Laupäev, aprill 11, 2009

Social Life

Seltsielu on hoogustunud. Neljapäeval: J helistab. J on näitlejanna ning paneb mu oma etenduse listi. AK on lavastaja. See näidend ning hiljem M-i soolaleivapidu. Näidend on poliitiliselt korrektne; prostituutide elulugudel põhinev, kuhu on sulandatud näitlejate ning lavastaja isiklikud, "ennastpaljastavad" monoloogid. Paaril korral ma ei saa aru, et räägitakse "oma" lugu ning imestan, et kuidas nad äkki nii hästi näitlema on hakanud: loomulikult, kaasahaaravalt ja üldse mitte häirivalt "teatrilikult". Ma pole viis aastat teatris käinud; ei , poolteist, J pani kunagi ka oma diplomilavastuse listi. Ja mida inimesed, kaks noort näitlejannat ning varakeskealine teatrikriitikust lavastaja, ikka oma elust paljastavad: üksindust, isa alkoholismi ja traagilist arumulugu. Kedagi pole keegi kunagi armastanud (aga ta näeb ka piisavalt ebaatraktiivne välja), keegi vihkab oma isa ja ema (blond tõusav näitlejanna), kellegi armsam suri (minu tuttav venelannast näitlejanna; meenub, kuidas kunagi I-ga jõudsime järeldusele, et igast mahajätmisest oleks surm parem).

Reedel: J helistab, teine sõbranna, fotograaf. Et tulgu ma Diletantide Avangardile. Seal on palju uusi bände ja vanu tuttavaid, nende hulgas igijõmmilikult käituv G, kes turvamehega peaaegu kaklema läheb, maani täis S Californiast ja A Eesti Televisioonist, kes, tuleb välja, teeb samuti bändi.Lisaks vanu kursusekaaslasi ja keda iganes veel. Meie ruum on tuntud kui "proge-lava back stage klaasukse taga".
Kui teletäht A näeb E-d, ütleb ta: "Seda meest ma tunnen! Mu sõber müüs talle gaasi*!"
R on audis ja seletab mulle sama elu tõsiasja, mida mõni aeg tagasi: kõige tähtsam on elus, et oleks cool, et oleks lahe. Ja et ta läheb mõne aja pärast siit kuhugi ära; sinna, kus on lahe. Kus saab rokkida. NYC`i näiteks; või mujale, kus on tuttavad ees. Ja et koha peale jäämine on alati kõige turvalisem: näed, kuidas uued põlvkonnad tulevad ja vanad kaovad. Ja et pea ees vette hüpata on alati parem. (Selles on tal omajagu õigus.)Ja et viimase aasta on ta kogu aeg tsenseeritud. Ja sellesama "gaasi" kohta: "Inimene, kes seda teeb, ei ole nõme või idioot, või... See on lahe.." -- ja elu mõte teatavasti on, et oleks cool. Yeah, right.
Pärast A bändi kontserti progelaval käratab E koos minuga "back stage"`i tagasi tulnud bändiliikmele : "Get lost!", kuigi ta tund tagasi koos nende ja oma välismaa tudengitega "gaasi" tegi, sõbralikult koos. E on unise ja pahura näoga, tema ja ka minu uutel tuttavatel on piinlik, minul midagi enam klattida ei õnnestu, taustal tuigub S. Kellele tellime koos J-ga takso ja kes sinna istudes teatab oma pseudo-mehhikopärases häälduses: "Va-na-ka-la-mah-ha!"**

* Slängiväljend
** J-täht hääldub hispaania keeles nagu eesti h-täht.

Kommentaare ei ole: