So far so good

Istun praegu galeriis. K magab mu installatsiooni sees. Tal on pohmakas. J viis ta eile valja jooma tema galeriivalvamise lopuks. Eilne ainus naitusekylaline oli L, kes samuti siin viibib ning raagib, et tuleb sygisel loplikult tagasi. L, kes meid Eesti Majja kutsus, genereeris K kadumisega seoses paanikat, nii et eile oosel votsime korterist, kus peatume, takso galeriisse, et akki on K veel seal. Ei olnud. Noored, kes siin tanaohtust meediakunstiyritust ette valmistasid, ytlesid, et J saabus galeriisse kell kaheksa ohtul ning viis K endaga kaasa. Nad saabusid, molemad purupurjus, kell kolm oosel. Oli olnud lobus baarituur, J ostis suures koguses martiinisid ja tegi siin lahedalasuvas trendikas kyynesalong/baaris K-le manikyyri valja.
Ma arvan, et meediakunstinoored, kes ootavad J-i ja tema kahte projektorit siia enne oma yrituse algust paari tunni parast, saavad pettumuse osaliseks.
Mina aga kaisin New Museumis ambitsioonika pealkirjaga noore polvkonna suurnaitust Younger than Jesus vaatamas. Poliitiline ja poliitiliselt korrektne. Vahemusrahvuste ja oma juurte teema ja modernistliku svotmes maal ja olmefotod sotsiaalse tagapohjaga. Siin ma olen, noor mustanahaline Pariisi kunstnik. Vaadake, ma elan getos. Ja mina, Texase mustanahaline noorkunstnik -- saage tuttavaks mu perekonnaga. Nad elavad getos. Hiina noorkunstnik presenteerib tyypilise aasia kostyymidele keskendund subkultuuri tegelasi ja oma kodumaa lahem voi kaugem poliitiliste ja rahvusvahemuste konfliktide teema on alati teretulnud. Isiklik psyhhogeograafia ning immigratsiooniteema samuti.Paar installatiivset keskkonda ning maniakaalselt detailidele keskendunut maalijat jaid meelde. Viis korrust tais noort ja ambitsioonikat kunsti.
Aga mis oli toesti ootamatu -- New Museumi treppidel on sponsori nimi ja muuseumipoes on valjas naituse pealkirjaga T-sarke kandvad mannekeenid. T-sarke on kombineeritud vooga, mille pandlal on kiri Obama. Viimast armastavad koik jarjest enam. Vihje: New Musem, mis asub Bowerys, sinna saab neljapaevaohtuti kl 19-21 tasuta sisse.
Tana hommikul jalutasime labi Willimasburgi heamainelise galerii maalinaituselt, mis annab vihje, et moodne noor maal on aravahetamiseni sarnane sellisega, mida eksponeeriti Tallinna Kunstihoone kevadnaitusel aastal 1974. Ludmilla Siim ja Tiit Paasuke-lookalikes.
Tana, kui siit vabanen, on kavas Francis Baconi retrospektiiv kolmandal katsel. Ja Eesti Maja legendaarne reedeohtu. Ma tean, et see on cheezy, aga mis siis.

Unustasin midagi

Midagi, mis puudutab mu galeristi olemust, mingisse yhiskonnakihti kuulumist ning ysna puhas karakter olemist.
Nimelt. Tal on kaks chihuahuat. Ja yks kass. Ja need chihuahuad situvad porandale nagu Osbourne ide seriaalis. Eriti vaibale. See seostub nende ploomisuuruses ajus vist muruplatsiga. Ja kui ma uksest valja hakkan minema, ryndavad nad mu jalgu ja vorksukki.
Yks paev enne mu avamist jai yks, vaiksem ja haledam neist, haigeks. Mis tapselt tal oli, ei teagi,aga vist midagi seedimisega. J kais temaga oosel koerte kiirabis, mis on meeletult kallis, aga kus ta isegi jutule ei paasenud teiste, tosiselt haigete koerte tottu. Ja K pani koerale kaed peale ja palvetas. K on kristlane. Ise kommenteeris: " Tema eest on hea palvetada, sest ta on nii niru. Jeesusele meeldivad nirud." Oli koeral viga mis tal oli, terveks ta sai. Ja kummalisel kombel ei meeldi ta nyyd ainult Jeesusele ning oma perenaisele ja peremehele. Mulle meeldib ta parast seda draamat ka. Imevaike, kartlik ja varisev ning tal ei ole keha alumisel poolel yldse karvu, rinnust alates. Kui ta syles istub, on see natuke jube ja yhtlasi heldimusttekitav korraga.

Ma olen turist...

Eile: koos K-ga Manhattanil, kus seni ainult korra, nimelt Chinatownis suuri noelu ostmas kaisime. Esimese siinoleku nadala tegelesime pohiliselt ju mu naituse ehitamise ja ylespanemisega, siis avamisega, siis oli nadalavahetuse Bushwick Open Studios ning galeriivalvamine ja kymnete sellest yritusest osa votvate naitusekylastajatega kohustuslik suhtlemine. Seltskonnnayritused siinsamas Williamsburgis ja maalkaik.
Eile niisiis soitsime metrooga Manhattanile ja kaisime Park Avenue Armorys Ernesto Neto hiigelsuurt ruumiinstallatsiooni vaatamas. Francis Baconi retrospektiivile ei joudnud, kuna see pandi ootamatult vara, kell pool kuus kinni. Ohtul saime kokku J, sygisel Eestis kainud sympaatse maalija ning Second Life-aktivistiga.
Tana on K galeriis ja mina lahen sinna tagasi. Lisaks on plaanis New Museum Lower East Side"is, kus on mingi suurem noorema polvkonna naitus pealkirjaga "Younger than Jesus", mida K, siin elav kunstikriitik, mulle soovitas.

Summer in the City / Sex in the City

Maalt, galeristi majast New Yorgi osariigi keskosas, tagasi. See maal kaimine on igal pool maailmas yhesugune: sellest raagitakse pikalt ette, siis lopuks on minek kaes, mitu tundi autos ja siis jargneb: oh, siin on nii ilus, ma tahtsin vahepeal maale elama minna (seda juttu on raakinud peaaegu koik mu minuvanused voi vanemad sobrad), vaadake mu aeda, ma ise istutasin need salatid. Stseeni siseneb sympaatne vanaldane naabrimees, kes salatitaimi kommenteerib ja kellega arutatakse ilmastiku- ning aiaparasiitide probleeme. Siin on viimasteks pohiliselt kyylikud, minu lemmikloomad.
Mu isa, kellele ma reisidelt tihti kirjutan, hoiab mind alati kursis oma taimede kaekaigu, ookylmade, vesirottide ja muu dramaaga, mis aiapidajal ette tuleb.
Mis edasi? Maal pole internetti, niisiis peab J soitma kuhugi naaberkylasse paris kaugel. Ta jatab meid kohaliku maa-kaubanduskeskuse, mis on rustikaalse sara taoliseks disainitud, aga tegelikult supermarket mis supermarket, juurde maha.
Ohtul vaadatakse videot ja J samal paeval ostetud toidulisandeid, mis peaksid aitama organismi myrkidest, mis sinna pidutsemise kaigus kogunevad, puhastada. Nagu aru saan, on J alustamas jarjekordset elumuutmiskampaaniat. Seekord on see tervislikud eluviisid, viimase poole aasta jooksul, nagu ta raagib, ka kypsetamine, aiatoo, jooga ja mis koik veel. Joogat on ta uuesti "alustamas", kuna mainisin oma Eestis hiljuti labi tehtud intensiivkursust. Remargi korras: ma tegin neid seal opetatud jooga-ja hingamisharjutusi siin mitu paeva jarjest, peaaegu nadala, nagu ka kodus enne arasoitu.
Aga siis ilmus J korterisse jarjekordne kylaline Euroopast, K pidi minuga samasse tuppa kolima ja asi jai soiku. Nyyd on K jalle teises toas esimest ood, aga tana pole ma veel midagi teinud.
Aga maal sisustati aega videost filmi vaatamisega ning vaga pikalt magamisega. Jalutuskaigud loodusesse jaid paduvihma ning aikesetormi tottu ara ja jargmise paeva parastlounal soitsime tagasi. Kogu see maalkaimiseprotsess tundus aarmiselt tuttav. Ainult et koik on siin fyysiliselt suurem.
J, nagu olen kindlasti maininud, on vaga Sex and the City. Neljakymnendate esimeses pooles, parijanna. Tal on vaga respektaabel WASP (white anglosaxon protestant, valjendi tegelik tahendus: vana raha )perekond, kellele tema galeristitegevus jarjest rohkem meeldib. J on senisele, pohiliselt performance-yritustele keskendunud galeriipinnale lisaks yyrinud uue. See on moeldud pohiliselt perfokafotode eksponeerimiseks, olles white cube yhe "hea" galeriiga samas majas ning on hakanud talle juba kerget stressi tekitama. Et mis mottes peab ta nyyd oma vastaavatud galeriis istuma ja raakima inimestele kunstist, kes sellest midagi ei tea?! Ta kavatses juba eelmisel suvel hakata jalgrattaga mooda linna soitma! Soovitan J-le,et tehku nii, et inimesed helistavad talle ja tema tuleb ja teeb galerii lahti. Ma ei tea kyll sajaprotsendilise kindlusega, kas see siin linnas tootaks. Olen J-lt viimastel paevadel vaga palju kuulnud selle kohta, kuidas asjad siin kaivad.
Aga tegelikult meeldib ta mulle viimasel ajal jarjest rohkem. Ta on mitmes mottes vaga puhta karakteri esindaja -- ja samas midagi palju rohkem kui see.
Hetkel on tema korter tais noori ja ultratrendikaid inimesi : J venelannast korterinaaber, omamoodi seltsidaami rollis, on fotograaf. Nad valmistavad fotosessiooni ette. Must tydruk on moekunstnik, aasia tydruk meikija ning naiselike maneeridega aasia poiss juuksur.
Ja mina peaks K yles ajama, et koos Manhattanile Francis Baconi naitust vaatama minna.
Draamat on ka -- nii J (mu eesti sobranna, kes on siin puhkusel) kui J (galerist) vana sober M osalesid mu naituse avaperfokas ja neil tekkis omavahel hea kontakt. M naine on samuti J (galerist) hea sober ning talle see asi ei meeldinud. Tulemuseks on tyli, draama, end sinna vahele seganud inimesi ja palju vihaseid sonumeid ning meile, mida asjaosalised mulle naitavad. J-st (eesti J-st) pole ma aga midagi kuulnud.
Teine draama, kuigi vaiksem, on ka, aga ma lubasin yhele selle osapoolele, et sellest siin ei kirjuta.
Mina end millessegi sellisesse massinud ei ole veel, olen jatkuvalt karjaarilainel (kuigi ka see tekitab pingeid) ning mul on yldiselt tore. Pool siinoleku aega on labi, pool on alles ning mind vaga huvitab, mida see teine pool toob.

Positively 3rd North Street

Jah, siin on tore.
Ma elan koos K-ga, kes on siin assistendi rollis, galeristi suures korteris Williamsburgis vaatega Manhattanile, mul oli suureparane avamine paljude inimestega, kaks viimast paeva olen olnud galeriis kella kaheteistkymnest kuueni, sest siin toimus yritus, mille nimi on Bushwick Open Studios. Millega seoses kais sealt labi kahtlemata palju rohkem inimesi, kui muidu iial. Olen andnud intervjuusid ja poseerinud fotode jaoks kohalike netivaljaannete ajakirjanikele, tana isegi videointervjuu. Ma olen oma naituse kohta vaga palju tagasisidet saanud. Olen poolautomaatpiloodi peal sama juttu oma toodest raakinud uutele naitusekylalistele, sest nemad ei ole syydi, et mul oli eile kergelt paha olla parast reedese avamise afterpartyt. Ja ma joudsin taksoga viimasel hetkel kohale, olles kell neli oosel koju joudnud ja maganud koos meigi ning kontaktlaatsedega.
Galerist ise magas kolmeni ning oma teise galeriisse joudis vist viimasel hetkel kohale.
Yhtlasi olen kunstnikele, kelle tood mulle meeldivad (ja neid on siin paris palju) selgeks teinud, et Eesti on koht, kuhu nad peaksid tulema koos oma kunstiga.
Ja praegu olen ma mingil natuke igaval aiapeol Greenpointis, mistottu ma seda blogi kirjutangi siin kellegi arvutil. Varsti saan loodetavasti fotosid yles panna.

Tonight is the night

Homme voi hiljem pikemalt.

Minu naituse avamine New Yorgis

Sel reedel, kl 19 - 22.
Grace Exhibition Space.
Brooklyn.

GRACE EXHIBITION SPACE
840 BROADWAY, 2nd Floor - Brooklyn
(646) 578-3402
gracexhibitionspace@yahoo.com
www.grace-exhibition-space.com


DIRECTIONS:
J-M-Z train to Flushing or Myrtle
& walk 3 blocks east from Flushing,
or 3 blocks west from Myrtle
to
#840 Broadway, 2nd Floor (btwn. Ellery St. & Park Ave.)
entrance left of liquor store - ring top buzzer
call for more directions: (646) 578-3402 (Jill MCDermid, director of the gallery).


Mul on siin kohaliku numbriga telefon
3475333559

Kirjutanud ei ole, sest :
1. Tegemist on , loomulikult.
2. (Tahtsam pohjus.) Olen sunnitud kasutama avalikku internetipunkti, mis on yle moistuse kallis. Hakkan aru saama, et olen oma seni ilma laptopita elatud eluga relikt ja valjasurev liik.

Ja muuhulgas olen koos K-ga kylastanud meediakunstnike yritust samas galeriis (kergelt igav, nagu ikka sellised asjad, samas on samas ruumis enne oma naitust pikemat aega viibida ikka hea) ja tagasiteel "koju" astunud labi puertoriiklaste jumalateenistuselt ("Ayayayayayayaya, Jesu es el Lord!";spanglish ja nad toepoolest hyppavad seal ning moni langeb transsi ja tormab sogeda naoga edasi-tagasi ja nad kaituvad koik, nagu oleksid oma lemmikbandi kontserdil).
Ja tana hakkame installatsiooni lopuks fyysiliselt ehitama.

Ja kui keegi on siin linnas, kes loeb mu blog helistagu mulle ylaltoodud numbril. Olen alati valmis oma lugejatega kohtuma. Nagu ma Londonis sain kokku
W-ga. Kes muuseas on varsti ka siin, taiesti juhuslikult.

Olete oodatud

Kunstikonteiner & Kultuuritehas Polymer esitlevad:

GLOBAL CONTAINER VI



27. mai 2009

Algusega kell 19.00



Ernest Truely ( US/EST ) - Late Night Drawing Salon

Peeter Allik ( EST ) – Live Performance

John Grzinich ( US/EST ) – Sound Art

Simon Whetham ( UK ) - Sound Art

Liivi Tantaal ( EST ) – Live Performance

Kaarel Arb ( EST ) – Sound

Film Screenings

Lukas Kolmogorcevase näituse "Monoimpulsid" avamine

Jätkuvalt avatud Erik Alalooga Kinemaatiline Müsteerium

Special Quest





Liivi Tantaal ( EST ) – Kestvusperformance

Kl 16.00 alanud protsessi kulminatsioon.

Kl 19.00



Ernest Truely ( US/EST ) – Öine joonistuskursus

New Yorgi juut Eestis, Academia Non Grata eks-rektor jätkab oma iganädalast joonistuskursust. Elav modell. Süsi, pliiats, akvarell.

Kl 21.00 – 23. 00



Peeter Allik ( EST ) – Performance

Eesti legendaarseim graafik paneb üheks õhtuks linoolinoa tuppe ja püüab oma suurt kala tegevuskunstis.

Kl 21.00 – 23.00



John Grzinich ( US/EST ) – Sound Art

Tiksutamine ja sahistamine.

Kl 19.00 – 24.00



Simon Whetham ( UK ) - Sound Art

Vaata eelmist.

Kl 19.00 – 24.00



Kaarel Arb ( EST ) – Sound

Happy kinky shit.

Kl 21.00 – 24.00



FilmScreening

Neli jalga hea, kaks jalga paha.

Kl 20.00 – 01.00



Lukas Kolmogorcevase näituse „Monoimpulsid“ avamine

Kl 20.00



Jätkuvalt on avatud Erik Alalooga kinemaatiline müsteerium „Tecnophobile“.

Kl 19.00 – 01.00

Edasi

Reisi viimased ettevalmistused. Muuhulgas asjade mitmelt poolt üles otsimine, parandamine, valmistamine ( punasest silikoonist parukahoidjana toimiva pea näol, näiteks -- mul on noor ja kena modell). Parukast endast ma ei räägigi. Seda teeb K ning nüüd on vaja, et sellest moodustuks ka soeng. Videokoopiad ja sada muud pisiasja. Ja kohati lähevad prioriteedid segamini -- näiteks tundus äkki äärmiselt oluline mitte lasta kaduma minna midagi Kalev Spa kaardist -- kui ma tagsi tulen, on see aegunud. Üks ujulakord maksb vist 85 krooni -- ja telefon, mis sealsamas vett täis läks -- selle asemele uus 800 krooni.
Ja mida ma tegin viis päeva -- käisin jooga-ja hingamistehnikate intensiivkursusel, millest (tasuta!) kusagilt kuulsin. See oli mõnes mõttes hardcore ja teises mõttes väga hea ja oleks, väga võimalik, andnud väga positiivseid ning püsivaid tulemusi, poleks ma sellele järgneval nädalal kolmel päeval joonud. Kuigi on samavõrd võimalik, et positiivsed tulemused on olemas siiski -- seda enam, et ma olen neid hingamisharjutusi pärast ka kodus teinud ning ühel kursusejärgsel joogasessioonil isegi kohal käinud.
Teine põgus sissevaade alternatiivsesse maailmavaatesse ning kogukondadesse on olnud veel üks kohtumine Eesti kurikuulsaima nõia või siis sharlatani, aga igal juhul sektiliidriga. Mina maksin talle ära semiootikute kevadkooli sõitmiseks kulunud bensiini raha, aga tema eemaldas minu seest oma sõnul roosa olevuse, kes seni on takistanud mind töö - ning rahasaamisvõimalusi enda ümber nägemast. Fair enough. Ootan huviga tulemusi. See juhtus üleeile õhtul ning seni on mulle helistanud Tallinna Ülikooli sotsioloogiakateedri juhataja, kes kutsus ettekannet pidama sügisesel sooteemalisel konverentsil . Väikse honorariga... aga see on loodetavasti alles algus.
This is the coming of a new age....

Tagasi

Viimane päev Londonis koosnes J-ga hängimisest : tema ateljee ning kodu külastamine, Whitechapel, Wellcome Collection (minu omamoodi lemmikkoht; farmaatsiatöösturite suguvõsa asutatud kunstikoht, kus vist kõik näitused on õrnalt meditsiinilise hõnguga), mingi kinnine keldriklubi, mingi kaasaegse kunstikeskuse klubi, Soho ja Piccadilly.
Ja täna hommikul ostsin ühe oma "kodutänaval" (Fonthill Road Finsbury Parkis; palju musta riietatud islamiusulisi uusemigrante) silma hakanud kleidi ikkagi ära.
Võimalikud koostööprojektid mitme inimesega.
Kahe nädala pärast edasi.

Kohaliku seltsielu tipphetk

Kaisin kokkusaamisel W-ga; Londonis elava kunagise Tallinna hipi, Maagide kooli autoriga. Kes praegu kirjutab uusi raamatuid oma elust, nende hulgas 80ndate New Yorgi art scenet kirjeldavat, korraldab eksklusiivseid reise arhitektidele yle maailma ning on ajakirjanik. Loomulikult avaldas W mulle muljet. See on peaaegu nagu saada kokku Dovlatovi voi minugipoolest kasvoi Hemingwayga, kui see asja kellelegi arusaadavamaks teeb. Raakisime juttu kolm tundi ning aegajalt tiksus mu peas, et pidin oigupoolest koss J-ga galeriituurile minema, milleks jai jarjest vahem aega. Ja loomulikult oli mul W kasuks otsustades oigus -- galeriiring kestis umbes tunni, kuni koigil suhteliselt mittemidagiytleva kunsti vaatamisest kyll sai. Loomulikult oli W parem. Pealegi on ta osaliselt samal ajal NYCis kui mina ja mul on see au, et ta tuleb mu naitust vaatama. Ma arvan, taiesti siiralt, et olen W austaja. Tema fann. Millega seoses votan ma isiklikult, kui inimesed, kellele ma ta raamatu jouludeks olen kinkinud (teid on umbes seitse), seda labi ei loe (konstruktiivne kriitika Maagide kooli kohta on lubatud).
Muu on tavaparasem. Kohtun siinsete tuttavatega (J juures peatun, olen kainud valjas tema, ta vaga tosise ja tosiseltvoetava inimese jatnud skulptorist sobra S-i; B, viimase elukaaslase; O, N-i, J, N-ga). Mulle naidatakse Brick Lane i. Eile Brightonis, kus kaisin D, kes on ka Eestis kainud, vaikses galeriis. Ta kain J-l tema ateljees kylas ja paaris galeriis, mida J soovitas.
Reis on kahe ja poole paeva jagu pikemaks veninud sel lihtsal pohjusel, et pyhapaeval soitsin automaatselt tagasi lennujaama, kuhu saabusin, arvestamata fakti, et piletid vahetati arajaetud lennu tottu ara ning lennujaam muutus. Esimest korda elus jain lennukist maha ning sain teada, et esiteks ei pruugi pileteid paariks jargmiseks paevaks yldse olla ja teiseks maksavad need hingehinda.
Kodumaise seltsielu tipphetk on muidugi teadagi milline kunstiskandaal. Ma lugesin isegi paar artiklit labi, mille hulgas omamoodi liigutav on T kriitiline kommentaar. Ukrainlannast fotograaf, kes oli kunagi mu hea sobranna. Ta on ise mulle eravestlustes tunnistanud, et naeb K-s, kes tegeleb suures osas sama sisepoliitilise teemaga, omamoodi nishshiokupeerijat. Mis seletab vaga hasti lahti T kommentaari : odav trikk. Mis omamoodi viitab taaskord sellele jareldusele, milleni jarjest suurema selgusega jouan -- tegelikult on inimestevahelistes konfliktides vaga vahe ideoloogilisi vastuolusid ning vaga palju vana head voitlust koha eest paikese all. Pretendeeritakse samale ideoloogilisele positsioonile, kaubamargi (laiemas voi kitsamas tahenduses) haldamisele, samale pysiteemale voi imagele. Mille moistmine omakorda teeb oma kaaskodanike suhtes empaatilisemaks -- voi siis mitte.

ülemiste hotellis, mitte londonis

väga meeleolukas oli 8 tundi tallinna lennujaamas veeta, sellest 3 piletikassa sabas koos kodanikega, kes olid end lennujaama kupongide eest täis tõmmanud, sõimasid ja ähvardasid võsa-petsiga ja jaurasid, et nad maksid londonis viietärnihotelli kinni ja peaksid õigupoolest seal mullivannis jooma. mõned kukkusid seal sabas pikali. iiri flöödimängija kasutasoa instrumenti, kuni tal see lõpetada paluti. et segab töötamist. siis ta kirus, et kunstiinimesi ei mõisteta ja et tema hinge närib elu lõpuni, et ta proffiks muusikuks ei hakanud.
enesehinnangut tõstis noor, no tõesti verinoor lennujaama töötaja, ühe reisija poeg, kes minuga juttu ajas ja oma emal, kes just ka siia hotelli jõudis ja mulle veel eraldi head reisi soovida palus. armas.
o kutsus mingile suurele galeriiavamiste üritusele, mis läks nüüd muidugi vastu taevast. aga arvatavasti kohtume.
üldiselt avastasin, et olen väga palju kannatlikum ja tolerantsem inimene, kui arvasin. või kontrasti asi -- kui ümberringi on viha, sõim ja jauramine, siis ise ei viitsi enam emotsionaalselt reageerida, ka enda see mitte. jumala pohhui on.

Päevik

Üleeilne päev oli meeleheitliku koduperenaise oma meenutav :trajektoor ujula-"käsitöö"-sõbrannaga hängimas (I-ga, Kristiine linnaosa haljasalal ning stiilsers nurgataguses vene baaris).
Eile kirjutasin kogu päeva näituseprojekti ja käsisin pärast seda SM-laudkonna igakuisel kokkutulekul (ma alati ei jõua, aga võimaluse korral püüan, sest seal alati kohal olevad luuletaja ning ülejäänud inimesed, IT-mehed, amtenikud ja ettevõtjad on väga meeldiv seltskond).
Täna : London calling. Tagasi pühapäeva hilisõhtul. Lennukis lugemiseks on järgmise suure projektiga seonduvad materjalid -- üks inimene on uurinud sama seltskonda ning teinud oma videointrevjuudest ärakirja nagu sotsioloog.
Kasutan päevikuvormi, sest paraku on pärast raamatu väljatulekut vähenenud motivatsioon kirjutada pidevalt midagi, mis kvalifitseeruks ilukirjandusliku lühivormina ja mida saaks trükituna avaldada.
Selle asemel leian endas motivatsiooni lühidalt üles kirjutada igapäevaselt juhtunu. Et päevik või nii. Ma ei usu muuseas seda loogikat, et kui elus juhtub palju, siis blogi ei kirjuta.

Tühjus

Ma pole kaks päeva mitte midagi teinud. MITTE MIDAGI.

Foto Kaarli Golemi esitlusest

Eesti juhtiv nõid (teadlase stiiliga, nagu ta ütleb), ökoloogiadoktorist friik-popstaar ja mina

Mida semiootikud sellest arvavad -- ei tea. Ühele sealviibivale tuttavale võiks helistada ja küsida, aga selle läbi kaotaks stiilis -- no mida teha.
Lahkusime kohe pärast meie semiootikavastast paneeldiskussiooni. Viibides seal mõisas Põlva maakonnas kokku vähem kui tunni. Mitte et sektiliider oleks teadnud, mis semiootika on. Aga see pole nagu eriti oluline. Inimese puhul, kellel on oma sekt, kõikehõlmav esoteeriline süsteemikirjeldus, plaanis kirjutada viimase kohta 24 raamatut ja meedia kaudu tekkinud sharlatani ning perverdi maine. Pean tunnistama -- mulle tundus ta küllaltki OK. Ma ei saa sinna midagi parata.
Tagasiteel võttis ta needust maha.
Ühesõnaga -- meeleolukas väljasõit läbi kevadise Eesti ja tagasi.
Semiootikute kevadkoolist antud Lotmani pildiga(!) diplom ja selle sharlatani (või siis juhtiva maagi -- kes olen mina selle üle otsustama -- kuidas tõestada, kas meil kõigil on 41 teisikut paralleelmaailmades ning 20 energia ülekandekanalit (ta andis mulle oma esimese raamatu)) dzhiipi. Jah, tal on dzhiip ja piisavalt raha ning andunud jüngreid -- ta vihjas, et sinna on segatud mingid meile ülejäänutele tundmatud tegurid või jõud. Sest tööd ta tegema ei pea.

Raadio asemel

Teen südameid ruumis, kus käivad mõttetalgud. Eile ei jõudnud ja täna on südametunnistus. Inimesed arutlevad hämmastava entusiasmiga teemadel nagu: "Mis teeb inimesed rõõmsaks" ja "Kuidas luua turvaline loov keskkond". Paar korda tundub see kõik liig (Eriti pärast eilset pidu või midagi taolist), aga nüüd oleks juba ebaviisakas oma asjadega galeriist kõrvalolevasse ühisateljeesse tagasi kolida. See kõik on natuke nagu nõukogude aeg, mida ma ju tegelikult täiskasvanuna ei ole näinud ega hoogtöölaupäevakutest või komsomolikoosolekutest osa võtnud. Üritus algab ühise presidendi kõne kuulamisega. Minu "laudkond" jõuab järeldusele, et inimesi teeks õnnelikuks käbikunstifestival. Nii ongi. Nad moodustavad toimkonna ja ma keeldun ainsana selles osalemast põhjendusega, et ma vist ikka päriselt ei haaku teemaga. Pakun sellele pealkirja "Käbi ei kuku kännust kaugele" või "Käbi ja kännu festival" ja nad siiralt arvavad, et see on hea mõte. Nagu ka see, et lapsed ja vanemad lähevad metsa kändudest metsa asju ehitama. Äkki ongi.
Diplomi saan ikkagi.
Tunnet, et ma pole oma elus eriti midagi teinud ja et kõik on mõttetu ja lootusetu (eelmise õhtu järelmõjud) süvendab fakt, et vestlusringis osalevad kaks 17-aastast tüdrukut, kellest üks lavastab Von Krahlis noortenäidendit ja teine on selle teksti autor. Mul sisuliselt puuduvad mälupildid sellest, kui 17 olin. Usun, et ma ei saatnud midagi märkimisväärset korda. Olin oma klassivendadele modelliks -- neist said homopaar ning edukad fotograaf ja moekunstnik ning kusagil noorteajakirjades avaldatud fotod ja sõprus nendega, kes võitsid mingeid moekonkursse, süvendasid niigi olemasolevat, ebamäärase suunitlusega, kuid sellest hoolimata piisavalt intensiivset iha saada päriselt kuulsaks. Käisin kunstiklassis ning mul polnud peale Kunstiakadeemia ühtegi tõsiseltvõetavat tulevikuplaani. On hetki, nagu näiteks nüüd, kui mul on kogu päeva kestnud masendus, kui ma mõtlen, et äkki oleks pidanud muid variante ka kaaluma. Tõepoolest. Siin ma nüüd olen.

Homme hommikul ja hästi vara sõidan Moostesse Tartu semiootikakateedri kevadkooli ettekannet pidama. Kirjas on "Kunstipraktika kui mäng", mille pakkusid välja korraldajad ja mille ma asendan enda poolt korraldatava mittedemokraatliku paneeldiskussiooniga. Arutlusega semiootika teemal ja selle vastu, kusjuures vestluskaaslased võtan kaasa -- sektiliidri ning ökoloogist friikpopstaari. Üldsuse poolt kahtlaseks arvatud tegelased on alati nõus akadeemilisemale seltskonnale loengut pidama.

Kolmas maailm

Jätkan käsitööga. See on rutiinne ning muutub tüütuks, sama son sellel mingi teraapiline efekt -- tekib sellest konkreetsest tööst eraldi ideesid. Mingi vabastav jõud -- teha ühte ja sama liigutusteseeriat, over and over again. Mul on paremas peopesas silikoonipüstoli hoidmisest jälg.
Seltskondlikust plaanist : selle mõttetu käsitöö taustaks on viimase nädala sees toimunud järgmised asjad. VK oli Tallinnas ning temaga käisin eelmisel neljapäevalperformance`ifestivali ühel üritusel. Reedel kirjeldatud kirjandusüritus -- millest kirjutamisega õnnestus mul vist kedagi solvata, nagu juurdelisatud kommentaarist näha.*
Laupäeval kultuuritehase aastapäev ja lahtiste uste öö.
Ja eile leedu tudengid, kellega seoses tekkis spontaanne pidu.

Ja ma kuulsin, et mongol, kelle juut maale tõi, küsis just Eestilt (või siis Euroopa Liidult) poliitilist varjupaika. Neljakümnendates mongol, kes paraku näeb umbes kolmkümmend aastat vanem välja ning kes tuli siia juudi poolt sel hetkel veel juhatatava kunstiõppeasutuse tudengina. Juudi ning mainitud kooli suhted on hetkel äärmiselt segased (või siis olematud) ning mongol on sujuvalt transformeerunud kultuuritehase residendiks. Ta on oma kodumaal õppinud vist skulptuuri kunagi ja siin üritab ta enda väitel selgeks saada euroopalikku realistlikku maalitehnikat. Mis tähendab pisikesi papitükke, millega ta vanalinna vaateid joonistamas-maalimas käib. Ta näeb välja nagu tõeline ätt ning tal pole eriti hambaid suus. Oskab mingil määral inglise keelt. Tshingis-khaani järeltulijas on kolmanda maailma järjepidevat nõudlikkust -- et siin ma nüüd olen ja kusagile ei lähe ja tegelge minuga ja õpetage mind nüüd lõuendit raamile kinnitama... Ma ei tea, mis on tema ning juudi omavahelised kokkulepped ning ma natuke kardan seda vana mongolit ja temaga tekkida ähvardavaid vestluseid kunstist primitiivses inglise keeles. Et -- "Mida sa teed? Kas sa maalid? Millest see on?" Ja juba jõudis see täna välja selleni, et: "Mis see on? Mis su rinnaga juhtus?" Eksootika ....



* Kurat küll, mis ajast on sõna "vana" halvustav? Ma ise solvusin sellest kommentaarist sügavalt. Näed vaeva, korraldad ürituse ja siis keegi leiab, et teda halvustatakse, kui ma sellest toimunud asjast kerge ülevaate annan. Tuletab meelde seda, kui Kunstihoone näitusele sealt osa võtva invaliidist kunstniku soovil pimedate ekskursiooni korraldasin. Üks pime saatis nii mulle kui Kunstihoone kuraatorile meili, et miks on neisse nii halb suhtumine -- olin pressiteates kasutanud sõna "nägemisinvaliid", mis osutus üllatuslikult poliitiliselt mittekorrektseks. Iroonilisel kombel vahetasin selle väljendiga viimasrl hetkel välja sõna "pime". Et liiga robustne, suisa keskaegselt mõjuv. Pime ja sant ja pidalitõbine.... Teine pime oli samuti äärmiselt pretensioonikas ning ka temalt sain meili, mis kuidagi puudutas näituse silte. Kuigi need olid ka Braille` kirjas.

Veel rohkem eksootikat

Ruum täis vanu hipisid. Kirjanduskohtumise afterparty . Mis ei kesta kuigi kaua, sest osavõtjatest umbes 95% -- ja kirjandusüritusest endast 80% (ning nooremad lahkuvad enamuses enne viimase lõppu) -- jutt on äärmiselt inside*) on vanuses 60 +.
Raamatu autor pakub oma sõpradele puskarit juba enne üritust, mille tulemusena vähemalt üks vana hipi kordab kogu kohtumise aja oma kahte nalja. "Jääme sõpradeks!" ja "Sandra, las Jaan räägib ka midagi!" -- Jaan Klõsheiko kuju istub ka "presiidiumilaua" taga koos noore kirjaniku, vana hipi ning arhivaari,teise vana hipi ja kirjastaja, sektiliidri ning ülienesekindla, slaavilikult artistliku raamatu esitlejaga ("Televisiooon ei tulnudki! Piiderid!" -- näitlik mõtteavaldus eravaestlusest).
Tema naine on hakkinud salatit ja kõik meenutab mingi veidra, üksteisest kaua eemal viibinud, kuid siiski kokkuhoidva perekonna suuremat taaskohtumist. Neil vanadel hipidel ning seltskonnas viibivatel üksikutel noorematel venekeelsetel inimestel (ei tohi unustada, et nii "Maagide kool" kui "Kaarli golem" räägivad kohalikust vene hipikogukonnast) on kaasas üllatav kogus videokaameraid ja fotoaparaate. Iga liigutus ja sõna sel üritusel jäädvustatakse.
Näen tuttavat nägu -- tuttavat "Maagide koolis" avaldatatud fotolt, mille allkiri kõlas nii: "Joksi hullumaja aias". Joksi oli üks neist karakteritest, kes oli mõlemi raamatu peategelase sõber ja plekieemaldusvahendi-trippide kaaslane. Seda talle ütlengi -- et ma omal kombel tunnen teda -- paraku osutub praeguseks üsna klanitud välimusega vana hipi umbkeelseks vene juudiks, kes resideerub Iisraelis. Hiljem peatub mu pilk tema käel, mis läheb seljasoleva nahkjaki taskusse ning võtab sealt minigripi täis pruunikasrohelisi tompe. Ta vaatleb seda ning kilekotike läheb taskusse tagasi. Ju ei ole õige aeg ega koht. Ja mulle tuleb pähe mõte -- nendesamade inimeste eakaaslased olid nädal varem neissamades ruumides oma peol. Polymeri kunagiste töötajate kokkutulekul. Nad jagasid kolmkümmend aastat tagasi sama aega, ajastut ning linnaruumi -- ainult et need vanakesed siin ei töötanud tehases liinil ega sõitnud varustajana mööda NSVL-i ringi, külvates oma teele karvaseid kummiloomi ja Vana Tallinna pudeleid. Nemad, nüüdseks hallide habemete ja hõredate pikkade juustega, tegelesid joogaga ja plekieemaldusvahend Sopalsi hingamisega, nõidusid pronkssõdurit ja harrastasid vaba armastust.

Soundtrack:
The Fifth Dimension "Aquarius /Let The Sunshine In" (1969)
Steppenwolf "Born to be Wild"**


* Väga inside --mina, kes olen kahte raamatut lugenud, saan sellest aru. Ja vanad hipid loomulikult ka. Korraks satun eetilise dilemma ette -- äkki peaks kõike toimuvat endale (ja põlvkonnakaaslastele loomulikult ka) "huvitavamaks" muutma. Aga vist siiski mitte. Saalis viibijatest on rõhuv enamus vanad hipid. Olgu see nende pidu.
Pärast helistab kirjastaja, kes on purjus ning väga liigutatud. "See üritus ei oleks saanudki paremini minna. Selle räsitud selstskonna puhul. Nii palju vanu sõpru..."
** Koostasin koos Tallinnas käinud VK-ga kirjanduskohtumise afteka Youtube`i-disko playlisti -- eksides vist enamuse lugude puhul kümnendiga.

Veel eksootikat (seltskond)

Olen käsitööline.
Sellega paralleelselt toimuvad järgmised seltskondlikud sündmused: E ja A näituse avamine Kunstihoones, kuhu K kaasa vean, sest see üksi nokitsemine (ja ebaõnnestunud "produktide" hulgi ära viskamine) hakkab närvidele käima ja juba ärevust tekitama. Kuigi, ma loodan, on tasapisi aset leidnud siiski mõningane progress -- mis hetke seisuga produktsioonis ei väljendu veel. Seal, avamisel, lähevad -- tõsi küll, verbaalselt -- kaklema K ja B. L`homme fatale`i pärast. K alustab, aga B selle eest jätkab oma blogis. B näeb muide oluliselt parem välja kui näituse avajad, kes natuke masendusttekitavalt illustreerivad fakti, et kunstis reeglina obsessiivne enesekordus töötab. On tüütu, aga töötab. Kui midagi üks kord teha, siis ei panda tähelegi -- selles vist saladus.
Räägin telefonis reedel kirjanduslikule kohtumisele tuleva noorkirjaniku ja müstikuga. Ta tundub tore ja väidab muu hulgas, et raamatut presenteeriva tuleva kirjanikuga on tema juba kohtunud. Viimane nimelt tuli tema pähe sorima ("Üsna õudne on, kui mingi vanamees su peas ringi vaatab, ka eraelulisi asju..."), seda telepaatia vormis nagu "Maagide kooli" tegelased -- aga DP ongi ju üks selle tegelasi! Noorkirjanik oli sellise astraalrännakulise külaskäigu ajal küll seeni söönud. DP tahtis muide rohkem informatsiooni kirjandusliku kohtumise kohta. Et kes sinna veel tulevad ja mis üldse toimub -- selle asemel, et minu käest küsida, võib ette võtta kerge astraalse rännaku. Otsetee. Nagu Kaarli kiriku tornidest Lhasasse. Noorkirjanik polnud küll 100% kindel, kas see kõik oli täpselt nii, kuidas talle tundus. Aga ta vaatab reedel, kui DP ütleb talle midagi niisugust nagu : "Me oleme varem kohtunud", siis on kindel. Nagu näha, on maagiahuviliste seltsielu ja omavahelised suhted kaugelt komplitseeritumad kui tavainimeste omad. Või, noh, vähemalt logistiliselt. Ah jaa, minu küsimusele, kas ta külaline oli selline nagu päris elus, vastas noorkirjanik: "Tead, nagu MSN-i aknas on pilt... Ma olin ta fotot ühes foorumis näinud, ta oli samasugune. Aga telepaatiaga antakse edasi informatsiooni, mitte visuaalseid kujundeid."
Ja kolmas seltskonnauudis* seisneb faktis, et Tartu Ülikooli semiootikateaduskonnast kutsuti mind nende kevadkooli esinema. Ebateadlased, seda nüüd küll, aga ikka armas.

* Võib-olla ma ei peaks neid teisi siia panema. Aga ma teen seda siiski. Taaskord tsiteerides klassikut: "All the secret pleasures of doing something wrong". Kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu... Aga ma ei saa midagi parata, see astraalse külaskäigu lugu on nii armas ja jabur.

Eksootikat ja rutiini

Katsetused musta silikooniga -- seni mitte just õnnestunult. Mul on tunne, et pean võib-olla ootama, kuni R oma praktikalt Paldiskist tagasi tuleb ja siis kogu oma staffiga Raja tänavale konsultatsiooni minema. See isetegevuslik ekperimentaatorlus ei tööta eriti -- kogu aeg on seni olnud midagi fundamentaalselt valesti. Pisikesi objekte on akvaariumisilikoonist ülearugi keeruline teha.
Ja veel -- käisin täna hommikul H tudengitele nende seminaris endast rääkimas. Eile juudi joonistussalongis tundi andmas (mustanahaline modell).
Ja laupäeval oli eksootiline võimalus juua koos Polymeri vanade töötajatega kella kahest päeval saadik viina. Õigemini valitud kontingendiga neist. Valik seisnes selles, et mõned vanad elumehed /siinse rahvateatri aktivistid/nõukogudeaegsed varustajad ja mööda Venemaad seiklejad jäid tundideks meiega hängima. Kuulsin, et kohalikud, ülimalt inetud pehmed mänguasjad olid kunagi kõiki uksi avav altkäemaks, paari anekdooti Leninist ja nägin kahe vana rahvateatri staari süknroonset etteastet.Midagi nad rääkisid veel, aga täpselt ei mäleta. Esitasid kuplee (Leninist!) ja katkend sotsiaalkriitilisest näidendist. Kui see ei ole eksootika, siis mis veel seda on.

Eel-eelreklaam

Kunstikonteineris Kultuuritehases Polymer

Reedel, 24. aprillil algusega kl 18 00

Kirjanduslike kohtumiste seeria "Üks hullem kui teine":

Maagia-eri

+

Dmitri Petrjakovi pooldokumentaalse romaani "Kaarli Golem" esitlus




Osa võtavad:


Dmitri Petrjakov

Hannes Vanaküla alias Tokroda (valgusjumal)

Aleksandr Dormidontov (vana hipi)

Mikk Pärnits (noor kirjanik)

Valdek Kiiver (kirjastaja, vana hipi)

Vestlust juhib Sandra Jõgeva



KAARLI GOLEM

Kaks aastat tagasi aset leidnud nn pronksiöö sündmused on pinnale toonud terve rea kõige pöörasemaid Tõnismäega seotud legende. KAARLI GOLEMIS räägitakse muu hulgas pikemalt suurmaag ja legendaarse hipide liider Aleksander Lennonist ja tema okultsetest viguritest, mida on puudutanud ka Vladimir Wiedemann oma äsja ilmunud raamatus MAAGIDE KOOL.

Dmitri Petrjakov on seganud kokku kummalise sousti reaalselt aset leidnud sündmustest, maagiast, keskaegsetest müütidest, Dannebrogist, Kaali meteoriidist, erinevate kirikute ning nõukogude ja saksa natsiladviku, salateenistuste, vabamüürlaste ja salaordute huvist Tõnismäe vastu jne.

Raamatu läbivaks teljeks on pronkssõduri lugu iidsetest aegadest kuni aasta 1979.

Raamatus toodud isikud on ajaloos reaalselt elanud ja selles esinevad ajaloolised sündmused täpselt dateeritud. Raamat on illustreeritud rohkete fotode ja autori tehtud illustratsioonidega.

KAARLI GOLEMI autor Dmitri Petrjakov on sündinud Tallinnas, lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Räägib võrdselt vabalt nii vene kui eesti keelt. Töötab äri valdkonnas.

Dmitri Petrjakov on ka küllaltki nimekas sportlane. Ta on rahvusvahelise kategooria kikkpoksi kohtunik ning treener. .



ISBN 978-9985-9968-0-5

144 lk

Pehme köide

www.hotpress.pri.ee

Must silikoon ja algaja kunstniku hirm oma esimese suurema isiknäituse ees

A mängib autojuhti ja ma leian ehitus-ja muudest poodidest kõik vajaliku, et nüüd mõnda aega enamvähem järjekindlalt käsitöölist mängida.

K-ga rääkisin juba ka, tema asub tegutsema, et ma saaksin järgmise pooleteise kuu jooksul bioloogilise eksperimendi video jaoks ära teha. Mis, paraku, nõuab raha. Millest enamvähem viimase andsin täna inva-soomlannale tema kulude katteks; mis koos eile mulle Kunstihoones arvega tähendab järjekordset laenuvõtmise vajadust ; sest just laekunud raha läks eelmiste võlgade katteks. Inimesed, kes omakorda mulle raha võlgu on, ütlevad omakorda, et nemad ei saa mulle maksta. Sest neile ei maksta raha ära. Nende võlglaste poolt. Jne. Negatiivne majanduslik ringkäik.

Veenan K-d, et näituse ärajätmine või tundmatusse ajavahemikku edasilükkamine pole just hea mõte. Ta pakub välja, et teostab oma seni tegemata idee, kestvuseksperimendi endaga. Mis omakorda tuletab mulle meelde oma vanad sellesuunalised ideed. Ja lisaks ühe uuema. Järjepidevus töötab. Ja endaga eksperimenteerimine. Ja pidev päevikupidamine muuseas samuti -- kavatsen sellega samuti järjepidevamalt tegeleda. Siis, ja mujal ka.

Arvan, et ma lõpuks tean, millest kirjutan oma arvamusartikli. Üks asi, mida täna teada sain, tundub üsna hea ajend olevat.

Social Life 2

Laupäev: A sugulaste pühade-kokkusaamine; Raja tänav, võtan südamelt vormi.
Pühapäev: minu tuttava, osaliselt-metseenist-ärimehe restoran-stuudios vastuvõtt-õhtusöök. Raha ja hedonism hõljuvad õhus.

Social Life

Seltsielu on hoogustunud. Neljapäeval: J helistab. J on näitlejanna ning paneb mu oma etenduse listi. AK on lavastaja. See näidend ning hiljem M-i soolaleivapidu. Näidend on poliitiliselt korrektne; prostituutide elulugudel põhinev, kuhu on sulandatud näitlejate ning lavastaja isiklikud, "ennastpaljastavad" monoloogid. Paaril korral ma ei saa aru, et räägitakse "oma" lugu ning imestan, et kuidas nad äkki nii hästi näitlema on hakanud: loomulikult, kaasahaaravalt ja üldse mitte häirivalt "teatrilikult". Ma pole viis aastat teatris käinud; ei , poolteist, J pani kunagi ka oma diplomilavastuse listi. Ja mida inimesed, kaks noort näitlejannat ning varakeskealine teatrikriitikust lavastaja, ikka oma elust paljastavad: üksindust, isa alkoholismi ja traagilist arumulugu. Kedagi pole keegi kunagi armastanud (aga ta näeb ka piisavalt ebaatraktiivne välja), keegi vihkab oma isa ja ema (blond tõusav näitlejanna), kellegi armsam suri (minu tuttav venelannast näitlejanna; meenub, kuidas kunagi I-ga jõudsime järeldusele, et igast mahajätmisest oleks surm parem).

Reedel: J helistab, teine sõbranna, fotograaf. Et tulgu ma Diletantide Avangardile. Seal on palju uusi bände ja vanu tuttavaid, nende hulgas igijõmmilikult käituv G, kes turvamehega peaaegu kaklema läheb, maani täis S Californiast ja A Eesti Televisioonist, kes, tuleb välja, teeb samuti bändi.Lisaks vanu kursusekaaslasi ja keda iganes veel. Meie ruum on tuntud kui "proge-lava back stage klaasukse taga".
Kui teletäht A näeb E-d, ütleb ta: "Seda meest ma tunnen! Mu sõber müüs talle gaasi*!"
R on audis ja seletab mulle sama elu tõsiasja, mida mõni aeg tagasi: kõige tähtsam on elus, et oleks cool, et oleks lahe. Ja et ta läheb mõne aja pärast siit kuhugi ära; sinna, kus on lahe. Kus saab rokkida. NYC`i näiteks; või mujale, kus on tuttavad ees. Ja et koha peale jäämine on alati kõige turvalisem: näed, kuidas uued põlvkonnad tulevad ja vanad kaovad. Ja et pea ees vette hüpata on alati parem. (Selles on tal omajagu õigus.)Ja et viimase aasta on ta kogu aeg tsenseeritud. Ja sellesama "gaasi" kohta: "Inimene, kes seda teeb, ei ole nõme või idioot, või... See on lahe.." -- ja elu mõte teatavasti on, et oleks cool. Yeah, right.
Pärast A bändi kontserti progelaval käratab E koos minuga "back stage"`i tagasi tulnud bändiliikmele : "Get lost!", kuigi ta tund tagasi koos nende ja oma välismaa tudengitega "gaasi" tegi, sõbralikult koos. E on unise ja pahura näoga, tema ja ka minu uutel tuttavatel on piinlik, minul midagi enam klattida ei õnnestu, taustal tuigub S. Kellele tellime koos J-ga takso ja kes sinna istudes teatab oma pseudo-mehhikopärases häälduses: "Va-na-ka-la-mah-ha!"**

* Slängiväljend
** J-täht hääldub hispaania keeles nagu eesti h-täht.

Teine maailm (järjejutt)

Oli 2008. aasta märtsi lõpp.

Otsustasin ühe aastataguse loo siiski üles kirjutada. Seoses maagiateemalise kirjandusliku kohtumisega, võib-olla; aga ka sellepärast, et kui ma seda nüüd ei tee, siis ei tea ma seda kunagi.Ja Kunstihoone näitus võetakse ka maha. Hoiatus: paljud lugejad on seda mu käest live-esituses kuulnud.
Varsti panen siia üles.

Teine maailm täpselt meie oma kõrval

Kui teha vahekpkkuvõtteid, siis Kunstihoone näitus on üleval viimast nädalat, selle kohta on ilmunud vist viis artiklit kohalikus jooksvas ajakirjanduses; olen käinud kaks korda televisioonis* ja korra raadios ja kui see kõik on minu või kellegi teise elus midagi muutnud, siis igatahes ma veel ei tea seda.
NY näituse ettevalmistamiseks on järjest vähem aega.
Ja 24. aprillil on järjekordne kirjanduslik kohtumine: Dmitri Petrjakovi raamtu "Kaarli kiriku Golem" (Hotpress) presentatsioon ja kohale tulevad lisaks autorile noor kirjanik Mikk Pärnits ning Hannes Vanaküla. Ja vanu hipisid. Ja venekeelne balti telekanal.
Vahepeal guugeldasin end jälle ning leidsin lisaks Äripäeva kunstiarvutusele ka end mainitavat Eesti Paganlikus Foorumis, kust kopeerin järgmise mõttevahetuse.

Dmitri Petrjakov
Budist


Liitunud: 24 Märts 2004
Postitusi: 4025
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Esm Märts 23, 2009 2:27 pm Teema: Vasta viitega
Nii. Raamat valmis. Mida soovitate esitluse kohta? Cool
_________________
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte MSN Messenger
Dmitri Petrjakov
Budist


Liitunud: 24 Märts 2004
Postitusi: 4025
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Esm Märts 23, 2009 3:00 pm Teema: Vasta viitega
Dmitri Petrjakov
KAARLI GOLEM

Kaks aastat tagasi aset leidnud nn pronksiöö sündmused on pinnale toonud terve rea kõige pöörasemaid Tõnismäega seotud legende. KAARLI GOLEMIS räägitakse muu hulgas pikemalt suurmaag Aleksander Lennonist ja tema okultsetest viguritest, mida on puudutnud ka Vladimir Wiedemann oma raamatus MAAGIDE KOOL.

Dmitri Petrjakov on seganud kokku kummalise sousti reaalselt aset leidnud sündmustest, maagiast, fantastilistest müütidest, Kaali meteoriidist, erinevate kirikute ning nõukogude ja saksa natsiladviku, salateenistuste, vabamüürlaste ja salaordute huvist Tõnismäe vastu jne.
Raamatu läbivaks teljeks on pronkssõduri lugu – autor heidab õhku hüpoteesi, et pronksist soldati lahkumine Tõnismäelt sündis tänu maagiale.
Raamatus toodud isikud on ajaloos reaalselt elanud ja selles esinevad ajaloolised sündmused täpselt dateeritud. Raamat on illustreeritud rohkete fotode ja autori tehtud illustratsioonidega.

ISBN 978-9985-9968-0-5
144 lk
Pehme köide
Hind kirjastusest ostes 100 krooni.
www.hotpress.pri.ee
_________________
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte MSN Messenger
Dmitri Petrjakov
Budist


Liitunud: 24 Märts 2004
Postitusi: 4025
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Nelj Märts 26, 2009 4:05 pm Teema: Vasta viitega
Tõenäoliselt esitlus tuleb 26.aprillil Galeriis Kunstikonteiner Kultuuritehases Polymer (Madara 22/Ülase 16).

Tokroda on ka kutsutud ja oodata on tema mõtteid Kaarli Golemis kirjeldatud maagilistest manipulatsioonidest läbi Raktobleeri teooria.... Cool


_________________
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte MSN Messenger
mina_



Liitunud: 25 Okt 2008
Postitusi: 9


PostitusPostitatud: Esm Märts 30, 2009 8:09 am Teema: Vasta viitega
No Pronkssõduri ööl lõpetas Tartus üks trükikoda Necronomiconi trükkimise. Ja Tallinna Apollo pani letile kaks Pärnitsa tõlgitud Kaose raamatut. Raamatud kaosmaagiast. YouToubes oli video üleval kus Apollo ees läks kakluseks ja kuskil seal akna taga olid reeklaamiks väljas Algol kirjastuse uued raamatud Peter J. Carroll "LIBER KAOS" ja Phil Hine'i "Kondenseeritud kaos: sissejuhatus kaosmaagiasse".
Samal ajal kui Pronkssõdur hakkas rahvast häirima ja Necronomicon oli teel trükikotta, tekkis MVO-s lõhenemine. Paar päeva enne raamatu ilmumist lahkus demonstratiivselt osa sataniste eesotsas Jasoniga MVO-st.
Oli see nüüd Necro kurikuulus needus, vöi Pronkssöduri kättemaks umbes nagu teoses "Don Juan", või toimetajale kahe silma vahele jäänud paar kirjaviga Shocked Kaostes ja Necronomiconis, mis tohutu võnkumise ja kaose tekitasid, seda täpselt ei tea.

Kas Dmitri Petrjakov on see sama mees, keda kunstnik Jõgeva Konteinerisse kutsus, kus ta midagi seal kolme mehega korraldab? Kui ja, siis üks kolmest esinejast on Mikk Pärnits, kes vist kaosmaagia pärast kutsutud on ja kolmas tulija on üks maag vist. Andke teada millal ja kas see üldse toimub. Kui tuleb kokku palju igasugu kummaliste oskustega inimesi, st lausa mingi Eesti energiate kogunemine ühte punkti ja ka Tokroda oma seitsme pätsatud sambaga, siis ma ei tea mis juhtub. Mr. Green
Haigetel, kes usuvad, et sellises erakordses kohas on võimalik imekombel terveks saada, tulla igaksjuhuks kohale! Exclamation


Ah, jah...väike PS:
Sellest, et Anton S. LaVey SAATANLIK PIIBEL kolmas ja hästi toimetatud trükk on Apollo poodides, olen ma juba kirjutanud Wink
17 Aprillil ilmub Peter H. Gilmore raamat SAATANLIKUD PÜHAKIRJAD.
Selle raamatukesega tegelesid seekord kaks tõlki ja kaks toimetajat. Nende seas proovis uuesti oma jõudu ka Pärnits.


"SAATANLIKE PÜHAKIRJADEGA on meile pärandatud Saatana kiriku ülempreestri, maag Peter H. Gilmore'i terav meel, mõttetarkus ja kuratlikud vaated. Käesolevad esseed, artiklid ja diatriibid on kogutud kahekümne aasta jooksul põrguliku salaliidu jaoks kirjutatust, mõned neist esmakordselt avaldatud vaid valitud seltskonnale kättesaadavates trükistes. Nukumaagiast ajas rändamise võteteni juhatab maag Gilmore lugeja Kurakäerada mööda sinna, kus vähesed leiavad eest selle, mida ootasid.
Maag Gilmore paljastab saatanlike rituaalide põhimõtted ausas arutelus keelatud riituste üle. Mis on saatanlik matus? Kuidas satanistid abielluvad? Avastage see täna, sest kunagi varem ei ole neid ebapühasid tseremooniaid avaldatud väljapoole Saatana kiriku põrgulikku hierarhiat. Siit leiate nende filosoofia, kes on piisavalt julged, et olla enese Jumalad - või Saatanad."


Ka seekord on raamat Algol kirjastuselt Volbriks Apollo raamatupoodides. Samal ajal toimub see energiate kogunemine Konteineris. Tulge kohale, ärge kartke, äkki ei juhtu midagi. Twisted Evil
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Dmitri Petrjakov
Budist


Liitunud: 24 Märts 2004
Postitusi: 4025
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Esm Märts 30, 2009 3:53 pm Teema: Vasta viitega
VÄIKE TÄPSUSTUS

Üritus toimub kaks päeva varem - 24.APRILLIL Kell 18.00

Twisted Evil
_________________
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte MSN Messenger
mina_



Liitunud: 25 Okt 2008
Postitusi: 9


PostitusPostitatud: Esm Märts 30, 2009 4:39 pm Teema: Vasta viitega
No kui täpsus nii oluline on, siis on vb nii, et seekord võtavad sündmused alguse kuskil 24-al ja siis mõne päeva pärast, kui Gilmore raamat igas Eesti raamatupoes on ja kui Konteinerist emotsionaalselt ülesköötud mööda Eestit laiali läinud, siis vb plahvatab kuskil, või toimub spontaanne tervenemine, põlemine vms iganes. Twisted Evil Tegelikult aga on töenälisem, et ei juhtu midagi ja mingit energia palli ei teki ja vb kogu energia imendub oopis kohe seal Konteineris maasse.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Dmitri Petrjakov
Budist


Liitunud: 24 Märts 2004
Postitusi: 4025
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Esm Märts 30, 2009 9:02 pm Teema: Vasta viitega
Minu arust on Konteinerist Kaarli kiriku tornide vahele otsene tee...
_________________




* OP täna õhtul (ETV kl 21 35: lisaks Erisaate kordus ETV-s täna kl 16 10)

Rääkides maagiast...

Ma ei suuda uskuda, kes veel esitlusele/kohtumisele tuleb!

Ja asjalik

Valmistan ette uut kirjanduslikku kohtumist. Eeldatav toimumisaeg: pronksiöö aastapäev. Teema: maagia ja rahvarahutuste eri. Eeldatavad esinejad: Wiedemanni mantlipärija underground-kultuskirjaniku staatuses -- kelle raamatu esitlus siis peaks toimuma. Lisaesineja: noorkirjanik. Täpsemalt -- kui asjad on kindlad.

Jätkuvalt populaarne

Olen jätkuvalt populaarne -- mina kui vakantse "töökoha" pakkuja.
Telefonikõned ja kokkulepped -- ja helistajad on mures, et järsku nad ei kõlba. Et äkki ma ei vali neid oma orjaks. Küsivad, millal konkurss läbi saab. Millal ma otsustan. Ei saa öelda, et see võimutunne ebameeldiv oleks.

Pseudovõim (või siis mitte nii väga pseudo)

Tööintervjuud jätkuvad telefoni teel. Uskumatu, et inimesed näevad vaeva, et jätta endast hea mulje, et saada minu juurde tasuta (kui mitte selleks lugeda paari piitsa-või jalahoopi, kui tuju tuleb, sest sedalaadi orjapidamise juures ma põhimõtteliselt ei pööra neile liigset tähelepanu) majapidamis- ja võimalik, et ehitustöid tegema. Üks kandidaat on nõus tasuta tööjõud olema, aga mitte materjale ise ostma (küll aga hankima tasuta), küsis ruumiplaani ja ütles, et "vastikud" majapidamistööd talle meeldivad. See oli tüüp, kes juba kohal käis. Uksest sisse astudes ning mu elamist nähes naeris ta tükk aega. Midagi sellist polnud ta vist päris oodanud ("Kas see on korter või maja?", oli ta enne küsinud. Ja nüüd: "Kas need maalid peavad kõik siin olema? Pole nagu eriti liikumisruumi...")
Ja nüüd tuleb kohe actual candidate nr 2.

Poolteist tundi hiljem.
Ka teine orja-kandidaat oli väga meeldiv.
Lisaks mõtlesin oma kahe kuu pärast NYC-is tuleva isiknäituse kõike tervikuks siduva ruumi(installatsiooni)lahenduse välja. Nagu kivi südamelt oleks läinud.

Täna

--- Kõne juhtiva päevalehe arvamustoimetajalt -- kaks nädalat on aega kirjutada arvamuslugu mahus 8000-9000 tähemärki. Mis teemal -- see on mul vaja alles välja mõelda. Mu isa soovitab kirjutada uuest majandussituatsioonist (!), T loomakarjast (ma tegin seda konkureeriva päevalehe jaoks juba aasta tagasi), B sellest, et endine Chaplini keskus lõpetab oma tegevuse kunstieksponeerimispinnana (taaskord "!")ja arvamustoimetaja ise soovitab kirjutada sellest, kas ja kuivõrd peavad kunst, teater ja kaasaegne tants * vastu tulema publiku soovidele ja ootustele.
--- Homme räägin Kunstihoones oma näitusest kunstiõpetajatele ja nädala pärast telesaate jaoks.
--- Käik parukategija nr 2 juurde. Ma vist tean juba, mis mu põhitegevuseks järgmiseks kaheks kuuks saab.
--- Kohtun potentsiaalse kultuskirjanikuga, kes puudutab oma raamatus teemasid, mida juba peaaegu kultuskirjanik** ees teeb. Ta on vene ärimees ja karatetreener.
--- Alustan uuesti orjapidamisega. "Töövestlusel" käib üks ja helistab kokku tervelt neli. Ja päev ei ole veel õhtul.
--- Parasjagu ühe orjaks-soovijaga telefonis vesteldes põrkan keset Nunne tänavat peaaegu et kokku E-ga, minu sõbranna ja kunagise pinginaabriga, kes on Pariisist koju käimas, seda äärmiselt ootamatult.


* Ma ei orienteeru kaasaegses tantsus ega teatris. Pigem ei hooli nendest. Ja mingit Jänese-näidendit vaatama ei kavatsegi minna.
** Wiedemann, loomulikult.

Rock`n`roll või midagi taolist

Tähenduses eesti edukaima rezhissööri uusima filmi võtted -- piinarikkad -- Narva äärelinnas. Novembris kirjutasin siin sellest üritusest. Ja mainin seda ka käesoleva nädala veel ilmumata Sirbis oma Wiedemanni-arvustuses.
Foto: Rosin

Aga täna helistas A jälle. See, kelle naine mind sõimas. "Ma olen Hellas Hundis." Taustal kostis tuttav hääl, mis rääkis midagi inglise keeles. "Selle California poisiga. Tule siia? Sa ei viitsi?" Analoogne kõne oli ka paar päeva tagasi. "Ma olen Nokus. Tule siia. Ma maksan takso kinni. " Siis jõi ta kohaliku noore (või siis mitte enam nii väga )establishmendiga.
Kuna ma ei läinud, ei saa M mind oma mehe ulapealeminekus süüdistada. Vist.

Aeg egotripiks : preview

Ernest Truely artikkel, mis ilmub järgmise nädala Sirbis.
Siis eesti keeles, loomulikult.


Animal Collective/Slow to Join the Global Pack

By Ernest Truely







Animal Collective opened March 11 at the historic Tallinn Art Hall. It is a group show featuring work by 16 artists from Estonia and abroad. The curatorial statement is about human and animal behavior as it relates to social order, power and control.



Sandra Jogeva, at age 32 took on her first major curatorial role. The daughter of the well known Estonian painter, Malle Leis, Ms. Jogeva has exhibited her own art work throughout Europe and the U.S. She recently published a novel, frequently publishes art criticism and a blog. Sandra Jogeva’s name alone is featured on the Animal Collective exhibition poster.



This practice of highlighting the personality of the curator may have begun in 1988 with “Freeze” exhibition at Saatchi Gallery curated by Damien Hirst which launched the Young British Artists. In the 1990’s the role of the curator was assumed by artists like Hirst, who gave themselves prominent position within their curatorial projects. In the 90’s the curator sometimes seemed to overshadow the artist in the gallery context.



Ms. Jogeva took an active role in the design and ultimate presentation of Animal Collective. The exhibition features three installations conceptualized by Ms. Jogeva and her curatorial choices overshadow the context and intentions of many of the individual artists included in the exhibition.



Ms Jogeva made a decision to display only three dimensional works of art in the gallery. Paintings, photographs and prints were housed together in a storage room away from the public view. You could make out the subject of a super realistic painting by Katrin Pile and another painting by Estonian Krista Sokolova but most of the works were concealed or remained in their original packing containers, having been shipped from abroad. From within the gallery the viewers could observe the assembled artworks on a video monitor. Ms. Jogeva used the individual works of art to construct an original installation which speaks of an increasingly digitized world where real life is mediated by technology and video surveillance is a means of power and control.



Ms. Jogeva has her cell phone, conspicuously tethered around her neck. She has the tendency to call someone who may be only a few paces away. It may be a symbol of modernity, popularity and conspicuous consumption that she is often represented in promotional photographs speaking on the cellular phone.



Artists working within the context of Estonian artist collective Non Grata have made several live performances in spaces separated from the public who are allowed access to the performance by video monitor or sometimes by the presence of a peep- hole, the kind used in the front door of a home to see who is knocking. Estonian art reverberates with the shock of cultural isolation.



Ms. Jogeva used other artists work in another untitled installation of her concept and designed by Tunel Saar, displaying representations of the flat works which were printed as postage stamps. When viewers enter the installation space sensors activate a fan which circulates the stamps in a black box with a glass window. The blowing stamps frustrate our ability to see the images printed on them. The artists are unwitting collaborators in this installation that distances their art works from the gaze of the viewer.



The real significance of the art works which may be in their scale, textures, materials and colors are printed in small format of the postage stamps. It may be a glimpse of the Soviet experience of knowing about contemporary art mostly through smuggled exhibition catalogs instead of viewing the real works.



One day a single currency, the Euro, will unite Europe but postage stamps will remain particular to nations. Yet post office branches are closing in Tallinn because in a world where communication is increasingly digitized the postal system has become more irrelevant. The stamps, however, are a regional vestige of national identity in Europe.



The third installation by Ms. Jogeve is a floor to ceiling cage, half a meter deep, containing five live parakeets. Ms Jogeva has a history of using live animals in her performance works. In “Wooligans” (2006) at Tallinn Art Hall in Tallinn she filled the gallery with live sheep. She has also produced a few versions of “Ecological Paper Shredder for Destroying Secret Documents” featuring a live gerbil first presented in Tallinn Art Hall in 2007 and later that year at Grace Exhibition Space in New York.



Anthony Faroux’ installation is presented behind the birdcage placing it within its’ own cage. Mr. Faroux reflected on the institution by filming the skylight of Tallinn Art Hall during the set up of the exhibition. The films were then projected in the installation and suggest the forms of struggling organisms. Mr. Faroux surrounded himself with broken Soviet furniture. During the opening, he moved around the space, tending to the installation and occasionally playing the grand piano. The artist wore a dark suit and white shoes and appeared to be less like a lone wolf and more like another caged bird, deprived of its freedom to be admired by curious spectators.



Upon entering the exhibition hall one may first notice a 430 liter fish tank containing two large fish and a scale model of a wood house. Created by artist Tanel Saar, the model is an accurate architectural representation of the Non Grata School in Parnu, a reference that is only understood by cultural insiders. The work acknowledges the influence of Non Grata on contemporary Estonian art practice and the positioning for dominance, prestige and power within the Estonian art world. The fish tank is a vacuum, to the fish it is their world, to outside viewers it is a finite box.



In comparison to Damien Hirst’s 4.3 meter tiger shark floating in a glass tank of embalming fluid, “The physical Impossibility of Death in the Mind of Someone Living” (1991), the 30cm live fishes in Mr. Saar’s work, “Alpha, Beta and Gamma” appear bite size. Mr. Saar claims the existence of a third fish that was eaten by the remaining two before the exhibition.



In Estonian society I frequently hear the phrase “alpha male” used to describe men who are physically powerful and beautiful. In post-industrial times there is a different standard for male prowess which has since been defined by a man’s social status and connections, wealth, intelligence and the ability to manipulate systems. The powerfully built, handsome male is more often the servant of the well connected clever individual.



“The weakened companions are abandoned, feeling meanwhile a christian guilt doing that. There is a permanent inner conflict - people put down and are ashamed of their collective instincts, urging rather to give an expression of themselves as lone wolves.”

From the curator’s statement by Sandra Jogeva



Ms. Jogevas curatorial decisions may be a demonstration of realigning systems of power. Ms Jogeva chose to give and take power based on her assessments of the distribution of power in history to the present. She is consistent in describing the artists in the context of their groups and removing their art from theoretical criticism. While artists may have the power to transcend ideology and physical characteristics in the context of Animal Collective each artist was clearly framed within an assigned type based on gender, genre and affiliation.



A body of work by Finnish artist Jenni Juulia Wallinheimo, 10 assemblages arranged in an installation is given prominent display without obvious intervention by the curator. The content of the work is about the experience of the artist with a physical condition resulting in frequent broken bones and her small size. The installation includes a sound piece and a model carousel referencing carnivals, circuses and the “freak shows’ which often accompany those forms of entertainment. Ms. Jogeva exhibited Ms. Wallinheimos’ art about her handicap. Ms. Wallinheimo is presented as an activist using art rather then in a strictly fine art context.



The public is slow to recognize the disabled body of the artist speaking about universal themes. This position is usually reserved for the able bodied white male. In Animal Collective the little, female artists whose work is about the experience and gaze upon her body is given prominent display. The work by the “alpha male”, the tall and powerfully built Norwegian, Kjehl Kausland, whose photos and videos relate to the experience of male beauty and heroism, is deliberately given poor treatment, revising the perception of Darwinian survival of the “fittest” and the social order of art world politics.



Ms. Jogeva asserts her power as curator to balance and reorder distribution of power. Animal Collective gives context to a new system which empowers underrepresented individuals within the art world. It is a significant exhibition as an example of Young Estonian Artists asserting themselves as a powerful part of the contemporary art world.

Close up

Foto: Tanel Saar

Margid

Foto: Tanel Saar

Mis juhtus vahetult pärast eelmise sissekande tegemist /femme fatale

Niisiis: reede.
Kella viieni üleval oldud, raadios koos loomaõiguslase L-ga käidud. Väga väsinud. Siis tuleb välja, et peaksin veel tunde ootama, kuni K kontseptsiooniteksti valmis saab ja ma saan selle Kunstihoones välja printida lasta. Ühtlasi oleks vaja ühe töö juurde heli panna.
Kunstiakadeemias, kust pean otse läbi minema, näen A-d. A oli eelmisel õhtul meiega lõpupeol Konteineris ning muuhulgas urineeris M installatsiooni peale. Ütles, et ei leidnud peldikut üles. Tegelikult, kui asja üle järele mõelda, toimis asi instinktide tasandil -- M installatsioon koosneb suurel määral galeriisse ehitatud majast. Ja vastu majaseina on ikka lastud.
"Läheks jalutama", ütleb A. Mina olen juba kokku leppinud kokkusaamise M-ga, sotsioloogist sõbrannaga. On imeilus kevadine ilm ja me jalutame kolmekesi läbi Kadrioru Kumusse. Ars Fennica näitus.* Räägime kunstist ja elust ja rahast ja Toomiku magistratuurist (kellel aitas puzzle kokku panna see kogemus, keda tabas üldine pettumus kunstis).
Mõne tunni pärast saan telefonikõne A naiselt: ma veetvat kolmandat päeva tema abikaasaga ("Ta on sinu seltskonnast üles köetud! Ta unistab piitsalaksudest!")** Tema karjub ja mina hakkan hüsteeriliselt naerma -- selline klassikaline, filmilik telefonikõne, esimest korda elus. "Ma pidin sinu pärast öösel südametilku võtma! Ma sulle naeran! Mina naeran ka, kui sul...". Panen toru hargile ja kasutan klassikalist demagoogiat : "Ta KARJUS mu peale!"*** Uus telefonikõne A-le. "Ta karjub, lähen parem koju..."

Laupäev: filmiõhtu mu kunagise kirjandusliku iidoli hallatavas mõisas. Koos A õe ja viimase lastega. Hea film**** ja vaikne õhkkkond. Kontrollkäik laste zoosse Kunstihoones. Kalad. Papagoid. Loomaarsti konsultatsioon telefoni teel : jah, nendega on kõik korras. Viirpapagoide jaoks on vajalik temperatuur 18- 25 kraadi, Kunstihoone suures saalis on 18 - 19. Nüüd põlevad tuled kogu aja, hoolimata installatsiooni autori esialgsest kavast, eksponeerida oma tööd pimeduses. Videosid on ikka näha, aga papagoid on elavamad. Viin neile porgandit, mida loomaarst soovitas.

Pühapäev: jalutan koos A-ga Kunstihoonesse, kus pesen puhtaks tarretisest ajude jäänuseid täis silikoonvormid, vahetan lindude vett ja toidan piraajasid. Film "Buratino"*****.

Täna: lähen kohe teadagi kuhu. Nagu talu peaks.

Ja nüüd joonealused kommentaarid.

* Lähen mingite töödega seoses M-ga teravalt vaidlema ning saan aru, et mingisuguse ühiskondliku positsiooni saavutanud inimesed on oma kaasaegsete jaoks asetunud väljapoole head ja kurja. Sa ei saa enam milleski, mida nad teevad, õrnaltki kahelda (kas oma skisofreenikust, halvas seisus isa segast ajamas filmida on eetiline; kas läbi kõrgekvaliteedilise projektori lastud pudrune heli on ikka OK...rääkiva pea puhul), ilma, et mõjuksid kibestunud kolleegina. Ja kas tasub teha kunsti eesmärgiga jutlustada maailmale: ärge saage rohkem kui kaks last, risaiklige kõike, kustutage ruumist lahkudes tuled, keerake kraan kinni, ärge kasutage kunstiteoseid peldikuna....
Aga põlev auto oli loomulikult väga tore ja muljetavaldav.

** Minu seltskond tähendab näituse avamise järgset afterpartyt ja siis näituse avamise järgse diskussiooni afterpartyt ja siis näituse avamise järgse diskussiooni afterparty järgset hängimist.... ainult viimasel viibib A otseselt minu seltskonnas (kuigi M on ka).

*** Arvan jätkuvalt, et hääletoon on sekundaarne selle suhtes, mida tegelikult öeldakse. Ja et asjadest võib rääkida ka emotsionaalselt.

**** "Man on Wire".

***** No comments. Mul on kahju.

Järelraport

Olen EKA raamatukogus.
Olin just raadios, andmas intervjuud koos L-ga.
Enne seda: Konteineris koos välismaalastega, kes lahkusid täna. Õhtu lõppes kl 5 hommikul, intervjuu oli kokku lepitud kl 9-ks.
Nüüd pean aega parajaks tegema, kuni K konteptsiooniteksti ära tõlgib, et see Kunstihoonesse üles panna. Ning toita piraajasid, kes on T installatsiooni osa. Keda on kaks, sest kolmanda kala sõid nad ära. Karjavärk, see oli uus.

Pikem

SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et kolmapäeval, 11. märtsil kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones Sandra Jõgeva kuraatoriprojekt „Loomakari”.

Näituse kujundaja on Tanel Saar. Osalevad kunstnikud on Jaanus Orgusaar, John Higgins (UK), Anthony Faroux (UK), Marcus Williams (Uus-Meremaa), Monica Casanova (Mehhiko), Tanel Saar, Rene Reinumäe, Toomas Kuusing, Remo Randver, Katrin Piile, Jenni Juulia Wallinheimo (Soome), Teet Raudsepp, Loore Emilie Raav, Luciana Cavalcanti (Prantsusmaa/Brasiilia), Kjetil Kausland (Norra), Sandra Jõgeva.

Näitus on avatud 12. III – 12. IV 2009.

Avamispäeval, 11. III kl 15 algab nägemisinvaliididele mõeldud kirjeldustuur: selle viib läbi näitleja Mart Aas, soome kunstnik ning invaliidide õiguste aktivist Jenni Juulia Wallinheimo peab ettekande.

Neljapäeval, 12. märtsil algab kl 16 ettekannete päev, millel esinevad inglise kunstnik John Higgins, eesti loomaõiguslane ja kunstnik Loore Emilie Raav, inglise performance`ikunstnik ja Londoni galerii Lorem Ipsum omanik Birthe Jorgensen ja norra kunstnik Kjetil Kausland.

Inimesed kui loomakari oma karilooma instinktidega. Sisekonflikt, sest kõik tahavad loomuomaselt kuhugi kuuluda: kuuluda paremasse karja ja saavutada seal võimalikult hea positsioon. Oma nõrgaks jäänud kaaslasi välditakse ja hüljatakse, samas selle pärast kristlikku süükompleksi põdedes. Sellest tekib pidev sisekonflikt: oma karilooma instinkte ning põhiloomust häbenetakse, tahtes näha end üksildase hundina (viimane metafoor on iseenesest absurd, sest hundid on tüüpilised kariloomad ning üksildane hunt on patoloogiline isend, kes on mingil põhjusel karjast välja heidetud ning suure tõenäosusega hukkub). Karjaidentiteeti kinnitatakse ning grupikuuluvust otsitakse läbi rahvuse, seksuaalse identiteedi, sotsiaalse kuuluvuse, intellektuaalsete ning moraalsete seisukohavõttude, religioossete eelistuste, esteetiliste valikute. Ning isegi füüsiliste ja vaimsete eripärade ja puuete kaudu.

Enda gruppi kuulumise tõestamiseks ollakse kohati valmis milleks iganes, võtma tõsiseid füüsilisi ja moraalseid riske, sattuma vastuollu nii kriminaalkoodeksi kui ühiskondlike normidega. (Drastiline näide: minu enda põhikooli klassivend soovis ca 13 aastat tagasi liituda allilmaga, oma „sobivuse” tõestamiseks tappis ta juhusliku taksojuhi ning kannab nüüd eluaegset vanglakaristust. Maffia ei tahtnud temast ikkagi mitte midagi teada...)

Näitusele valitud kunstnikud võtavad ette riskantseid performance’eid korraks vägivaldse võitluskunsti ümber koondunud subkultuuriga liitumise nimel (Kjetil Kausland). Näevad hiilgust vigasuses ja üritavad läbi haiglaselt glamuurse käsitöö parandada invaliidide ühiskondlikku staatust (Jenni-Juulia Wallinheimo). Loobuvad tipp-fotoreporteri priviligeeritud elustiilis kunstniku oma kasukst, et tegeleda läbi valus-irooniliste fotolavastuste oma lesbilise identideediga (Luciana Cavalcanti). Kehastuvad Lääne kultuuriruumi ühtaegu säravaks ning traagiliseks kangelaseks – läbipõlenud rokkstaariks, segades fantaasiat oma provintsliku kodumaa (Uus-Meremaa) reaalse ajalooga (Marcus Williams).

On oma päriselus sattunud tehasetööliseks koos marginaalsesse usulahku kuuluva inimesega (Teet Raudsepp) ning eksponeerivad sooloprojekte pärast kümneaastast seotust Eesti edukaima ning (kuri)kuulsaima kunstirühmitusega (Tanel Saar).

Või teevad kannapöörde oma isiklikus loomingus, liikudes disainist totaalse, kogu Tallinna Kunstihoone suure saali täitva ruuminstallatsiooni suunas, mille kese on „püha geomeetria” (Jaanus Orgussaar).

Üks teema on indiviid, kes säilitab oma grupile omase käitumise ja ideaalid ka teistsuguses,tihtipeale talle vaenulikus kollektiivis/keskkonnas. Sellisel juhul saab algselt grupikuuluvust markeerivatest joontest inimese individuaalsuse kõige eredam näitaja. Ja ka suur pingete allikas. Esimese näitena tuleb pähe juudirahvus, antud näitusel uurib seda fenomeni Teet Raudsepp. Tema portreefilmi „Ma pole budist, ma elan siin” kangelane on pühendunud krishaiid, kes laulab oma religioonile tähtsaid mantraid nii oma töökohal, Salvesti konservivabrikus supipurkidele silte peale kleepides kui üksinda Tartu kesklinnas Krishna-misjonit tehes. Eks tundub ju üksik krishaiid meile sama ebaloomulik (ja miks mitte ka ülev) kui üksik hunt. Sest selle uususulahu esindajad on meie ühiskonnas kurikuulsad kui enda liikmeks värvatute igasuguse individualiteedi röövijad ning nende oma senisest elust, senistest grupikuuluvustest eraldajad. Viimases kahtlustatakse muidugi ka teisi nn sekte.

Sektitaolisteks liikumisteks peetakse tänapäeva Eestis kahtlemata ka radikaalseid loomakaitsjaid ja veganeid, kes on põhimõtteliselt loobunud igasuguste loomsete produktide tarbimisest, vältimaks nende tootmisel paratamatult aset leidvat teiste loomaliikide tapmist ja represseerimist.

Loore Emilie Raav, noor kunstnik ja loomakaitseaktivist, uurib oma dokumentaalfilmis aktivistide represseerimist praeguses demokraatlikus Eestis. Tema töö põhineb isiklikel ning võitluskaaslaste kogemustel ning tõstatab küsimuse, kui suur võib olla hind ühiskondliku aktiivsuse eest ja kuivõrd ühiskonna enamus sellist pühendunud tegevust marginaliseerib.

Jenni Juulia Wallinheimo on Soomes aktiivne invaliidide õiguste eest seisja, installatsiooni-ja tekstiilikunstnik ning lektor, kes avalikustab selle seisundiga seotud probleeme lisaks oma kunstiprojektidele ka läbi kirjutava meedia ning oma blogi, kus ta muuhulgas keskendub invaliidsuse ning meditsiiniga seotud kaasaegse kunsti ja disaini tutvustamisele. Wallinheimo on tegelenud nii raske füüsilise puudega naiste soolise identiteedi kui tugiisikute süsteemi kitsaskohtadega; disaininud glamuurseid poekotte ning kostüüme invaliididele, kus muu detailirohke käsitöö seas on selgelt märgatav rahvusvaheline invaliidi tähistav kujund; teostanud töömahukaid installatsioone (Fabergé mune meenutavad tikitud tühjad terved munakoored!) ning lavastanud fotoseeriaid, mille inpiratsiooniallikas ja lähtepunkt on kunstniku kaasasündinud raske haigus. Osteogenesis imperfecta tähendab erakordselt hapraid luid, pidevaid luumurde ning nendest tulenevaid deformatsioone. Wallinheimo tungival soovitusel on näituse „Loomakari” osa tekstimaterjale pimedatele mõeldud Braille’ kirjas ning näituse avamise päeval toimub koos kunstniku ettekandega ka kirjeldustuur nägemisinvaliididele näitleja Mart Aasa juhtimisel.

Norra kunstnik Kjetil Kausland on aga sulandunud radikaalsel võitlusspordialal põhinevasse subkultuuri, mille liikmete veendumuste kohaselt pole ka vastase võitluse käigus tapmine tabu. Päriselu Fight Club.

New Yorgis ning Mexico Citys elav ja töötav fotograaf Monica Casanova lavastab koos professionaalsete modellide ning oma lapseeas tütrega veidraid situatsioone, kus on kadunud piirid nii lapse ja naise kui looma ja inimese visuaalse identiteedi vahel ja mis mõjuvad õudusfilmide paroodiatena.

Selle tööga satuvad tahtmatult dialoogi Marcus Williamsi lavastatud morbiidsed perekonnafotod.

Tõusev noor inglise installatsioonikunstnik John Higgins eksponeerib oma ühtaegu iroonilist ning hullumeelsuse piirini (käsi)töömahukat teost.

Remo Randver portreteerib alfaisaseid – kauboisid.

Ülimalt erineva maalikeelega noored maalijad Katrin Piile (maaliline hüperrealism kohtub koomiksikultuuri esteetika ning uusmütoloogial põhinevate lugude jutustamisega) ja Krista Sokolova (post-Tartu kool) on aga teineteisest sõltumatult valinud kujutatava ainese lähtepunktiks iseendid anonüümsete osalejatena ühes ja samas samas hiljuti toimunud grupiperformance’is.

Toomas Kuusingu teoste visuaalne keel meenutab hiliskeskaegseid kunstnikke, kelle maalis ja graafikas on alati suur töömaht, tohutult informatsiooni ja palju sümboolsena mõjuvaid tegelasi.

Rene Reinumäe on noorema põlvkonna skulptor, kelle töid iseloomustavd tehniline nutikus, perfektne teostus ning kontseptuaalne vaimukus.

Tanel Saar annab edasi ühe kunstirühmituse portree ja analüüsi, asetades rühmituse peamaja piraajasid täis akvaariumi.

Teine Londoni kunstnik, Anthony Faroux loob Tallinnas kümne päeva jooksul koos John Higginsiga uue installatsiooni ning valmistab ette näituse avapäeval esitatavat teost, mille jaoks ta fotodokumenteerib iseennast võõras linnas kui üksildast hunti. Tulemuseks on tummfilmilikult mõjuv, nostalgiline ja nukker klaveri-improvisatsiooni (näituse avamisel muusikalise performance’ina, hiljem helidokumentatsioonina) ning slaidishow koosmõju.

Ainult avamisel on nähtav ja kogetav ka Sandra Jõgeva installatsioon „Ühisteadvus”.

„Loomakari” on installatsioonikeskne näitus. Pigem kolme-kui kahedimensiooniline, pigem loomaaed kui „Animal Planet”. Loomade elu, mis on vaatajast eraldatud klaasseina abil. Rõhutamaks näituse loomaaeda, zooloogiamuuseumi või okeanaariumi meenutavat üldmuljet, on kõik kahemõõtmelised kunstiteosed eksponeeritud ühe suure installatsioonina. Kogu foto, maal ja graafika on trükitud Eesti Posti markidele nominaalväärtusega 4 krooni ja 40 senti, kunstiteose reproduktsiooni mõõtmed postmarkidel 2,9 x 2,9 cm.

Kogu see tuhatkonnast margist koosnev mass hõljub suures klaasboksis, olles kogu rahalises kui ka kunstilises väärtuses sinna suletud ning on vaadeldav ainult läbi ühe läbipaistva klaasi nagu reaalsed, postmargireproduktsioonidele aluseks olevad teosed on nähtavad ainult turvakaamerate vahendusel.

Veel teavet:

Sandra Jõgeva,

Tel 5543961

Reet Varblane,

Tel 55655014

Ongi nii

Saan noortelt kirjanikelt fännikirju.

Lühem

Sandra Jõgeva kuraatoriprojekt „Loomakari”.

Näituse kujundaja on Tanel Saar. Osalevad kunstnikud on Jaanus Orgusaar, John Higgins (UK), Anthony Faroux (UK), Marcus Williams (Uus-Meremaa), Monica Casanova (Mehhiko), Tanel Saar, Rene Reinumäe, Toomas Kuusing, Remo Randver, Katrin Piile, Jenni Juulia Wallinheimo (Soome), Teet Raudsepp, Loore Emilie Raav, Luciana Cavalcanti (Prantsusmaa/Brasiilia), Kjetil Kausland (Norra),Krista Sokolova, Sandra Jõgeva.

Avamispäeval, 11. III kl 15 algab nägemisinvaliididele mõeldud kirjeldustuur: selle viib läbi näitleja Mart Aas, soome kunstnik ning invaliidide õiguste aktivist Jenni Juulia Wallinheimo peab ettekande.

Neljapäeval, 12. märtsil algab kl 16 ettekannete päev, millel esinevad inglise kunstnik John Higgins, eesti loomaõiguslane ja kunstnik Loore Emilie Raav, inglise performance`ikunstnik ja Londoni galerii Lorem Ipsum omanik Birthe Jorgensen ja norra kunstnik Kjetil Kausland.

Inimesed kui loomakari oma karilooma instinktidega. Sisekonflikt, sest kõik tahavad loomuomaselt kuhugi kuuluda: kuuluda paremasse karja ja saavutada seal võimalikult hea positsioon. Oma nõrgaks jäänud kaaslasi välditakse ja hüljatakse, samas selle pärast kristlikku süükompleksi põdedes. Sellest tekib pidev sisekonflikt: oma karilooma instinkte ning põhiloomust häbenetakse, tahtes näha end üksildase hundina (viimane metafoor on iseenesest absurd, sest hundid on tüüpilised kariloomad ning üksildane hunt on patoloogiline isend, kes on mingil põhjusel karjast välja heidetud ning suure tõenäosusega hukkub). Karjaidentiteeti kinnitatakse ning grupikuuluvust otsitakse läbi rahvuse, seksuaalse identiteedi, sotsiaalse kuuluvuse, intellektuaalsete ning moraalsete seisukohavõttude, religioossete eelistuste, esteetiliste valikute. Ning isegi füüsiliste ja vaimsete eripärade ja puuete kaudu.

Näitusele valitud kunstnikud võtavad ette riskantseid performance’eid korraks vägivaldse võitluskunsti ümber koondunud subkultuuriga liitumise nimel (Kjetil Kausland). Näevad hiilgust vigasuses ja üritavad läbi haiglaselt glamuurse käsitöö parandada invaliidide ühiskondlikku staatust (Jenni-Juulia Wallinheimo). Loobuvad tipp-fotoreporteri priviligeeritud elustiilis kunstniku oma kasust, et tegeleda läbi valus-irooniliste fotolavastuste oma lesbilise identideediga (Luciana Cavalcanti). Kehastuvad Lääne kultuuriruumi ühtaegu säravaks ning traagiliseks kangelaseks – läbipõlenud rokkstaariks, segades fantaasiat oma provintsliku kodumaa (Uus-Meremaa) reaalse ajalooga (Marcus Williams). On oma päriselus sattunud tehasetööliseks koos marginaalsesse usulahku kuuluva inimesega (Teet Raudsepp) ning eksponeerivad sooloprojekte pärast kümneaastast seotust Eesti edukaima ning (kuri)kuulsaima kunstirühmitusega (Tanel Saar). Või teevad kannapöörde oma isiklikus loomingus, liikudes disainist totaalse, kogu Tallinna Kunstihoone suure saali täitva ruuminstallatsiooni suunas, mille kese on „püha geomeetria” (Jaanus Orgussaar). Üks teema on indiviid, kes säilitab oma grupile omase käitumise ja ideaalid ka teistsuguses,tihtipeale talle vaenulikus kollektiivis/keskkonnas. Sellisel juhul saab algselt grupikuuluvust markeerivatest joontest inimese individuaalsuse kõige eredam näitaja. Ja ka suur pingete allikas.

„Loomakari” on installatsioonikeskne näitus. Pigem kolme-kui kahedimensiooniline, pigem loomaaed kui „Animal Planet”. Loomade elu, mis on vaatajast eraldatud klaasseina abil. Rõhutamaks näituse loomaaeda, zooloogiamuuseumi või okeanaariumi meenutavat üldmuljet, on kõik kahemõõtmelised kunstiteosed eksponeeritud ühe suure installatsioonina. Kogu foto, maal ja graafika on trükitud Eesti Posti markidele nominaalväärtusega 4 krooni ja 40 senti, kunstiteose reproduktsiooni mõõtmed postmarkidel 2,9 x 2,9 cm. Kogu see tuhatkonnast margist koosnev mass hõljub suures klaasboksis, olles kogu rahalises kui ka kunstilises väärtuses sinna suletud ning on vaadeldav ainult läbi ühe läbipaistva klaasi nagu reaalsed, postmargireproduktsioonidele aluseks olevad teosed on nähtavad ainult turvakaamerate vahendusel.

Veel teavet: Sandra Jõgeva, tel 5543961; Reet Varblane, tel 55655014.

Uus asi

Uus suur asi. Uus ala, mitmes mõttes. Või siis mitte.
Vahepeal on juhe koos ja kahtlused ja siis viimase-hetke-kindlasti-teostamist-vajavad-ideed. Ja siis on jälle midagi järgmise leveli taolist. Nagu ikka.

Naabrid (aguliversioon)

Mu vanaemal oli Pärnu agulis maja. Vana-Sauga tänaval. Õigemini pool maja, sest teise poole müüsid tema surnud õe lapsed maha. Mina olin siis 4-5 aastane. Majapoole ostis ära sõjaveteran Mihkel, kes kolis sinna koos oma tütre ja viimase lastega. Kuna kaubaga käis kaasas pool suurest aiast, lahendas Mihkel selle jagamise suhteliselt kreatiivselt ja jõuliselt. Ta pani püsti väga kiiresti ja vist siis, kui vanaema oli kusagil ära, keset aeda võrkaia, mille sisse jäi tema territoorium, mis põhiliselt koosnes õunapuuaiast. Igaks juhuks lisas sõjaveteran võrkaiale okastraadi. Krunt sai poolitatud nii, et meie oleksime pidanud oma aiapoolde sisse minema tänavalt ja ehitama uue värava -- aga seda õnnestus mingite läbirääkimiste kaudu vältida. Mihkel ehitas võrkaiast koridori, muidugi okastraadiga, mida mööda sai päris oma territooriumile minna. Mäletan, et Mihkli lapselapse, endavanuse poisiga, ma millegipärast koos ei mänginud. Tema oli okastraataia sees ja mina väljas.
Samas vanaema majas elas üle linna, või vähemalt üle aguli tuntud lits, keda teati nime all Vana Valge. See viitas üheaegselt nii proua vanusele selleks hetkeks, vesinikblondile juuksevärvile kui tavalisele tariifile, milleks oli pudel Viru Valget. Ta oli tulnud maalt linna pärast sõda noore neiuna ning üürinud mu vanaemalt ja ta õelt toa. Ta jäi sinna peaaegu neljakümneks aastaks. Mäletan seda, et Vana Valget, päris nimega Vellit, ei sallitud eriti. Sest ta juures olid pidevalt lärmakad peod, üks tema lühiajalistest suhetest kukkus pea ees trepist alla ja sai surma ning lisaks tühjendas Velli oma solgipange mu vanaema lillepeenrasse.
Kolmas naabritevaheline tulekolle oli seotud üleaedsetega ning ise kasvama läinud tammega, mis kasvas meie aia ääres. See varjas naabrite peenramaad ning nad käisid öösiti tamme koort kirvega lahti tagumas. Ja valasid puu juurtele soolvett. Lõpuks kuivas puu ära.
Või siiski mitte -- mäletan, et mu vanemad palkasid tippaedniku, kes õpetas puu tüvele sõnniku ja savi segust omamoodi kompresse tegema. Aga naabrite vastu esitasid nad aia tammepoolsele küljele kahemeetrise lattaia.

Natural Born Guru

Helistasin täna õhtul J-le.
Teist korda pooleteist kuu jooksul. Ja üks kord helistas ta mulle ise. Iga kord olid kõned pikad, täis new age/müstilist/esoteerilist/metafoorset viimase aja sündmuste analüüsi. Tegelikult mitte nii väga viimase aja. J tekst oli ühelt poolt lohutu, samas üllatavalt trööstiv.
"Sa ei saa sellest päriselt kunagi lahti. Sa oled verega allkirja andnud. Ega neid nii lihtsalt kätte ei saadagi!". Irvitas, kurat. Väljendid nagu " must energialoom", "egregorid", "Deemonid tõukavad valguse poole, kui sa nendega kaasa ei lähe" -- oleks ma nii viis aastat tagasi teadnud, et võin ka sellises võtmes analüüsi täiesti rahulikult vastu võtta. Sest tegelikult ei ole väljendites vahet ja sügavaist sügavam esoteerika-terminoloogia võib olla kõigest otsetee üldiste, alatikehtivate psühholoogiliste mehhanismide ja korduvate inimsuhete mudelite kirjeldamiseks. Ma ütlesin, et tunnen end tegelikult priviligeeritud positsioonis olevana, et olen näinud midagi live`is ning seestpoolt, millest enamus loevad ajalooraamatutest või vaatavad lääge kontsentraadina seebiooperites. Prantsuse revolutsiooni või loomade farmi instant-versioon. Kurb, seda küll, aga mitte ainult seda. Midagi väikses formaadis, aga täiuslike mudelite suurejoonelisusest. Ja need on tihti võluvamad kui suured asjad. "Päris" asjad. Kuigi -- mis on tegelikult "päris"?
Ja see, et kuni sa asjaga päris ausalt ei tegele, enda jaoks, tuleb see ikka su juurde tagasi.
Aga pärast oli OLULISELT kergem olla. Mis kestab tegelikult siiamaani.

Pealtnägija vs võrdsus, vabadus, vendlus

Nagu mu isa ütles: lugude jutustamise äärmused on ühelt poolt loosung ja teiselt poolt romaan. Ja et mingitest asjadest ei saa loosungites rääkida. Nagu "Comunismo o muerte". Või: "Maha diktatuur!".
Ja et: mingitel teemadel, segu ideoloogiaga lehvitamisest, võimusuhetest, konkurentsist/huvide kokkupõrkest ja teatavatest isiksuseomadustest (millest muust on kõik konfliktid tehtud)pole võimalik paljust rääkida, ilma et mõjuksid -- eelkõige endale, aga suure tõenäosusega teistele veelgi enam -- "Pealtnägija" saatesse sattunud, naabriga tülli läinud agulielanikuna. "Ja siis ta keeras kraani kinni!"-- "Aga tema, ta pani keset aeda okastraadi!" -- "Ta ässitas oma koera mulle kallale!" -- "Ta pani mu kassile mürki!" -- "Ta sihtis mind püssiga!" -- "Ta esitas 30 000 -se arve ja ähvardas inkassoga!"
Ja vist kõigile meeldib end idealistina näha. Vastaspoolt devalveerunud idealistina, või millegi veel hullemana. Sest pikemas perspektiivis on idealisti maine äärmiselt praktiline valik.
Ja umbes kuu aega tagasi lugesin lõpuks Macchiavelli "Valitseja" läbi, mida olin ammu mõelnud antikvariaatidest otsima minna. Üllatus-üllatus -- see on netis üleval, originaaltekst ja tõlge. http://www.hot.ee/maclap/principe/indice.html
Loomulikult ei olnud see universaalne demagoogia käsiraamat või põhjapanev inimloomuse analüüs. Vaid üsna oma aja põhine. Käsiraamat renessansiaja Lõuna-euroopa väikeriigi valitsejale või selleks pürgijale ning natuke ka väikekolonialistile. Ilma illusioonideta inimloomuse suhtes -- oota igaks juhuks teistelt halvimat. "Sest inimesed on halvad ja omaksupüüdlikud" -- seda ütleb ta otse. Parem on olla kardetud kui armastatud. Koonri maine on parem kui heldus, sest viimase latti pikka aega üleval hoida on pea võimatu, iga tagasilangust nähakse ihnsusena ja pankrot tuleb lõpuks niikuinii. Kõik ebapopulaarsust toovad teod -- nagu kohalike ülikute mahalöömine koloniseeritud maal või inimestelt sõjaväebaaside jaoks maa ja majade äravõtmine -- tuleb korda saata võimalikult korraga. Sest viha läheb üle.
Jne.

Pean minema.

Kui ennast guugeldan, siis ma leian igasuguseid asju

Kõigepealt teksti ja siis pilte.
Näiteks see: esimene töö keeltes rääkimise seeriast. Veebruar 2007. Kiwa kureeritud näitus Rael Arteli galeriis.
"Vox Dei".
Sõjaaegne primitiivne raadiovastuvõtja ja imeliselt viletsa kvaliteediga peale jäänud autos Elu Sõna koguduse jumalateenistuse järgselt lindistatud keeltes rääkimine. Mis jäi peale läbi müstiliste raginate ja väga lühidalt, kuigi auto oli Lõuna-Eestist pühapäevasele jumalateenistusele sõitnud usklikke absoluutselt täis. Üks soleeris ja teised laulsid bäkki. Oli kaks "lugu": 1. Jumala ülistamine. 2. Saatana sõitlemine. Oli veider ja mõjus. Aga peale, nagu öeldud, jäi kõigest pool esimest träkki. Nagu M seal näitusel ütles : kõlas nagu kunagi kusagilt leitud võltsitud saviplaadid väidetava Jeesuse häälega.
Paar kuud hiljem sõitsin sinna kaugesse asulasse uue lindistuse järele -- keeltesrääkija elas seal. Koos naise ja seitsme lapsega. Aga see on juba omaette lugu.

Epp Maria

Reedel: workshop firmas PWC. See on I, M mehe kaudu, kes seal nüüd töötab. Firma töötaja Tiit on seal 15 aastat töötanud ja nad tahavad, et Tiidu kolleegid talle koos pildi maaliksid. I soovitas. Mind, see tähendab. Tiidu tööalane juubel on vist tüüpiline kontoripidu. Minu poolt on juhendamine, materjalide ostmine workshopi eelarvest ja peaaegu-aktimodell K, 18 ja ilus ja võtab ka seda asja hingega. K-l on batistist niudevöö ja roosadest nelkidest pärg.

Laupäeval: A sünnipäev tema vanematega. A uues üürikorteris majas linna servas, kus on on parajasti kliendipäev -- idee selles, et äkki keegi ikka ostab mõne korteri seal majas. Käin veiniklaas mööda lahtiste ustega tühju kortereid ja jään selle juurde, et kõige kõrgemal asuv kahekordne katuseterrassiga luksuskorter on parim.
Pärast: filmiõhtu Kesk-Eesti mõisas, mida korraldab mu kunagine kirjanduslik iidol. Kuu aega tagasi sain seal tõelise elamuse, kui nägin, kui pessimistlikult meelestatud olid mõned sinna kohale tulnud suurärimehed. Omamoodi ilmutuslik hetk: võibolla tasub tõesti investeerida sellesse varasse, mida rooste ei söö ja koi ei puutu.

Ja täna: A sünnipäev tema sõpradega. Ma teen cateringi. Nagu ka eile. Kookonelustiil ja loovuskoolitus ja filmiõhtu mõisas -- tunnen end Epp Maria Kokamäe uuema mudelina.

Blondie

Värvisin K juukseid eile õhtul ja täna hommikul kokku kolm korda. L`Oreali värvieemaldusvahendi ning Schwarzkopfi värvidega (Light Blond, Ultra Light Blond), mis ei elimineerinud pärast esimest vahendit ilmunud helekollast üldmuljet. R ütles, et asi on selles, et poes müüdavad värvid on igaks juhuks liiga lahjad tehtud -- et keegi oma juustest ilma ei jääks. Võib olla küll.
Soundtrack: Debbie Harry "Here comes 21st Century"

Üks vaenlane

Natuke on halb tunne sellele "kirjanikule" saadetud meili pärast. Sest ma ju tean: peaaegu mitte kunagi ei saa kedagi panna vastu võtma infot, et ta on teinud midagi halba või isegi keskpärast. Ma mõtlen siinkohal loomingut.

Üks vaenlane juures

Millalgi suhteliselt ammu, võibolla kuu tagasi, aga arvatavasti juba rohkem, viisin kultuurilehte lepingu ära. J, kirjandustoimetaja, ulatas mulle enne sealt lahkumist suureformaadilise fotoalbumi. "Mulle tuli mõte. Kirjuta selle kohta arvustus!" See oli ootamatu, aga meeldiv. Kauplesin tähtaja suhteliselt kaugele, sest sel perioodil oli üsnagi palju muid asju. Ja lugesin raamatu nädala pärast läbi. See oli kallil paberil ja kõvade kaantega, aga sisu ja idee poolest läbinisti mõttetu. Korruptsioon kirjanduses par excellence, mis oli seda hämmastavam, et autor oli suhteliselt noor, peaaegu debütant. Mõtlesin, et kas kirjutada, mida ma teosest arvan (ikkagi esimene tellitud raamatuarvustus sinna lehte), saada uus vaenlane, keda ma isegi ei tunne või siis alternatiivselt olla hea, eetiline inimene ning mitte öelda midagi, kui midagi head öelda pole. Mu parem mina võitis. Toimetaja vastas mu äraütlemisele (ajavaruga enne kokkulepitud tähtaega): "Kirjuta siis millestki muust!"
Ja mulle tundus, et olen lahendanud olukorra diplomaatiliselt ja delikaatselt.
Kuni täna õhtul sain järgmise sisuga meili:

hmm, kuulsin, et sa ei tahtnud teha sirpi arvustust, et mitte järgmist vaenlast leida. põhjendus tundus mulle algul päris naljaks, aga siis leidsin su raamatud ja filmid plogi ja olen nüüd üpris traumeeritud.

et mis värk on? kunstnikud teevad kogu aeg midagi äärmiselt kahtlast ja jäledat, lasevad kristuse võtmes aadrit, põletavad märke, situvad purki jne, hmm.

aga kirjandus peab alati olema kandva narratiiviga ja söödav ja rahvale meeldima. kus on õiglus? miks on dialoog mõtetu? miks hale, kui tegelikult tegin ma kõike sedasama mida keskmine kunstnik... --- portreteerisin tüüpe, ärritasin lugejat, ütlesin midagi jne... kui isegi vorm ei eruta, mis siis üldse erutab?

hm,
k

Tõepoolest, kui isegi läikival paberil populaarsete näitlejate pildid ei eruta, peab inimesega küll midagi tõsist lahti olema.
Äkki on tegemist siiski tõsise publiku alahindamisega?

Igal juhul, rahvahariduslikus mõttes vastasin noore kirjaniku meilile natuke pikemalt (see on: kirjutasin natuke pikemalt lahti, miks ta raamat ikka nii vilets on) ja nüüd on üks vaenlane ikka kindlasti juures. Samas: mul endal ei tuleks pähegi minna tüli norima inimesega, vähemalt võõraga ning distantsilt, kes oleks kirjutanud oma blogis märkme vormis, et talle tundub see, mis ma teen, mõttetu. Ma saaks aru veel, kui ta tuleks mingil peol mulle jaurama, et mida ma ta kohta ütlesin. "Nõrk!", nagu ütleb L.
Võimalik muidugi, et kirjanduses toimub just praegu see, mis kunstis vist juba mõni aeg tagasi -- et ala piirid muutuvad piisavalt laiaks/häguseks ning hindamiskriteeriumid omakorda raskestidefineeritavaks, et kõrvalseisjatele hakkaks tunduma, et äkki on vähemalt kohati tegemist sharlatanlusega. Et ma võiks ise ka midagi sellist teha. Kirjuta sellise raamatu, maalida sellise pildi. Suur pettus. Ja võimalik, et antud kirjanik on oma ala positsiooni languse esimene pääsuke. Omamoodi negatiivne avangardist.

"Seisused"

Näitus koos Kaarel Sammetiga Hobusepea galeriis 2008. a. märtsis.
Fotode autor teadmata.
Tütarlaps, kes esimesel pildil koos Klõsheiko kujuga poseerib, on Triinu Jürves.