis nad on ise kastist välja tirinud, kohalike ronkadega.
Aga katalaanlannaga hüvastijätule eelnes poolteist tundi imeilusas rannas, vesi umbes 28 kraadi ja vahetult enne meduusihooaja saabumist, mis välistaks igasuguse ujumise. Igaks juhuks on kaasa võetud kanister äädikat -- esmaabi sellisel puhul.
Nii. Ja nüüd on sihtkohaks Rockhampton (308 km) ja taustaks Beethoven -- eilne leid kusagil külavaheteel olnud heategevuslikust vanakraamipoest. Seda pidav vanem naine teadis eestlasi ("Väga ilusad ja haritud naised. Aga soomlased -- need on ühed hirmsad inimesed.") Üleüldse teavad Eestit väga paljud austraallased, aga ainsad kohatud kohalikud eestlased -- neid nägime Brisbane`ist välja sõitmise õhtul. Need olid uusemigrandid ja teadsid, et eestlased olid sinna linna ehitanud sauna -- olid raadiost kuulnud ja telekast näinud.

17 50
Äsja on lõppunud selle päeva teine pikaks veninud vaidlus teaduse ja tehnoloogia arengust. H, kes seni esindas äärmiselt reaktsionistlikke seisukohti ega uskunud progressi, on mõnevõrra oma meelt muutnud.

19 15
Ristmik (St Lawrence Rd/Kunwarara Rd) Marlborough`s. Bensiin hakkab otsa saama. B jookseb välja ja küsib kohaliku autojuhi käest, kus asub lähim bensiinijaam. Õnneks ainult 1,5 km kaugusel.

Siinkohal läks kirjutamiseks liiga pimedaks.


15. september, kl 6 35

Kolm väikest kängurut, ühel poeg taskus, jooksevad üle tee, mis viib seekordsest ööbimispaigast mere äärde, suurele maanteele tagasi. Öösel oli siin suurejooneline vaatepilt, sest võis näha kümneid väikseid lõkkeid ning mitme meetri kõrguseni põlevaid puid. Metsatulekahju. Mis omakorda ei ole nii dramaatiline nähtus, kui võiks oletada, sest siinsed puud põlevad äärmiselt aeglaselt, nagu juba lõket tehes näha oli.

Kl 14 30
Väljasõit Woodgate`i linnast (hommikusöök merekaldal, neli tundi rannas, delfiinid; enne seda väikelinn, mis meenutab Miamit, on täis suveniiripoode ja kust saab kingitusi osta). Vasakul Vaikne ookean ja paremal kriketiplats kohaliku eliidiga. Ees vaatavad kaarti autot juhtiv T, austraallanna T ja H, kes avaldas soovi üls kordki selle reisi jooksul ees istuda. Jälle Nina Simone`i "Sinnerman". T laulab kaasa: "Oh yeah! Oh yeah!" A ja B joovad punast pakiveini. Brisbane`i on alla 500 km. Maastik on vahepeal muutunud liivasel pinnasel metsaks ja H kommenteerib seda nii: "Nüüd on juba nagu Harjumaa, mets suvila taga." Enne on ta lisaks pidevale Austraalia looduse Eestimaalt tuttavate paikadega võrdlemisele öelnud suure veehoidlatammi kohta, millel on silt, et sellele minna ei tohi, põlastavalt : "Noh, see on juba nagu Ida-Saksa..." Lisaks on H õppinud selle reisi jooksul ära saklase kohta haruldase oskuse -- ta teeb nüüd nimelt natsinalju. Tuleb metsakämpingus dushshi alt ja kommenteerib: "Seal olid vanamoodsad dushshid. Nagu Ausschwitzis." H, kes lakkamatult midagi pärib, esitab süüdimatult küsimusi rongide ja kohaliku raudteevõrgustiku kohta, ostab kilode kaupa shokolaadi ja arvutab siis välja selle saja grammi hinna, küsib öösel spotaansesse (ja illegaalsesse) telkimispaika jõudes metsavahel : "Kus siin tualetid on?" -- ja see on kõigest murdosa tema tavapärasest repertuaarist -- võiks olla reisikaaslane põrgust. Aga ta pole seda mitte. H on täiuslikult väljalihvitud karakter, omamoodi briljant, kes jõuab oma parimatel hetkedel välja (mida tuleb tal ette äärmiselt tihti)tipptasemel koomikani.
A kallab endale veini juurde ja kommenteerib: "Ega parmu juurde saa kaine peaga minna." "Parm" -- see on kohaliku kunstiülikooli skulptuuriosakonna juhataja, kelle juures käisime artist talk`i andmas ja kes korduvalt endale külla kutsus. Barbeque`le. Ise vanem iiri mees. Hakkan T-le inglise keeles seletama , mida sõna "parm" tähendab ("wino"), kui sekkub B: "Ei ole vaja kõike tõlkida!"

Kl 15 00
Äkki ütleb T ilma igasuguse sissejuhatuseta: "Kui L (tema Eestisse jäänud eks) küsib, ütle talle, et ta on üks moraalitu tühi koht!" "Moralistlik(moralist)?" -- "Ei, moraalitu (moralless)!" Selge, kui L-l tekib eksistentsiaalseid küsimusi enda isiksuse kohta, võin ma talle öelda, et ta on üks moraalitu tühi koht.

Kl 15 20
Tuleb välja, et oleme jõudnud oma nädalasel automatkal Brisbane`ist 1100 km kaugusele, kokku on sõidetud 2800 km ning kõige kaugemal põhjas asuv punkt, kuhu jõudsime, kannab nime Dingo Beach.


"Parm" pakkus meile igasugu huvitavaid tulevikuplaane välja selle oma kooli kaudu: et A võiks workshopi teha, külalisateljeed kasutada, me kõik veel mingi ühisprojekti teha, mina kooli suures galeriis näituse kureerida... Paraku oli ta meie saabumise ajaks jõudnud end korralikult ära sättida, plaanid muutusid järjest fantastilisemaks, ülejäänud tema poolt kutsutud külalised olid sügavalt pilves (üks noormees rääkis mulle pikalt CIA agentideks olevatest nahkhiirtest, olles end tutvustanud enne nii: "Sam. Sam. Sam.... See on mu nimi!"), mina keskendusin kaasa võetud Saaremaa viinale, mingi hetk algas mul mingi vaidluse käigus T-ga sõnasõda, B üritas veel mingisugust vahendajat mängida ja siis olin sõimanud kogu austraallaste laudkonda kuradi aborigeenideks. Millele oli järgnenud pikk vaikus sealtpoolt. Meie austraaalia sõbranna T, on professori ("Parmu") peale siiani vihane, kuna ta tegi tema kohta seal seltskonnas nilbeid vihjeid ja ülbitses oma alluvatega (talle kuulub aborigeeni kunsti müüv galerii ja kohal olid seal töötavad inimesed, jaapani naine ja Uus-Guinea päritolu mees) ja mina üritasin sel õhtul, nagu ma üritan ka just nüüd T-d maha rahustada, et vanad professorid ongi sellised ja et kui oled kuuekümneselt selline, on asjad veel hästi läinud... Tegin märkuse oma olematusse, tulevikku suunatud märkmikusse: "Jäta see iiri vanamees meelde. On TÄIESTI OK olla vanas eas selline -- öelda oma galerii töötajale, et pidagu suu ja toogu sulle uus pudel veini -- ise kuidagi ei viitsi. Ära mõista kohut. Et sinu üle kunagi kohut ei mõistetaks." Vanamees ütleb sel õhtul mitu korda: "Teate. Ma olen kuuskümmend. Ma võin seda kõike endale lubada. Ma maksin selle maja eest, ma maksin oma poja äri eest. Ja mu töö on selline, et alati ei pea ma sinna minema. Mulle ei või keegi enam midagi öelda." Fair enough.