Loodusjõud III

Eilsel ülemajalisel koosolekul jäi domineerima mõte, et ei kolita kusagile, vaid keskendutakse sellele, kuidas senisel kujul püsima jääda.
See tähendab, et pean täna valmis kirjutama projekti, mis on osaliselt majaga seotud ning mille tähtaeg on homme. Hoidsin seda eilse koosolekuni mingil määral "riiulis".
Eile kirjutasin artikli Delfisse Mart Sanderi kui kultuuri kajastamise fenomeni vastu, samuti professionaalsuse ja diletantluse lootusetu segiajamise vastu ka kultuuriajakirjanike poolt (vt eelmise laupäeva EPL-i ning ajakirja "Naised", kus Sanderit intervjueerivad vastavalt Kaarel Kressa ja Dagmar Reinolt ning seda, kuidas Sanderi hobimaalikunsti kajastatakse.)
Ja nüüd elan uues kohas -- asjad on sisse toodud ja ma olen seal veetnud kaks ööd. Eksootika mõttes läksin täna bussi peale läbi vanalinna.
Bussis rääkis keegi mu selja taga madala häälega. Mõtlesin, et veider telefonikõne. Kui pead pöörasin, kuulsin: "Vaata jah, nende silmadega, oled ennast teotanud küll!" Ütleja oli kõhn vana naine teravate näojoontega. Noorena oli ta ilmselgelt kui mitte ilus, siis karismaatiline olnud. Tal oli "koolitatud" kandev hääl ja arvatavasti oli ta vähemalt kusagil kultuurimaja näiteringis osalenud. Naine jätkas: "Pane peegel 45-kraadise nurga alla ja võta jalast ära! Ära viivita! Täida käsklust! Teised on kõik andnud -- 1,2 miljonit, 2 miljonit... Kõik maaenergiaga! Ei bussist sõltu midagi, sul on täna mitmed kortsud juba juurde tulnud. Sul pole õigust öelda, et mina ei või bussi tulla! Sul on püsijälitus taga, ülevalt on nii öeldud, sa kuradi mära! 54 toru on Tallinna kohal üleval, seal on endised kurjategijad kõik sees. Rikkamat kui arvuti pole olemas. Need toimetavad siin, mis sa mind kogu aeg kiusad!"