Aurora:
COMING DOWN AGAIN
Hästi tühi ja kurb hakkab sel hetkel, kui annad üle konkursitöö, mille kallal on vaheldumisi muude oluliste asjadega intensiivselt tööd tehtud. Peaaegu viimane kuu aega.
Annan paberid üle täpselt 15 minutit enne ametlikku tähtaega. Seda projekti on viimse hetkeni korrigeeritud, muudetud, lahti seletatud, teksti toimetatud, lisatud joonised.... Ja siis võtab naeratav ametnik need paberid vastu, nagu oleks kõik see maailma loomulikem asi. Ongi ju..... See amet. Muidugi osaleme me nii tähtsal konkursil, kuidas muidu.
Ja mis see kõik oligi?
Kurb on. Ja üle hulga aja -- absoluutselt rahulik. Sisemine mootor jäi seisma. Ja ilma selleta on kuidagi tühi tunne.
Ostan Peterburi festivali jaoks uued ilusad võrksukad. Ja Niinale kollased võrkpõlvikud. Hilinenud sünnipäevakink.
Kohtan Viru keskuses kunagist klassiõde. Kellest on saanud tuntud kaubamärgi maaletooja.
Ja hakkan tegema tavalisi asju, ja mitte nii tavalisi. Viin riideid keemilisse puhastusse, läheb kingsepa juurde, fototöökotta, ostan emale lõhnaõli, pakin asju kolimise jaoks, loen lõpuni Toomas Raudami raamatu, mis on liigutav, lähen võib-olla isegi randa.....
Tagasi maailmas.
esmaspäev, juuli 31, 2006
pühapäev, juuli 30, 2006
Aurora:
Torman Tähtsale Kokkusaamisele. Disainer ning Kuraator. Seoses ühe olulise kunstisündmuse konkursiga. Olen täis riputatud Vihjeid : roosa marmori värvi sukad (vt ka: palazzod), valge/kuldsed platvormrihmikud (vt ka: koturnid), pruun/kuldne/türkiissinine seelik (vt ka: disainer Krista Rambak), roosa zhabooga pluus (vt ka: firma Next), puust käevõrud (vt ka: Eesti mütoloogia), kaashelmed (vt ka: Murano klaas), Maoori tätoveering (vt ka: Uus-Meremaa müstika), eksootiline käevõru (vt : ka Polüneesia käsitöö), klaasist ja hõbedast käevõru (vt ka: Reykjaviki tänavaturg).
Kirikukellad helisevad, Päike paistab.
Kiirustan. Mulle tundub, juba mõnda aega, et täpsus on väga tore.
Ma ei taha sekunditki hiljaks jääda.
Kohtan Oma teel oma Tartu Sõbranna õde ja viimase meest. Nemad tulevad Jumalateenistuselt.
Kiirustan mööda Kolmest Purjus Mehest. Vabandan. Üks ütleb: Laske mu pruut mööda. Naeratan. Ütlejal on tõmmu jume, mustad silmad ja kongus nina. Taga-Kaukasus?
Kuulen: Aga mina olengi Casanova ja Don Juan.
Mõtlen: vihje /käeviibe Teispoolsusest?
Saadan Giacomole õhusuudluse. Tema naeratab.
Torman Tähtsale Kokkusaamisele. Disainer ning Kuraator. Seoses ühe olulise kunstisündmuse konkursiga. Olen täis riputatud Vihjeid : roosa marmori värvi sukad (vt ka: palazzod), valge/kuldsed platvormrihmikud (vt ka: koturnid), pruun/kuldne/türkiissinine seelik (vt ka: disainer Krista Rambak), roosa zhabooga pluus (vt ka: firma Next), puust käevõrud (vt ka: Eesti mütoloogia), kaashelmed (vt ka: Murano klaas), Maoori tätoveering (vt ka: Uus-Meremaa müstika), eksootiline käevõru (vt : ka Polüneesia käsitöö), klaasist ja hõbedast käevõru (vt ka: Reykjaviki tänavaturg).
Kirikukellad helisevad, Päike paistab.
Kiirustan. Mulle tundub, juba mõnda aega, et täpsus on väga tore.
Ma ei taha sekunditki hiljaks jääda.
Kohtan Oma teel oma Tartu Sõbranna õde ja viimase meest. Nemad tulevad Jumalateenistuselt.
Kiirustan mööda Kolmest Purjus Mehest. Vabandan. Üks ütleb: Laske mu pruut mööda. Naeratan. Ütlejal on tõmmu jume, mustad silmad ja kongus nina. Taga-Kaukasus?
Kuulen: Aga mina olengi Casanova ja Don Juan.
Mõtlen: vihje /käeviibe Teispoolsusest?
Saadan Giacomole õhusuudluse. Tema naeratab.
Aurora:
MYSTIFY ME
Sündmused : reede/laupäev
1.Varahommikul teel fotosessioonile kasiinos. Fotograaf J. on roolis. Autos on veel üks modell. J. teatab pidulikult: "Ja tänase päeva märksõna on DELIKAATSUS." Pole kahtlust, kellele see eelkõige suunatud on. J. ise on omas valdkonnas, moefotograafias, piisavalt pühendunud ja modell on mingil põhjusel sama elevil kui J. Ok, Ok. Olen korralik.
Ei viitsi kuulata, mida nad täpselt seal sädistavad. Kui edasi kuulan (poolunes viibides, sest kell on 5 -- nagu lehmi läheks lüpsma, aga tegelikult meikijaks fotovõtetele), jätkab fotograaf J, kirjeldades hardusega hääles, kuidas moekunstnik K.S.-le helistas Diiva B. ja soovis ise modell olla. Ja kui õnnelikud nad on ja kuidas nad mõlemad modelliga, kes siin esiistmel istub, austavad Diiva B.-d.
Aga minul on Diiva B.-st oma arvamus. See baseerub ühel sõprussuhtel teise fotograafiga, neiu T.-ga. Kes oli noor ajakirjanik, kui Diiva B. sai temaga heaks sõbraks ja palus tal kirjutada oma elust raamatu. Seda T. tegigi, ja pühendumusega. Diiva B. rääkis, rääkis, rääkis, jootis Neiu T.d vodkaga ja söötis talle kalamarja (see kõik on raamatus kirjas, mul on neiu T. pühendusega koopia) ja neiu T. muudkui kirjutas. Ja siis tuli mängu kirjastus. Korralik, hea mainega. Kes oli raamatu tellinud, sest siis, mingi 7-8 aastat tagasi oli Diiva B. suurim meediastaar Eestis. Ja raamat sai valmis, aga autoriks pandi kirjastuse omaniku tahtel ainult neiu T.M., nooruke ajakirjanik ja täiesti tundmatu nimi. Diiva B. oli usaldanud suulisi kokkuleppeid ega nõudnud kohe tema enda autorlust puudutavat lepingut. Aga see oli viga. Sest raamat ilmus küll, tekst oli seal olemas, autentne, neiu T. poolt diktofonilt maha kirjutatud. Aga mida polnud, olid Diiva B. poolt planeeritud fotod ja tema akvarellmaalid. Seega oli kirjastuse T...v omanik otsustanud Diiva B., selle aja kangelanna, autoriõiguste pealt kokku hoida. Hoida kokku paarkümmend tuhat krooni, minna raamatu tegeliku autori ja peategelasega tülli, saada endale vihavaenlane kogu eluks.... ja kõik selle nimel, et hoida kokku natuke raha. Ja seda teeb edukas kirjastus -- kui läbimõtlemata prioriteedid! Küsige minu arvamust: IDIOOT! Tüüpiline Eesti äriinimene, üleminekuajal pinnale kerkinud jõhkard, kes on veendunud , et äri teha -- see tähendab eelkõige kohe kokku hoida, ükskõik kelle pealt. Olgu selleks ohvriks siis Diiva B. ise või suvaline noor tüdruk hamburgeriputkas, kellele makstakse miinimumpalka.
Sest, nagu me kõik ju teame, ongi äri ebaeetiline ala, kus kehtivad hundiseadused -- arvatakse siin.
Mina, kes ma olen paar korda tipp-äriinimestega kokku puutunud ja asjaajamist nendega väga palju nautinud, arvan natuke teisiti. Ka sellel alal ei jõua ebaeetiline tüüp päris tippu -- sel lihtsal põhjusel, et ta koguks teel sinna omale liiga palju vaenlasi, kes omavahel koopereeruksid ning lõbuga oma ühisele vaenlasele sitta keeraksid.
Või noh, kindlasti on iga suure äriimpeeriumi aluseks mingi objektiivselt võttes suur sigadus. Aga suur sigadus, mitte rida väikseid.
Ja ka väikeste tehingutega (sest ainult neid olen ma paar korda tipp-ärimeestega teinud) seoses üritatakse üksteist üle trumbata, kasvõi natuke tingida. See pole küünilisus, vaid suur lõbu, malemäng reealelus -- kus reeglid tuleb endale ise selgeks teha, ütlen mina. Juudi rändkaupmehe ebaseaduslik kolmanda põlve järeltulija. Siis natuke semiit. Ja juutidest ning araablastest olen ma alati hästi aru saanud -- neile meeldib kanget piparmünditeed või veel kangemat kohvi juues aega surnuks lüüa, hargnevaid lugusid jutustad (vt ka: 1001 ööd). Kaubelda. Mõelda välja strateegiaid. That`s the way I like it.
Kõrvalepõike lõpp.
Mis sai Diiva B-st ja tema raamatust? Loomulikult ta vihastas kohutavalt nagu staarile kohane ja kaebas kohtusse kõigepealt trükikoja, kus raamat füüsiliselt valmis. Ja siis : neiu T. ning kirjastuse T...v. Andis mitu intervjuud, külastas talk-show`sid, mustas vaest neiu T.-d ja selle laimukampaania täiesti ära teeninud kirjastust. See kohtuprotsesss on neil kõigil vist siiamaani pooleli.
Aga tagasi autosse. Ühesõnaga, saan teada, et fotograaf J. ning modell M. on elevil, kuna kohe saabub kasiinosse uskumatult glamuurne modell, staaride staar. Diiva B.! Ma kardan, et fotograaf J. , kellel on kalduvus kergelt hyperiks muutuda pingelistes situatsioonides ning kes tohtult naudib adrenaliini, satub liiga suurde ärevusse Diiva B. füüsilisest juuresolekust. Üritan tuua sisse alternatiivse vaatenurga : Diiva B. on kõigest rikka mehe ilus naine. Kunagine modell ning nüüdne modelliagentuuri juhataja. Fotograaf J. on ise palju shefim tegelane. Ja seda arvan ma siiralt, et sotsiaalses hierarhias peaks modell olema natuke madalam. Sest häid fotograafe on vähem kui häid modelle. Olgem ausad, viimaseid on vähemalt Eestis jalaga segada.
Ja see alternatiivne vaatenurk ei toimi üldse. Sest tütarlapsed fotograaf ja modell austavad Diiva B.-d piiritult kui staari. Ja mina mõtlen, et staaride, kes pole suurt midagi teinud, aeg jääb 20. sajandisse. Ma ei mäleta, kas ma seda ka ütlesin, aga arvata võib, et jah.....
2. Pildistamine. Diiva B. on tõeline professionaal. Annab nõu jumestuskreemi valimisel ja loomulikult on tal õigus. Haarab otsustavalt oma kätte huulepulga ja pintsli --sest ta teeb seda alati ise. Tal on väga iseloomuliku kaarega ülahuul. Ta on väga ilus. Pigem vaikne ja endassetõmbunud. Oma agentuuri kuuluvate modellide suhtes armsalt emalik.
Spetsiaalselt temale mõeldes laotan ma nähtavalt laiali oma firmakosmeetika --- Chaneli lauvärvide karbi (Islandi kunstiprojekti eelarvest , mida ei olnud võimalik sularahas välja võtta; ilus disain, sitt kvaliteet), Guerlaini lauvärvi (Aino Ingrid Superstari sünnipäevakingitus; imeilus disain, hea kvaliteet), Lancome `i põsepuna (sama päritolu, mis eelmine)..... Ja loomulikult vaatab Diiva B. end Chaneli karbist, mitte Manhattani omast (selle suve toode Road Trip, kaks versiooni: Night ja Day, imelusad värvikombinatsioonid, ainult 83.-. SOOVITAN!).
Ja mille üle on mul tõeliselt hea meel -- mul õnnestub öelda Diiva B.-le, et mulle meeldis tema raamatu tekstiline osa. Mis on autentne. Ja ka seda , et kirjastuse T...v omanik on lihtsalt ebaeetiline bitch, sest siin Eestis arvatakse, et äriajamine selline ongi. Ja et neiu T. ei ole mitte milleski süüdi ja oli ka ise juhtunu pärast otsatult kurb.
Modellid küsivad, mida me räägime. Et nemad ei saa üldse aru. Mina vastan lihtsalt, et inside info. Diiva B. noogutab malbelt. Ta ongi selline -- malbe ja ilus. Nagu kuninganna. Aga kindlasti mitte Elizabeth I.
Ja ta ütleb, et ta tõesti ei teadnud seda. Kirjastuse T--v kohta. Aga mina tean. Sest olen analoogseid lugusid kuulnud veelgi, otse ohvritelt. Keegi tegi kirjanikuga kahasse lasteraamatu, töötasid koos aastaid nagu Astrid Lindgren ja Ilon Wikland. Ja viimasel hetkel võttis kirjastuse T---v omanik ning juhataja illustraaatoriks oma sõbranna. Vihased olid nii lasteraamatu autor kui kunstnik, sest nende algne tingimus oli olnud, et raamat on just nende piltidega. Aga kirjastajat ei huvita suusõnalised kokkulepped, sest tema teeb äri. Arvab tema. Idioot. Arvan mina. Ja Diiva B. on põhimõtteliselt nõus. Minuga.
3. Peale pildistamist puutun kokku neiu M.T.-ga. Juhuslikult, tänaval. Kuna olen just lõpetanud tööpäeva ja üldse väga unine, ei tundu mulle mitte midagi kummalist selles, et neiu M.T. avab päeva esimese õlle kell pool 11 hommikul. Pärast tööpäeva lõppu ju ikka võib, mõtlen mina ja joon pool pudelit ise. Aga neiu M.T. on just ärganud.
Ka Xanaxi tutvustamine on viga. Sest neiu M.T. on veendunud, et talle mingi keemia ei mõju ning nõuab endale kohe poolteist tabletti. Millest üks on väga pikaajalise toimega.
Päeva lõpuks on neiu M.T.-l sees minu hinnangul vähemalt 10 õlut, siidrit või dzhinni, eelpoolmainitud farmatseutika ning ta helistab mulle oma väidetava suure armastuse, keskealise abielus disaineri P. juurest. Ta annab toru P.-le. Mis on viga. Sest P-il on vist minuga natuke huvitavam vestelda kui hüsteeritseva M.T.-ga. Kes nõuab tähelepanu ja armastust. Saan tapmisähvardusi. Aga mitte P.-lt.
4.Laupäeva hommik helistab M.T. Ma olevat tema eraelu perse keeranud. Mida ma täpselt P.-le ütlesin? Sest viimane oli öelnud, et ei armasta neiu M.T.-d ja et viimane on tüütu. Ja offitsiaalne boyfriend olevat ka samal õhtul ta perse saatnud.
Ja mida ma P-le ütlesingi? Seda, et neiu M.T.-l on sees päeva jooksul tarbitud ümmarguselt 10 alkohoolset jooki ning 0,25 mg lühikese toimeajaga ja 0,50 mg pika toimeajaga Xanaxit. Viimased olid kirjutatud mulle perearsti poolt stressiga toimetulemiseks pingelistel perioodidel (diagnoos: ärevushäire) ja neid ei tohi üldse koos alkoholiga tarbida. Ja ütlesin P-le ka seda, et minu hinnangul pole M.T. üldsegi psühhopaat, vaid hoopis diagnoosita alkohoolik. Kes ei suuda enam päevagi kainelt mööda saata, tänu oma purjus peaga korda saadetud skandaalidele. Seda kõike rääkisin P.-le kiiresti ja intensiivselt ja väikeste variatsioonidega mitu korda, sest pingeline situatsioon ja neiu M.T. ähvardused olid aktiviseerinud mu ärevushäire. Mis tähendab seda, et inimese organism reageerib üle, nagu oleks ka väheoluliste stressisituatsioonide puhul vaja oma elu eest võidelda. Süsteemis on error.
Aga vahet pole, tundub, et minu sõnum oli P.-le kohale jõudnud.
5. Laupäeva päeval külastan Kuulsat Arhitekti tema kodus.Tema enda projekteeritud maja. Kohtume seoses ühe võimaliku projektiga. Kuulus Arhitekt on nõid. Ta ütleb, et tegeleb nüüd ainult energiate korrastamisega. Lisaks võimaliku koostööprojekti arutamisele vaatab Kuulus Arhitekt minu käejooni ning katsub energiat. Midagi ta igal juhul teeb, sest pärast on mul tükk aega hea olla. Kuidagi rahulik, tasakaalus ja õnnelik.
6. Kuulsa Arhitekti abikaasa on arhitektuuriajaloolane. Ta on märganud mu artiklit ajakirjas R. Räägin natuke oma jamast seal (lugu pealkirjaga Philippe Starck siinsamas blogis juuli alguses).
Abikaasa teeb mulle väikse testi. Kelle tool on neil köögilaua taga? Minu arvates on nende maja täis palju lahedamaid toole, kuidagi radikaalsemaid. See konkreetne eksempler on vineerist, minu hinnangul üsna ilmetu võrreldes muu mööbliga. Eesti oma Standard? See soomlane, kes painutatud vineerist toolidega kuulsaks sai -- nimi ei meenu kohe. Aalto?
Vastus profilt: Selle tooli autor on kuulus Taani disainer Arne Jacobsen. Mina: "Olen seda nime kuulnud küll. Kuidagi tuttav on." Jään järjekordselt vahele. Sharlatan vs Proff.
Final verdict: Teie ajakirja R. ei sobi! Neid, kes selle tooli ära tunnevad, on neil 100-150. Eestis ongi see häda, et ei ole piisavalt kirjutajaid.
Ma ei kaeba otsust edasi. Sest see on õiglane. Ja siiski: ajakiri R. oleks pidanud mind läbi nägema!
7. Ma teen väikese äritehingu. Müün midagi. Võib-olla on ka sellel teatav raviv jõud? Sel rahal minu pangakontol, tänu millele saan ära maksta Peterburiga seotud võlad ja alustada OMA ELU.
MYSTIFY ME
Sündmused : reede/laupäev
1.Varahommikul teel fotosessioonile kasiinos. Fotograaf J. on roolis. Autos on veel üks modell. J. teatab pidulikult: "Ja tänase päeva märksõna on DELIKAATSUS." Pole kahtlust, kellele see eelkõige suunatud on. J. ise on omas valdkonnas, moefotograafias, piisavalt pühendunud ja modell on mingil põhjusel sama elevil kui J. Ok, Ok. Olen korralik.
Ei viitsi kuulata, mida nad täpselt seal sädistavad. Kui edasi kuulan (poolunes viibides, sest kell on 5 -- nagu lehmi läheks lüpsma, aga tegelikult meikijaks fotovõtetele), jätkab fotograaf J, kirjeldades hardusega hääles, kuidas moekunstnik K.S.-le helistas Diiva B. ja soovis ise modell olla. Ja kui õnnelikud nad on ja kuidas nad mõlemad modelliga, kes siin esiistmel istub, austavad Diiva B.-d.
Aga minul on Diiva B.-st oma arvamus. See baseerub ühel sõprussuhtel teise fotograafiga, neiu T.-ga. Kes oli noor ajakirjanik, kui Diiva B. sai temaga heaks sõbraks ja palus tal kirjutada oma elust raamatu. Seda T. tegigi, ja pühendumusega. Diiva B. rääkis, rääkis, rääkis, jootis Neiu T.d vodkaga ja söötis talle kalamarja (see kõik on raamatus kirjas, mul on neiu T. pühendusega koopia) ja neiu T. muudkui kirjutas. Ja siis tuli mängu kirjastus. Korralik, hea mainega. Kes oli raamatu tellinud, sest siis, mingi 7-8 aastat tagasi oli Diiva B. suurim meediastaar Eestis. Ja raamat sai valmis, aga autoriks pandi kirjastuse omaniku tahtel ainult neiu T.M., nooruke ajakirjanik ja täiesti tundmatu nimi. Diiva B. oli usaldanud suulisi kokkuleppeid ega nõudnud kohe tema enda autorlust puudutavat lepingut. Aga see oli viga. Sest raamat ilmus küll, tekst oli seal olemas, autentne, neiu T. poolt diktofonilt maha kirjutatud. Aga mida polnud, olid Diiva B. poolt planeeritud fotod ja tema akvarellmaalid. Seega oli kirjastuse T...v omanik otsustanud Diiva B., selle aja kangelanna, autoriõiguste pealt kokku hoida. Hoida kokku paarkümmend tuhat krooni, minna raamatu tegeliku autori ja peategelasega tülli, saada endale vihavaenlane kogu eluks.... ja kõik selle nimel, et hoida kokku natuke raha. Ja seda teeb edukas kirjastus -- kui läbimõtlemata prioriteedid! Küsige minu arvamust: IDIOOT! Tüüpiline Eesti äriinimene, üleminekuajal pinnale kerkinud jõhkard, kes on veendunud , et äri teha -- see tähendab eelkõige kohe kokku hoida, ükskõik kelle pealt. Olgu selleks ohvriks siis Diiva B. ise või suvaline noor tüdruk hamburgeriputkas, kellele makstakse miinimumpalka.
Sest, nagu me kõik ju teame, ongi äri ebaeetiline ala, kus kehtivad hundiseadused -- arvatakse siin.
Mina, kes ma olen paar korda tipp-äriinimestega kokku puutunud ja asjaajamist nendega väga palju nautinud, arvan natuke teisiti. Ka sellel alal ei jõua ebaeetiline tüüp päris tippu -- sel lihtsal põhjusel, et ta koguks teel sinna omale liiga palju vaenlasi, kes omavahel koopereeruksid ning lõbuga oma ühisele vaenlasele sitta keeraksid.
Või noh, kindlasti on iga suure äriimpeeriumi aluseks mingi objektiivselt võttes suur sigadus. Aga suur sigadus, mitte rida väikseid.
Ja ka väikeste tehingutega (sest ainult neid olen ma paar korda tipp-ärimeestega teinud) seoses üritatakse üksteist üle trumbata, kasvõi natuke tingida. See pole küünilisus, vaid suur lõbu, malemäng reealelus -- kus reeglid tuleb endale ise selgeks teha, ütlen mina. Juudi rändkaupmehe ebaseaduslik kolmanda põlve järeltulija. Siis natuke semiit. Ja juutidest ning araablastest olen ma alati hästi aru saanud -- neile meeldib kanget piparmünditeed või veel kangemat kohvi juues aega surnuks lüüa, hargnevaid lugusid jutustad (vt ka: 1001 ööd). Kaubelda. Mõelda välja strateegiaid. That`s the way I like it.
Kõrvalepõike lõpp.
Mis sai Diiva B-st ja tema raamatust? Loomulikult ta vihastas kohutavalt nagu staarile kohane ja kaebas kohtusse kõigepealt trükikoja, kus raamat füüsiliselt valmis. Ja siis : neiu T. ning kirjastuse T...v. Andis mitu intervjuud, külastas talk-show`sid, mustas vaest neiu T.-d ja selle laimukampaania täiesti ära teeninud kirjastust. See kohtuprotsesss on neil kõigil vist siiamaani pooleli.
Aga tagasi autosse. Ühesõnaga, saan teada, et fotograaf J. ning modell M. on elevil, kuna kohe saabub kasiinosse uskumatult glamuurne modell, staaride staar. Diiva B.! Ma kardan, et fotograaf J. , kellel on kalduvus kergelt hyperiks muutuda pingelistes situatsioonides ning kes tohtult naudib adrenaliini, satub liiga suurde ärevusse Diiva B. füüsilisest juuresolekust. Üritan tuua sisse alternatiivse vaatenurga : Diiva B. on kõigest rikka mehe ilus naine. Kunagine modell ning nüüdne modelliagentuuri juhataja. Fotograaf J. on ise palju shefim tegelane. Ja seda arvan ma siiralt, et sotsiaalses hierarhias peaks modell olema natuke madalam. Sest häid fotograafe on vähem kui häid modelle. Olgem ausad, viimaseid on vähemalt Eestis jalaga segada.
Ja see alternatiivne vaatenurk ei toimi üldse. Sest tütarlapsed fotograaf ja modell austavad Diiva B.-d piiritult kui staari. Ja mina mõtlen, et staaride, kes pole suurt midagi teinud, aeg jääb 20. sajandisse. Ma ei mäleta, kas ma seda ka ütlesin, aga arvata võib, et jah.....
2. Pildistamine. Diiva B. on tõeline professionaal. Annab nõu jumestuskreemi valimisel ja loomulikult on tal õigus. Haarab otsustavalt oma kätte huulepulga ja pintsli --sest ta teeb seda alati ise. Tal on väga iseloomuliku kaarega ülahuul. Ta on väga ilus. Pigem vaikne ja endassetõmbunud. Oma agentuuri kuuluvate modellide suhtes armsalt emalik.
Spetsiaalselt temale mõeldes laotan ma nähtavalt laiali oma firmakosmeetika --- Chaneli lauvärvide karbi (Islandi kunstiprojekti eelarvest , mida ei olnud võimalik sularahas välja võtta; ilus disain, sitt kvaliteet), Guerlaini lauvärvi (Aino Ingrid Superstari sünnipäevakingitus; imeilus disain, hea kvaliteet), Lancome `i põsepuna (sama päritolu, mis eelmine)..... Ja loomulikult vaatab Diiva B. end Chaneli karbist, mitte Manhattani omast (selle suve toode Road Trip, kaks versiooni: Night ja Day, imelusad värvikombinatsioonid, ainult 83.-. SOOVITAN!).
Ja mille üle on mul tõeliselt hea meel -- mul õnnestub öelda Diiva B.-le, et mulle meeldis tema raamatu tekstiline osa. Mis on autentne. Ja ka seda , et kirjastuse T...v omanik on lihtsalt ebaeetiline bitch, sest siin Eestis arvatakse, et äriajamine selline ongi. Ja et neiu T. ei ole mitte milleski süüdi ja oli ka ise juhtunu pärast otsatult kurb.
Modellid küsivad, mida me räägime. Et nemad ei saa üldse aru. Mina vastan lihtsalt, et inside info. Diiva B. noogutab malbelt. Ta ongi selline -- malbe ja ilus. Nagu kuninganna. Aga kindlasti mitte Elizabeth I.
Ja ta ütleb, et ta tõesti ei teadnud seda. Kirjastuse T--v kohta. Aga mina tean. Sest olen analoogseid lugusid kuulnud veelgi, otse ohvritelt. Keegi tegi kirjanikuga kahasse lasteraamatu, töötasid koos aastaid nagu Astrid Lindgren ja Ilon Wikland. Ja viimasel hetkel võttis kirjastuse T---v omanik ning juhataja illustraaatoriks oma sõbranna. Vihased olid nii lasteraamatu autor kui kunstnik, sest nende algne tingimus oli olnud, et raamat on just nende piltidega. Aga kirjastajat ei huvita suusõnalised kokkulepped, sest tema teeb äri. Arvab tema. Idioot. Arvan mina. Ja Diiva B. on põhimõtteliselt nõus. Minuga.
3. Peale pildistamist puutun kokku neiu M.T.-ga. Juhuslikult, tänaval. Kuna olen just lõpetanud tööpäeva ja üldse väga unine, ei tundu mulle mitte midagi kummalist selles, et neiu M.T. avab päeva esimese õlle kell pool 11 hommikul. Pärast tööpäeva lõppu ju ikka võib, mõtlen mina ja joon pool pudelit ise. Aga neiu M.T. on just ärganud.
Ka Xanaxi tutvustamine on viga. Sest neiu M.T. on veendunud, et talle mingi keemia ei mõju ning nõuab endale kohe poolteist tabletti. Millest üks on väga pikaajalise toimega.
Päeva lõpuks on neiu M.T.-l sees minu hinnangul vähemalt 10 õlut, siidrit või dzhinni, eelpoolmainitud farmatseutika ning ta helistab mulle oma väidetava suure armastuse, keskealise abielus disaineri P. juurest. Ta annab toru P.-le. Mis on viga. Sest P-il on vist minuga natuke huvitavam vestelda kui hüsteeritseva M.T.-ga. Kes nõuab tähelepanu ja armastust. Saan tapmisähvardusi. Aga mitte P.-lt.
4.Laupäeva hommik helistab M.T. Ma olevat tema eraelu perse keeranud. Mida ma täpselt P.-le ütlesin? Sest viimane oli öelnud, et ei armasta neiu M.T.-d ja et viimane on tüütu. Ja offitsiaalne boyfriend olevat ka samal õhtul ta perse saatnud.
Ja mida ma P-le ütlesingi? Seda, et neiu M.T.-l on sees päeva jooksul tarbitud ümmarguselt 10 alkohoolset jooki ning 0,25 mg lühikese toimeajaga ja 0,50 mg pika toimeajaga Xanaxit. Viimased olid kirjutatud mulle perearsti poolt stressiga toimetulemiseks pingelistel perioodidel (diagnoos: ärevushäire) ja neid ei tohi üldse koos alkoholiga tarbida. Ja ütlesin P-le ka seda, et minu hinnangul pole M.T. üldsegi psühhopaat, vaid hoopis diagnoosita alkohoolik. Kes ei suuda enam päevagi kainelt mööda saata, tänu oma purjus peaga korda saadetud skandaalidele. Seda kõike rääkisin P.-le kiiresti ja intensiivselt ja väikeste variatsioonidega mitu korda, sest pingeline situatsioon ja neiu M.T. ähvardused olid aktiviseerinud mu ärevushäire. Mis tähendab seda, et inimese organism reageerib üle, nagu oleks ka väheoluliste stressisituatsioonide puhul vaja oma elu eest võidelda. Süsteemis on error.
Aga vahet pole, tundub, et minu sõnum oli P.-le kohale jõudnud.
5. Laupäeva päeval külastan Kuulsat Arhitekti tema kodus.Tema enda projekteeritud maja. Kohtume seoses ühe võimaliku projektiga. Kuulus Arhitekt on nõid. Ta ütleb, et tegeleb nüüd ainult energiate korrastamisega. Lisaks võimaliku koostööprojekti arutamisele vaatab Kuulus Arhitekt minu käejooni ning katsub energiat. Midagi ta igal juhul teeb, sest pärast on mul tükk aega hea olla. Kuidagi rahulik, tasakaalus ja õnnelik.
6. Kuulsa Arhitekti abikaasa on arhitektuuriajaloolane. Ta on märganud mu artiklit ajakirjas R. Räägin natuke oma jamast seal (lugu pealkirjaga Philippe Starck siinsamas blogis juuli alguses).
Abikaasa teeb mulle väikse testi. Kelle tool on neil köögilaua taga? Minu arvates on nende maja täis palju lahedamaid toole, kuidagi radikaalsemaid. See konkreetne eksempler on vineerist, minu hinnangul üsna ilmetu võrreldes muu mööbliga. Eesti oma Standard? See soomlane, kes painutatud vineerist toolidega kuulsaks sai -- nimi ei meenu kohe. Aalto?
Vastus profilt: Selle tooli autor on kuulus Taani disainer Arne Jacobsen. Mina: "Olen seda nime kuulnud küll. Kuidagi tuttav on." Jään järjekordselt vahele. Sharlatan vs Proff.
Final verdict: Teie ajakirja R. ei sobi! Neid, kes selle tooli ära tunnevad, on neil 100-150. Eestis ongi see häda, et ei ole piisavalt kirjutajaid.
Ma ei kaeba otsust edasi. Sest see on õiglane. Ja siiski: ajakiri R. oleks pidanud mind läbi nägema!
7. Ma teen väikese äritehingu. Müün midagi. Võib-olla on ka sellel teatav raviv jõud? Sel rahal minu pangakontol, tänu millele saan ära maksta Peterburiga seotud võlad ja alustada OMA ELU.
neljapäev, juuli 27, 2006
Aurora:
Aitäh, Marion. Ma saan aru, et mul oli tõeline Post Traumatic Stress Disorder. Ja sellest ei tulegi päris kohe välja. Aga aitäh, et suutsid sama juttu veel kord kuulata. Nagu kriisiabi käsiraamat: lase tal rääkida ja ära väga palju õpeta.
Nüüd on see seljataga. Ja ma saan aru, et ma olin vahepeal tõesti väga, väga vihane, solvunud ja pettunud. Väga suures osas oma maailmast.Ja tõepoolest -- mitte mina ei andnud narkomaanile raha. Võin anda 100 krooni, aga mitte 100 000.
Aga mul on lahendus. Ma lähen ära.
Ja praegu lõpetasin just meigitegemise kasiinos, kus on moeseeria.
Leppisin taaskord ära fotograafiga. Üks modell näeb välja nagu 66.aasta debütant, väga spaced out. Ja teine nagu Alice, kelle make up artist on just avastanud seened. Aga Alicele ta neid ei andnudki.
Plastic. Fantastic.
Aitäh, Marion. Ma saan aru, et mul oli tõeline Post Traumatic Stress Disorder. Ja sellest ei tulegi päris kohe välja. Aga aitäh, et suutsid sama juttu veel kord kuulata. Nagu kriisiabi käsiraamat: lase tal rääkida ja ära väga palju õpeta.
Nüüd on see seljataga. Ja ma saan aru, et ma olin vahepeal tõesti väga, väga vihane, solvunud ja pettunud. Väga suures osas oma maailmast.Ja tõepoolest -- mitte mina ei andnud narkomaanile raha. Võin anda 100 krooni, aga mitte 100 000.
Aga mul on lahendus. Ma lähen ära.
Ja praegu lõpetasin just meigitegemise kasiinos, kus on moeseeria.
Leppisin taaskord ära fotograafiga. Üks modell näeb välja nagu 66.aasta debütant, väga spaced out. Ja teine nagu Alice, kelle make up artist on just avastanud seened. Aga Alicele ta neid ei andnudki.
Plastic. Fantastic.
kolmapäev, juuli 26, 2006
Aurora:
Vahepeal juhtunud.
1.Pinge hakkab langema. Peterburi festivali esinejate koosolek peaks olema homme. Nagu perfoka transkriptis sees oli, pidin nõustama ja veenma Klassikut nr 1 , et ta ikka oleks superstaari rolliga nõus. Ega keskenduks oma minimalistliku monoetenduse ettevalmistamisele, mis toimub alles mõni teine päev. Kui me siis seal veel teretulnud oleme. Never know. Aga küllap oleme.
2.Kaasa tulevad Lillelapsed/Elektronmuusikud.
3.15 pudelit kõige odavamat viina maksab säästumarketis 613.50!
4.Leidsin sellised viigipüksid nagu olen ammu otsinud. Kopli kaltsukast.
5.Aino Ingrid Superstar (glamuurne fotograaf, AbFab)kinkis mulle väga kallist kosmeetikat. Millele leidsin Kopli kaltsukast väärilise meigikoti.
6.Tänahommikuselt fotosessioonilt leidsin laheda juuksuri. Kes loodetavasti teeb mulle ja Ainole soengud pähe.Peterburi.
7. Avastus/soovitus! Mulle ülepingest tekkinud ärevushäire raviks kirjutatud Xanax (mis läks muuseas peale jubeda perioodi möödumist iseenesest üle! Ärevushäire nimelt!) võtab jalust kergelt nõrgaks ja pea surisema. Mis raviks, st töövõime säilitamiseks ja kokkukukkumise vältimiseks ei sobi -- palderjan on palju parem! -- küll aga meelelahutuseks. Mida proovisin Kadriorus vastuvõtul, kuhu kutsus mind Üllatus-Strateeg. Võtad oma pool tabletti sisse, alkoholist eriti ei hooli (aastakäiguveinid), vist ei soovitatagi (Aga noh, ma olen ka oma "nooruses",5-6 aastat tagasi põhiliselt,läbinud psühhotroopsete ainetega eksperimenteerimise perioodi. Kontrollitult, muuseas. Ja praegu ma midagi ei tarbi. Aga mis on asja point -- mina pole küll oma elus kohanud keemiat, mis alkoholiga kokku ei käiks. ). Chillid. Eliit joob veini, enamus mitte vähe. Mõtled: nii tekibki alkoholism. Vastuvõtt vastuvõtu järel, ühest klaasist saab märkamatult 8... Aga mul on minu Xanax, o,25 mg. Pea suriseb, kuulad teisi. Toredad inimesed. Kuigi on ka mõttetuid diplomaadi-tüüpe. Meeleolu elavneb, vestlused muutuvad huvitavamaks. Vaatad teisi. Chillid. Võtad igast aastakäiguveinist ühe lonksu, mõtled seda tehes oma veiniaustajast isale. Lõpuks kargeleb eliit mingis rahvalikus ringmängus,röögib laulda.... Mõtled: Jumal tänatud, et mul on mingid piirid ja eneseväärikus. Õnnistatud Xanax, see vanem versioon, kiiretoimeline.
8. Ja vastavatud raamatukogus, mille avamist tähistatigi, ilmub taaskord välja See Tool. Philippe Starck on GEENIUS!
Vahepeal juhtunud.
1.Pinge hakkab langema. Peterburi festivali esinejate koosolek peaks olema homme. Nagu perfoka transkriptis sees oli, pidin nõustama ja veenma Klassikut nr 1 , et ta ikka oleks superstaari rolliga nõus. Ega keskenduks oma minimalistliku monoetenduse ettevalmistamisele, mis toimub alles mõni teine päev. Kui me siis seal veel teretulnud oleme. Never know. Aga küllap oleme.
2.Kaasa tulevad Lillelapsed/Elektronmuusikud.
3.15 pudelit kõige odavamat viina maksab säästumarketis 613.50!
4.Leidsin sellised viigipüksid nagu olen ammu otsinud. Kopli kaltsukast.
5.Aino Ingrid Superstar (glamuurne fotograaf, AbFab)kinkis mulle väga kallist kosmeetikat. Millele leidsin Kopli kaltsukast väärilise meigikoti.
6.Tänahommikuselt fotosessioonilt leidsin laheda juuksuri. Kes loodetavasti teeb mulle ja Ainole soengud pähe.Peterburi.
7. Avastus/soovitus! Mulle ülepingest tekkinud ärevushäire raviks kirjutatud Xanax (mis läks muuseas peale jubeda perioodi möödumist iseenesest üle! Ärevushäire nimelt!) võtab jalust kergelt nõrgaks ja pea surisema. Mis raviks, st töövõime säilitamiseks ja kokkukukkumise vältimiseks ei sobi -- palderjan on palju parem! -- küll aga meelelahutuseks. Mida proovisin Kadriorus vastuvõtul, kuhu kutsus mind Üllatus-Strateeg. Võtad oma pool tabletti sisse, alkoholist eriti ei hooli (aastakäiguveinid), vist ei soovitatagi (Aga noh, ma olen ka oma "nooruses",5-6 aastat tagasi põhiliselt,läbinud psühhotroopsete ainetega eksperimenteerimise perioodi. Kontrollitult, muuseas. Ja praegu ma midagi ei tarbi. Aga mis on asja point -- mina pole küll oma elus kohanud keemiat, mis alkoholiga kokku ei käiks. ). Chillid. Eliit joob veini, enamus mitte vähe. Mõtled: nii tekibki alkoholism. Vastuvõtt vastuvõtu järel, ühest klaasist saab märkamatult 8... Aga mul on minu Xanax, o,25 mg. Pea suriseb, kuulad teisi. Toredad inimesed. Kuigi on ka mõttetuid diplomaadi-tüüpe. Meeleolu elavneb, vestlused muutuvad huvitavamaks. Vaatad teisi. Chillid. Võtad igast aastakäiguveinist ühe lonksu, mõtled seda tehes oma veiniaustajast isale. Lõpuks kargeleb eliit mingis rahvalikus ringmängus,röögib laulda.... Mõtled: Jumal tänatud, et mul on mingid piirid ja eneseväärikus. Õnnistatud Xanax, see vanem versioon, kiiretoimeline.
8. Ja vastavatud raamatukogus, mille avamist tähistatigi, ilmub taaskord välja See Tool. Philippe Starck on GEENIUS!
Aurora:
Aitäh täiendava info eest, Mann. Ja lugesin veelkord oma loo üle. Kahjuks oli sealt välja jäänud üks oluline seik. Ma küsisisn lugupeetud Janalt Jumala viisakalt järjest kolme toitu, mis olid menüüs kirjas, aga mida polnud. Ja mina küsisin veel, mispärast nad neid silte sealt maha ei võta. Millepeale Jana naeratas vägagi üleolevalt ja need mõtted, mida ma lugesin , olid umbes järgmised: "Mingi imelik estonka. Närviline millegipärast kah veel. Aga mind tahavad Volodja, Serjozha ja Armen." Ehk siis: lihtne psühholoogia,asi, mida võib ka mõtete lugemisena võtta. Ja siis hakaksid ülejäänud kliendid kisama. Et tehku ma kiiremini. Et nemad ootavad. Aga mina olin oodanud asju, mida menüüs polnudki, juba tund aega. Ega sõimanud seda tehes purjus kaaskodanikke, kes objektiivselt võttes minu aega raiskasid, leti ees tuigerdades ja oma raha otsides.
Ja siis ma tahtsingi Janaga natuke teenindusest rääkida.
Vabandan kõigi ees, kes seetõttu asjast aru ei saanud.
Aitäh täiendava info eest, Mann. Ja lugesin veelkord oma loo üle. Kahjuks oli sealt välja jäänud üks oluline seik. Ma küsisisn lugupeetud Janalt Jumala viisakalt järjest kolme toitu, mis olid menüüs kirjas, aga mida polnud. Ja mina küsisin veel, mispärast nad neid silte sealt maha ei võta. Millepeale Jana naeratas vägagi üleolevalt ja need mõtted, mida ma lugesin , olid umbes järgmised: "Mingi imelik estonka. Närviline millegipärast kah veel. Aga mind tahavad Volodja, Serjozha ja Armen." Ehk siis: lihtne psühholoogia,asi, mida võib ka mõtete lugemisena võtta. Ja siis hakaksid ülejäänud kliendid kisama. Et tehku ma kiiremini. Et nemad ootavad. Aga mina olin oodanud asju, mida menüüs polnudki, juba tund aega. Ega sõimanud seda tehes purjus kaaskodanikke, kes objektiivselt võttes minu aega raiskasid, leti ees tuigerdades ja oma raha otsides.
Ja siis ma tahtsingi Janaga natuke teenindusest rääkida.
Vabandan kõigi ees, kes seetõttu asjast aru ei saanud.
teisipäev, juuli 25, 2006
Aurora:
Ja et eelmist postitust ikka kontekstis vaataksite, tuleb nüüd: KORDUSSAADE. Ja see kogu jutt on siin Sinu pärast, Margus Kiis. Ühe mälestusväärse 2004. sügispäeva mälestuseks Tartu Kiirabis.6 kanüüli ja minu värisevad käed! Väga vapper Sinust! Ma olen selle eest siiani Sulle otsata tänulik. Ja palun, loe läbi ja ürita mitte mõista mu üle kohut.
esmaspäev, Juuli 10, 2006
Aurora:
Mul oli täna tunne, et lõpetaks ära. Olete end meie kulul piisavalt tasuta (!) lõbustanud. Ja raha ei kandnud keegi, mitte keegi üle. Ma ei heida ette. Ja teate, mina olingi vahepeal Jean Valjean -- ja isegi Jeesus. Ja teate, sellest oli sitaks kasu. Ja alati on. Ja sama päeva õhtul olin ma ka Pärnu linna ainsa öösel avatud hamburgeriputka absoluutselt kõige vihatum klient. Sest. Ma seisin seal kuradi järjekorras kokku tund aega. Koos vene noorte juua täis ehitajatega. Ja ma ei tahtnud mitte midagi muud kui ühte väikest lõhehamburgerit . Ja siis ütles teenindajanna Jana (venelanna), et seda neil ei ole. Ja selle peale, kui mina Jumala viisakalt küsisin, kas neil midagi muud ka on, mis pole loom ega lind, vaatas neiu Jana (kõigi kuradi vene ehitajate lemmik, juba oma rahvusliku kuuluvuse poolest) mind nii üleolevalt ja pilklikult, et mina mõtlesin: no türa küll. Mina, vabandage väga, loen sinu mõtteid. Ja sinu klientide omasid ka. Kusjuures,see pole mingi nali. Ja ma tunnen juba mõnda aega ära, kes mulle helistab. Ja ma tean, et üks tuttav tütarlaps ootab last. Kuigi ta ise seda vist veel ei tea. Ja mul on kuradi ükskõik. Ja ma saan aru, kuidas kogu kuradi järjekord on neiu Jana poolt. Ja minu vastu. Sest mina olen vastik Eesti bitch, kes ekspluateerib vaest Janat, kõigi lemmikut. Ja vahepeal on kogu järjekord veel rohkem minu vastu häälestunud ja need idioodid arvavad, et nende kollektiivne viha kuidagi surub mind maha. Ja mina võtan õppust. Aga ei. See teeb mind veel vihasemaks. Ja ma peatan kogu järjekorra ja ütlen, et ma tean küll, kuidas nad tahavad oma hamburgereid kätte saada. Aga see ei huvita mind hetkel. Ma tahaks mõnda aega neiu Jana või Mashaga juttu ajada. Aga nemad ei taha. Nad lubavad mulle peksa anda. Ja mina ütlen, et see pole nii lihtne midagi. Sest. Nemad on joonud, aga mina mitte. Ja nemad ei suuda kirjutada seletuskirja, sest nende eesti keel pole piisav, aga minu kirjanduslik eneseväljendus on midagi hoopis muud. Ja siis, siis tahavad nad mind tõesti maha lüüa, aga ei saa mitte.Ja kuidas sa ometi ütled: ma lõin teda, sest ta pani mind oma friikartuleid kauem ootama. Tahaks seda asja näha. Sest mina tean, aga nemad mitte, et sellel ühel päeval minu elus, mis vist just osustas mu saatuse, olin ma vist kõige parem inimene selles neetud linnas, arvavad, nemad, lollid, et mina olin see kõige halvem. Ja siis toob ettekandja neiu Jana mingi haleda asendusvariandi, friikartulid. Mida ma enam ei taha. Ja siis otsustan ma veel üks kord teha kõik oma südametunnistuse järgi. Ja kui nemad, need vene õnnetud ehitajad röögivad mulle: "Sjöö. Ljits!", löön mina need ketshupi ja majoneesiga friikartulid sellele Miss Ehitustööliste Lemmikule otse keset nägu. Kogu jõuga. Ja mõtlen: Nad kõik vihkavad mind. Ja selle konkreetse asja eest võivad, ei, lausa peavad nad kutsuma politsei. Ja kui mind nüüd puutumatult minema lastakse, ongi see Kõrgem Pilotaazh. Ja ma jalutan täiesti rahulikult minema. Ja ainus, mis nemad saavad teha, on see, mida teeb üks eriti julge venelane: valab mind (ja distantsilt!) oma mineraalveepudelist üle. Ja mina mõtlen; mida mul teada vaja oligi. Ja siis ma lähen oma ema juurde ja lepin temaga ära. Päriselt.
Aga teis, mu lugejad, olen ma natuke pettunud. Mitte isegi pettunud, sest minul kui kerjusel (antud juhul) pole mingit õigust maailmalt mitte midagi loota.
Aga siiski. Midagi kripeldab hinges.
Ja nüüd läheb Niina filmi tegema. Ja mina ära. Ja ise tean, kuhu.
Ja teie võite teha, mida tahate.
P.S. Inimkond jaguneb kaheks: need, kes ropendavad ja need, kes räägivad nilbeid anekdoote.
Ja et eelmist postitust ikka kontekstis vaataksite, tuleb nüüd: KORDUSSAADE. Ja see kogu jutt on siin Sinu pärast, Margus Kiis. Ühe mälestusväärse 2004. sügispäeva mälestuseks Tartu Kiirabis.6 kanüüli ja minu värisevad käed! Väga vapper Sinust! Ma olen selle eest siiani Sulle otsata tänulik. Ja palun, loe läbi ja ürita mitte mõista mu üle kohut.
esmaspäev, Juuli 10, 2006
Aurora:
Mul oli täna tunne, et lõpetaks ära. Olete end meie kulul piisavalt tasuta (!) lõbustanud. Ja raha ei kandnud keegi, mitte keegi üle. Ma ei heida ette. Ja teate, mina olingi vahepeal Jean Valjean -- ja isegi Jeesus. Ja teate, sellest oli sitaks kasu. Ja alati on. Ja sama päeva õhtul olin ma ka Pärnu linna ainsa öösel avatud hamburgeriputka absoluutselt kõige vihatum klient. Sest. Ma seisin seal kuradi järjekorras kokku tund aega. Koos vene noorte juua täis ehitajatega. Ja ma ei tahtnud mitte midagi muud kui ühte väikest lõhehamburgerit . Ja siis ütles teenindajanna Jana (venelanna), et seda neil ei ole. Ja selle peale, kui mina Jumala viisakalt küsisin, kas neil midagi muud ka on, mis pole loom ega lind, vaatas neiu Jana (kõigi kuradi vene ehitajate lemmik, juba oma rahvusliku kuuluvuse poolest) mind nii üleolevalt ja pilklikult, et mina mõtlesin: no türa küll. Mina, vabandage väga, loen sinu mõtteid. Ja sinu klientide omasid ka. Kusjuures,see pole mingi nali. Ja ma tunnen juba mõnda aega ära, kes mulle helistab. Ja ma tean, et üks tuttav tütarlaps ootab last. Kuigi ta ise seda vist veel ei tea. Ja mul on kuradi ükskõik. Ja ma saan aru, kuidas kogu kuradi järjekord on neiu Jana poolt. Ja minu vastu. Sest mina olen vastik Eesti bitch, kes ekspluateerib vaest Janat, kõigi lemmikut. Ja vahepeal on kogu järjekord veel rohkem minu vastu häälestunud ja need idioodid arvavad, et nende kollektiivne viha kuidagi surub mind maha. Ja mina võtan õppust. Aga ei. See teeb mind veel vihasemaks. Ja ma peatan kogu järjekorra ja ütlen, et ma tean küll, kuidas nad tahavad oma hamburgereid kätte saada. Aga see ei huvita mind hetkel. Ma tahaks mõnda aega neiu Jana või Mashaga juttu ajada. Aga nemad ei taha. Nad lubavad mulle peksa anda. Ja mina ütlen, et see pole nii lihtne midagi. Sest. Nemad on joonud, aga mina mitte. Ja nemad ei suuda kirjutada seletuskirja, sest nende eesti keel pole piisav, aga minu kirjanduslik eneseväljendus on midagi hoopis muud. Ja siis, siis tahavad nad mind tõesti maha lüüa, aga ei saa mitte.Ja kuidas sa ometi ütled: ma lõin teda, sest ta pani mind oma friikartuleid kauem ootama. Tahaks seda asja näha. Sest mina tean, aga nemad mitte, et sellel ühel päeval minu elus, mis vist just osustas mu saatuse, olin ma vist kõige parem inimene selles neetud linnas, arvavad, nemad, lollid, et mina olin see kõige halvem. Ja siis toob ettekandja neiu Jana mingi haleda asendusvariandi, friikartulid. Mida ma enam ei taha. Ja siis otsustan ma veel üks kord teha kõik oma südametunnistuse järgi. Ja kui nemad, need vene õnnetud ehitajad röögivad mulle: "Sjöö. Ljits!", löön mina need ketshupi ja majoneesiga friikartulid sellele Miss Ehitustööliste Lemmikule otse keset nägu. Kogu jõuga. Ja mõtlen: Nad kõik vihkavad mind. Ja selle konkreetse asja eest võivad, ei, lausa peavad nad kutsuma politsei. Ja kui mind nüüd puutumatult minema lastakse, ongi see Kõrgem Pilotaazh. Ja ma jalutan täiesti rahulikult minema. Ja ainus, mis nemad saavad teha, on see, mida teeb üks eriti julge venelane: valab mind (ja distantsilt!) oma mineraalveepudelist üle. Ja mina mõtlen; mida mul teada vaja oligi. Ja siis ma lähen oma ema juurde ja lepin temaga ära. Päriselt.
Aga teis, mu lugejad, olen ma natuke pettunud. Mitte isegi pettunud, sest minul kui kerjusel (antud juhul) pole mingit õigust maailmalt mitte midagi loota.
Aga siiski. Midagi kripeldab hinges.
Ja nüüd läheb Niina filmi tegema. Ja mina ära. Ja ise tean, kuhu.
Ja teie võite teha, mida tahate.
P.S. Inimkond jaguneb kaheks: need, kes ropendavad ja need, kes räägivad nilbeid anekdoote.
Aurora:
Armsad lugejad. Nagu ma aru saan, on minu tagasihoidlik lugu (friikartulitest, Jeesusest ja Mashast , või oli see loll lits Jana) tekitanud diskussiooni eetikast.
Mille üle olen siiralt õnnelik. Eetika ongi kõige olulisem. Ehk siis -- võimalikult vähe EBAÕIGLUST, palun.
Aga mina, selle loo autor ja kangelanna (jah, see olen mina, mitte Jana) arvan hoopis järgmist. Muu hulgas.
1. Tegelikult võib kõige taandada ka sellele, et selles loos on 3 tegelast, kes on teinud mõned strateegilised vead. Alustame kõige suuremast eksinust.
Ja esimene koht läheb: VENELASTELE. Nemad nimelt ei saanud aru, nii 15 aastat tagasi, et Venemaaga on siiski kõik läbi. Mõneks ajaks. Ja et nad peavad leppima faktiga, et elavad siin ja et kohalikud neid hästi ei salli. Mis on Jumala ÕIGLANE, sest nemad tulid suure hulgaga võõrale, nende emamaa poolt okupeeritud maale ja käitusid siin äärmiselt halvasti. Nagu kolonistid igal pool. Ei õppinud kohalikku keelt, ülbitsesid kohalikega jne. Tavaline lugu.
Ja siis , üllatus-üllatus, sai see väike riik iseseisvaks. Ja pankrotis emamaale pole samuti kasulik tagasi minna. Sest. Need siin positsiooni kaotanud kolonistid on ka seal võõrad. Ja tõesti oleks nüüd kasulik kohalikega hästi läbi saada. Sest nemad, venelased, on nüüd kohalike armul. Ja mis kõige ilusam -- ka kohalikud saavad sellest asjast suurepäraselt aru. Ja on täitsa mõistlikud. Ja esmakordselt oma vaese maa ajaloos leiavad nad, et venelased, nende tõelised ürgvaenlased, on omamoodi täitsa toredad. Ja noored eestlased tunnevad äkki vabatahtlikku huvi vene keele, kirjanduse , muusika, filmi jne vastu. Sest esmakordselt ajaloos neid ei sunnita selleks.
FINAL VERDICT: teiega , venelased, on kõik OK. Ei ole vaja purjus peaga nii kergelt ärrituda. Juua muidugi võib, sest teie, venelased, nagu ka meie, eestlased, kuulume oma alkoholitarbimise filosoofia poolest Põhja- ja Ida-Euroopa kultuurisfääri. Tsiteeriksin siinkohal Niina väga toredat prolest venda: "Ruttu jooma, ruttu kooma." Ja ühte teist väga toredat inimest: "Hästi lahe on olla kapsas." Mida viimane tsiteeritu tavatseb öelda täis peaga. Selle teooria allikas: raamat "OUT OF IT: Cultural History on Intoxication". Meelemürkide tarbimise ajaloost. Soovitan tõsiselt lugeda. Saadaval ka internetis. Aga mina ostsin oma raamatu Chicagost. 2.95 eest. Imetoredast raamatupoest Milwaukee avenüü kandis. Kui keegi on sinnapoole teel, siis otsin heameelega täpsemad andmed. Always pleased to help.
Ja teine koht. Natuke väiksem strateegiline viga.
Jana omanik. See tähendab ülemus. See idikas arvab, et on hea ärimees, kui hoiab kõigepealt Jana pealt kokku. Ja maksab talle nii vähe kui saab. Ja võtab nii vähe töölisi kui võimalik oma putkasse. Sest nii, arvab see idioot, hoiab samuti kokku. Sest tema on ärimees. Ja ärimees peabki olema ainult rahast huvitatud. Ja seetõttu ebaeetiline. Sest nii saab rikkaks. Arvab see idioot.
Aga nii ei saa. Rikkaks. Au contraire -- nii teenib oluliselt vähem raha, kui oleks võimalik hamburgeriputkaga Pärnu rannarajoonis, mis ainsana on selles linnas (suvepealinn!) ööpäev läbi lahti. Seega monopol.
Sest mis toimub praeguse seisuga: Jana on ületöötanud, alamakstud, elus pettunud, ei naerata klientidele. Välja arvatud nendele, kelle suhtes Janal on seksuaalne huvi, st noored ehitajad. Nende suhtes on Janal veel topelthuvi -- finantsiline samal ajal ka. Sest need poisid teenivad päris hästi.
Ja mis veel toimub seal hamburgeriputka juures veel, igal ööl: kuna Janal on liiga palju tööd, siis kliendid ootavad, lähevad närvi, üksteisega tülli.... Ja hamburgereid ostetakse samuti vähem kui juhul, kui omanik oleks natukenegi parem ärimees ja tõstaks kõigepealt Jana palka, võtaks rohkem töölisi oma putkasse ja tõstaks ka oma kiirsöögi hinda. Sest olgem ausad, friikartulid on samuti liiga odavad. 12 krooni -- tule taevas appi! 20 võiks küsida, võib-olla isegi 30. Kirik keset küla -- 25.
FINAL VERDICT: OMANIK ON LIHTSALT LOLL!
Ja koht nr 3. Väikseim strateegiline viga. Mina.
Oleksin pidanud minema Statoili. Kiirsöögikett, rahvusvaheline, paratamatult targemad omanikud. Teeninduse tase peab vastama mingitele , kasvõi mingitele standarditele. Mis Eesti teeninduse tavatasemega võrreldes on absoluutne tipp. Sest: basic idea on : teenindaja ei mõista kliendi üle kohut. Seni kuni viimane pole rikkunud ühtegi avaliku korra reeglit. (See ei puutu antud case`i väga. Aga. Ka avalikus korras purjus olemine on selle reegli rikkumine. Aga vaat sellele ei pööra keegi tähelepanu, kuna ka purjus klient toob raha sisse. Näide: ehitajad olid purjus ega seganud kedagi, kuigi nad tahtsid enam-vähem kainele kliendile, kes oli joonud ennem paar dzhinni (ehk siis: minule) füüsiliselt kallale tulla. Ja see polnud ka mingi probleem, kuni inimesed oma hamburgereid kätte said. Eks ole). Ja need basic ühiselureeglid taotakse Statoili töötajatele kompanii põhiväärtuste koolitustel PÄHE.
FINAL VERDICT: ISE LOLL. EELISTA KETTE ÜKSIKÜRITAJATELE.
Armsad lugejad. Nagu ma aru saan, on minu tagasihoidlik lugu (friikartulitest, Jeesusest ja Mashast , või oli see loll lits Jana) tekitanud diskussiooni eetikast.
Mille üle olen siiralt õnnelik. Eetika ongi kõige olulisem. Ehk siis -- võimalikult vähe EBAÕIGLUST, palun.
Aga mina, selle loo autor ja kangelanna (jah, see olen mina, mitte Jana) arvan hoopis järgmist. Muu hulgas.
1. Tegelikult võib kõige taandada ka sellele, et selles loos on 3 tegelast, kes on teinud mõned strateegilised vead. Alustame kõige suuremast eksinust.
Ja esimene koht läheb: VENELASTELE. Nemad nimelt ei saanud aru, nii 15 aastat tagasi, et Venemaaga on siiski kõik läbi. Mõneks ajaks. Ja et nad peavad leppima faktiga, et elavad siin ja et kohalikud neid hästi ei salli. Mis on Jumala ÕIGLANE, sest nemad tulid suure hulgaga võõrale, nende emamaa poolt okupeeritud maale ja käitusid siin äärmiselt halvasti. Nagu kolonistid igal pool. Ei õppinud kohalikku keelt, ülbitsesid kohalikega jne. Tavaline lugu.
Ja siis , üllatus-üllatus, sai see väike riik iseseisvaks. Ja pankrotis emamaale pole samuti kasulik tagasi minna. Sest. Need siin positsiooni kaotanud kolonistid on ka seal võõrad. Ja tõesti oleks nüüd kasulik kohalikega hästi läbi saada. Sest nemad, venelased, on nüüd kohalike armul. Ja mis kõige ilusam -- ka kohalikud saavad sellest asjast suurepäraselt aru. Ja on täitsa mõistlikud. Ja esmakordselt oma vaese maa ajaloos leiavad nad, et venelased, nende tõelised ürgvaenlased, on omamoodi täitsa toredad. Ja noored eestlased tunnevad äkki vabatahtlikku huvi vene keele, kirjanduse , muusika, filmi jne vastu. Sest esmakordselt ajaloos neid ei sunnita selleks.
FINAL VERDICT: teiega , venelased, on kõik OK. Ei ole vaja purjus peaga nii kergelt ärrituda. Juua muidugi võib, sest teie, venelased, nagu ka meie, eestlased, kuulume oma alkoholitarbimise filosoofia poolest Põhja- ja Ida-Euroopa kultuurisfääri. Tsiteeriksin siinkohal Niina väga toredat prolest venda: "Ruttu jooma, ruttu kooma." Ja ühte teist väga toredat inimest: "Hästi lahe on olla kapsas." Mida viimane tsiteeritu tavatseb öelda täis peaga. Selle teooria allikas: raamat "OUT OF IT: Cultural History on Intoxication". Meelemürkide tarbimise ajaloost. Soovitan tõsiselt lugeda. Saadaval ka internetis. Aga mina ostsin oma raamatu Chicagost. 2.95 eest. Imetoredast raamatupoest Milwaukee avenüü kandis. Kui keegi on sinnapoole teel, siis otsin heameelega täpsemad andmed. Always pleased to help.
Ja teine koht. Natuke väiksem strateegiline viga.
Jana omanik. See tähendab ülemus. See idikas arvab, et on hea ärimees, kui hoiab kõigepealt Jana pealt kokku. Ja maksab talle nii vähe kui saab. Ja võtab nii vähe töölisi kui võimalik oma putkasse. Sest nii, arvab see idioot, hoiab samuti kokku. Sest tema on ärimees. Ja ärimees peabki olema ainult rahast huvitatud. Ja seetõttu ebaeetiline. Sest nii saab rikkaks. Arvab see idioot.
Aga nii ei saa. Rikkaks. Au contraire -- nii teenib oluliselt vähem raha, kui oleks võimalik hamburgeriputkaga Pärnu rannarajoonis, mis ainsana on selles linnas (suvepealinn!) ööpäev läbi lahti. Seega monopol.
Sest mis toimub praeguse seisuga: Jana on ületöötanud, alamakstud, elus pettunud, ei naerata klientidele. Välja arvatud nendele, kelle suhtes Janal on seksuaalne huvi, st noored ehitajad. Nende suhtes on Janal veel topelthuvi -- finantsiline samal ajal ka. Sest need poisid teenivad päris hästi.
Ja mis veel toimub seal hamburgeriputka juures veel, igal ööl: kuna Janal on liiga palju tööd, siis kliendid ootavad, lähevad närvi, üksteisega tülli.... Ja hamburgereid ostetakse samuti vähem kui juhul, kui omanik oleks natukenegi parem ärimees ja tõstaks kõigepealt Jana palka, võtaks rohkem töölisi oma putkasse ja tõstaks ka oma kiirsöögi hinda. Sest olgem ausad, friikartulid on samuti liiga odavad. 12 krooni -- tule taevas appi! 20 võiks küsida, võib-olla isegi 30. Kirik keset küla -- 25.
FINAL VERDICT: OMANIK ON LIHTSALT LOLL!
Ja koht nr 3. Väikseim strateegiline viga. Mina.
Oleksin pidanud minema Statoili. Kiirsöögikett, rahvusvaheline, paratamatult targemad omanikud. Teeninduse tase peab vastama mingitele , kasvõi mingitele standarditele. Mis Eesti teeninduse tavatasemega võrreldes on absoluutne tipp. Sest: basic idea on : teenindaja ei mõista kliendi üle kohut. Seni kuni viimane pole rikkunud ühtegi avaliku korra reeglit. (See ei puutu antud case`i väga. Aga. Ka avalikus korras purjus olemine on selle reegli rikkumine. Aga vaat sellele ei pööra keegi tähelepanu, kuna ka purjus klient toob raha sisse. Näide: ehitajad olid purjus ega seganud kedagi, kuigi nad tahtsid enam-vähem kainele kliendile, kes oli joonud ennem paar dzhinni (ehk siis: minule) füüsiliselt kallale tulla. Ja see polnud ka mingi probleem, kuni inimesed oma hamburgereid kätte said. Eks ole). Ja need basic ühiselureeglid taotakse Statoili töötajatele kompanii põhiväärtuste koolitustel PÄHE.
FINAL VERDICT: ISE LOLL. EELISTA KETTE ÜKSIKÜRITAJATELE.
pühapäev, juuli 23, 2006
ÕHTU KLASSIKUTEGA
Klassik nr 1 ilmub tööalasele koosolekule küll peaaegu täpselt, kuid märgatavas alkoholijoobes. Mida ta enamuse inimeste jaoks siiski piisavalt varjata suudab. Alguses vähemalt. Ja mõjub asjalikult. Oli idee minna omavahel edasi asja arutama nii varsti kui võimalik, aga Klassik nr 1 troonib keset tuba, jutustab muinaslugusid ja staaritseb. Olen ainus, kes ei viitsi teda kuulata. Klassik nr 1-te see häirib. Ei mäleta, kumb esimesena ründab, aga äkki ütleme üksteisele hirmsaid asju. Tema veel seda, et ma olen halb manager ning et mul on ühe ruumis viibiva isiku suhtes paranoia. Klassik nr 1 vennastub nimetatud isikuga ning kinnitab, et ausamat inimest pole ta oma elu sees näinud.
Peale pikki vaidlusi ning tülitsemist otsustame ikka üritada asja arutada. Sest Klassik nr 1 peab järgmine päev oma kodulinna tagasi sõitma. Uksest välja saanud ning tänaval pidevalt tülitsedes ei suuda me kokku leppida, kuhu minna. Klassik nr 1 leiab, et prioriteet on ikkagi alkohol. Ta hakkab tülitama tänaval mööduvaid naisterahvaid. Mulle jõuab kohale, kui täis on Klassik nr 1. Ja kui lootusetu mingi asja arutamine. Olen tulivihane. Märkamatult oleme jõudnud Klassik nr 2 maja ette. Eliitrajoon, snoobide maja. Klassik nr 1 vajutab kõigile uksenuppudele korraga ning nõuab valjusti ning venekeelselt Klassik nr 2-te. Meid lastakse sisse. Klassik nr 2-l olid just külalised. Klassik nr 1 ning Klassik 2 hakkavad kunstist rääkima. Mina olen ikka veel solvunud. Näitame Klassik nr 1-ga ikka veel üles omavahelist vaenulikkust.
Vahepeal suhtlen Klassik nr 2-e kirjanikust naisega. Tema soovitab mul Klassik nr 1-e mitte liiga tõsiselt võtta. Sest viimane on väga täis. Ja et tema ei suuda purjus inimestega suhelda, sest ta ise ei joo eriti. Otsustan võtta seda viimast kui vihjet. Hakkan jooma. Äärmiselt sitt tuju on niikuinii tekkinud. Aga sellel on mitu põhjust.
Vahepeal on Klassik nr 1-e joove muutunud väga sügavaks. Klassik nr 2 pakub talle juba öömaja.
Räägitakse: kunstist (kui mina midagi ütlen, nähvab Klassik nr 1, et olen kõigest Klassik nr 3-e tütar. Millele mina vastan, et poleks kunagi uskunud, et Klassik nr 1 on nii alatu inimene. Kui ta täna kogu õhtu tõestanud on. Ja et ta on kõigest oma naise tuhvlialune, kes kodust pääsedes kohe nina täis tõmbab. Selle peale manitseb Klassik nr 2 mind mitte nii ägedalt ründama.) Veel räägitakse: naistest. Klassik nr 1 ja Klassik nr 2 vaidlevad, kummal on olnud rohkem groupiesid ja austajannasid.Kelledest mõned saadavad neile roose. Saan aru: Klassik nr 2 on oma naisele truu, aga Klassik nr 1 võtab kõik pakkumised vastu . Klassik nr 2 annab mõista, et Klassik nr 1 liialdab. Ega ma palju ei jälgi vestlust, sest mul on ikka veel sitt tuju.Korduv tegevus:Klassik nr 1 lööb Klassikut nr 2 korduvalt rusikaga kõhtu ja kommenteerib : lahe paks vanamees! Kui vana sa oledki? 80? Joobe süvenedes ei ole ma küll enam kindel, milles see suur sigadus küll seisis, peale selle, et Klassik nr 1 saabus koosolekule alkoholijoobes ega saanud suurt millestki aru. Mingi hetk tunneb Klassik nr 2 väsimust ja meie tellime takso. Kui lahkume, manitseb Klassik nr 2 mind aegajalt kasutama ka naiselikku kavalust ning eriti järeleandlikkust.
Trepikojas märkan, mismoodi tuigub mu ees Klassik nr 1 ning teen järelduse, et kui ka koguaeg vastu seinu käin, pole ma ka ise kuigi kaine.
Kuna takso ei tule, istume koos Klassik nr 1-ga maja trepile ning jätkame oma jagelust ning arveteklaarimist. Leppimine hakkab paistma. Siis urineerib Klassik nr 1 majaesisele lillepeenrale. Leian, et sood on võrdsed ning teen sedasama. Taksot ei tulegi.
Tuigerdame kaelakuti linna poole nagu äraleppinud joomakaaslased kunagi. Vaidleme mitu korda suuna üle. Ja lisaks pean ma Klassik nr 1-te korduvalt mööda triivima karidest, mida kujutavad endast põõsad ja mururibad. Klassik nr 1 nimelt leiab, et igaühte neist võiks magamisasemena kasutada. Ja loomulikult leiame oma pikal ja käänulisel teel kesklinna poole, et oleme mõlemad Klassik nr 1-ga suurepärased inimesed. Kuigi mina kõigest Klassik nr 3-e tütar.
Klassik nr 1 ilmub tööalasele koosolekule küll peaaegu täpselt, kuid märgatavas alkoholijoobes. Mida ta enamuse inimeste jaoks siiski piisavalt varjata suudab. Alguses vähemalt. Ja mõjub asjalikult. Oli idee minna omavahel edasi asja arutama nii varsti kui võimalik, aga Klassik nr 1 troonib keset tuba, jutustab muinaslugusid ja staaritseb. Olen ainus, kes ei viitsi teda kuulata. Klassik nr 1-te see häirib. Ei mäleta, kumb esimesena ründab, aga äkki ütleme üksteisele hirmsaid asju. Tema veel seda, et ma olen halb manager ning et mul on ühe ruumis viibiva isiku suhtes paranoia. Klassik nr 1 vennastub nimetatud isikuga ning kinnitab, et ausamat inimest pole ta oma elu sees näinud.
Peale pikki vaidlusi ning tülitsemist otsustame ikka üritada asja arutada. Sest Klassik nr 1 peab järgmine päev oma kodulinna tagasi sõitma. Uksest välja saanud ning tänaval pidevalt tülitsedes ei suuda me kokku leppida, kuhu minna. Klassik nr 1 leiab, et prioriteet on ikkagi alkohol. Ta hakkab tülitama tänaval mööduvaid naisterahvaid. Mulle jõuab kohale, kui täis on Klassik nr 1. Ja kui lootusetu mingi asja arutamine. Olen tulivihane. Märkamatult oleme jõudnud Klassik nr 2 maja ette. Eliitrajoon, snoobide maja. Klassik nr 1 vajutab kõigile uksenuppudele korraga ning nõuab valjusti ning venekeelselt Klassik nr 2-te. Meid lastakse sisse. Klassik nr 2-l olid just külalised. Klassik nr 1 ning Klassik 2 hakkavad kunstist rääkima. Mina olen ikka veel solvunud. Näitame Klassik nr 1-ga ikka veel üles omavahelist vaenulikkust.
Vahepeal suhtlen Klassik nr 2-e kirjanikust naisega. Tema soovitab mul Klassik nr 1-e mitte liiga tõsiselt võtta. Sest viimane on väga täis. Ja et tema ei suuda purjus inimestega suhelda, sest ta ise ei joo eriti. Otsustan võtta seda viimast kui vihjet. Hakkan jooma. Äärmiselt sitt tuju on niikuinii tekkinud. Aga sellel on mitu põhjust.
Vahepeal on Klassik nr 1-e joove muutunud väga sügavaks. Klassik nr 2 pakub talle juba öömaja.
Räägitakse: kunstist (kui mina midagi ütlen, nähvab Klassik nr 1, et olen kõigest Klassik nr 3-e tütar. Millele mina vastan, et poleks kunagi uskunud, et Klassik nr 1 on nii alatu inimene. Kui ta täna kogu õhtu tõestanud on. Ja et ta on kõigest oma naise tuhvlialune, kes kodust pääsedes kohe nina täis tõmbab. Selle peale manitseb Klassik nr 2 mind mitte nii ägedalt ründama.) Veel räägitakse: naistest. Klassik nr 1 ja Klassik nr 2 vaidlevad, kummal on olnud rohkem groupiesid ja austajannasid.Kelledest mõned saadavad neile roose. Saan aru: Klassik nr 2 on oma naisele truu, aga Klassik nr 1 võtab kõik pakkumised vastu . Klassik nr 2 annab mõista, et Klassik nr 1 liialdab. Ega ma palju ei jälgi vestlust, sest mul on ikka veel sitt tuju.Korduv tegevus:Klassik nr 1 lööb Klassikut nr 2 korduvalt rusikaga kõhtu ja kommenteerib : lahe paks vanamees! Kui vana sa oledki? 80? Joobe süvenedes ei ole ma küll enam kindel, milles see suur sigadus küll seisis, peale selle, et Klassik nr 1 saabus koosolekule alkoholijoobes ega saanud suurt millestki aru. Mingi hetk tunneb Klassik nr 2 väsimust ja meie tellime takso. Kui lahkume, manitseb Klassik nr 2 mind aegajalt kasutama ka naiselikku kavalust ning eriti järeleandlikkust.
Trepikojas märkan, mismoodi tuigub mu ees Klassik nr 1 ning teen järelduse, et kui ka koguaeg vastu seinu käin, pole ma ka ise kuigi kaine.
Kuna takso ei tule, istume koos Klassik nr 1-ga maja trepile ning jätkame oma jagelust ning arveteklaarimist. Leppimine hakkab paistma. Siis urineerib Klassik nr 1 majaesisele lillepeenrale. Leian, et sood on võrdsed ning teen sedasama. Taksot ei tulegi.
Tuigerdame kaelakuti linna poole nagu äraleppinud joomakaaslased kunagi. Vaidleme mitu korda suuna üle. Ja lisaks pean ma Klassik nr 1-te korduvalt mööda triivima karidest, mida kujutavad endast põõsad ja mururibad. Klassik nr 1 nimelt leiab, et igaühte neist võiks magamisasemena kasutada. Ja loomulikult leiame oma pikal ja käänulisel teel kesklinna poole, et oleme mõlemad Klassik nr 1-ga suurepärased inimesed. Kuigi mina kõigest Klassik nr 3-e tütar.
neljapäev, juuli 20, 2006
kolmapäev, juuli 19, 2006
Aurora:
LENDAS ÜLE KÄOPESA (JA KÄGU ON VEEL KÕIGE LAHEDAM LIND, SEST TEMA TÖÖD EI TEE!)
OSA 1
Ja nagu tõeline a-type personality (loovtööstuse manager) jõudsin ma ka Eesti juhtivasse erapsühhiaatriakliinikusse. Vabatahtlikuna. Või mis. Tellisin kojukutse, kalleima teenuse. Verepuhastuse. Efektne, lamad tilguti all, kanüül veenis , rauge, kahvatu.... puhas luksus. Või siis -- romantika tipp. Aga mis juhtus: sattus eetiline töötaja (vist nende parim).Tõsine Idamaa mees: pool juut, pool usbekk. Oli loogiline Väga, väga loogiline. Ütles, et kui saan nõela veeni
(rahustid, vitamiinid ja naudingu kohe sellestsamast kanüülipanemisest), jään magama pikaks ajaks.Ja siis ma täna enam tööd ei tee...
Ja alkoholis pole ka probleem, kuigi seda tööd tehes kogu selle nädala jõin palju. Aga mitte liiga. Ja alkoholis pole minu puhul üldse probleem. Ja kuna olen magamata olnud, ja isegi mitte magamata päriselt, vaid enamus öid umbes 3 tundi (and calculating), siis asi ongi just selles. "Aga magama peab just nimelt 8-9 tundi", ütles see tark idamaalane. Muidu,eriti väga pingelises situatsioonis, su psüühika kannatabki. Ja kanüüli võib ta ka panna, kuigi ma seda ei vaja, ja teda ei huvita ka see, et firma sellest võidaks, ses tema on hoopis freelancer. Geenius. Pühak. Tark hiinlane. Vaimne teejuht!
Ja siis ta mind juhibki. Ja kõrval on mu isa, kes on väga mures. Kes on juba langetanud otsuse, et mina teen taaskord kõike valesti. Ega kuula teda. Kes käseb mul kuulata oma sisehäält. Mis on tegelikult tema oma. Ja ka karjub täiest kõrist: “SA PEAD VÄLJA PUHKAMA! MA VIIN SU PAARIKS PÄEVAKS MAALE!” Ja mina röögin vastu: “Aga minul on ülehomme jälle deadline!” Ja siis ma karjun veel: “Ma vihkan sind! Sa värdjas oled minuga kogu aeg manipuleerinud!!!” Ja siis sekkub taaskord asiaat: “Selles olukorras sa praegu tööd ei tee. Kui sa tõesti valid töö ja riskid läbipõlemisega, sest nagu sa juba isegi ütlesid, teeb unetus su paranoiliseks, on alati teinud, on mul üks lihtne lahendus. Ma võiksin su viia oma parimasse erakliinikusse, aga Vismari on veel parim variant. Aga seal on praegu järjekord sinusugustest läbipõlenud tüüpidest, sest täna on kõigele lisaks veel esmaspäev. Läheme hoopis Paldiski maanteele, ma viin sind väljaspool järjekorda kohale. “ Ja selle keskel olen mina, paranoiline, väsinud ja silmitsi oma suurima hirmuga. Mind viiakse hullumajja! Ja hulludega räägitaksegi ju rahulikult ja loogiliselt. Ja järsku kõik toimubki minu peas….. Ja ma röögin: “ Aga oma isa, selle manipulaatori autosse ma ei istu!” Ja siis ütleb tark asiaat: “Me võime kutsuda ka kiirabi. See viib kiiremini kohale.” Taaskord silmitsi oma elu hirmuga. Sest iga kord, lapsest saadik, kui ma tõstan häält, tuleb igalt flegmaatiliselt eestlaselt automaatpiloot-vastus: “Sa KARJUD mu peale! Närvihaige! Hull! Varem või hiljem satud sa Seevaldisse! “ Ja mitte keegi pole kunagi kuulanud, mida mul öelda on. Ja kui ma olin laps, hakkasin ma alati selle kõige peale täiest kõrist röökima. Ja,tunnistan ausalt, mitte ainult lapsena. Röökima. Aga siis, hiljem, tavaliselt üksinda. Ja ka siis olid erandil reeglid…. Aga see selleks.
Ja siis saabub minu elu TÕE HETK: järsku ongi kõik nii lihtne. Ilma topelttähendusteta. Kõik ongi nii, nagu paistab. KIIRABIAUTO ON KÕIGEST TRANSPORDIVAHEND HULLUMAJJA; KUST SAAB PRAEGUSEL SUVISEL PUHKUSTE AJAL JUST SEDA; MIDA MUL ON KÕIGE ROHKEM VAJA: UNEROHTU. SEST MA OLEN SAANUD PARIMA TASULISE TEENUSE. Mitte et vahetult enne asiaadi saabumist poleks mu isa karjunud, et tema ei lase kedagi oma korterisse, sest see on segamini. Ja mina röökinud vastu, et keda kuradit see huvitab, kui me maksame sellele kliinikule nii palju. Sest minusugustele manageridele on need arstid nende oma raha eest tilgutit panemas käimas ka Kopli liinidel , kuhu need on oma projektilõpetamist tähistavatel joomatuuridel sattunud. Ja äkki , kurat küll, on esmaspäev ja kahe tunni pärast tähtis koosolek….. Ja vahepeal astub mängu mu ema, kes teab kõike ja veenab mu isa ikkagi verepuhastajat sisse laksma. See on: juhtiva erakliiniku kõige kallima teenuse pakkujat. Ja siis helistab ta veelkord, sest tema on hetkel Pärnus ja arvab, et tasub küll professionaale usaldada. Usaldada küll, aga kontrollida ka. Ja ta võtab ühendust ühe suvalise valves oleva Pärnu linna psühholoogiga , kes teeb mu emale selgeks, et see verepuhastamine on seotud ühe olulise riskiga . “Veene ei tasu torkida, alati võib tekkida tromb, äkki puhkad ikka ise välja….”, ütleb mu vaene ja mõistmatu, aga lõpmata heatahtlik ema. Taaskord on kõik takerdumas inimliku rumaluse taha. Ja mina seletan oma emale nagu lapsele: “Kallis Malle. Vaata, veenidel, kanüülidel ja verel on omad suhted. Me oleme kõik omavahel sõbrad. Me ei tee üksteisele halba. Ja doonor olen ma ka. “ Ja mu vae ema leebub, sest tal hakkab vist natuke piinlik.
Aga tagasi lineaarse loo juurde. Otsustan minna. Ja loobun kiirabist. Ja istun muidugi oma isa autosse. Teel vahetavad nad omavahel infot ja siis räägib arst/teejuht/tark asiaat vaikselt teelfoniga. Ja loomulikult tõlgendab mu vaene magamata, ületöötanud, paranoiline (manageride kutsehaigus) aju kõike valesti. Ja loomulikult kuulen ma hiljem tõde. Asiaat ütles: “Ma kuulasin ja vaatasin teda. Enamik on iseloomust. Aga praegu on ta läbipõlemas ning vajab just praegu eelkõige und.” Ja seda mu isale. Aga Paldiski maanteele ütles ta kindlasti midagi taolist: “Siit tuleb meie klient. Laske ta ilma kadaliputa läbi (muuseas, seda lauset ma juhuslikult kuulen, aga olen veendunud, et ainult hullude hull transporditakse ilma kadaliputa läbi. Iroonia tipp, taaskord.)”
Ja siis me oleme kohal.
Ja mind saadetakse vastuvõtuosakonda ja sügava pilguga asiaat vaatab tungivalt otsa naeratavale vastuvõtuõele, kes küsib reipa häälega: “Ja mida teie siin teete?” Ja minu eest seletatakse asi ära ja vastuvõtuõde ütleb: “Tubli tüdruk, et ise tulite.” Ja mind suunatakse edasi valveõe juurde. Ja ma oootan kõigepealt pikalt koridoris koos hulludega ja see on nüüd tõesti üks koht maailmas, kus mitte keegi ei julge aeglase teeninduse pärast skandaali tekitada…. Mistõttu keegi end ka ülearu kiiresti ei liiguta. Ja lõpuks jõuan ma valveõe, ilusa pikajuukselise säravate silmadega naise jutule ja kõik hakkab otsast peale. Ma kuulen, KUI ohtlik on ületöötamine ja et need inimesed jõuavadki lõpuks siiasamasse. Aga siis juba vägisi. Ja et alati on järgmine deadline sama oluline ja et sõitku ma kasvõi paariks päevaks maale ja küll nad ilma minuta hakkama saavad. Nagu ma oleksin mingi keskastme ja keskklassi keskmine töötaja. Kes sedasama juttu peaks tõepoolest kuulda võtma. Ja pangu ma perearsti juures aeg kinni. Ja siis tuleb tõeline test. Kena valveõe juurde astub teine taoline ja ma kuulen pealt järgmist lugu: kusagil on neljanda staadiumi vähki põdev inimene, kes sureb varsti ära. Ja tal on märatsushood, mis on sellise haiguse puhul enesestmõistetav. Mille tulemusena vaene vähihaige kannatab mitmekordselt : ta keeldub võtmast kõiki oma rohtusid, nii valuvaigisteid kui neid, mis tal paranoiat ja märatsemist takistavad. Kannatavad kõik: nii patsient kui teda hooldavad omaksed. Kõigil on väga valus.Väga. Igas mõttes. Ja otsustatakse selle patsiendiga mitte midagi ette võtta, sest siin haiglas pole eriti kohti ja see kannatav haige sureb niikuinii. Senikaua, ei tea, kui kaua, on kõigil osalistel väga paha olla. Ja ma saan aru, et kui ma nüüd nutma hakkan, siis olen ma kindlasti läbipõlenud inimene , kellele keegi edasitöötamise (nende silmis: enda surnuks või hulluks töötamise) nimel rahusteid ega unerohtu ei anna. Ja ma mõtlen kogu jõuga: “Vahet pole. Minu nutt ei aita kedagi. Tema sureb niikuinii. Tema omaksed kannatavad kohutavalt. Ja tema enda peale ei tohi mitte mõeldagi. Aga mis see minu asi on. Minul on kolme päeva pärast deadline. Mina või tema.” Ja siis ilus valveõde leebub ning saadab mind edasi. Kadalipp jätkub. Ja ma saan siiralt aru, miks
Ameerikas müüvad rahusteid ja unerohtu narkodiilerid tänaval. Ja väga, väga, väga kallilt.
LENDAS ÜLE KÄOPESA (JA KÄGU ON VEEL KÕIGE LAHEDAM LIND, SEST TEMA TÖÖD EI TEE!)
OSA 1
Ja nagu tõeline a-type personality (loovtööstuse manager) jõudsin ma ka Eesti juhtivasse erapsühhiaatriakliinikusse. Vabatahtlikuna. Või mis. Tellisin kojukutse, kalleima teenuse. Verepuhastuse. Efektne, lamad tilguti all, kanüül veenis , rauge, kahvatu.... puhas luksus. Või siis -- romantika tipp. Aga mis juhtus: sattus eetiline töötaja (vist nende parim).Tõsine Idamaa mees: pool juut, pool usbekk. Oli loogiline Väga, väga loogiline. Ütles, et kui saan nõela veeni
(rahustid, vitamiinid ja naudingu kohe sellestsamast kanüülipanemisest), jään magama pikaks ajaks.Ja siis ma täna enam tööd ei tee...
Ja alkoholis pole ka probleem, kuigi seda tööd tehes kogu selle nädala jõin palju. Aga mitte liiga. Ja alkoholis pole minu puhul üldse probleem. Ja kuna olen magamata olnud, ja isegi mitte magamata päriselt, vaid enamus öid umbes 3 tundi (and calculating), siis asi ongi just selles. "Aga magama peab just nimelt 8-9 tundi", ütles see tark idamaalane. Muidu,eriti väga pingelises situatsioonis, su psüühika kannatabki. Ja kanüüli võib ta ka panna, kuigi ma seda ei vaja, ja teda ei huvita ka see, et firma sellest võidaks, ses tema on hoopis freelancer. Geenius. Pühak. Tark hiinlane. Vaimne teejuht!
Ja siis ta mind juhibki. Ja kõrval on mu isa, kes on väga mures. Kes on juba langetanud otsuse, et mina teen taaskord kõike valesti. Ega kuula teda. Kes käseb mul kuulata oma sisehäält. Mis on tegelikult tema oma. Ja ka karjub täiest kõrist: “SA PEAD VÄLJA PUHKAMA! MA VIIN SU PAARIKS PÄEVAKS MAALE!” Ja mina röögin vastu: “Aga minul on ülehomme jälle deadline!” Ja siis ma karjun veel: “Ma vihkan sind! Sa värdjas oled minuga kogu aeg manipuleerinud!!!” Ja siis sekkub taaskord asiaat: “Selles olukorras sa praegu tööd ei tee. Kui sa tõesti valid töö ja riskid läbipõlemisega, sest nagu sa juba isegi ütlesid, teeb unetus su paranoiliseks, on alati teinud, on mul üks lihtne lahendus. Ma võiksin su viia oma parimasse erakliinikusse, aga Vismari on veel parim variant. Aga seal on praegu järjekord sinusugustest läbipõlenud tüüpidest, sest täna on kõigele lisaks veel esmaspäev. Läheme hoopis Paldiski maanteele, ma viin sind väljaspool järjekorda kohale. “ Ja selle keskel olen mina, paranoiline, väsinud ja silmitsi oma suurima hirmuga. Mind viiakse hullumajja! Ja hulludega räägitaksegi ju rahulikult ja loogiliselt. Ja järsku kõik toimubki minu peas….. Ja ma röögin: “ Aga oma isa, selle manipulaatori autosse ma ei istu!” Ja siis ütleb tark asiaat: “Me võime kutsuda ka kiirabi. See viib kiiremini kohale.” Taaskord silmitsi oma elu hirmuga. Sest iga kord, lapsest saadik, kui ma tõstan häält, tuleb igalt flegmaatiliselt eestlaselt automaatpiloot-vastus: “Sa KARJUD mu peale! Närvihaige! Hull! Varem või hiljem satud sa Seevaldisse! “ Ja mitte keegi pole kunagi kuulanud, mida mul öelda on. Ja kui ma olin laps, hakkasin ma alati selle kõige peale täiest kõrist röökima. Ja,tunnistan ausalt, mitte ainult lapsena. Röökima. Aga siis, hiljem, tavaliselt üksinda. Ja ka siis olid erandil reeglid…. Aga see selleks.
Ja siis saabub minu elu TÕE HETK: järsku ongi kõik nii lihtne. Ilma topelttähendusteta. Kõik ongi nii, nagu paistab. KIIRABIAUTO ON KÕIGEST TRANSPORDIVAHEND HULLUMAJJA; KUST SAAB PRAEGUSEL SUVISEL PUHKUSTE AJAL JUST SEDA; MIDA MUL ON KÕIGE ROHKEM VAJA: UNEROHTU. SEST MA OLEN SAANUD PARIMA TASULISE TEENUSE. Mitte et vahetult enne asiaadi saabumist poleks mu isa karjunud, et tema ei lase kedagi oma korterisse, sest see on segamini. Ja mina röökinud vastu, et keda kuradit see huvitab, kui me maksame sellele kliinikule nii palju. Sest minusugustele manageridele on need arstid nende oma raha eest tilgutit panemas käimas ka Kopli liinidel , kuhu need on oma projektilõpetamist tähistavatel joomatuuridel sattunud. Ja äkki , kurat küll, on esmaspäev ja kahe tunni pärast tähtis koosolek….. Ja vahepeal astub mängu mu ema, kes teab kõike ja veenab mu isa ikkagi verepuhastajat sisse laksma. See on: juhtiva erakliiniku kõige kallima teenuse pakkujat. Ja siis helistab ta veelkord, sest tema on hetkel Pärnus ja arvab, et tasub küll professionaale usaldada. Usaldada küll, aga kontrollida ka. Ja ta võtab ühendust ühe suvalise valves oleva Pärnu linna psühholoogiga , kes teeb mu emale selgeks, et see verepuhastamine on seotud ühe olulise riskiga . “Veene ei tasu torkida, alati võib tekkida tromb, äkki puhkad ikka ise välja….”, ütleb mu vaene ja mõistmatu, aga lõpmata heatahtlik ema. Taaskord on kõik takerdumas inimliku rumaluse taha. Ja mina seletan oma emale nagu lapsele: “Kallis Malle. Vaata, veenidel, kanüülidel ja verel on omad suhted. Me oleme kõik omavahel sõbrad. Me ei tee üksteisele halba. Ja doonor olen ma ka. “ Ja mu vae ema leebub, sest tal hakkab vist natuke piinlik.
Aga tagasi lineaarse loo juurde. Otsustan minna. Ja loobun kiirabist. Ja istun muidugi oma isa autosse. Teel vahetavad nad omavahel infot ja siis räägib arst/teejuht/tark asiaat vaikselt teelfoniga. Ja loomulikult tõlgendab mu vaene magamata, ületöötanud, paranoiline (manageride kutsehaigus) aju kõike valesti. Ja loomulikult kuulen ma hiljem tõde. Asiaat ütles: “Ma kuulasin ja vaatasin teda. Enamik on iseloomust. Aga praegu on ta läbipõlemas ning vajab just praegu eelkõige und.” Ja seda mu isale. Aga Paldiski maanteele ütles ta kindlasti midagi taolist: “Siit tuleb meie klient. Laske ta ilma kadaliputa läbi (muuseas, seda lauset ma juhuslikult kuulen, aga olen veendunud, et ainult hullude hull transporditakse ilma kadaliputa läbi. Iroonia tipp, taaskord.)”
Ja siis me oleme kohal.
Ja mind saadetakse vastuvõtuosakonda ja sügava pilguga asiaat vaatab tungivalt otsa naeratavale vastuvõtuõele, kes küsib reipa häälega: “Ja mida teie siin teete?” Ja minu eest seletatakse asi ära ja vastuvõtuõde ütleb: “Tubli tüdruk, et ise tulite.” Ja mind suunatakse edasi valveõe juurde. Ja ma oootan kõigepealt pikalt koridoris koos hulludega ja see on nüüd tõesti üks koht maailmas, kus mitte keegi ei julge aeglase teeninduse pärast skandaali tekitada…. Mistõttu keegi end ka ülearu kiiresti ei liiguta. Ja lõpuks jõuan ma valveõe, ilusa pikajuukselise säravate silmadega naise jutule ja kõik hakkab otsast peale. Ma kuulen, KUI ohtlik on ületöötamine ja et need inimesed jõuavadki lõpuks siiasamasse. Aga siis juba vägisi. Ja et alati on järgmine deadline sama oluline ja et sõitku ma kasvõi paariks päevaks maale ja küll nad ilma minuta hakkama saavad. Nagu ma oleksin mingi keskastme ja keskklassi keskmine töötaja. Kes sedasama juttu peaks tõepoolest kuulda võtma. Ja pangu ma perearsti juures aeg kinni. Ja siis tuleb tõeline test. Kena valveõe juurde astub teine taoline ja ma kuulen pealt järgmist lugu: kusagil on neljanda staadiumi vähki põdev inimene, kes sureb varsti ära. Ja tal on märatsushood, mis on sellise haiguse puhul enesestmõistetav. Mille tulemusena vaene vähihaige kannatab mitmekordselt : ta keeldub võtmast kõiki oma rohtusid, nii valuvaigisteid kui neid, mis tal paranoiat ja märatsemist takistavad. Kannatavad kõik: nii patsient kui teda hooldavad omaksed. Kõigil on väga valus.Väga. Igas mõttes. Ja otsustatakse selle patsiendiga mitte midagi ette võtta, sest siin haiglas pole eriti kohti ja see kannatav haige sureb niikuinii. Senikaua, ei tea, kui kaua, on kõigil osalistel väga paha olla. Ja ma saan aru, et kui ma nüüd nutma hakkan, siis olen ma kindlasti läbipõlenud inimene , kellele keegi edasitöötamise (nende silmis: enda surnuks või hulluks töötamise) nimel rahusteid ega unerohtu ei anna. Ja ma mõtlen kogu jõuga: “Vahet pole. Minu nutt ei aita kedagi. Tema sureb niikuinii. Tema omaksed kannatavad kohutavalt. Ja tema enda peale ei tohi mitte mõeldagi. Aga mis see minu asi on. Minul on kolme päeva pärast deadline. Mina või tema.” Ja siis ilus valveõde leebub ning saadab mind edasi. Kadalipp jätkub. Ja ma saan siiralt aru, miks
Ameerikas müüvad rahusteid ja unerohtu narkodiilerid tänaval. Ja väga, väga, väga kallilt.
Aurora:
Mis seal ikka. Mis ei tapa, teeb tugevamaks. Tankist on hirmus amet. Kõige hullem üleüdse. Üksi, täiesti üksi, iga hetk kaotamas kõike, silmitsi enda ja suurimate hirmudega. The story of my life.
Oo jee, tsiteerides Allanit.
Ja ma usaldan edaspidi ainult inimesi, absoluutselt, kes on:
1. käinud sõjaväes
2. olnud tankistid
3. olnud diilerid
4. täinud ausa enesetapu läbi.
Nad on tavaliselt ilusamad, nooremad, tervemad , targemad ja tugevamad kui keegi muu.
Respekt!
Ja Jeesuke oli kahtlemata masohhist. Pikk lugu.
Mis seal ikka. Mis ei tapa, teeb tugevamaks. Tankist on hirmus amet. Kõige hullem üleüdse. Üksi, täiesti üksi, iga hetk kaotamas kõike, silmitsi enda ja suurimate hirmudega. The story of my life.
Oo jee, tsiteerides Allanit.
Ja ma usaldan edaspidi ainult inimesi, absoluutselt, kes on:
1. käinud sõjaväes
2. olnud tankistid
3. olnud diilerid
4. täinud ausa enesetapu läbi.
Nad on tavaliselt ilusamad, nooremad, tervemad , targemad ja tugevamad kui keegi muu.
Respekt!
Ja Jeesuke oli kahtlemata masohhist. Pikk lugu.
pühapäev, juuli 16, 2006
Aurora:
Mis mul siin on:
piraadid ei ajanudki mind hulluks. Kuigi raske oli. Viiking on väga eetiline, aga tal ei lähe aegajalt pilt kokku. Ehk siis: kui ma kirjutan sulle käe peale kellaaja, koha ja kui sa mäletad, kes kirjutas ning mis on üldjoontes juhtunud , siis usalda ometi mind ning tule kohale. Kuigi sa ei mäleta täpselt,miks. Ja kuigi me teame, et sa ei tulegi kohale. Sest sul on üsna ettearvatav pohmakas.Aga mina ootan. Igaks juhuks. Põhimõtte pärast. Nagu alati. Ning võta vastu võõraid numbreid -- see võin olla mina. In disguise.
Katkutohter on väga rahustav inimene ,aga ta ei valda tehnikat. Isegi mobiiltelefoni. Jumala eest -- osta uus!
Ja Sulane on Saatana võimuses.
Aga tuleb siiski.
Ja Hall Kardinal (Naine!) on väga mõistev.
Rantjeed ei huvita. Aga mõistab. Samuti.
Ja võib-olla pean mina , teie Röövlilaeva Printsess,kasutama Vene saatkonna abi. Ja mis on Imede Ime, ei saadagi Teid Kõiki perse.
Mis mul siin on:
piraadid ei ajanudki mind hulluks. Kuigi raske oli. Viiking on väga eetiline, aga tal ei lähe aegajalt pilt kokku. Ehk siis: kui ma kirjutan sulle käe peale kellaaja, koha ja kui sa mäletad, kes kirjutas ning mis on üldjoontes juhtunud , siis usalda ometi mind ning tule kohale. Kuigi sa ei mäleta täpselt,miks. Ja kuigi me teame, et sa ei tulegi kohale. Sest sul on üsna ettearvatav pohmakas.Aga mina ootan. Igaks juhuks. Põhimõtte pärast. Nagu alati. Ning võta vastu võõraid numbreid -- see võin olla mina. In disguise.
Katkutohter on väga rahustav inimene ,aga ta ei valda tehnikat. Isegi mobiiltelefoni. Jumala eest -- osta uus!
Ja Sulane on Saatana võimuses.
Aga tuleb siiski.
Ja Hall Kardinal (Naine!) on väga mõistev.
Rantjeed ei huvita. Aga mõistab. Samuti.
Ja võib-olla pean mina , teie Röövlilaeva Printsess,kasutama Vene saatkonna abi. Ja mis on Imede Ime, ei saadagi Teid Kõiki perse.
laupäev, juuli 15, 2006
Aurora:
Nüüd lasti piraadid salongi. Ja nad võisid rahulikult oma Tauruse pudelid kaasa võtta. Ja Võtmeisik (see üllatav) oli näost valge (aga palju hirmsamate asjade pärast)ja ütles väga rahulikult: "Palun andke see kõige tähtsam paber sealt alt ja ärge sinna rohkem ,palun, midagi peale valage."
Sest piraadid oskavad ainsana , võib-olla ,päästa juba uppuva laeva. Mis on täis uskumatult kalleid asju. Aga piraatidel on omad kombed. Ja muidugi lähevad nad pärast linna peale laaberdama ja ka nemad on ainult inimesed. Ja järgmisel hommikul audis.Ja ma tõesti ei mõista ,miks on kriisiolukorras vaja kinni pidada väikekodanlaste reeglitest . Nagu nädalavahetus.
Aga ka kardinalil on laps.
Nüüd lasti piraadid salongi. Ja nad võisid rahulikult oma Tauruse pudelid kaasa võtta. Ja Võtmeisik (see üllatav) oli näost valge (aga palju hirmsamate asjade pärast)ja ütles väga rahulikult: "Palun andke see kõige tähtsam paber sealt alt ja ärge sinna rohkem ,palun, midagi peale valage."
Sest piraadid oskavad ainsana , võib-olla ,päästa juba uppuva laeva. Mis on täis uskumatult kalleid asju. Aga piraatidel on omad kombed. Ja muidugi lähevad nad pärast linna peale laaberdama ja ka nemad on ainult inimesed. Ja järgmisel hommikul audis.Ja ma tõesti ei mõista ,miks on kriisiolukorras vaja kinni pidada väikekodanlaste reeglitest . Nagu nädalavahetus.
Aga ka kardinalil on laps.
neljapäev, juuli 13, 2006
PHILIPPE STARCK
Aurora:Enivei. Sõbranna/ toimetaja ütleb mulle: "Palu neil näidata endale kõige uuemaid ja radikaalsemaid asju. Ja mitte liiga palju Philippe Starcki." Ja mina küsin: "Philippe kes? Kõlab tuttavalt." Ja mu sõbranna on mõnda aega vait. Ja ohkab sügavalt. Ja siis ma saan teda, et Philippe on tootedisainis midagi sarnast nagu Warhol kunstis.
Ja selle ühe soovituse toel lendlen ma pool päeva mööda Tallinna sisustussalonge. Ja kõik on minu vastu väga kenad. Ja mina nende vastu ka. Ja see sisustussalongide personal toob mulle kätte kõige ilusamad, uuemad ja radikaalsemad asjad. Ja ma olen sügavalt liigutatud. Neist asjadest veel rohkem kui personali suhtumisest. Sest need asjad on nii ilusad. Ja minuga on kaasas neiu Liivi , kellele need asjad ka meeldivad. Kuigi neiu Liivi teatab pärast esimest poodi: "Tegelikult on sul nii igav töö." Ja see on ka tõsi. Kuigi ma ei pea seda tegema liiga palju.
Ja siis jõuame me päeva viimasesse poodi. Ja seal läheb midagi väga valesti. Ja mina ei saa aru, mis. Sest minu avalause peale (sellesama) saab poe omanik millegipärast väga vihaseks. Ja teatab, et teda ei huvita. Ja tema hetkel ei saa endale seda lubada. Minuga tegelemist nimelt. Ja mina ütlen, et see on täiesti OK. Et ma saadan mõne päeva pärast fotograafi. Ja tema ei leebu mitte. Ja kõik märgid näitavad, et ma olen sattunud mingi süsteemi Diiva otsa. Keda mina ei saa kuidagi ära tunda. Ja selle pärast ongi Tema nii vihane. Ja käest ma kuulen hirmsaid asju: et müügiassistent ei aita mind ka. Sest tema ütleb, et see tibi istub oma postil. Ja mina ütlen, et mina ei näe siin poes mitte ühtegi klienti. Ja tema ütleb, et see on küll see kõige vähemtähtsam argument. Ja et ma peaksin siin poes ise orienteeruma. Ja olema teinud eeltööd, see tähendab lugenud läbi kogu sisekujundusalase ajakirjanduse. Mitu aastakäiku. Ja see ese, mille peale ma näpuga näitan ,on olnud kõigi minu ajakirja konkurentide salongiuudistes juba sees. No mis teha. Aga neiu Liivi tunneb selle eseme ära: see on nimelt väga radikaalse disainiga veiniriiul. Ja neiu Liivi ärkas selsamal hommikul Tauno Kangro ateljees (sest ta sõbranna on nimetatud isiku tütar), pärast sellesama riiuli analoogi tühjaksjoomist. Ja Diivale ei avalda see vist eriti muljet. Ja siis hakkab minul väga lõbus. Ja neiu Liivil ka.
Ja minu sisehääl ütleb, et ei maksa vist lõpetuseks küsida, mis selle Diiva poekese nimi oligi. Ja ma vaatan poest välja astudes silti: Inspira. Kõlab kuidagi kahtlaselt tuttavalt.
Ja kodus annan ma oma vennale neid avamata üle kõik need eelmistest poodidest antud uue ja radikaalse disaini kataloogid. Kuigi olen vahepeal mõelnud, et viskaks need hoopis ära. Rasked kaasas tassida sel poeskäigul.
Ja nädala pärast olen selles poes tagasi. Ja nüüd on suhtumine on teine. Väga professionaalne ja viisakas. Ülimalt südamlik. Seekord on mul kaasas Kaarel. Ajan oma asjad seal ära. Ja olen juba lahkumas. Ja kõik on absoluutselt korras. Ja Diiva on õnneks ka puhkusel.
Ja siis köidab mu pilku midagi imelist. Ja see on üks tool. See on Maailma Kõige Ilusam Tool ise. See on üleni plastmassist. Läbipaistev. Selle kuju on midagi rokokootooli sarnast. Aga saate aru: see kõik on läbipaistvast plastmassist. Selles toolis on koos kõik olulised asjad: minevik ja tulevik. Uus ja vana. Lõpmatus. Ja see, et kõik on lõppude lõpuks üks. Ja ma ei saa mitte kuidagi aru, kuidas just see tool, täiuslikkus ise, jäi mul eelmisel korral kahe silma vahele. Ja ma parandan kohe vea. Küsin järele. Ja ei pane tegelikult mitte midagi muud tähele, kui seda Tooli. Toolide tooli. Muidugi küsin , kes selle tegi. Ja nemad vastavad, et Philippe Starck. Ja mina ütlen, et seda küll . Aga kes on disainer. Ja nemad vastavad , ülimalt professionaalselt, et Philippe Starck disainibki kõik oma asjad ise. Ja mina ütlen, et kas tõesti. Ja nemad ütlevad, väga rahulikult, et ma ju ise ütlesin, eelmisel korral, et neid Philippe Starcki asju ma just ei taha. Set neid on juba nii palju igal pool olnud. Ja mina küsin, et kas see tool on selle disaineri, kelle nime ma palun endale tähthaaval ette öelda, uuemast loomingust. Ja siis on ainult vaikus. Ja tähendusrikkad pilgud. Ja mina ei ei pane seda tähele, sest ma imetlen ikka veel seda tooli. Ja siis järgneb vastus : see tool on 20. sajandi disaini absoluutne klassika.
Kõik saavad aru: see on uskumatu. Analoog kunstist: mind, kes ma ei tea kaasaegsest kunstist mitte midagi ega tahagi teada (see analoog-mina paralleelmaailmas), on saadetud Veneetsia biennaalile. Ja ma tulen sealt tagasi, saanud eelnevalt ilmutuse. Mulle avaldas kunst tegelikult siiski muljet. Ma leidsin sealt midagi ülimalt lahedat. Tüübi, kes on vist veel suhteliselt noor. Ma täpset tausta ei tea veel, ja minu arust peaksidki sellega tegelema nemad, seal ajakirjas, mitte mina oma väärtuslikust ajast. Ja selle noore, aga väga radikaalse kunstniku nimi on mul kusagil kirjas . Ja ma tõmban võidukalt välja oma märkmiku. Kus on kirjas: Cabakov.
Ja kui me poest välja astume, mina ikka veel Tooli lummuses, ütleb Kaarel, et selle tooli küljes oli ju ometi silt, millel kirjas disaineri nimi. Ja et teda hakkas vahepeal ka disain huvitama. Nagu ka kõik muu siin maailmas.
kolmapäev, juuli 12, 2006
Aurora:
Jäin sharlatanlusega vahele. Philippe Starck tegi mulle ära. Maailma kõige ilusamal ja stiilsemal viisil.
Ja iga aus sharlatan teab, et iga tõeline professionaal tunneb ta silmapilk ära. Ja siis ei ole vaja end ohvrina tunda või süüdistada, vaid olukorraga leppida. Sest tegu on kogu maailma iroonia ja maeiteaveelmille kontsentratsiooniga. Nagu LSD-d teinud hipid ütlesid: the great cosmic joke. Ilusamaid hetki sinu elus. Sinu elu lugu -- nagu Casanova oma mälestustele pealkirjaks pani. Ja Giacomo peale mõtlesin ma nüüd küll. Ja temaga juhtus niisuguseid asju kogu aeg. Mõnikord jäi kohe vahele, mõnikord natuke hiljem. Ja elu lõpuks oli ta persona non grata kogu Euroopas. Ja ta ei olnud üks sitt sharlatan, vaid arvatavasti üks parimaid üldse. Ja professionaalne, aus sharalatan teab tegelikult väga hästi, et vahelejäämine ongi tegelikult vaid aja küsimus. Ja tänu sellele naudib ta iga hetke enne seda. Ja on selleeest kogu aja lõpmata tänulik. Ja alandlik. Ja tänu sellele võib-olla üks paremaid ja moraalsemaid inimesi üldse. Omamoodi pühak.
Ja minuga läks samamoodi. Mul oli võimalik raha teenida kõige professionaalsemas sisustusajakirjas üldse. Läks nii. Sõprussuhted. Ma pidin käima mööda sisustussalonge. Ja vahendama ajakirja lugejatele uusi ilusaid asju. Käima korra kuus läbi kõik olulisemad Tallinna sisustussalongid ning valima välja uued ilusad asjad. Iga kuu eri teema. Seekord oli teema plastmassmööbel.
Jäin sharlatanlusega vahele. Philippe Starck tegi mulle ära. Maailma kõige ilusamal ja stiilsemal viisil.
Ja iga aus sharlatan teab, et iga tõeline professionaal tunneb ta silmapilk ära. Ja siis ei ole vaja end ohvrina tunda või süüdistada, vaid olukorraga leppida. Sest tegu on kogu maailma iroonia ja maeiteaveelmille kontsentratsiooniga. Nagu LSD-d teinud hipid ütlesid: the great cosmic joke. Ilusamaid hetki sinu elus. Sinu elu lugu -- nagu Casanova oma mälestustele pealkirjaks pani. Ja Giacomo peale mõtlesin ma nüüd küll. Ja temaga juhtus niisuguseid asju kogu aeg. Mõnikord jäi kohe vahele, mõnikord natuke hiljem. Ja elu lõpuks oli ta persona non grata kogu Euroopas. Ja ta ei olnud üks sitt sharlatan, vaid arvatavasti üks parimaid üldse. Ja professionaalne, aus sharalatan teab tegelikult väga hästi, et vahelejäämine ongi tegelikult vaid aja küsimus. Ja tänu sellele naudib ta iga hetke enne seda. Ja on selleeest kogu aja lõpmata tänulik. Ja alandlik. Ja tänu sellele võib-olla üks paremaid ja moraalsemaid inimesi üldse. Omamoodi pühak.
Ja minuga läks samamoodi. Mul oli võimalik raha teenida kõige professionaalsemas sisustusajakirjas üldse. Läks nii. Sõprussuhted. Ma pidin käima mööda sisustussalonge. Ja vahendama ajakirja lugejatele uusi ilusaid asju. Käima korra kuus läbi kõik olulisemad Tallinna sisustussalongid ning valima välja uued ilusad asjad. Iga kuu eri teema. Seekord oli teema plastmassmööbel.
teisipäev, juuli 11, 2006
Aurora:
Ja mis muud. Kui seda. Et. Tõesti. Iga Klishee ongi tõsi. Ja kõik ongi õige. Ja meile ongi öeldud ainult õigeid asju. Erinevaid. Ja samas samu.
Minule öeldi neid näiteks zen-budismi loengutes. Ja hetkel laulab seda näiteks Velvet Underground: SWEET NOTHING. Ja meile kõigile öeldakse neid igal hetkel.
Sest. Tõde ongi kodeeritud. Ja samas igal pool.
Ja veel. Midagi ei tule karta. Ja veel. Me kõik peame tegema siin maailmas erinevaid asju. Väikseid imesid. Ja suuri. Iga hetk. Ja näiteks mu kirjanduslikke tekste , mida mu isa (tõesti tark inimene) väga hindab, ei ole ta laivis (sõnast: live, sest kust kurat mina tean, mida teie värdjad, teate) kunagi hinnanud. Tema, isegi tema, on mõelnud, TA RÄÄGIB LIIGA PALJU JA LIIGA KIIRESTI. Aga kurat. Asi pole üldse selles.
Nii et. Kõik pole juhus. Ja see ka mitte, et viimase 3 ööpäeva jooksul on kõige paremad vestluskaaslased minu elus olnud:
1. parm Heinar (aga temal läks lihtsalt natuke halvasti); tapnud 1 inimese , aga enesekaitseks
2. rets ? (nagu ütles Heinar, on see hea südamega inimene, aga talle lihtsalt inimene , ja meile ka, kes on lihtsalt varas ja see on lihtsalt maitseasi, kas sa tolereerid varast või mitte; muidu oli rets ilus poiss,kaetud tattoodega; kelle kõhule oli kirjutatud "Siret"), tapnud 2 inimest
3. mõned nn radikaalsed kunstnikud, tapnud 0 inimest
4. 2 ehitustöölist, keda ma kohtasin ruudil (sõnast route!) Pärnu - Tallinn
5. Jeesus. Kes on igal pool. Ja mis vastus on test. Teile , 20. sajandi inimestele.
6. Minu isa.
7. Ja. Üllatuskülaline. Minu ema!
8. Ja veel. Üks asi. Spirituaaalsus. Ongi . Teise sõnaga. PUHAS RATSIONAALSUS.
Ja mis muud. Kui seda. Et. Tõesti. Iga Klishee ongi tõsi. Ja kõik ongi õige. Ja meile ongi öeldud ainult õigeid asju. Erinevaid. Ja samas samu.
Minule öeldi neid näiteks zen-budismi loengutes. Ja hetkel laulab seda näiteks Velvet Underground: SWEET NOTHING. Ja meile kõigile öeldakse neid igal hetkel.
Sest. Tõde ongi kodeeritud. Ja samas igal pool.
Ja veel. Midagi ei tule karta. Ja veel. Me kõik peame tegema siin maailmas erinevaid asju. Väikseid imesid. Ja suuri. Iga hetk. Ja näiteks mu kirjanduslikke tekste , mida mu isa (tõesti tark inimene) väga hindab, ei ole ta laivis (sõnast: live, sest kust kurat mina tean, mida teie värdjad, teate) kunagi hinnanud. Tema, isegi tema, on mõelnud, TA RÄÄGIB LIIGA PALJU JA LIIGA KIIRESTI. Aga kurat. Asi pole üldse selles.
Nii et. Kõik pole juhus. Ja see ka mitte, et viimase 3 ööpäeva jooksul on kõige paremad vestluskaaslased minu elus olnud:
1. parm Heinar (aga temal läks lihtsalt natuke halvasti); tapnud 1 inimese , aga enesekaitseks
2. rets ? (nagu ütles Heinar, on see hea südamega inimene, aga talle lihtsalt inimene , ja meile ka, kes on lihtsalt varas ja see on lihtsalt maitseasi, kas sa tolereerid varast või mitte; muidu oli rets ilus poiss,kaetud tattoodega; kelle kõhule oli kirjutatud "Siret"), tapnud 2 inimest
3. mõned nn radikaalsed kunstnikud, tapnud 0 inimest
4. 2 ehitustöölist, keda ma kohtasin ruudil (sõnast route!) Pärnu - Tallinn
5. Jeesus. Kes on igal pool. Ja mis vastus on test. Teile , 20. sajandi inimestele.
6. Minu isa.
7. Ja. Üllatuskülaline. Minu ema!
8. Ja veel. Üks asi. Spirituaaalsus. Ongi . Teise sõnaga. PUHAS RATSIONAALSUS.
Aurora:
Vaadake, on üks, tõesti vist minu poolt viimane asi veel. Vaadake, ma õppisin 10 aastat tagasi maalikunsti. Ja meil oli õppejõud, Tiit kuradi Pääsuke, kes esines ühel esimese semestri loengus umbes sellise sõnavõtuga: Teate, mul oli aastaid üks hea sõber. Peeter Mudist. Ja tema jäi haigeks. Ja hakkas värisema. Ja mina pole sellest ajast saadik suutnud vaest Peeter Mudistit külastada. Sest mina, Tiit Pääsuke, olen kuradi snoob. Ja mina, Tiit kuradi Pääsuke, ei talu mitte igaühte. Ja eriti mitte kodanikke, kes värisevad. Ja mina, Tiit Pääsuke, otsustasin, et mina Peeter Mudistit enam vaatama ei lähe. Sest mulle, teate, tundus, et see saab olema mulle natuke ebamugav. set mulle ei meeldi, kui keegi väriseb. SeSt kuidagi ebamugav on. Seda vaadata.
HÜVASTI, 20. SAJAND. HEDONISM. VABA SEKS. LÄHEDUS, MIDA SELLEST OODATAKSE. AGA MIDA EI SAADA.
Vaadake, on üks, tõesti vist minu poolt viimane asi veel. Vaadake, ma õppisin 10 aastat tagasi maalikunsti. Ja meil oli õppejõud, Tiit kuradi Pääsuke, kes esines ühel esimese semestri loengus umbes sellise sõnavõtuga: Teate, mul oli aastaid üks hea sõber. Peeter Mudist. Ja tema jäi haigeks. Ja hakkas värisema. Ja mina pole sellest ajast saadik suutnud vaest Peeter Mudistit külastada. Sest mina, Tiit Pääsuke, olen kuradi snoob. Ja mina, Tiit kuradi Pääsuke, ei talu mitte igaühte. Ja eriti mitte kodanikke, kes värisevad. Ja mina, Tiit Pääsuke, otsustasin, et mina Peeter Mudistit enam vaatama ei lähe. Sest mulle, teate, tundus, et see saab olema mulle natuke ebamugav. set mulle ei meeldi, kui keegi väriseb. SeSt kuidagi ebamugav on. Seda vaadata.
HÜVASTI, 20. SAJAND. HEDONISM. VABA SEKS. LÄHEDUS, MIDA SELLEST OODATAKSE. AGA MIDA EI SAADA.
esmaspäev, juuli 10, 2006
Aurora:
Mul oli täna tunne, et lõpetaks ära. Olete end meie kulul piisavalt tasuta (!) lõbustanud. Ja raha ei kandnud keegi, mitte keegi üle. Ma ei heida ette. Ja teate, mina olingi vahepeal Jean Valjean -- ja isegi Jeesus. Ja teate, sellest oli sitaks kasu. Ja alati on. Ja sama päeva õhtul olin ma ka Pärnu linna ainsa öösel avatud hamburgeriputka absoluutselt kõige vihatum klient. Sest. Ma seisin seal kuradi järjekorras kokku tund aega. Koos vene noorte juua täis ehitajatega. Ja ma ei tahtnud mitte midagi muud kui ühte väikest lõhehamburgerit . Ja siis ütles teenindajanna Jana (venelanna), et seda neil ei ole. Ja selle peale, kui mina Jumala viisakalt küsisin, kas neil midagi muud ka on, mis pole loom ega lind, vaatas neiu Jana (kõigi kuradi vene ehitajate lemmik, juba oma rahvusliku kuuluvuse poolest) mind nii üleolevalt ja pilklikult, et mina mõtlesin: no türa küll. Mina, vabandage väga, loen sinu mõtteid. Ja sinu klientide omasid ka. Kusjuures,see pole mingi nali. Ja ma tunnen juba mõnda aega ära, kes mulle helistab. Ja ma tean, et üks tuttav tütarlaps ootab last. Kuigi ta ise seda vist veel ei tea. Ja mul on kuradi ükskõik. Ja ma saan aru, kuidas kogu kuradi järjekord on neiu Jana poolt. Ja minu vastu. Sest mina olen vastik Eesti bitch, kes ekspluateerib vaest Janat, kõigi lemmikut. Ja vahepeal on kogu järjekord veel rohkem minu vastu häälestunud ja need idioodid arvavad, et nende kollektiivne viha kuidagi surub mind maha. Ja mina võtan õppust. Aga ei. See teeb mind veel vihasemaks. Ja ma peatan kogu järjekorra ja ütlen, et ma tean küll, kuidas nad tahavad oma hamburgereid kätte saada. Aga see ei huvita mind hetkel. Ma tahaks mõnda aega neiu Jana või Mashaga juttu ajada. Aga nemad ei taha. Nad lubavad mulle peksa anda. Ja mina ütlen, et see pole nii lihtne midagi. Sest. Nemad on joonud, aga mina mitte. Ja nemad ei suuda kirjutada seletuskirja, sest nende eesti keel pole piisav, aga minu kirjanduslik eneseväljendus on midagi hoopis muud. Ja siis, siis tahavad nad mind tõesti maha lüüa, aga ei saa mitte.Ja kuidas sa ometi ütled: ma lõin teda, sest ta pani mind oma friikartuleid kauem ootama. Tahaks seda asja näha. Sest mina tean, aga nemad mitte, et sellel ühel päeval minu elus, mis vist just osustas mu saatuse, olin ma vist kõige parem inimene selles neetud linnas, arvavad, nemad, lollid, et mina olin see kõige halvem. Ja siis toob ettekandja neiu Jana mingi haleda asendusvariandi, friikartulid. Mida ma enam ei taha. Ja siis otsustan ma veel üks kord teha kõik oma südametunnistuse järgi. Ja kui nemad, need vene õnnetud ehitajad röögivad mulle: "Sjöö. Ljits!", löön mina need ketshupi ja majoneesiga friikartulid sellele Miss Ehitustööliste Lemmikule otse keset nägu. Kogu jõuga. Ja mõtlen: Nad kõik vihkavad mind. Ja selle konkreetse asja eest võivad, ei, lausa peavad nad kutsuma politsei. Ja kui mind nüüd puutumatult minema lastakse, ongi see Kõrgem Pilotaazh. Ja ma jalutan täiesti rahulikult minema. Ja ainus, mis nemad saavad teha, on see, mida teeb üks eriti julge venelane: valab mind (ja distantsilt!) oma mineraalveepudelist üle. Ja mina mõtlen; mida mul teada vaja oligi. Ja siis ma lähen oma ema juurde ja lepin temaga ära. Päriselt.
Aga teis, mu lugejad, olen ma natuke pettunud. Mitte isegi pettunud, sest minul kui kerjusel (antud juhul) pole mingit õigust maailmalt mitte midagi loota.
Aga siiski. Midagi kripeldab hinges.
Ja nüüd läheb Niina filmi tegema. Ja mina ära. Ja ise tean, kuhu.
Ja teie võite teha, mida tahate.
P.S. Inimkond jaguneb kaheks: need, kes ropendavad ja need, kes räägivad nilbeid anekdoote.
Mul oli täna tunne, et lõpetaks ära. Olete end meie kulul piisavalt tasuta (!) lõbustanud. Ja raha ei kandnud keegi, mitte keegi üle. Ma ei heida ette. Ja teate, mina olingi vahepeal Jean Valjean -- ja isegi Jeesus. Ja teate, sellest oli sitaks kasu. Ja alati on. Ja sama päeva õhtul olin ma ka Pärnu linna ainsa öösel avatud hamburgeriputka absoluutselt kõige vihatum klient. Sest. Ma seisin seal kuradi järjekorras kokku tund aega. Koos vene noorte juua täis ehitajatega. Ja ma ei tahtnud mitte midagi muud kui ühte väikest lõhehamburgerit . Ja siis ütles teenindajanna Jana (venelanna), et seda neil ei ole. Ja selle peale, kui mina Jumala viisakalt küsisin, kas neil midagi muud ka on, mis pole loom ega lind, vaatas neiu Jana (kõigi kuradi vene ehitajate lemmik, juba oma rahvusliku kuuluvuse poolest) mind nii üleolevalt ja pilklikult, et mina mõtlesin: no türa küll. Mina, vabandage väga, loen sinu mõtteid. Ja sinu klientide omasid ka. Kusjuures,see pole mingi nali. Ja ma tunnen juba mõnda aega ära, kes mulle helistab. Ja ma tean, et üks tuttav tütarlaps ootab last. Kuigi ta ise seda vist veel ei tea. Ja mul on kuradi ükskõik. Ja ma saan aru, kuidas kogu kuradi järjekord on neiu Jana poolt. Ja minu vastu. Sest mina olen vastik Eesti bitch, kes ekspluateerib vaest Janat, kõigi lemmikut. Ja vahepeal on kogu järjekord veel rohkem minu vastu häälestunud ja need idioodid arvavad, et nende kollektiivne viha kuidagi surub mind maha. Ja mina võtan õppust. Aga ei. See teeb mind veel vihasemaks. Ja ma peatan kogu järjekorra ja ütlen, et ma tean küll, kuidas nad tahavad oma hamburgereid kätte saada. Aga see ei huvita mind hetkel. Ma tahaks mõnda aega neiu Jana või Mashaga juttu ajada. Aga nemad ei taha. Nad lubavad mulle peksa anda. Ja mina ütlen, et see pole nii lihtne midagi. Sest. Nemad on joonud, aga mina mitte. Ja nemad ei suuda kirjutada seletuskirja, sest nende eesti keel pole piisav, aga minu kirjanduslik eneseväljendus on midagi hoopis muud. Ja siis, siis tahavad nad mind tõesti maha lüüa, aga ei saa mitte.Ja kuidas sa ometi ütled: ma lõin teda, sest ta pani mind oma friikartuleid kauem ootama. Tahaks seda asja näha. Sest mina tean, aga nemad mitte, et sellel ühel päeval minu elus, mis vist just osustas mu saatuse, olin ma vist kõige parem inimene selles neetud linnas, arvavad, nemad, lollid, et mina olin see kõige halvem. Ja siis toob ettekandja neiu Jana mingi haleda asendusvariandi, friikartulid. Mida ma enam ei taha. Ja siis otsustan ma veel üks kord teha kõik oma südametunnistuse järgi. Ja kui nemad, need vene õnnetud ehitajad röögivad mulle: "Sjöö. Ljits!", löön mina need ketshupi ja majoneesiga friikartulid sellele Miss Ehitustööliste Lemmikule otse keset nägu. Kogu jõuga. Ja mõtlen: Nad kõik vihkavad mind. Ja selle konkreetse asja eest võivad, ei, lausa peavad nad kutsuma politsei. Ja kui mind nüüd puutumatult minema lastakse, ongi see Kõrgem Pilotaazh. Ja ma jalutan täiesti rahulikult minema. Ja ainus, mis nemad saavad teha, on see, mida teeb üks eriti julge venelane: valab mind (ja distantsilt!) oma mineraalveepudelist üle. Ja mina mõtlen; mida mul teada vaja oligi. Ja siis ma lähen oma ema juurde ja lepin temaga ära. Päriselt.
Aga teis, mu lugejad, olen ma natuke pettunud. Mitte isegi pettunud, sest minul kui kerjusel (antud juhul) pole mingit õigust maailmalt mitte midagi loota.
Aga siiski. Midagi kripeldab hinges.
Ja nüüd läheb Niina filmi tegema. Ja mina ära. Ja ise tean, kuhu.
Ja teie võite teha, mida tahate.
P.S. Inimkond jaguneb kaheks: need, kes ropendavad ja need, kes räägivad nilbeid anekdoote.
neljapäev, juuli 06, 2006
Aurora:
Selle vaesuse ja tasuta töötamise ja muude sellesuunaliste teemade üle on siin korduvalt arutletud. Nii Niina kui allakirjutanu. Ja mitte vähe. Sest millegipärast on olemas üks ala, kus eeldatakse, et inimene on koguaeg tippvormis nagu professionaal ja samas elatab end ära millegi muuga, maksab oma "hobile " peale ning leiab sellega tegelemiseks aega pärast "päris" tööd nagu amatöör. See unikaalne ala on kunst. Aitab jutust, käes on tegude aeg. Täna juhtus nii, et ma peaaegu tegin ühe tehingu ja otsustasin teenitud summa investeerida varsti tulevasse lähivälismaa festivali. Ja siis puutus mängu kuri saatus ning tehing jäi ära. Investeeringut peatada ei ole võimalik. 15. juulil on vaja maksta ära 16 000 (jah, te näete õigesti) krooni. Ehk siis: üleskutse. Heal lugejal on võimalik muuta maailma natuke (aga võib-olla palju) õiglasemaks ja ilusamaks paigaks. Meie omalt poolt teostame plaanitud töö. Loomulikult tasuta - see summa on materjalide ja tipp-professionaali töö eest. Meile endale ei jää "vahelt" midagi, seda garanteerime. Me lihtsalt kerjame raha, et teha oma tööd. Irooniline, kas pole? Seega:
GIVE US MONEY
WE ARE PRETTY
Selle vaesuse ja tasuta töötamise ja muude sellesuunaliste teemade üle on siin korduvalt arutletud. Nii Niina kui allakirjutanu. Ja mitte vähe. Sest millegipärast on olemas üks ala, kus eeldatakse, et inimene on koguaeg tippvormis nagu professionaal ja samas elatab end ära millegi muuga, maksab oma "hobile " peale ning leiab sellega tegelemiseks aega pärast "päris" tööd nagu amatöör. See unikaalne ala on kunst. Aitab jutust, käes on tegude aeg. Täna juhtus nii, et ma peaaegu tegin ühe tehingu ja otsustasin teenitud summa investeerida varsti tulevasse lähivälismaa festivali. Ja siis puutus mängu kuri saatus ning tehing jäi ära. Investeeringut peatada ei ole võimalik. 15. juulil on vaja maksta ära 16 000 (jah, te näete õigesti) krooni. Ehk siis: üleskutse. Heal lugejal on võimalik muuta maailma natuke (aga võib-olla palju) õiglasemaks ja ilusamaks paigaks. Meie omalt poolt teostame plaanitud töö. Loomulikult tasuta - see summa on materjalide ja tipp-professionaali töö eest. Meile endale ei jää "vahelt" midagi, seda garanteerime. Me lihtsalt kerjame raha, et teha oma tööd. Irooniline, kas pole? Seega:
GIVE US MONEY
WE ARE PRETTY
Tütarlaps paremal:Sandra Jõgeva
Hansapank
Konto nr: 1105845936
Tütarlaps vasakul:
Kristin Kalamees-Mihkelsoo
Hansapank
Konto nr: 1106725631
Aitäh, siiralt!
kolmapäev, juuli 05, 2006
Niina:
Nüüd on käes see hetk, kui kõik eelnev enam ei kehti ja uus tuleb ise teha. See puudutab muuhulgas ka siin pidevalt käsitletud teemat vaesus. Jah, muidugi, tekitab kahjustusi küll. Seda näitavad ka minu pulbriks lagunenud põsepuna ja fakt, et viimase umbes poole aasta jooksul on mu parimad riided mulle toonud erinevatelt reisidelt minu ema. Mille eest muidugi südamlikud tänud. Aga. Mida ma siin tegelikult tahtsin öelda, on see, et mul on kõrini senisest seisust. Mul on kõrini sellest, et ma jooksen ära asjade eest, mis on minu osa. Ja tegelen mingi huinjaaga. Niisiis, Niinotška hakkab nüüd tegelema sellega, mida ta on edasi lükanud varsti juba poolteist aastat ja mille tegematajätmine ei ole variant - oma filmiga.
Lugupidamisega,
N.
PS. Jah, ma kirjutan enne selle projekti valmis, Aurora.
PPS. Ma siiralt loodan, et augustiks olen filmimaailmast tagasi.
Nüüd on käes see hetk, kui kõik eelnev enam ei kehti ja uus tuleb ise teha. See puudutab muuhulgas ka siin pidevalt käsitletud teemat vaesus. Jah, muidugi, tekitab kahjustusi küll. Seda näitavad ka minu pulbriks lagunenud põsepuna ja fakt, et viimase umbes poole aasta jooksul on mu parimad riided mulle toonud erinevatelt reisidelt minu ema. Mille eest muidugi südamlikud tänud. Aga. Mida ma siin tegelikult tahtsin öelda, on see, et mul on kõrini senisest seisust. Mul on kõrini sellest, et ma jooksen ära asjade eest, mis on minu osa. Ja tegelen mingi huinjaaga. Niisiis, Niinotška hakkab nüüd tegelema sellega, mida ta on edasi lükanud varsti juba poolteist aastat ja mille tegematajätmine ei ole variant - oma filmiga.
Lugupidamisega,
N.
PS. Jah, ma kirjutan enne selle projekti valmis, Aurora.
PPS. Ma siiralt loodan, et augustiks olen filmimaailmast tagasi.
teisipäev, juuli 04, 2006
Aurora:
Ah jaa. Veel üks asi. Kui keegi tunneb tungivat soovi avaldada mõtteid Roberti või Billy panuse kohta inimkonna ajalukku, siis võib seda muidugi teha. Aga ainult ühel tingimusel. Palun oma mõttevaldusele lisada kas
1. väljavõte oma pangakontost või foto kullast detailidega luksusautost
2. foto oma lihaselisest ülakehast ja kirjutatud hittide nimekiri /tehtud avastuste loetelu (valdkond on vaba)!
Ah jaa. Veel üks asi. Kui keegi tunneb tungivat soovi avaldada mõtteid Roberti või Billy panuse kohta inimkonna ajalukku, siis võib seda muidugi teha. Aga ainult ühel tingimusel. Palun oma mõttevaldusele lisada kas
1. väljavõte oma pangakontost või foto kullast detailidega luksusautost
2. foto oma lihaselisest ülakehast ja kirjutatud hittide nimekiri /tehtud avastuste loetelu (valdkond on vaba)!
esmaspäev, juuli 03, 2006
Aurora:
HELSINKI. Üks mu lemmiklinnadest. Ausalt. Pooldan kahel käel seda ühendlinnade ideed, saagu selle nimeks siis Talsinki või Hellinn. Soe. Igas mõttes.
ARS 06. Ma ei mäleta näitust, mille puhul oleks peaaegu 90 % töödest mulle tõsiselt muljet avaldanud. Ja see on suur asi. Ma sõitsin seal ainult liftiga, et mitte ühestki saalist lihtsalt niisama läbi jalutada. Pärast seda, kui olin igas neist üsna pikalt viibinud. Jõudemonstratsioonid, illusionistide trikid ja täiesti uus suhtumine asjadesse. UUED HITID.Minge seda vaatama, kui te tahate näha tulevikku ja suunapööret.
BILLY IDOL. Füüsiliselt väga ilus. Eriti ülakeha, biitseptsid, veenid käsivartel, kergelt häbelik naeratus, kui ta oma 25 aastat vanu poose võttis. Et OK, seda te ju tahate -- näha mu torsot ja signatuur-grimassi . Natuke piinlik ju mul on , aga mis teha. Selle eest te ju oma 600 krooni maksite . Ikka saab... Õnnetuseks oli umbes 10 % lugusid pärit vaese Billy uuelt plaadilt. Sorry, Billy, sa oled küll väga ilus, aga kui ma pole su uusi laule kunagi kuulnud, siis äkki pole need kuigi head. Kui sa tahad ikkagi "kunstnikuna areneda" ja neid mängida, siis äkki teed nagu päris kunstnikud teevad : esitad neid oma kahekümnele sõbrale ja tasuta ja nemad kiidavad sind pärast. Eks? Aga kuulates "White Weddingut", sain aru, mis on elus, kunstis ja muusikas tõeliselt oluline: HITID! Omamoodi indulgents, mis annab mingisuguse kaitse elu lõpuni. Ja suure taaga muidugi ka. Seda, et Billy on kirjutanud mitu tõelist hitti, ei saa keegi temalt mitte kunagi ära võtta. Ja kui ta selline välja näeb, siis on ju kõik kõige paremas korras..... vaadates teda olin valmis uskuma, et ta elab veel teise 50 aastat. Tsiteeriksin minu selja taga seisnud kahte ülekaalulist umbes samavanust meest: " Vaadates Billyt, ei taha ma enam kunagi elus särki seljast võtta." Ja õige kah.
FÄNNID. Tuvastasin 3 põhilist tüpaazhi. Grupp nr 1: Keskealine Mees Blondi Soenguga. Grupp nr 2: Ebamäärases Vanuses Vormitu Naine Blondi Samasuguse Soenguga. Grupp nr 3: Puberteet. Grupp nr 1. tegi mulle kohmakaid lähenemiskatseid, grupp nr.2. näitas üles vaenulikkust ja gruppi nr 3. kuuluv tibi minestas otse mu jalge ette ,olles seda tehes äärmiselt graatsiline ning pärast teadvusele tulekut näost ebamaiselt valge. Ausalt öeldes tundsin selle triki pärast kerget kadedust: mina käin doonoriks osaliselt sellepärast, et õppida nii võluvalt minestama, aga seni pole õnneks läinud. Nende meditsiiniliste asjadega on vist nii, et mida kardad, see juhtub sinuga päris kindlasti, aga see ,mida ihaldad, mitte kunagi. (Siinkohal tervitan Irmat, kes suudab minestada.)
MUUTUS FINANTSOLUKORRAS. Kiire. Kell 16.30 leian, et pärast nii muljetavaldavat näitust ei ole see shampanja nii kallis midagi seal Kiasma kohvikus (tegelikult on küll). Kell 17.15 avastan Anttilas odavad CD-plaadid (hitikogumikud) , olles enne ostnud erialase raamatu sealt Kiasmast. (Hetkel leian, et pooled plaadid on ikka kahtlased.) Kell 18 leiame Niina ja Poisiga, et me ei saa endale trammipiletit lubada ning jalutame raudteejaamast Hartwall Arenasse (võrksukad pole pikaks kõndimiseks ikka parim valik). Kontserdipaigas joon baarist väljakaubeldud plasttopsist sooja vett (nad ei taha mulle seda anda, kuna ma ei suuda midagi osta, aga ma luban minestada), mis on pärist tualetist. Sest raha pole enam sentigi. Kiire langus sotsiaalsel skaalal, pole midagi öelda.
HELSINKI ÖÖELU. Piirdub mustanahalisi immigrante täis reggae-baariga Kallio linnaosas, Katri ja Pjotri kodu lähedal.
AUTOGRAMM. Selle küsin Soome tuntuimalt pornotähelt Henry Saarilt, keda kohtan raudteejaamas. Ta joonistab mu käsivarrele veel südame ja kolm risti. Rõhutan siinkohal, et MA EI VAATA PORNOT; AGA MULLE PAKUVAD HUVI POP-FENOMENID.
KOKKUVÕTTEKS: SUUREPÄRANE REIS.
Ja mul ei tasu vist ikka üritada konterdiarvustust kirjutama hakata.....Sest mida ma oskan saundi kohta öelda? Lava ees kõlas muusika... kergelt plekiselt.
HELSINKI. Üks mu lemmiklinnadest. Ausalt. Pooldan kahel käel seda ühendlinnade ideed, saagu selle nimeks siis Talsinki või Hellinn. Soe. Igas mõttes.
ARS 06. Ma ei mäleta näitust, mille puhul oleks peaaegu 90 % töödest mulle tõsiselt muljet avaldanud. Ja see on suur asi. Ma sõitsin seal ainult liftiga, et mitte ühestki saalist lihtsalt niisama läbi jalutada. Pärast seda, kui olin igas neist üsna pikalt viibinud. Jõudemonstratsioonid, illusionistide trikid ja täiesti uus suhtumine asjadesse. UUED HITID.Minge seda vaatama, kui te tahate näha tulevikku ja suunapööret.
BILLY IDOL. Füüsiliselt väga ilus. Eriti ülakeha, biitseptsid, veenid käsivartel, kergelt häbelik naeratus, kui ta oma 25 aastat vanu poose võttis. Et OK, seda te ju tahate -- näha mu torsot ja signatuur-grimassi . Natuke piinlik ju mul on , aga mis teha. Selle eest te ju oma 600 krooni maksite . Ikka saab... Õnnetuseks oli umbes 10 % lugusid pärit vaese Billy uuelt plaadilt. Sorry, Billy, sa oled küll väga ilus, aga kui ma pole su uusi laule kunagi kuulnud, siis äkki pole need kuigi head. Kui sa tahad ikkagi "kunstnikuna areneda" ja neid mängida, siis äkki teed nagu päris kunstnikud teevad : esitad neid oma kahekümnele sõbrale ja tasuta ja nemad kiidavad sind pärast. Eks? Aga kuulates "White Weddingut", sain aru, mis on elus, kunstis ja muusikas tõeliselt oluline: HITID! Omamoodi indulgents, mis annab mingisuguse kaitse elu lõpuni. Ja suure taaga muidugi ka. Seda, et Billy on kirjutanud mitu tõelist hitti, ei saa keegi temalt mitte kunagi ära võtta. Ja kui ta selline välja näeb, siis on ju kõik kõige paremas korras..... vaadates teda olin valmis uskuma, et ta elab veel teise 50 aastat. Tsiteeriksin minu selja taga seisnud kahte ülekaalulist umbes samavanust meest: " Vaadates Billyt, ei taha ma enam kunagi elus särki seljast võtta." Ja õige kah.
FÄNNID. Tuvastasin 3 põhilist tüpaazhi. Grupp nr 1: Keskealine Mees Blondi Soenguga. Grupp nr 2: Ebamäärases Vanuses Vormitu Naine Blondi Samasuguse Soenguga. Grupp nr 3: Puberteet. Grupp nr 1. tegi mulle kohmakaid lähenemiskatseid, grupp nr.2. näitas üles vaenulikkust ja gruppi nr 3. kuuluv tibi minestas otse mu jalge ette ,olles seda tehes äärmiselt graatsiline ning pärast teadvusele tulekut näost ebamaiselt valge. Ausalt öeldes tundsin selle triki pärast kerget kadedust: mina käin doonoriks osaliselt sellepärast, et õppida nii võluvalt minestama, aga seni pole õnneks läinud. Nende meditsiiniliste asjadega on vist nii, et mida kardad, see juhtub sinuga päris kindlasti, aga see ,mida ihaldad, mitte kunagi. (Siinkohal tervitan Irmat, kes suudab minestada.)
MUUTUS FINANTSOLUKORRAS. Kiire. Kell 16.30 leian, et pärast nii muljetavaldavat näitust ei ole see shampanja nii kallis midagi seal Kiasma kohvikus (tegelikult on küll). Kell 17.15 avastan Anttilas odavad CD-plaadid (hitikogumikud) , olles enne ostnud erialase raamatu sealt Kiasmast. (Hetkel leian, et pooled plaadid on ikka kahtlased.) Kell 18 leiame Niina ja Poisiga, et me ei saa endale trammipiletit lubada ning jalutame raudteejaamast Hartwall Arenasse (võrksukad pole pikaks kõndimiseks ikka parim valik). Kontserdipaigas joon baarist väljakaubeldud plasttopsist sooja vett (nad ei taha mulle seda anda, kuna ma ei suuda midagi osta, aga ma luban minestada), mis on pärist tualetist. Sest raha pole enam sentigi. Kiire langus sotsiaalsel skaalal, pole midagi öelda.
HELSINKI ÖÖELU. Piirdub mustanahalisi immigrante täis reggae-baariga Kallio linnaosas, Katri ja Pjotri kodu lähedal.
AUTOGRAMM. Selle küsin Soome tuntuimalt pornotähelt Henry Saarilt, keda kohtan raudteejaamas. Ta joonistab mu käsivarrele veel südame ja kolm risti. Rõhutan siinkohal, et MA EI VAATA PORNOT; AGA MULLE PAKUVAD HUVI POP-FENOMENID.
KOKKUVÕTTEKS: SUUREPÄRANE REIS.
Ja mul ei tasu vist ikka üritada konterdiarvustust kirjutama hakata.....Sest mida ma oskan saundi kohta öelda? Lava ees kõlas muusika... kergelt plekiselt.
pühapäev, juuli 02, 2006
laupäev, juuli 01, 2006
Aurora:
Mul oli eile täiesti siiras soov jõuda randa enne kl 11 ja isegi kõik eeldused seda teha. Kristjan S. pidi minu juurest enne kl 9 läbi tulema ja tooma ära theki, lisaks autoga linna viima. Kõigepealt jäi Kristjan S. pool tundi hiljaks ja siis näitas tema kaaslanna mulle oma portfoliot ning magistritöö kavandit . Mis paljastasid , et nende autor on düsgraafik. Mille väljaütlemine sundis tütarlapse tegutsema ja mind autos ootama. Samas -- Kristjan S.iga oli huvitav vestlus.
Vahepeal ajasin asju ja randa jõudsin peale kl 14. Iroonilisel kombel on just siis, kui oled võtnud kaasa huvitava lektüüri, mis on sinu kätte jõudnud ebatõenäolisel viisil ja just siis , kui vaja (National Geographicu aastatagune mürkide erinumber, mille leidsin kunstiklassik R.M. maakodust nädal tagasi, kui käisin seal konkureeriva rühmituse jaanitulel).... Just siis satud kokku vana tuttavaga, keda on tõesti meeldiv näha. Ja kes on samuti terve hommikupooliku randajõudmist edasi lükanud.
Veel avastusi eilsest päevast:
1. Kõik impulsid tulevad tõepoolest sinu seest. Nägin eile inimest, kelle puhul ma olin veendunud , ja tükk aega järjest, kusjuures pigem omakasupüüdmatult, et tegemist on Universumi Kõige Ilusama Olendiga. Ja olgem ausad -- sellist avastust ei saanud ju enda teada jätta. Mida ma ei teinudki ja ajasin selleteemalise jutuga paljudel inimestel juhet kokku, kusjuures korduvalt. Lõpuks ka Objektil endal -- ja samuti korduvalt. Viimati 3 nädalat tagasi. Kas see, kui oled ebaadekvaatses seisundis festivali lõpupeol, läheb arvesse kui vabandav asjaolu? Mina ka ei tea.
2. Järelikult on asi milleski muus. Milleski sügavamas. Näiteks selles, et kellegi kaudu saad sa teada olulisi asju, mida sul on vaja just sellel hetkel teada saada. Ja nagu ilmneb alles tükk aega hiljem, võiski olla nii, et sel hetkel ajas oli nende asjade teadasaamine sinu jaoks Elu ja Surma küsimus. Ja loomulikult tundub Messenger ("I am just a messenger!" Spinal Tap) silmipimestav. Kui ilus võis tunduda vanadele roomlastele mingi suvaline higine ja omadega läbi sõdur, kes oli just jooksnud 30 km, et tuua võidusõnum... Ma arvan, et see reamees Claudius või Remus tundus kõigile täiesti jalustrabav. Nad jumaldasid teda.
Ja üks olulistest asjadest, mida minu Messenger mulle ütles( siis, varsti 2 aastat tagasi), oli järgmine: "Sa peaksid rohkem harjutama improvisatsioonilisi situatsioone." Mille kaudu jõuame kohe järgmise punktini.
3. Nende improvisatsiooniliste situatsioonidega teenitud raha paigutub halastamatult lahtrisse: Kergelt Tulnud, Kergelt Läinud. Eriti kui kohe pärast raha kättesaamist minna shoppama. Ja osta järgmised asjad:
käekott (200.-, Kaubamaja allahindlus, alghind mingi 500);
võrksukad (105.-)
teine komplekt lauvärve seeriast Road Trip (Manhattan, 83.-);
ripsmetushsh (isegi odav, 66.-, firma Rimmel);
võrksukad Tütarlapsele, Kes Pakub Niinale, Mulle ja Niina Poisile Helsingis Öömaja (105.-, loomulikult teistsugused, kui mulle endale);
2 võimalikku rekvisiiti (a` 33.-);
kuldne/indigovärvi pluus (Humana, kõik asjad 15.-).
4. Ka õhtul väljaskäimine on kallis. Isegi kui õhtu suhteliselt vara lõpetada.
5. Tagasi shoppamise juurde -- äärmiselt iroonilisel kombel leiad sa ühekordsed kokteiliklaasid nädal aega pärast seda, kui oled neid meeleheitlikult otsinud. Sest sul tuli koos Kunstiklassiku Ilusa Tütrega idee pakkuda jaanipäevalistele maasikamargaritasid ja sa võtsid klaaside otsimise enda peale. Need klaasid on suhteliselt odavad ja ära peidetud Tallinna Kaubamajasse nurga taha. Nädal tagasi oli sul palavik, millest hoolimata käisid sa enda arust läbi kõik enamvähem kesklinnas asuvad kaubanduskeskused.
6. Inimesed , kes käivad moeringkondade pidudel, jätavad suhteliselt ängistava mulje. Pikemat analüüsi ei viitsi hetkel siia kirja panna. Välja arvatud: Fotograaf J. I & I. Eelpoolmainitud Endine Universumi Kõige Ilusam Olevus. Või on asi selles, et kedagi teist ma ei tundnud? Kah võimalik. Aga nad JÄTSID seletamatult sünge mulje. I. & I. olid nõus. I. saab sellel nädalal Nädala Kõige Ilusama Inimese Tiitli. Minu peas.
7. Kui kuulata sama plaati nädal aega järjest, hakkab see kergelt, tõesti kergelt närvidele käima. Isegi kui tegemist on Klassiku Suurimate Hittide plaadiga, mille kõrvetas mulle R. Millalgi aprillis. Oh Issand.
8. Aga kõigel sellel pole erilist tähtsust. Sest. Juba 35 tunni pärast. Ootab. Mind. Teisel pool. Vett. Minu. BILLY!
Mul oli eile täiesti siiras soov jõuda randa enne kl 11 ja isegi kõik eeldused seda teha. Kristjan S. pidi minu juurest enne kl 9 läbi tulema ja tooma ära theki, lisaks autoga linna viima. Kõigepealt jäi Kristjan S. pool tundi hiljaks ja siis näitas tema kaaslanna mulle oma portfoliot ning magistritöö kavandit . Mis paljastasid , et nende autor on düsgraafik. Mille väljaütlemine sundis tütarlapse tegutsema ja mind autos ootama. Samas -- Kristjan S.iga oli huvitav vestlus.
Vahepeal ajasin asju ja randa jõudsin peale kl 14. Iroonilisel kombel on just siis, kui oled võtnud kaasa huvitava lektüüri, mis on sinu kätte jõudnud ebatõenäolisel viisil ja just siis , kui vaja (National Geographicu aastatagune mürkide erinumber, mille leidsin kunstiklassik R.M. maakodust nädal tagasi, kui käisin seal konkureeriva rühmituse jaanitulel).... Just siis satud kokku vana tuttavaga, keda on tõesti meeldiv näha. Ja kes on samuti terve hommikupooliku randajõudmist edasi lükanud.
Veel avastusi eilsest päevast:
1. Kõik impulsid tulevad tõepoolest sinu seest. Nägin eile inimest, kelle puhul ma olin veendunud , ja tükk aega järjest, kusjuures pigem omakasupüüdmatult, et tegemist on Universumi Kõige Ilusama Olendiga. Ja olgem ausad -- sellist avastust ei saanud ju enda teada jätta. Mida ma ei teinudki ja ajasin selleteemalise jutuga paljudel inimestel juhet kokku, kusjuures korduvalt. Lõpuks ka Objektil endal -- ja samuti korduvalt. Viimati 3 nädalat tagasi. Kas see, kui oled ebaadekvaatses seisundis festivali lõpupeol, läheb arvesse kui vabandav asjaolu? Mina ka ei tea.
2. Järelikult on asi milleski muus. Milleski sügavamas. Näiteks selles, et kellegi kaudu saad sa teada olulisi asju, mida sul on vaja just sellel hetkel teada saada. Ja nagu ilmneb alles tükk aega hiljem, võiski olla nii, et sel hetkel ajas oli nende asjade teadasaamine sinu jaoks Elu ja Surma küsimus. Ja loomulikult tundub Messenger ("I am just a messenger!" Spinal Tap) silmipimestav. Kui ilus võis tunduda vanadele roomlastele mingi suvaline higine ja omadega läbi sõdur, kes oli just jooksnud 30 km, et tuua võidusõnum... Ma arvan, et see reamees Claudius või Remus tundus kõigile täiesti jalustrabav. Nad jumaldasid teda.
Ja üks olulistest asjadest, mida minu Messenger mulle ütles( siis, varsti 2 aastat tagasi), oli järgmine: "Sa peaksid rohkem harjutama improvisatsioonilisi situatsioone." Mille kaudu jõuame kohe järgmise punktini.
3. Nende improvisatsiooniliste situatsioonidega teenitud raha paigutub halastamatult lahtrisse: Kergelt Tulnud, Kergelt Läinud. Eriti kui kohe pärast raha kättesaamist minna shoppama. Ja osta järgmised asjad:
käekott (200.-, Kaubamaja allahindlus, alghind mingi 500);
võrksukad (105.-)
teine komplekt lauvärve seeriast Road Trip (Manhattan, 83.-);
ripsmetushsh (isegi odav, 66.-, firma Rimmel);
võrksukad Tütarlapsele, Kes Pakub Niinale, Mulle ja Niina Poisile Helsingis Öömaja (105.-, loomulikult teistsugused, kui mulle endale);
2 võimalikku rekvisiiti (a` 33.-);
kuldne/indigovärvi pluus (Humana, kõik asjad 15.-).
4. Ka õhtul väljaskäimine on kallis. Isegi kui õhtu suhteliselt vara lõpetada.
5. Tagasi shoppamise juurde -- äärmiselt iroonilisel kombel leiad sa ühekordsed kokteiliklaasid nädal aega pärast seda, kui oled neid meeleheitlikult otsinud. Sest sul tuli koos Kunstiklassiku Ilusa Tütrega idee pakkuda jaanipäevalistele maasikamargaritasid ja sa võtsid klaaside otsimise enda peale. Need klaasid on suhteliselt odavad ja ära peidetud Tallinna Kaubamajasse nurga taha. Nädal tagasi oli sul palavik, millest hoolimata käisid sa enda arust läbi kõik enamvähem kesklinnas asuvad kaubanduskeskused.
6. Inimesed , kes käivad moeringkondade pidudel, jätavad suhteliselt ängistava mulje. Pikemat analüüsi ei viitsi hetkel siia kirja panna. Välja arvatud: Fotograaf J. I & I. Eelpoolmainitud Endine Universumi Kõige Ilusam Olevus. Või on asi selles, et kedagi teist ma ei tundnud? Kah võimalik. Aga nad JÄTSID seletamatult sünge mulje. I. & I. olid nõus. I. saab sellel nädalal Nädala Kõige Ilusama Inimese Tiitli. Minu peas.
7. Kui kuulata sama plaati nädal aega järjest, hakkab see kergelt, tõesti kergelt närvidele käima. Isegi kui tegemist on Klassiku Suurimate Hittide plaadiga, mille kõrvetas mulle R. Millalgi aprillis. Oh Issand.
8. Aga kõigel sellel pole erilist tähtsust. Sest. Juba 35 tunni pärast. Ootab. Mind. Teisel pool. Vett. Minu. BILLY!
Tellimine:
Postitused (Atom)