Tulekul reaalajas ja kahtlemata ka blogis

Täna: raadiointervjuu. Uus saunaahi, mis on neli korda võimsam kui eelmine ning mille korraldajad täna hommikuks kohale tellisid. Esimene "etendus" neljast täna õhtul.
Ja eilne päev, mis oli vaba kõigile peale H, sisaldas suure koguse kohalikku eksootikat ning oli dirigeeritud T, austraallannast ehtekunstniku poolt, kes kaks aastat Eestis elas ning kes Austraalia üritustele üldse kandideerida soovitaski. Kunstrand Brisbane``i jõe kaldal kesklinnas, kängurugrillimine sealsamas, külaskäik T sõbra, austraalia aborigeenide kunstile keskendunud galeristi juurde, linna peal hängimine, kusjuures oli mingi suur kohalik pidupäev, mille põhjust isegi T ise ei teadnud. Kuna austraallases on oma mentaliteedilt pigem suurrahva poole kaldu, sisaldasid pidustused pidevalt linna läbiva jõe kohal lendavaid suuri sõjaväehelikoptereid, mida asendasid pimeduse tulekul sealsamas lendavad põlevad lennukid. Tuleb välja, et on olemas üks trikk, kuidas lennukitele tulejutt taha saada. Mul isiklikult oli kohati üsna jube ning ma ei saa päriselt aru, miks on vaja üldrahvalike pidustuste ajal, kui linn on paksult inimesi täis, simuleerida Afganistani. Loomulikult oli see rikkuse ja jõu demonstratsioon -- sellele mandrile siin majanduslangus ei jõudnudki ning sama eesmärki täitis pikk ja võimas ilutulestik. Kõlarid sildadel ja üle linna kõlas kogu selle taevasse lennutatud raha taustaks Richard Straussi "Also sprach Zarathustra" (küsisin H-lt kui muusikaspetsilt järgi, mis on see kuulus lugu, mis kõlas "Kosmoseodüsseia" alguses).
Hoolimata kahest ja poolest miljonist elanikust, on see linn rahulik ja chill, austraallanna T seletas, et elu on siin olnud hea, suuri sõdasid ja katastroofe pole kunagi olnud, inimesed tunnevad end kindlustatuna. "Nad ei mõtle siin nii palju kui näiteks Eestis", ütles T. "Te paistate siin silma. Te olete nii emotsionaalsed." Istusime jõe läheduses kõnniteel, jõime kohalikku pakiveini ning käisid kirglikud ja üsna valjuhäälsed vaidlused hiinlaste ja Lääne, vene oligarhide, Hvodorkovski ja Pärdi ja mille iganes teemal.
Festivali avapeol kohalikul raekojaplatsil jäin sinna püstitatud telgi kõrval ning juba kinnisel territooriumil koos B-ga oma alkoholi juues vahele, polüneeslasest turvamees võttis plastikpudeli veiniga ära, mina läksin temaga vaidlema ja edasi olin seal telgis persona non grata. Seda, et mingi mudanägu ei tule mulle ütlema, mida ma võin ja mida ma ei või teha, vandusin õnneks ainult kaasmaalastele ja eesti keeles.
Õhtu jooksul minu poolt korduse peale läinud jutt puudutas mu kompetentsi meediaga suhtlemisel...