Kolmapäev, aprill 29, 2009

Kolmas maailm

Jätkan käsitööga. See on rutiinne ning muutub tüütuks, sama son sellel mingi teraapiline efekt -- tekib sellest konkreetsest tööst eraldi ideesid. Mingi vabastav jõud -- teha ühte ja sama liigutusteseeriat, over and over again. Mul on paremas peopesas silikoonipüstoli hoidmisest jälg.
Seltskondlikust plaanist : selle mõttetu käsitöö taustaks on viimase nädala sees toimunud järgmised asjad. VK oli Tallinnas ning temaga käisin eelmisel neljapäevalperformance`ifestivali ühel üritusel. Reedel kirjeldatud kirjandusüritus -- millest kirjutamisega õnnestus mul vist kedagi solvata, nagu juurdelisatud kommentaarist näha.*
Laupäeval kultuuritehase aastapäev ja lahtiste uste öö.
Ja eile leedu tudengid, kellega seoses tekkis spontaanne pidu.

Ja ma kuulsin, et mongol, kelle juut maale tõi, küsis just Eestilt (või siis Euroopa Liidult) poliitilist varjupaika. Neljakümnendates mongol, kes paraku näeb umbes kolmkümmend aastat vanem välja ning kes tuli siia juudi poolt sel hetkel veel juhatatava kunstiõppeasutuse tudengina. Juudi ning mainitud kooli suhted on hetkel äärmiselt segased (või siis olematud) ning mongol on sujuvalt transformeerunud kultuuritehase residendiks. Ta on oma kodumaal õppinud vist skulptuuri kunagi ja siin üritab ta enda väitel selgeks saada euroopalikku realistlikku maalitehnikat. Mis tähendab pisikesi papitükke, millega ta vanalinna vaateid joonistamas-maalimas käib. Ta näeb välja nagu tõeline ätt ning tal pole eriti hambaid suus. Oskab mingil määral inglise keelt. Tshingis-khaani järeltulijas on kolmanda maailma järjepidevat nõudlikkust -- et siin ma nüüd olen ja kusagile ei lähe ja tegelge minuga ja õpetage mind nüüd lõuendit raamile kinnitama... Ma ei tea, mis on tema ning juudi omavahelised kokkulepped ning ma natuke kardan seda vana mongolit ja temaga tekkida ähvardavaid vestluseid kunstist primitiivses inglise keeles. Et -- "Mida sa teed? Kas sa maalid? Millest see on?" Ja juba jõudis see täna välja selleni, et: "Mis see on? Mis su rinnaga juhtus?" Eksootika ....



* Kurat küll, mis ajast on sõna "vana" halvustav? Ma ise solvusin sellest kommentaarist sügavalt. Näed vaeva, korraldad ürituse ja siis keegi leiab, et teda halvustatakse, kui ma sellest toimunud asjast kerge ülevaate annan. Tuletab meelde seda, kui Kunstihoone näitusele sealt osa võtva invaliidist kunstniku soovil pimedate ekskursiooni korraldasin. Üks pime saatis nii mulle kui Kunstihoone kuraatorile meili, et miks on neisse nii halb suhtumine -- olin pressiteates kasutanud sõna "nägemisinvaliid", mis osutus üllatuslikult poliitiliselt mittekorrektseks. Iroonilisel kombel vahetasin selle väljendiga viimasrl hetkel välja sõna "pime". Et liiga robustne, suisa keskaegselt mõjuv. Pime ja sant ja pidalitõbine.... Teine pime oli samuti äärmiselt pretensioonikas ning ka temalt sain meili, mis kuidagi puudutas näituse silte. Kuigi need olid ka Braille` kirjas.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mis juhtus, Sandra, et panid pahaks üht hiljutist kommentaari Kaarli Golemi esitluse teemadel? Ära solvu. Igaüks, kes on otsustanud tegutseda avalikkuse pilgu all - ja kahtlemata oma tegevusega Sinagi - peab alati arvestama seljataguste rünnakutega. Alati leidub keegi, kes arvab, et Sina arvasid valesti.
Tegelikult õnnestus ju kõik hästi. Isegi kirjastaja, olgugi purjus, olla Sulle märkinud, et "paremini polekski see saanud minna". Ja ka autor, paistis, oli rahul. Mida veel?
Ah jaa - märkasin, et siinse blogi autor kasutab järjekindlalt vaid initsiaale. Kui juba inimesest räägid, siis tee seda tema õige nimega. Milleks selline peitusemäng?
Mina igal juhul jään ootama vanade hipide järgmist etteastet. Ka Polymeris, miks mitte. Kui oled oma solvumisest üle saanud.
Aga äkki on too anonüümne kommentaator Sinusse lihtsalt armunud? Ja ei leidnud paremat moodust Sinu tähelepanu endale tõmmata. Ka see on variant.

senbudism ütles ...

mina jätan ainult positiivseid kommentaare!




pärnits