Laupäev, august 14, 2010

Martin Rünki artikkel Polymeri kohta Delfis

Martin Rünk: Kumba eelistab Tallinn - nõukaaegseid rahvamaju või loomelinnakut?
Martin Rünk, MTÜ Kultuuritehas Polymeri juhatuse liige, www.DELFI.ee
14. august 2010 04:00



MTÜ Kultuuritehas Polymeri juhatuse liige Martin Rünk küsib oma loos, mis saab loomelinnakust, kui BREMi makseprobleemid jätkuvad.

Kultuuritehas Polymer on vanim tänini tegutsev omataoline kultuurikeskus Eestis. Kodanikualgatusena 2002. aastal alustanud Polymeri jälgedes on viimase viie aasta jooksul juurde tulnud mh Kultuurikatel ja Telliskivi Loomelinnak Tallinnas, Pärmivabrik ja Noor-Eesti Loomekeskus Tartus, Meleski Kultuurivabrik jt. Kõiki neid ühendab kunagises tehasehoones asumine ja rohkem või vähem alternatiivne suunitlus kunsti-, kogukonna- ja avaliku dialoogi paigana.



Asutamisest peale oleme rentinud kunagise Polümeeri mänguasjavabriku ruume legendaarselt BREM kinnisvarakontsernilt nende eest enamuse ajast turuhinda makstes. Nüüd oleme silmitsi olukorraga, kus võib-olla ootab meie tegevust lõpp. Aga mitte kujul, mida oleksime osanud aimata.

On öeldud, et kohtupingis istuva kinnisvaraärimehe Toomas Tooli ettevõtete üürilised oleksid võinud ette arvestada, kellega neil on tegu, ja endale mõistlikuma partneri valida. Kuid tihti ei ole üüritaval pinnal asumine vabatahtlik otsus. Sobivate pindade puudumisel ei ole meil olnud võimalik mujale kolida. Alati on võimalik tegevus lõpetada, aga selleks me kindlasti valmis ei ole. Võitleme edasi, kuid on avalikkuse ja avaliku sektori otsustada, kas ja mis kujul peaks linn andma abistava käe.

Pühapäeval toimunud torm oma elektrikatkestustega on jõuliseks taustaks BREMi ja Eesti Energia omavahelisele vägikaikaveole ja järgnenud meedialaviinile. Kuigi haldusettevõtte võlad on suured, tunduvad Eesti Energia jäigad ähvardused lõpptarbija arvel moraalselt kaheldavad. Ajutiselt on nende vahel küll tasakaal leitud, aga kaua läheb aega järgmiste võlanõudjateni, et BREMi pankroti suunas tüürida? See on väljavaade, mis muudab põhjendatult murelikuks kõiki selle savijalgadel kolossi kliente.

Kaheksa aasta jooksul on kogunenud palju neid, kes on külastanud Polymeri näituseid, võtnud osa avalikest õpitubadest, käinud kontsertidel ja osanud hinnata Polymerile omast pingevaba ja sallivat atmosfääri. Polymeris on oma ateljee- ja prooviruumid paarikümnel kunstnikul ja mitmel bändil, Polymeris tegutseb Kunstikonteineri galerii ja traditsiooniline tähelao trükikoda, kus trükitakse müürilehti Kunstihoonele ja teistele kultuuriasutustele. Tänavatasapinnal tegutseb motoklubi, mille liikmetele meeldib õues grilliõhtuid teha, trennis käivad keskaegse mõõgavõistluse harrastajad ning värske lisandusena tegutseb majas grupp vene taustaga noori, kes arendavad ökoloogilise katuseaia projekti.

On kujunenud välja kindel rühm inimesi, kelle jaoks Polymer vastab nende soovitud eluviisile. Selle keskkonna rohmakus annab märkimisväärselt juurde tegutsemisvabadust ja sellest otseselt tulenevalt ka mõttevabadust. Oleme loomingulise keskkonna kujundamisega kõvasti vaeva näinud ja majast on nüüdseks saanud piirkondlik maamärk.

On ka neid, kes alati ei hinda seda, mida Polymer endast kujutab. Enamasti mõeldakse, et see on ebamugav, lagunev ja kesklinnast kaugel. Kuid ennast Polymeri austajate hulka lugemine või mitte lugemine ei ole laiemas plaanis niiväga oluline. Eranditult kõik külastajad saavad sellest elamuse ning on märkimisväärne, et Tallinnas selline koht eksisteerib – see annab tunnistust linnast, kus on ruumi väga erinevateks eluviisideks.

Kultuuritehas on viimased neli aastat arendanud residentuuriprogrammi, mis on Eestisse toonud ca 30 rahvusvahelist kunstnikku, paljud neist on mitmeid kordi tagasi tulnud. Väliskülalised näevad Polymeris midagi täiesti erilist, mis nende silmis ühendab eksootilise Ida-Euroopa kuvandi indie-kultuuriga. Enda juures on neil ühiskond nii üleorganiseeritud ja jäik, et kohtumine Polymeri-laadse orgaanilise ruumi ja sellele vastavate inimsuhetega on värskendav kogemus.

Tallinna linnas on umbes kümme linna poolt ohjatud kultuurikeskust-rahvamaja, mis enamasti on rajatud nõukogude perioodil ning põhinevad üsna konservatiivsetel väärtustel. On mõistetav, et kinnistunud nähtusi ei saa üleöö muuta, kuid sama õigustatud on ka meiepoolne küsimus, miks toetakse proportsionaalselt niivõrd rohkem etableerunud kultuuri, selle asemel et anda ruumi eksperimenteerivatele vormidele. Linn toetab MTÜsid peaaegu eranditult projektipõhiselt ning taotluspõhiste tegevustoetuste puudumine pärsib pikaajalise perspektiiviga arengut.

Kultuuritehas Polymer on oma üüripinna ebastabiilsusest algusest peale teadlik olnud. Eraomaniku huvid on muutlikud ja alati on mõistlikum partneriks valida linn, kellel on teoorias suurem vastutus kodanikualgatuse edendamisel. Üheks meie kunagiseks sammuks oli Kultuurikatla rajamine, plaaniga sinna ümber kolida. Kahjuks liikus see meist eemale Tallinna linnaametnike tiiva alla.

Viimase kahe aasta jooksul on Polymer korduvalt pöördnud linna poole palvega leida võimalusi Kultuurikatlaga koostöö jätkamiseks. Kuid Madis Mikkori, Veronika Valgu jt loodud algselt hoogsa kontseptsiooni juures on arendamisplaanides tehtud nii palju kompromisse, et nüüdseks on kümnete miljonite kroonide toel jõutud väga ebamäärase ja steriilse kontori- ja meelelahutuspinnani, kus peamine tähelepanu saab olema suunatud suurtele kontsertidele ja etendustele ning sõltumatust kunstikeskusest on plaanidel alles jäänud kõigest 60 m2 residentuuripinda.

Jääb küsimus, milliseid valikuvõimalusi tahab Tallinn oma elanikele ja külalistele pakkuda? Kui tahame olla mitmenäoline ja dünaamiline linn, peaks omavalitsus looma võimalusi ka peavoost kõrvalseisvate algatuste pikaajaliseks arenguks.

Kommentaare ei ole: