"Mina usun, et ebausk toob õnnetust", ütles sõbranna E, kelle butiigist täna ehteid laenama läksin. Homme tuleb ETV Polymerist saadet tegema -- ja alles see telekanal käis, kõigest nädal aega tagasi. Mulle tundub, et kõik need Austraalia meediakanalitele antud intervjuud olid millegi olulise eelharjutus.
Ma sain E-lt püriidiga kaelakee (püriit on omamoodi toorkuld) ja samast materjalist kõrvarõngad -- ja need mitte laenuks, vaid päriseks.Väidetavalt meelitab kulla kandmine raha ligi ja parandab majanduslikku olukorda. Toimib -- juba sain esinemiskutse varakevadel aset leidvale feministlikule kunstiüritusele, kus vist makstakse ka honorari...
neljapäev, september 30, 2010
Täna Postimehes ilmunud artikli toimetamata versioon
ÄBIPAISTVA SAUNAINSTALLATSIOOGA AUSTRAALIA TEATRIFESTIVALIL
Brisbane`i festival, Austraalia. Kohaliku kesklinnas asuva teatrimaja Metro Arts hoov. Neljal õhtul septembri esimeses pooles, neli tundi korraga järjest, köeti seal sauna. See saun on ringikujulise põhiplaaniga, seisab neljal raudpostil ning läbipaistvad seinad on ehitatud kasutatud akendest. Viimane tagab selle, et kohale tulnud publik saab sõna otseses mõttes heita pilgu eestlaste (ja teiste Põhja-Euroopa rahvaste, eriti soomeugrilaste) tuhandeid aastaid vanasse saunakultuuri. Samuti seda omal nahal kogeda – saun on kõigile avatud (ainult riietes ei tohi siseneda) ning olgugi tegemist teatrifestivaliga, on antud juhul piir pealtvaatajate ja esinejate; teatrikülastajate ning näitlejate vahel totaalselt hägustunud.
See on eesti kunstnike grupi, kes esinevad nime all Art Container ning peavad Tallinnas Kultuuritehases Polymer samanimelist kunstigaleriid, ühisateljeed ja rahvusvahelist residentuuri, interaktiivne etendus ja saunainstallatsioon pealkirjaga “The Bathers” (“Kümblejad”). Kuna antud etendusega osaleti Brisbane`i festivali eksperimentaalsemaid teatrisuundumusi tutvustavas programmis Under the Radar, võib siinkohal mainida trupi koosseisu “teatrikeeles”: Tanel Saar (lavastaja, peakujundaja, näitleja), Erik Alalooga (pealavameister, näitleja ), Sandra Jõgeva (avalikud suhted, näitleja ), Janno Bergmann (lavameister, valgus, näitleja ), Hans-Gunter Lock ( muusikaline kujundus, näitleja). “Kümblejatega” on eelmise aasta suvest saadik esinetud Kultuuritehases Polymer, siis eelmises septembris Riias tänavafestivalil “Balta Nakts” ning mullu detsembris samuti Uues Maailmas. Nimelt osales Art Container oma saunaga Miami Kunstimessil. Ja väga üllataval kombel osutusid austraallased, kelle konservatiivsuse eest meid kohalikud hoiatasid, seniseid kogemusi “Kümblejatega” võrreldes kõige empaatilisemaks, mõistlikumaks ja intelligentsemaks publikuks.
Neljal järjestikusel õhtul oli saun kohalikke täis ning seda ei võetud meelelahutuse või peona nagu Miamis juhtus, vaid asjasse suhtuti täie tõsidusega. Võibolla oli see jutt, mida neile rääkisime -- nelja tuhande aasta vanune traditsioon; soome-ugri hõimud; saun kui koht, kus sünniti, surdi, ravitseti ja nõiuti; saun kui koht ning isoleeritud vaimne ruum, kus kõik on võrdsed, nende jaoks otseses seoses nende endi pärismaalaste spirituaalsusega, mida enamus valgetest sealpool maakera on juba ammu hakanud austama. Sauna kontseptsioonis mainitud storytelling töötas päriselt -- jutuks tulid kõige erinevad asjad, erinevate maade saunakommetest ning alastiolekust tätoveeringute ja soomlaste hullumeelse saunatamise MM-ni, kus sel suvel esikoha võitnud venelane sõna otseses mõttes surnuks kõrbes.
Sellisele atraktsioonile otse Brisbane`i linnasüdames ei suutnud muidugi vastu panna kohalik meedia – kohale tulid ning intervjuud tegid paljud tele-ja raadiojaamad ning kirjutavad väljaanded. See omakorda toimis lumepalliefektina, sest iga meediakajastus tõi omakorda publikut juurde. Mitte nii üllataval kombel kerkis kõigis neis intervjuudes, samuti jutuajamistes kohalikega esile alastuse teema. Saun, kui vaimselt isoleeritud ruum, kus alastiolek ei ole seksuaalsusega seotud, vaid toimib nähtavate sotsiaalsete hierarhiate kaotajana. Lisaks oli Art Containeri etendus algselt plaanitud Brisbane`i ajaloolisele raekojaplatsile King George`i väljakule. Koht muudeti intiimsemaks Metro Artsi teatrimaja hooviks alles viimasel minutil, kui tuli välja, et kohalik linnavalitsus ei anna luba alastiolekuks avalikus kohas ning et üheks võimalikuks alternatiiviks oleks olnud läbipaistva sauna ümber müüri ehitamine.
Ja lõpetuseks kaks vastandlikku näidet austraallaste suhtumisest eestlaste sauna. Kolm meest tunnistasid, et koos saunaminek oleks nende jaoks mõeldamatu – nad nimelt on kolleegid ega kujuta ette, et ka pärast üksteise alasti nägemist edaspidi koos töötaksid. Üle Austraalia ulatuva raadiojaama SBS reporter aga võttis end riidest lahti ning mässis mikrofoni omakorda kilekotti. “See on kõige ebatavalisem situatsioon, kus ma olen intervjuud teinud! Ja mul on just nüüd rinnakarvadesse augud raseeritud – ma käisin täna südamearsti juures...”
Brisbane`i festival, Austraalia. Kohaliku kesklinnas asuva teatrimaja Metro Arts hoov. Neljal õhtul septembri esimeses pooles, neli tundi korraga järjest, köeti seal sauna. See saun on ringikujulise põhiplaaniga, seisab neljal raudpostil ning läbipaistvad seinad on ehitatud kasutatud akendest. Viimane tagab selle, et kohale tulnud publik saab sõna otseses mõttes heita pilgu eestlaste (ja teiste Põhja-Euroopa rahvaste, eriti soomeugrilaste) tuhandeid aastaid vanasse saunakultuuri. Samuti seda omal nahal kogeda – saun on kõigile avatud (ainult riietes ei tohi siseneda) ning olgugi tegemist teatrifestivaliga, on antud juhul piir pealtvaatajate ja esinejate; teatrikülastajate ning näitlejate vahel totaalselt hägustunud.
See on eesti kunstnike grupi, kes esinevad nime all Art Container ning peavad Tallinnas Kultuuritehases Polymer samanimelist kunstigaleriid, ühisateljeed ja rahvusvahelist residentuuri, interaktiivne etendus ja saunainstallatsioon pealkirjaga “The Bathers” (“Kümblejad”). Kuna antud etendusega osaleti Brisbane`i festivali eksperimentaalsemaid teatrisuundumusi tutvustavas programmis Under the Radar, võib siinkohal mainida trupi koosseisu “teatrikeeles”: Tanel Saar (lavastaja, peakujundaja, näitleja), Erik Alalooga (pealavameister, näitleja ), Sandra Jõgeva (avalikud suhted, näitleja ), Janno Bergmann (lavameister, valgus, näitleja ), Hans-Gunter Lock ( muusikaline kujundus, näitleja). “Kümblejatega” on eelmise aasta suvest saadik esinetud Kultuuritehases Polymer, siis eelmises septembris Riias tänavafestivalil “Balta Nakts” ning mullu detsembris samuti Uues Maailmas. Nimelt osales Art Container oma saunaga Miami Kunstimessil. Ja väga üllataval kombel osutusid austraallased, kelle konservatiivsuse eest meid kohalikud hoiatasid, seniseid kogemusi “Kümblejatega” võrreldes kõige empaatilisemaks, mõistlikumaks ja intelligentsemaks publikuks.
Neljal järjestikusel õhtul oli saun kohalikke täis ning seda ei võetud meelelahutuse või peona nagu Miamis juhtus, vaid asjasse suhtuti täie tõsidusega. Võibolla oli see jutt, mida neile rääkisime -- nelja tuhande aasta vanune traditsioon; soome-ugri hõimud; saun kui koht, kus sünniti, surdi, ravitseti ja nõiuti; saun kui koht ning isoleeritud vaimne ruum, kus kõik on võrdsed, nende jaoks otseses seoses nende endi pärismaalaste spirituaalsusega, mida enamus valgetest sealpool maakera on juba ammu hakanud austama. Sauna kontseptsioonis mainitud storytelling töötas päriselt -- jutuks tulid kõige erinevad asjad, erinevate maade saunakommetest ning alastiolekust tätoveeringute ja soomlaste hullumeelse saunatamise MM-ni, kus sel suvel esikoha võitnud venelane sõna otseses mõttes surnuks kõrbes.
Sellisele atraktsioonile otse Brisbane`i linnasüdames ei suutnud muidugi vastu panna kohalik meedia – kohale tulid ning intervjuud tegid paljud tele-ja raadiojaamad ning kirjutavad väljaanded. See omakorda toimis lumepalliefektina, sest iga meediakajastus tõi omakorda publikut juurde. Mitte nii üllataval kombel kerkis kõigis neis intervjuudes, samuti jutuajamistes kohalikega esile alastuse teema. Saun, kui vaimselt isoleeritud ruum, kus alastiolek ei ole seksuaalsusega seotud, vaid toimib nähtavate sotsiaalsete hierarhiate kaotajana. Lisaks oli Art Containeri etendus algselt plaanitud Brisbane`i ajaloolisele raekojaplatsile King George`i väljakule. Koht muudeti intiimsemaks Metro Artsi teatrimaja hooviks alles viimasel minutil, kui tuli välja, et kohalik linnavalitsus ei anna luba alastiolekuks avalikus kohas ning et üheks võimalikuks alternatiiviks oleks olnud läbipaistva sauna ümber müüri ehitamine.
Ja lõpetuseks kaks vastandlikku näidet austraallaste suhtumisest eestlaste sauna. Kolm meest tunnistasid, et koos saunaminek oleks nende jaoks mõeldamatu – nad nimelt on kolleegid ega kujuta ette, et ka pärast üksteise alasti nägemist edaspidi koos töötaksid. Üle Austraalia ulatuva raadiojaama SBS reporter aga võttis end riidest lahti ning mässis mikrofoni omakorda kilekotti. “See on kõige ebatavalisem situatsioon, kus ma olen intervjuud teinud! Ja mul on just nüüd rinnakarvadesse augud raseeritud – ma käisin täna südamearsti juures...”
Külalised
Eile käisin kõigepealt oma endise koostööpartneri loengut kuulamas uues kunstiruumis vanalinnas ja siis tulid mulle külla T (sotsioloog) ning H (sotsioloog ning tõeline popstaar), kellega koos loengus käisimegi. Siis lisandusid K ja M, kes olid kaasa võtnud viinapoes kohatud V ja B. Hiljem tulid kunstkriitik R ja ameeriklane S. Ja V ning B dalmaatsia koer ja T taksi.
Täna olen vanu fotosid otsinud (üsna tulutult). Ja mu eile ära saadetud projekt võeti vist hästi vastu.
Täna olen vanu fotosid otsinud (üsna tulutult). Ja mu eile ära saadetud projekt võeti vist hästi vastu.
kolmapäev, september 29, 2010
Mart Sanderi vastu
Ilmus täna Delfis. Praegu, kell 12 15 on juba 162 kommentaari -- millest ma ei loe ühtegi. Kui jälle läbi vanalinna bussi peale läksin (mul pole uues kohas veel arvutit ning ma käin endises elamispaigas nagu kontoris, sest mul on täna olulise asja tähtaeg), läksin sõbranna butiigist läbi. Ta oli parajasti arvuti taga ning vastas oma prantslasest mehe meilile. See õpib nädalas 8 tundi eesti keelt, oli mu arvamusartiklit lugenud ning küsis sõbrannalt, kas ma olen Sanderi kui Estonia direktori vastu.
Mart Sanderi vastu
"Mart Sander: kunst peab elu näitama sellise nurga alt, mida argipäevas ei märka"
Intervjuu pealkiri Eesti Päevalehe laupäevalisas Kaarel Kressale
See artikkel on Mart Sanderi vastu. Mitte tema kui inimese – kuidas saaksingi kritiseerida kedagi, kellega olen vaid korra elus kokku puutunud ja kellega pole sõnagi vahetanud. Ega Mart Sanderi kui saatejuhi või operetilavastaja vastu. Samuti pole midagi taunimisväärset erinevates hobides – kahtlemata rikastavad need paljude inimeste elusid ning ma isegi olen viis aastat tagasi ühe suve ratsutamistundides käinud, alustades selle alaga absoluutselt nullist. Oli vaimustav kogemus küll. Ei saa midagi ette heita Mart Sanderile kui meediapersoonile – oma edevust ning vajadust iga hinna eest „pildil püsida” on ta ise oma arvukates intervjuudes avameelselt tunnistanud.
Probleem on kusagil mujal. Mart Sander, keda kohalik ajakirjandus armastab multitalendiks tituleerida, on aastaid maalikunsti harrastanud, alustades klassikute teoste kopeerimisega ning liikudes edasi, asudes portreesid ning figuraalseid kompositsioone maalima. Hetkel on tema maalitud teatridiivad Tiiu Randviir ja Kaie Kõrb üleval Rahvusooper Estonias. Mart Sanderi kui mitte kunstiharidust saanud inimese maale vaadates on kohe aru saada, et tegemist on asjaarmastaja ning diletandiga. See, kas inimene on õppinud anatoomiat ja perepektiivi ning kas portretist on kunagi kuulnud sellest, et ruumilise efekti saavutamiseks tuleb varjud alati maalida külmemas toonis kui valguse kätte jäävad pinnad; et foto järgi maalides võib jääda pildile teatav fotoobjektiivi moonutus – see on tema maale vaadates tegelikult koheselt arusaadav. Kõik mainitud ning kümned muud pisiasjad, mis eristavadki amatööri professionaalist; samuti see, kas realistliku kujutamise reeglite vastu on eksitud oma vabast tahtest või oskamatusest ning ignorantsist, pole kõrgem matemaatika ja peaks kuuluma üldise kultuurilise silmaringi juurde.
Seda üllatavam on, et Mart Sanderit, tuntud tele-ja meelelahutustegelast intervjueerisid hiljuti ka kui kunstnikku nii Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja Kaarel Kressa kui ajakirja „Naised” tarvis selle toimetaja, ka filmikriitikuna tuntud Dagmar Reinolt. Mõlemad lasevad oma artiklis Sanderil särada kui multitalendil ja üheksa ameti pidajal, kelle annete ning oskuste hulka kuulub ka maalikunst. Samas ei kujutaks keegi ette näiteks rahvaliku, naljaga pooleks tehtud ansambli „Meie Mees” ärimehest lauljat Aivar Riisalut poseerimas ajakirja „Teater Muusika Kino” kaanel ning sealsamas avaldamas arvamust muusika hetkeseisu kohta.Teda ei loetaks tõsiseltvõetavaks muusikuks automaatselt seetõttu, et ta enamvähem saab viisile ja rütmile pihta. See ei ole juhuslik paralleel -- see, et portree on modelliga sarnane, on elementaarne nõue juba nendele, kes lubatakse Eesti Kunstiakadeemia või mõne muu kunstialast kõrgharidust andva kooli sisseastumiseksamitele. Ja Mart Sanderi porteed ei kuku alati päris sarnased välja -- tema poolt kujutatud klassikaline kaunitar Beatrice tuletab natuke neandertaallast meelde, sest iluduse laup tuli kogemata liiga madal, samuti mõjub Kaie Kõrbi nina hiigelsuurena. Sellised kohati armsad apsakad iseloomustavad keskaja kunsti, kui anatoomiat ja perspektiivi poldud veel piisavalt uuritud, samuti art brut`i. Niimoodi nimetatakse outsider`ite kunsti, mis on loodud inimeste poolt, kes pole kunstialast haridust saanud ja on seega iseõppijad. Samuti laieneb termin art brut vaimupuudega erialase hariduseta inimeste kunstile. Art brut`i puhul hinnatakse teatavat värskust ja realistliku kujutamise poole püüeldes jalgratta leiutamist -- katse ja eksitus ja jälle eksitus. Loomulikult on selline naivism oma olemuselt pretsensioonitu, nagu on algselt pretensioonitu ka kõik amatööride poolt loodu. (Sõna amatöör tuleb otse prantsuse keelest ning tähendab armastajat.) Olen ise amatööridele kunstikursusi andnud ning olnud tihti liigutatud nende soovist areneda ja uusi oskuseid omandada. Samuti nähes, kui kiiresti ollakse valmis loobuma elu jooksul omandatud stampidest, juhul kui neile stampidele selgelt tähelepanu juhtida. Inimene, kes on alati käte joonistamist vältinud, saab sellega hakkama pärast mini-anatoomialoengut, teine harrastusmaalija avastab, kuidas muuta maastik ruumiliseks -- liigutav, kas pole...
Amatöörkunstis (või mis iganes muus loovas tegevuses) kui hobis ei ole midagi halba. Asi muutub kahtlaseks alles siis, kui isegi kultuuriajakirjanikud amatöörluse ja professionaalsuse mõiste lootusetult segamini ajavad ning oma olemuselt art brut`i esindaja ei tea ise ka enam, kelleks ennast pidada.
Selles mõttes olen ma Mart Sanderi vastu -- mitte inimese või hobikunstniku, vaid Mart Sanderi kui kultuuri kajastamise fenomeni vastu.
Mart Sanderi vastu
"Mart Sander: kunst peab elu näitama sellise nurga alt, mida argipäevas ei märka"
Intervjuu pealkiri Eesti Päevalehe laupäevalisas Kaarel Kressale
See artikkel on Mart Sanderi vastu. Mitte tema kui inimese – kuidas saaksingi kritiseerida kedagi, kellega olen vaid korra elus kokku puutunud ja kellega pole sõnagi vahetanud. Ega Mart Sanderi kui saatejuhi või operetilavastaja vastu. Samuti pole midagi taunimisväärset erinevates hobides – kahtlemata rikastavad need paljude inimeste elusid ning ma isegi olen viis aastat tagasi ühe suve ratsutamistundides käinud, alustades selle alaga absoluutselt nullist. Oli vaimustav kogemus küll. Ei saa midagi ette heita Mart Sanderile kui meediapersoonile – oma edevust ning vajadust iga hinna eest „pildil püsida” on ta ise oma arvukates intervjuudes avameelselt tunnistanud.
Probleem on kusagil mujal. Mart Sander, keda kohalik ajakirjandus armastab multitalendiks tituleerida, on aastaid maalikunsti harrastanud, alustades klassikute teoste kopeerimisega ning liikudes edasi, asudes portreesid ning figuraalseid kompositsioone maalima. Hetkel on tema maalitud teatridiivad Tiiu Randviir ja Kaie Kõrb üleval Rahvusooper Estonias. Mart Sanderi kui mitte kunstiharidust saanud inimese maale vaadates on kohe aru saada, et tegemist on asjaarmastaja ning diletandiga. See, kas inimene on õppinud anatoomiat ja perepektiivi ning kas portretist on kunagi kuulnud sellest, et ruumilise efekti saavutamiseks tuleb varjud alati maalida külmemas toonis kui valguse kätte jäävad pinnad; et foto järgi maalides võib jääda pildile teatav fotoobjektiivi moonutus – see on tema maale vaadates tegelikult koheselt arusaadav. Kõik mainitud ning kümned muud pisiasjad, mis eristavadki amatööri professionaalist; samuti see, kas realistliku kujutamise reeglite vastu on eksitud oma vabast tahtest või oskamatusest ning ignorantsist, pole kõrgem matemaatika ja peaks kuuluma üldise kultuurilise silmaringi juurde.
Seda üllatavam on, et Mart Sanderit, tuntud tele-ja meelelahutustegelast intervjueerisid hiljuti ka kui kunstnikku nii Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja Kaarel Kressa kui ajakirja „Naised” tarvis selle toimetaja, ka filmikriitikuna tuntud Dagmar Reinolt. Mõlemad lasevad oma artiklis Sanderil särada kui multitalendil ja üheksa ameti pidajal, kelle annete ning oskuste hulka kuulub ka maalikunst. Samas ei kujutaks keegi ette näiteks rahvaliku, naljaga pooleks tehtud ansambli „Meie Mees” ärimehest lauljat Aivar Riisalut poseerimas ajakirja „Teater Muusika Kino” kaanel ning sealsamas avaldamas arvamust muusika hetkeseisu kohta.Teda ei loetaks tõsiseltvõetavaks muusikuks automaatselt seetõttu, et ta enamvähem saab viisile ja rütmile pihta. See ei ole juhuslik paralleel -- see, et portree on modelliga sarnane, on elementaarne nõue juba nendele, kes lubatakse Eesti Kunstiakadeemia või mõne muu kunstialast kõrgharidust andva kooli sisseastumiseksamitele. Ja Mart Sanderi porteed ei kuku alati päris sarnased välja -- tema poolt kujutatud klassikaline kaunitar Beatrice tuletab natuke neandertaallast meelde, sest iluduse laup tuli kogemata liiga madal, samuti mõjub Kaie Kõrbi nina hiigelsuurena. Sellised kohati armsad apsakad iseloomustavad keskaja kunsti, kui anatoomiat ja perspektiivi poldud veel piisavalt uuritud, samuti art brut`i. Niimoodi nimetatakse outsider`ite kunsti, mis on loodud inimeste poolt, kes pole kunstialast haridust saanud ja on seega iseõppijad. Samuti laieneb termin art brut vaimupuudega erialase hariduseta inimeste kunstile. Art brut`i puhul hinnatakse teatavat värskust ja realistliku kujutamise poole püüeldes jalgratta leiutamist -- katse ja eksitus ja jälle eksitus. Loomulikult on selline naivism oma olemuselt pretsensioonitu, nagu on algselt pretensioonitu ka kõik amatööride poolt loodu. (Sõna amatöör tuleb otse prantsuse keelest ning tähendab armastajat.) Olen ise amatööridele kunstikursusi andnud ning olnud tihti liigutatud nende soovist areneda ja uusi oskuseid omandada. Samuti nähes, kui kiiresti ollakse valmis loobuma elu jooksul omandatud stampidest, juhul kui neile stampidele selgelt tähelepanu juhtida. Inimene, kes on alati käte joonistamist vältinud, saab sellega hakkama pärast mini-anatoomialoengut, teine harrastusmaalija avastab, kuidas muuta maastik ruumiliseks -- liigutav, kas pole...
Amatöörkunstis (või mis iganes muus loovas tegevuses) kui hobis ei ole midagi halba. Asi muutub kahtlaseks alles siis, kui isegi kultuuriajakirjanikud amatöörluse ja professionaalsuse mõiste lootusetult segamini ajavad ning oma olemuselt art brut`i esindaja ei tea ise ka enam, kelleks ennast pidada.
Selles mõttes olen ma Mart Sanderi vastu -- mitte inimese või hobikunstniku, vaid Mart Sanderi kui kultuuri kajastamise fenomeni vastu.
teisipäev, september 28, 2010
Loodusjõud III
Eilsel ülemajalisel koosolekul jäi domineerima mõte, et ei kolita kusagile, vaid keskendutakse sellele, kuidas senisel kujul püsima jääda.
See tähendab, et pean täna valmis kirjutama projekti, mis on osaliselt majaga seotud ning mille tähtaeg on homme. Hoidsin seda eilse koosolekuni mingil määral "riiulis".
Eile kirjutasin artikli Delfisse Mart Sanderi kui kultuuri kajastamise fenomeni vastu, samuti professionaalsuse ja diletantluse lootusetu segiajamise vastu ka kultuuriajakirjanike poolt (vt eelmise laupäeva EPL-i ning ajakirja "Naised", kus Sanderit intervjueerivad vastavalt Kaarel Kressa ja Dagmar Reinolt ning seda, kuidas Sanderi hobimaalikunsti kajastatakse.)
Ja nüüd elan uues kohas -- asjad on sisse toodud ja ma olen seal veetnud kaks ööd. Eksootika mõttes läksin täna bussi peale läbi vanalinna.
Bussis rääkis keegi mu selja taga madala häälega. Mõtlesin, et veider telefonikõne. Kui pead pöörasin, kuulsin: "Vaata jah, nende silmadega, oled ennast teotanud küll!" Ütleja oli kõhn vana naine teravate näojoontega. Noorena oli ta ilmselgelt kui mitte ilus, siis karismaatiline olnud. Tal oli "koolitatud" kandev hääl ja arvatavasti oli ta vähemalt kusagil kultuurimaja näiteringis osalenud. Naine jätkas: "Pane peegel 45-kraadise nurga alla ja võta jalast ära! Ära viivita! Täida käsklust! Teised on kõik andnud -- 1,2 miljonit, 2 miljonit... Kõik maaenergiaga! Ei bussist sõltu midagi, sul on täna mitmed kortsud juba juurde tulnud. Sul pole õigust öelda, et mina ei või bussi tulla! Sul on püsijälitus taga, ülevalt on nii öeldud, sa kuradi mära! 54 toru on Tallinna kohal üleval, seal on endised kurjategijad kõik sees. Rikkamat kui arvuti pole olemas. Need toimetavad siin, mis sa mind kogu aeg kiusad!"
See tähendab, et pean täna valmis kirjutama projekti, mis on osaliselt majaga seotud ning mille tähtaeg on homme. Hoidsin seda eilse koosolekuni mingil määral "riiulis".
Eile kirjutasin artikli Delfisse Mart Sanderi kui kultuuri kajastamise fenomeni vastu, samuti professionaalsuse ja diletantluse lootusetu segiajamise vastu ka kultuuriajakirjanike poolt (vt eelmise laupäeva EPL-i ning ajakirja "Naised", kus Sanderit intervjueerivad vastavalt Kaarel Kressa ja Dagmar Reinolt ning seda, kuidas Sanderi hobimaalikunsti kajastatakse.)
Ja nüüd elan uues kohas -- asjad on sisse toodud ja ma olen seal veetnud kaks ööd. Eksootika mõttes läksin täna bussi peale läbi vanalinna.
Bussis rääkis keegi mu selja taga madala häälega. Mõtlesin, et veider telefonikõne. Kui pead pöörasin, kuulsin: "Vaata jah, nende silmadega, oled ennast teotanud küll!" Ütleja oli kõhn vana naine teravate näojoontega. Noorena oli ta ilmselgelt kui mitte ilus, siis karismaatiline olnud. Tal oli "koolitatud" kandev hääl ja arvatavasti oli ta vähemalt kusagil kultuurimaja näiteringis osalenud. Naine jätkas: "Pane peegel 45-kraadise nurga alla ja võta jalast ära! Ära viivita! Täida käsklust! Teised on kõik andnud -- 1,2 miljonit, 2 miljonit... Kõik maaenergiaga! Ei bussist sõltu midagi, sul on täna mitmed kortsud juba juurde tulnud. Sul pole õigust öelda, et mina ei või bussi tulla! Sul on püsijälitus taga, ülevalt on nii öeldud, sa kuradi mära! 54 toru on Tallinna kohal üleval, seal on endised kurjategijad kõik sees. Rikkamat kui arvuti pole olemas. Need toimetavad siin, mis sa mind kogu aeg kiusad!"
reede, september 24, 2010
Loodusjõud II
Võimalik alternatiivne pind nr 1 asub Kopli ja Kalamaja piiril, on tsaariaegne punasest tellisest hoone, millest on üsna hiljuti välja kolitud, selles puudub küte (eelmine omanik on vist kulude kokkuhoidmise eesmärgil radikad välja lõiganud) ning see on täis padruneid, arhitektide töölaudu ja nõukogudeaegseid salatoimikuid.
Nr 2 asub Koplis, on heas korras ja soe, osaliselt tegutseb seal tööstus, omanik tundub olevat huvitatud ning see meeldib kõigile peale ühe.
Annan AK-le intervjuu. Teema on loomulikult BREM ning sellest tulenevad olematu vesi ja üldine ebakindlus.
Tegelen kolimisega ning viin oma isaga hulga asju maale; peamiselt raamatuid. Ma olen sorteerinud need kahte jaotusse: need, mis endaga kaasa võtan ning need, mida arvan, et keegi ei vaja. Kott viimastega rebeneb ning selle tagajärjel avastan ja panen viimasest kategooriast esimesse muu hulgas kunagise lemmikraamatu "Äärelinna Buddha", noore Mihhail Velleri Loomingu Raamatukogus välja antud teose, "Ateljeeetüüde" (sisaldab kirjeldust minu ema ateljeest anno 1979) ja teatmiku pealkirjaga "Eesti NSV Kunstnike Liit".
Ühtlasi tulevad välja kadunud vanatädi kingitud kristallist kingakujulised klaasid ja huvitavaid vanu dokumente, mis tekitab tunde, et kui kunagi ei koliks, elaksid nagu seisvas vees. Mis põhjas või kadunud, see oleks seal aegade lõpuni.
Ja nüüd tuli A-lt sõnum, et Polymeri B-korpuses on vesi olemas.
Nr 2 asub Koplis, on heas korras ja soe, osaliselt tegutseb seal tööstus, omanik tundub olevat huvitatud ning see meeldib kõigile peale ühe.
Annan AK-le intervjuu. Teema on loomulikult BREM ning sellest tulenevad olematu vesi ja üldine ebakindlus.
Tegelen kolimisega ning viin oma isaga hulga asju maale; peamiselt raamatuid. Ma olen sorteerinud need kahte jaotusse: need, mis endaga kaasa võtan ning need, mida arvan, et keegi ei vaja. Kott viimastega rebeneb ning selle tagajärjel avastan ja panen viimasest kategooriast esimesse muu hulgas kunagise lemmikraamatu "Äärelinna Buddha", noore Mihhail Velleri Loomingu Raamatukogus välja antud teose, "Ateljeeetüüde" (sisaldab kirjeldust minu ema ateljeest anno 1979) ja teatmiku pealkirjaga "Eesti NSV Kunstnike Liit".
Ühtlasi tulevad välja kadunud vanatädi kingitud kristallist kingakujulised klaasid ja huvitavaid vanu dokumente, mis tekitab tunde, et kui kunagi ei koliks, elaksid nagu seisvas vees. Mis põhjas või kadunud, see oleks seal aegade lõpuni.
Ja nüüd tuli A-lt sõnum, et Polymeri B-korpuses on vesi olemas.
neljapäev, september 23, 2010
Loodusjõud
Eile õhtul helistas B( oli ka Austraalias) ning küsis, kuidas läheb. Kohanemine ja nii edasi. Ütlesin, et muidu tundub kõik hästi olevat, ainult vesi keerati just kinni -- põhjuseks BREMi võlg Tallinna veele. Välitualetid õue peal ning koos J-ga vee tassimine Kristiine keskusest. B ütles, et loodusjõudude ja BREMi vastu ei saa ja sel hetkel jõudis mulle kohale, et tegelikult on see ju üks ja seesama. Põhielemendid -- tuli, vesi, õhk ja maa -- me oleme täpselt samamoodi nende meelevallas nagu koopainimesed, ainult et need põhielemendid tulevad nüüd läbi vahendajate ja raha eest. Eesti Energia, Tallinna Vesi -- kes haldab õhku ja maad, ei tulnud mulle küll käigupealt pähe. Talllinna Linnavalitsus?
Lisaks ilmus eile majja keskealine mees ülikonnas ja mantlis, kes otsis tehase koordinaatorit või juhatuse liikmeid ning nende puudumisel rääkisin temaga ise. Mees oli hiljuti ostnud pankrotistunud tööstushoone. Küsisin, kas ta soovib kohvi või teed, millest ta keeldus ning järelikult seda, et vett pole, avastasin alles pärast tema lahkumist. Ja tänu sellele olin tema pakkumist kuulates väga rahulik ja kindlasti mitte rohkem huvitatud pool. Sel hetkel vähemalt.
Loodusjõud.
Lisaks ilmus eile majja keskealine mees ülikonnas ja mantlis, kes otsis tehase koordinaatorit või juhatuse liikmeid ning nende puudumisel rääkisin temaga ise. Mees oli hiljuti ostnud pankrotistunud tööstushoone. Küsisin, kas ta soovib kohvi või teed, millest ta keeldus ning järelikult seda, et vett pole, avastasin alles pärast tema lahkumist. Ja tänu sellele olin tema pakkumist kuulates väga rahulik ja kindlasti mitte rohkem huvitatud pool. Sel hetkel vähemalt.
Loodusjõud.
kolmapäev, september 22, 2010
Eile nägin baariruumis uut majalist -- 20-aastast homopoissi, kes oli säravas tujus ja maalis ruumi seintele koledaid mustreid ja kirja "smile". Ta kavatseb siin kino-ja gourmet-õhtuid korraldama hakata ja oli oma plaanist ilmselges vaimustuses. "Homseks teen ma kolme shokolaadi kooki ja siis veel ingveri-aplesini kooki ja kuuma shokolaadi..." -- "Oled sa kokk?" -- "Ei, mulle lihtsalt meeldib süüa teha."
Kuna tegelikult oli mul kokkulepitud kohtumine, mis algul lükkus teise osapoole tõttu kõigepealt edasi ja siis jäi -- mitme tunni möödudes -- hoopis ära, veetsin ootamisaja põhiliselt M-ga, kes ehitab alumises galeriis oma näitust ja ootas ehitajast sõpra, juttu ajades. Siis koputas keegi uksele, M tegi selle lahti ja sisse purjetas samuti säravas tujus ja süüdimatu inglane A; esimese põlvkonna hipidest narkodiilerite laps ning vist oma vanemate tarbitud LSD tõttu pidevas eufoorias ja vaimustusseisundis. A oli müünud Londonis oma maali ja tulnud spontaanselt üheksaks päevaks Eestisse. "Mul on nüüd astma. Mu emal ja teistel sugulastel on ka raskekujuline astma, aga nemad suitsetasid suures koguses marihuaanat. Ma võtan steroide -- kas sa teadsid, et need leiutas CIA? Ja tead, kuidas ma üldse haigeks jäin? Ma tegin kokaiini ja mul tekkis põskkoopapõletik ja... See koht on muutunud! Enne see oli...nagu...nagu... kodu!"
Kuna tegelikult oli mul kokkulepitud kohtumine, mis algul lükkus teise osapoole tõttu kõigepealt edasi ja siis jäi -- mitme tunni möödudes -- hoopis ära, veetsin ootamisaja põhiliselt M-ga, kes ehitab alumises galeriis oma näitust ja ootas ehitajast sõpra, juttu ajades. Siis koputas keegi uksele, M tegi selle lahti ja sisse purjetas samuti säravas tujus ja süüdimatu inglane A; esimese põlvkonna hipidest narkodiilerite laps ning vist oma vanemate tarbitud LSD tõttu pidevas eufoorias ja vaimustusseisundis. A oli müünud Londonis oma maali ja tulnud spontaanselt üheksaks päevaks Eestisse. "Mul on nüüd astma. Mu emal ja teistel sugulastel on ka raskekujuline astma, aga nemad suitsetasid suures koguses marihuaanat. Ma võtan steroide -- kas sa teadsid, et need leiutas CIA? Ja tead, kuidas ma üldse haigeks jäin? Ma tegin kokaiini ja mul tekkis põskkoopapõletik ja... See koht on muutunud! Enne see oli...nagu...nagu... kodu!"
teisipäev, september 21, 2010
Kohalik artworld kohtub kuulsusega
You are just like me. I hope you are satisfied.
Vana kooli popklassik, keda ma kirjutamise taustaks pidevalt Youtube`ist kuulan; vahet pole, kes.
Pressiteade nimetab lektorit maailma üheks hinnatumaks ning kasutab tema ja ta eruditsiooni iseloomustamiseks sõnu nagu "särav", "juhtiv" ja "fantastiline".* Mul tuleb spontaanne idee ta üle vaadata.
"You are soooo famous!", ütleb vanadaamist punapäine kuraator, olles lektori publikule esitlemise lõpetanud.
Endise paljutõotava ja potensiaalselt juhtiva kunstikriitiku (temaga juhtus mõni aasta tagasi... õnnetus) blond tüdruksõber istub koos kunstikriitikuga esireas ja kõkutab naerda. Lektori mõttekäikude peale, muidugi -- valjusti ja demonstratiivselt. Ta jätkab selle praktikaga läbi loengu ja lektor tundub meelitatud olevat -- ja kellele ei meeldiks mõelda, et lisaks kõigile muudele headele omadustele oled sa ka veel ka vastupandamatult vaimukas.
Arhitektist kriitik, hallipäine ja õlgadeni juustega, üritab lektorit korduvalt erialaselt "vahele võtta". Tema viimase ja kõige pikema sõnavõtu peale loengu lõpus ütleb lektor ilmselgelt tema juttu ignoreerides lihtsalt : "Thank you!" ja tänab siis publikut koheletulemise eest. Finito.
Siis võiks veel lisada, et päris palju inimesi on lektorit Tartust kuulama tulnud. See on sotsiaalne üritus vähemalt sama palju kui hariduslik. Ise ma ei mäletagi, millal viimati KUMUsse sattusin.
*
Esmaspäeval, 20. septembril kell 18.00 esineb Kumu auditooriumis avaliku loenguga 21. sajandi tunnustatuim ja mitmekülgseim kunstiajaloo ja -teooria professor James Elkins (USA/Iiirimaa).
...
Loengu teemaks on "Notes on a book written against Camera Lucida", mis puudutab tema hiljuti valminud uurimust Ronald Barthes’ist ja tema tähtteosest "Camera Lucida”.
Loeng on inglise keeles. Sissepääs vaba.
James Elkins viibib Eestis seoses intensiivseminariga Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis ja andis lahke nõusoleku esineda avaliku ettekandega ka Kumus. Maailma üheks hinnatumaks lektoriks ja esinejaks teeb Elkinsi tema fantastiline eruditsioon, võrdne asjatundlikkus nii klassikalise kui kaasaegse kunsti valdkonnas ja särav stiil.
James Elkins on maailmas hetkel kindlasti tuntumaid ja tsiteeritumaid kunstiteoreetikuid, kes sujuvalt liikus klassikaliselt kunstilt üle maalikunsti, kunstikriitika ja foto teemade käsitlusele. Elkinsi kui tohutu produktiivsusega raamatute ja uurimuste autoriga kaasneb kaasaegne kriitiline mõtlemislaad ja meisterlik sõnavaldamine. Elkinsi teoste järgi õpitakse nii USAs kui Euroopas tänapäeval kunstiteooriat ja kunstikriitikat.
Elkins tegeleb õppetööga kahes tähelepanuväärses uurimiskeskuses – ta on professor maailma ühes kõige nimekamas kunstiajaloo uurimiskeskuses Chicago Kunstiinstituudis USAs ja professorina Corki Ülikoolis Iirimaal.
Elkinsi tuntumatest teostest tuuakse tihti esile raamatuid What Painting Is ja Why Are Our Pictures Puzzles?. Kirjutamissüsteemidega ja arheoloogilise vaatlusega tegelevad sellised teosed nagu The Domain of Images, On Pictures and the Words That Fail Them, kuid on ka loodusteaduse piiridele ulatuvaid käsitlusi nagu How to Use Your Eyes. Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus, mis asub Kumu 2. korrusel, leidub tänaseks samuti suur valik Elkinsi kunstiteoreetilisi teoseid.
Olete oodatud kaasa mõtlema!
Vana kooli popklassik, keda ma kirjutamise taustaks pidevalt Youtube`ist kuulan; vahet pole, kes.
Pressiteade nimetab lektorit maailma üheks hinnatumaks ning kasutab tema ja ta eruditsiooni iseloomustamiseks sõnu nagu "särav", "juhtiv" ja "fantastiline".* Mul tuleb spontaanne idee ta üle vaadata.
"You are soooo famous!", ütleb vanadaamist punapäine kuraator, olles lektori publikule esitlemise lõpetanud.
Endise paljutõotava ja potensiaalselt juhtiva kunstikriitiku (temaga juhtus mõni aasta tagasi... õnnetus) blond tüdruksõber istub koos kunstikriitikuga esireas ja kõkutab naerda. Lektori mõttekäikude peale, muidugi -- valjusti ja demonstratiivselt. Ta jätkab selle praktikaga läbi loengu ja lektor tundub meelitatud olevat -- ja kellele ei meeldiks mõelda, et lisaks kõigile muudele headele omadustele oled sa ka veel ka vastupandamatult vaimukas.
Arhitektist kriitik, hallipäine ja õlgadeni juustega, üritab lektorit korduvalt erialaselt "vahele võtta". Tema viimase ja kõige pikema sõnavõtu peale loengu lõpus ütleb lektor ilmselgelt tema juttu ignoreerides lihtsalt : "Thank you!" ja tänab siis publikut koheletulemise eest. Finito.
Siis võiks veel lisada, et päris palju inimesi on lektorit Tartust kuulama tulnud. See on sotsiaalne üritus vähemalt sama palju kui hariduslik. Ise ma ei mäletagi, millal viimati KUMUsse sattusin.
*
Esmaspäeval, 20. septembril kell 18.00 esineb Kumu auditooriumis avaliku loenguga 21. sajandi tunnustatuim ja mitmekülgseim kunstiajaloo ja -teooria professor James Elkins (USA/Iiirimaa).
...
Loengu teemaks on "Notes on a book written against Camera Lucida", mis puudutab tema hiljuti valminud uurimust Ronald Barthes’ist ja tema tähtteosest "Camera Lucida”.
Loeng on inglise keeles. Sissepääs vaba.
James Elkins viibib Eestis seoses intensiivseminariga Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis ja andis lahke nõusoleku esineda avaliku ettekandega ka Kumus. Maailma üheks hinnatumaks lektoriks ja esinejaks teeb Elkinsi tema fantastiline eruditsioon, võrdne asjatundlikkus nii klassikalise kui kaasaegse kunsti valdkonnas ja särav stiil.
James Elkins on maailmas hetkel kindlasti tuntumaid ja tsiteeritumaid kunstiteoreetikuid, kes sujuvalt liikus klassikaliselt kunstilt üle maalikunsti, kunstikriitika ja foto teemade käsitlusele. Elkinsi kui tohutu produktiivsusega raamatute ja uurimuste autoriga kaasneb kaasaegne kriitiline mõtlemislaad ja meisterlik sõnavaldamine. Elkinsi teoste järgi õpitakse nii USAs kui Euroopas tänapäeval kunstiteooriat ja kunstikriitikat.
Elkins tegeleb õppetööga kahes tähelepanuväärses uurimiskeskuses – ta on professor maailma ühes kõige nimekamas kunstiajaloo uurimiskeskuses Chicago Kunstiinstituudis USAs ja professorina Corki Ülikoolis Iirimaal.
Elkinsi tuntumatest teostest tuuakse tihti esile raamatuid What Painting Is ja Why Are Our Pictures Puzzles?. Kirjutamissüsteemidega ja arheoloogilise vaatlusega tegelevad sellised teosed nagu The Domain of Images, On Pictures and the Words That Fail Them, kuid on ka loodusteaduse piiridele ulatuvaid käsitlusi nagu How to Use Your Eyes. Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus, mis asub Kumu 2. korrusel, leidub tänaseks samuti suur valik Elkinsi kunstiteoreetilisi teoseid.
Olete oodatud kaasa mõtlema!
esmaspäev, september 20, 2010
Saunateema lõpp praeguseks: osa Austraalias ilmunud artikleid
Brisbane Times
Hot bodies exposed for art's sake
Courtney Trenwith
September 6, 2010
Nude sauna.
Pushing the boundaries ... Art Container's nude sauna. Photo: Courtney Trenwith
A transparent sauna is attracting some steamy attention in a Brisbane laneway.
Five Estonian artists are urging the public to strip down and join them in their ancient tradition.
The group has brought a specially-designed sauna from Europe as part of Brisbane Festival's Under the Radar program, which provides a platform for independent artists.
Inside the 60+ degree box, participants in the Art Container performance share stories about their lives and experiences - in full view of on-lookers.
Despite controversially being asked to move the event from King George Square to the more discreet location behind Edward Street, organisers are confident the community will embrace the performance art.
People in numerous European countries have been baking in public saunas for more than 4000 years and the original custom demanded bare bodies.
One of the Estonians, Sandra Jogeva, said the activity was "socially neutralising".
Stripped of clothes or accessories, there was nothing to indicate a person's social status.
"It's about equality," Ms Jogeva said. "Formal signs of belonging somewhere in society don't apply so much anymore."
Fellow artist Erik Alalooga has even completed a post-graduate thesis on the tradition.
"[A sauna] is a very sacred place," he said. "Babies were born in saunas, people were washed and prepared for burial in saunas.
"There are very huge, complex rules and taboos about what we can do and what's prohibited [in a sauna]. People followed those rules quite strictly."
Mr Alalooga said the group had performed in the United States and Latvia and wanted to test the relatively prudish Australian society.
"It's not a big challenge [to take the sauna performance to] Finland because sauna tradition is big there, it's not unusual," Mr Alalooga said.
"But in Australia there are cultural differences, it gives an extra point of view to this project."
Mr Alalooga said those who were not convinced to join in the project could "just walk away, if they don't like it".
"It would be sad if there's nobody, absolutely zero," he said.
Under the Radar producer Britt Guy is confident Brisbane will not only support but join in the project.
"The artist community is really excited about it. We don't really have work that pushes the boundaries enough in Brisbane," Ms Guy said.
"I think the audience that will choose to attend will be really excited and interested in the concept.
"It's experimental from an artist's perspective because it's really challenging that concept of art because it's asking the public to participate in it.
"In the sauna, [the artists] will share stories and so will the public so it'll be an interesting experience."
Ian McKeague, who attended last night's opening with his wife and daughter, said he supported the project but wouldn't be stripping down in front of his daughter.
"That's the way they do it over there, what's wrong with it? It's normal," Mr McKeague said.
"[But I won't be stripped down] with my daughter here. But that's okay, that's our tradition, too."
His daughter, Kate, who works for Brisbane Festival, was considering joining in, but only after her parents had left.
"I think it's amazing," Ms McKeauge said. "It's interesting work, we don't see performance like this in Brisbane at all really. It's really exciting and I think it's important to put Brisbane on the map."
Friends Trudy and Mary were embraced the idea being brought to Australia, albeit from their stools in the audience.
"If they were moved from King George Square because of nakedness, I think that's a farce in this day and age," said Trudy, who did not want her surname published.
"I'm married to a Finn, I'm used to the sauna. [But] at my age I would wear a towel."
Mary said it was perfectly normal to be naked in a public sauna.
The free sauna performance will continue until Wednesday from 6pm to midnight.
6 comments so far
I will not be participating.
pure health - September 06, 2010, 10:11AM
I did this yesterday! It's incredible - it's a *free sauna* for goodness sake, which is even better considering how cold and rainy it was last night. You're not really as exposed as you fear you are - it can be a little awkward, especially since the back court of Metro Arts obviously wasn't designed with a spa in mind, but what a great escape. can this be permanent? :D
I wrote about my experiences for the Critical Mass blog: http://criticalmassblog.net/?p=421
Tiara the Merch Girl | Brisbane - September 06, 2010, 11:38AM
Australian society has been following the US path where we condone nudity and accept violence. It's great to see that we are following a more European style with this art display where nudity is considered a natural good thing.
Nate | Brisbane - September 06, 2010, 1:31PM
Interesting that many people are comfortable with showing their gear to the general public, but not their own family. What's going on here? Is it that we pretend to our parents and children that we're not sexual beings? If so, why? I'm not totally immune; I remember my embarrassment at hearing my parents doing it. And it's not uncommon to see teenagers doing the 'la-la-la' and covering their ears if their parents happen to drop some remark about having sex. The sexual revolution was supposed to have happened over 40 years ago. What went awry?
HarryZyx | Arana Hills - September 06, 2010, 2:39PM
A nice idea. I agree with Nate – give me Euro-style nudity instead of violence any day. I'm in Melbourne, and as a show of support I'm taking my clothes off now (sorry, neighbouring cubicle dweller).
Disco Bob | (Cold) Melbourne - September 06, 2010, 2:55PM
I'm from Finland and it's the most natural thing to go to sauna naked. We used to go all family together and it's great. There is nothing to be ashamed, there is nothing sexual , it's a family thing. We should have more saunas here in Australia.
Tuija | Eagleby - September 06, 2010, 9:52PM
Ja kuna tundub, et ülejäänud kahte, mille lingid mul on, ei saa siia kopeerida, panen ainult lingid:
http://criticalmassblog.net/?p=426
http://criticalmassblog.net/?p=421
Hot bodies exposed for art's sake
Courtney Trenwith
September 6, 2010
Nude sauna.
Pushing the boundaries ... Art Container's nude sauna. Photo: Courtney Trenwith
A transparent sauna is attracting some steamy attention in a Brisbane laneway.
Five Estonian artists are urging the public to strip down and join them in their ancient tradition.
The group has brought a specially-designed sauna from Europe as part of Brisbane Festival's Under the Radar program, which provides a platform for independent artists.
Inside the 60+ degree box, participants in the Art Container performance share stories about their lives and experiences - in full view of on-lookers.
Despite controversially being asked to move the event from King George Square to the more discreet location behind Edward Street, organisers are confident the community will embrace the performance art.
People in numerous European countries have been baking in public saunas for more than 4000 years and the original custom demanded bare bodies.
One of the Estonians, Sandra Jogeva, said the activity was "socially neutralising".
Stripped of clothes or accessories, there was nothing to indicate a person's social status.
"It's about equality," Ms Jogeva said. "Formal signs of belonging somewhere in society don't apply so much anymore."
Fellow artist Erik Alalooga has even completed a post-graduate thesis on the tradition.
"[A sauna] is a very sacred place," he said. "Babies were born in saunas, people were washed and prepared for burial in saunas.
"There are very huge, complex rules and taboos about what we can do and what's prohibited [in a sauna]. People followed those rules quite strictly."
Mr Alalooga said the group had performed in the United States and Latvia and wanted to test the relatively prudish Australian society.
"It's not a big challenge [to take the sauna performance to] Finland because sauna tradition is big there, it's not unusual," Mr Alalooga said.
"But in Australia there are cultural differences, it gives an extra point of view to this project."
Mr Alalooga said those who were not convinced to join in the project could "just walk away, if they don't like it".
"It would be sad if there's nobody, absolutely zero," he said.
Under the Radar producer Britt Guy is confident Brisbane will not only support but join in the project.
"The artist community is really excited about it. We don't really have work that pushes the boundaries enough in Brisbane," Ms Guy said.
"I think the audience that will choose to attend will be really excited and interested in the concept.
"It's experimental from an artist's perspective because it's really challenging that concept of art because it's asking the public to participate in it.
"In the sauna, [the artists] will share stories and so will the public so it'll be an interesting experience."
Ian McKeague, who attended last night's opening with his wife and daughter, said he supported the project but wouldn't be stripping down in front of his daughter.
"That's the way they do it over there, what's wrong with it? It's normal," Mr McKeague said.
"[But I won't be stripped down] with my daughter here. But that's okay, that's our tradition, too."
His daughter, Kate, who works for Brisbane Festival, was considering joining in, but only after her parents had left.
"I think it's amazing," Ms McKeauge said. "It's interesting work, we don't see performance like this in Brisbane at all really. It's really exciting and I think it's important to put Brisbane on the map."
Friends Trudy and Mary were embraced the idea being brought to Australia, albeit from their stools in the audience.
"If they were moved from King George Square because of nakedness, I think that's a farce in this day and age," said Trudy, who did not want her surname published.
"I'm married to a Finn, I'm used to the sauna. [But] at my age I would wear a towel."
Mary said it was perfectly normal to be naked in a public sauna.
The free sauna performance will continue until Wednesday from 6pm to midnight.
6 comments so far
I will not be participating.
pure health - September 06, 2010, 10:11AM
I did this yesterday! It's incredible - it's a *free sauna* for goodness sake, which is even better considering how cold and rainy it was last night. You're not really as exposed as you fear you are - it can be a little awkward, especially since the back court of Metro Arts obviously wasn't designed with a spa in mind, but what a great escape. can this be permanent? :D
I wrote about my experiences for the Critical Mass blog: http://criticalmassblog.net/?p=421
Tiara the Merch Girl | Brisbane - September 06, 2010, 11:38AM
Australian society has been following the US path where we condone nudity and accept violence. It's great to see that we are following a more European style with this art display where nudity is considered a natural good thing.
Nate | Brisbane - September 06, 2010, 1:31PM
Interesting that many people are comfortable with showing their gear to the general public, but not their own family. What's going on here? Is it that we pretend to our parents and children that we're not sexual beings? If so, why? I'm not totally immune; I remember my embarrassment at hearing my parents doing it. And it's not uncommon to see teenagers doing the 'la-la-la' and covering their ears if their parents happen to drop some remark about having sex. The sexual revolution was supposed to have happened over 40 years ago. What went awry?
HarryZyx | Arana Hills - September 06, 2010, 2:39PM
A nice idea. I agree with Nate – give me Euro-style nudity instead of violence any day. I'm in Melbourne, and as a show of support I'm taking my clothes off now (sorry, neighbouring cubicle dweller).
Disco Bob | (Cold) Melbourne - September 06, 2010, 2:55PM
I'm from Finland and it's the most natural thing to go to sauna naked. We used to go all family together and it's great. There is nothing to be ashamed, there is nothing sexual , it's a family thing. We should have more saunas here in Australia.
Tuija | Eagleby - September 06, 2010, 9:52PM
Ja kuna tundub, et ülejäänud kahte, mille lingid mul on, ei saa siia kopeerida, panen ainult lingid:
http://criticalmassblog.net/?p=426
http://criticalmassblog.net/?p=421
pühapäev, september 19, 2010
Soovituskiri
キーボーさん、お久しぶりですね。元気にしていますか？ニュージーランドのヒューです。マーカスさんからのメッセージを翻訳しますね。
キーボーさん、お久しぶりです。元気にしていますか。チームキーボーとかスノーホワイトの展示会、キーボーさんのニュージーランドの滞在を思い出していて、懐かしい。楽しかったですね。
今はブルックリン、ニューヨークでレジデンシーをしています。札幌ビエニアーレ (Sapporo Biennial) に薦めたい人がいます。アーチストとキュレーターの Sandra Jogeva さん（サンドラ？？？）を紹介させていただきます。エストニア人で、世界を舞台にする、興奮をさせてくれるアーチストです。特にパフォーマンスとインストレーションをしています。ウニテックでもレジデンシーをしたことがあるし、オークランド美術館で展示会をして、オークランドとウエリングトンでパフォーマンスをしたことがあります。
サンドラさんは2011年に日本に行きたいですが、それについて連絡をしてもいいですか。作品を見せたいそうです。
よろしくお願いします。
マーカス
キーボーさん、お久しぶりです。元気にしていますか。チームキーボーとかスノーホワイトの展示会、キーボーさんのニュージーランドの滞在を思い出していて、懐かしい。楽しかったですね。
今はブルックリン、ニューヨークでレジデンシーをしています。札幌ビエニアーレ (Sapporo Biennial) に薦めたい人がいます。アーチストとキュレーターの Sandra Jogeva さん（サンドラ？？？）を紹介させていただきます。エストニア人で、世界を舞台にする、興奮をさせてくれるアーチストです。特にパフォーマンスとインストレーションをしています。ウニテックでもレジデンシーをしたことがあるし、オークランド美術館で展示会をして、オークランドとウエリングトンでパフォーマンスをしたことがあります。
サンドラさんは2011年に日本に行きたいですが、それについて連絡をしてもいいですか。作品を見せたいそうです。
よろしくお願いします。
マーカス
Austraalia märkmed jätkuvad ja lõppevad
Sama päev, kl 16 35
Katalaanlanna S, kes T-ga Melbourne`ist road tripi`le kaasa tuli, lahkub. Ta läheb Mackays maha, et minna edasi, õigemini tagasi, Playtobus Campingusse, kus veetsime öö vastu eilset. Sügaval metsa sees olev kämping, kus öö puu otsa ehitatud hütis maksab 100 ning telkimine 10 dollarit. Seda kohta peab vana hipi Wazza (austraaliapärane lühend Warrenist) ning tema juurde lähebki S nädalaks toidu ja öömaja eest tööle -- sellist naturaalmajanduslikku tehingut nimetatatakse Austraaliast sõnaga woofing. Playtobus, muide, on haruldane selle mandri loomaliik ning üks väheseid mürgiseid imetajaid üldse. Sellenimelises kämpingus on üliselge veega jõesopp, kus võib väga vara hommikul ning õhtul enne päikeseloojangut neid loomi näha. Vähemalt teoreetiliselt, aga ma tõesti passin seal saabumispäeva õhtul ning peale selle üsna pikalt järgmisel hommikul ega näe kedagi.
Sel hommikul näen esimese asjana mitte känguruid nagu eelmisel päeval samal ajal (ookeanikaldal vahivad mulle vastu kaks väikest ja üks suurem känguru), vaid nn võsakalkuneid -- musti punase-ja kollasekirju lotiga linde, kes kisklevad lõkkeplatsile jäänud toidu pärast, mis nad on ise kastist välja tirinud, kohalike ronkadega.
Aga katalaanlannaga hüvastijätule eelnes poolteist tundi imeilusas rannas, vesi umbes 28 kraadi ja vahetult enne meduusihooaja saabumist, mis välistaks igasuguse ujumise. Igaks juhuks on kaasa võetud kanister äädikat -- esmaabi sellisel puhul.
Nii. Ja nüüd on sihtkohaks Rockhampton (308 km) ja taustaks Beethoven -- eilne leid kusagil külavaheteel olnud heategevuslikust vanakraamipoest. Seda pidav vanem naine teadis eestlasi ("Väga ilusad ja haritud naised. Aga soomlased -- need on ühed hirmsad inimesed.") Üleüldse teavad Eestit väga paljud austraallased, aga ainsad kohatud kohalikud eestlased -- neid nägime Brisbane`ist välja sõitmise õhtul. Need olid uusemigrandid ja teadsid, et eestlased olid sinna linna ehitanud sauna -- olid raadiost kuulnud ja telekast näinud.
17 50
Äsja on lõppunud selle päeva teine pikaks veninud vaidlus teaduse ja tehnoloogia arengust. H, kes seni esindas äärmiselt reaktsionistlikke seisukohti ega uskunud progressi, on mõnevõrra oma meelt muutnud.
19 15
Ristmik (St Lawrence Rd/Kunwarara Rd) Marlborough`s. Bensiin hakkab otsa saama. B jookseb välja ja küsib kohaliku autojuhi käest, kus asub lähim bensiinijaam. Õnneks ainult 1,5 km kaugusel.
Siinkohal läks kirjutamiseks liiga pimedaks.
15. september, kl 6 35
Kolm väikest kängurut, ühel poeg taskus, jooksevad üle tee, mis viib seekordsest ööbimispaigast mere äärde, suurele maanteele tagasi. Öösel oli siin suurejooneline vaatepilt, sest võis näha kümneid väikseid lõkkeid ning mitme meetri kõrguseni põlevaid puid. Metsatulekahju. Mis omakorda ei ole nii dramaatiline nähtus, kui võiks oletada, sest siinsed puud põlevad äärmiselt aeglaselt, nagu juba lõket tehes näha oli.
Kl 14 30
Väljasõit Woodgate`i linnast (hommikusöök merekaldal, neli tundi rannas, delfiinid; enne seda väikelinn, mis meenutab Miamit, on täis suveniiripoode ja kust saab kingitusi osta). Vasakul Vaikne ookean ja paremal kriketiplats kohaliku eliidiga. Ees vaatavad kaarti autot juhtiv T, austraallanna T ja H, kes avaldas soovi üls kordki selle reisi jooksul ees istuda. Jälle Nina Simone`i "Sinnerman". T laulab kaasa: "Oh yeah! Oh yeah!" A ja B joovad punast pakiveini. Brisbane`i on alla 500 km. Maastik on vahepeal muutunud liivasel pinnasel metsaks ja H kommenteerib seda nii: "Nüüd on juba nagu Harjumaa, mets suvila taga." Enne on ta lisaks pidevale Austraalia looduse Eestimaalt tuttavate paikadega võrdlemisele öelnud suure veehoidlatammi kohta, millel on silt, et sellele minna ei tohi, põlastavalt : "Noh, see on juba nagu Ida-Saksa..." Lisaks on H õppinud selle reisi jooksul ära saklase kohta haruldase oskuse -- ta teeb nüüd nimelt natsinalju. Tuleb metsakämpingus dushshi alt ja kommenteerib: "Seal olid vanamoodsad dushshid. Nagu Ausschwitzis." H, kes lakkamatult midagi pärib, esitab süüdimatult küsimusi rongide ja kohaliku raudteevõrgustiku kohta, ostab kilode kaupa shokolaadi ja arvutab siis välja selle saja grammi hinna, küsib öösel spotaansesse (ja illegaalsesse) telkimispaika jõudes metsavahel : "Kus siin tualetid on?" -- ja see on kõigest murdosa tema tavapärasest repertuaarist -- võiks olla reisikaaslane põrgust. Aga ta pole seda mitte. H on täiuslikult väljalihvitud karakter, omamoodi briljant, kes jõuab oma parimatel hetkedel välja (mida tuleb tal ette äärmiselt tihti)tipptasemel koomikani.
A kallab endale veini juurde ja kommenteerib: "Ega parmu juurde saa kaine peaga minna." "Parm" -- see on kohaliku kunstiülikooli skulptuuriosakonna juhataja, kelle juures käisime artist talk`i andmas ja kes korduvalt endale külla kutsus. Barbeque`le. Ise vanem iiri mees. Hakkan T-le inglise keeles seletama , mida sõna "parm" tähendab ("wino"), kui sekkub B: "Ei ole vaja kõike tõlkida!"
Kl 15 00
Äkki ütleb T ilma igasuguse sissejuhatuseta: "Kui L (tema Eestisse jäänud eks) küsib, ütle talle, et ta on üks moraalitu tühi koht!" "Moralistlik(moralist)?" -- "Ei, moraalitu (moralless)!" Selge, kui L-l tekib eksistentsiaalseid küsimusi enda isiksuse kohta, võin ma talle öelda, et ta on üks moraalitu tühi koht.
Kl 15 20
Tuleb välja, et oleme jõudnud oma nädalasel automatkal Brisbane`ist 1100 km kaugusele, kokku on sõidetud 2800 km ning kõige kaugemal põhjas asuv punkt, kuhu jõudsime, kannab nime Dingo Beach.
"Parm" pakkus meile igasugu huvitavaid tulevikuplaane välja selle oma kooli kaudu: et A võiks workshopi teha, külalisateljeed kasutada, me kõik veel mingi ühisprojekti teha, mina kooli suures galeriis näituse kureerida... Paraku oli ta meie saabumise ajaks jõudnud end korralikult ära sättida, plaanid muutusid järjest fantastilisemaks, ülejäänud tema poolt kutsutud külalised olid sügavalt pilves (üks noormees rääkis mulle pikalt CIA agentideks olevatest nahkhiirtest, olles end tutvustanud enne nii: "Sam. Sam. Sam.... See on mu nimi!"), mina keskendusin kaasa võetud Saaremaa viinale, mingi hetk algas mul mingi vaidluse käigus T-ga sõnasõda, B üritas veel mingisugust vahendajat mängida ja siis olin sõimanud kogu austraallaste laudkonda kuradi aborigeenideks. Millele oli järgnenud pikk vaikus sealtpoolt. Meie austraaalia sõbranna T, on professori ("Parmu") peale siiani vihane, kuna ta tegi tema kohta seal seltskonnas nilbeid vihjeid ja ülbitses oma alluvatega (talle kuulub aborigeeni kunsti müüv galerii ja kohal olid seal töötavad inimesed, jaapani naine ja Uus-Guinea päritolu mees) ja mina üritasin sel õhtul, nagu ma üritan ka just nüüd T-d maha rahustada, et vanad professorid ongi sellised ja et kui oled kuuekümneselt selline, on asjad veel hästi läinud... Tegin märkuse oma olematusse, tulevikku suunatud märkmikusse: "Jäta see iiri vanamees meelde. On TÄIESTI OK olla vanas eas selline -- öelda oma galerii töötajale, et pidagu suu ja toogu sulle uus pudel veini -- ise kuidagi ei viitsi. Ära mõista kohut. Et sinu üle kunagi kohut ei mõistetaks." Vanamees ütleb sel õhtul mitu korda: "Teate. Ma olen kuuskümmend. Ma võin seda kõike endale lubada. Ma maksin selle maja eest, ma maksin oma poja äri eest. Ja mu töö on selline, et alati ei pea ma sinna minema. Mulle ei või keegi enam midagi öelda." Fair enough.
Katalaanlanna S, kes T-ga Melbourne`ist road tripi`le kaasa tuli, lahkub. Ta läheb Mackays maha, et minna edasi, õigemini tagasi, Playtobus Campingusse, kus veetsime öö vastu eilset. Sügaval metsa sees olev kämping, kus öö puu otsa ehitatud hütis maksab 100 ning telkimine 10 dollarit. Seda kohta peab vana hipi Wazza (austraaliapärane lühend Warrenist) ning tema juurde lähebki S nädalaks toidu ja öömaja eest tööle -- sellist naturaalmajanduslikku tehingut nimetatatakse Austraaliast sõnaga woofing. Playtobus, muide, on haruldane selle mandri loomaliik ning üks väheseid mürgiseid imetajaid üldse. Sellenimelises kämpingus on üliselge veega jõesopp, kus võib väga vara hommikul ning õhtul enne päikeseloojangut neid loomi näha. Vähemalt teoreetiliselt, aga ma tõesti passin seal saabumispäeva õhtul ning peale selle üsna pikalt järgmisel hommikul ega näe kedagi.
Sel hommikul näen esimese asjana mitte känguruid nagu eelmisel päeval samal ajal (ookeanikaldal vahivad mulle vastu kaks väikest ja üks suurem känguru), vaid nn võsakalkuneid -- musti punase-ja kollasekirju lotiga linde, kes kisklevad lõkkeplatsile jäänud toidu pärast, mis nad on ise kastist välja tirinud, kohalike ronkadega.
Aga katalaanlannaga hüvastijätule eelnes poolteist tundi imeilusas rannas, vesi umbes 28 kraadi ja vahetult enne meduusihooaja saabumist, mis välistaks igasuguse ujumise. Igaks juhuks on kaasa võetud kanister äädikat -- esmaabi sellisel puhul.
Nii. Ja nüüd on sihtkohaks Rockhampton (308 km) ja taustaks Beethoven -- eilne leid kusagil külavaheteel olnud heategevuslikust vanakraamipoest. Seda pidav vanem naine teadis eestlasi ("Väga ilusad ja haritud naised. Aga soomlased -- need on ühed hirmsad inimesed.") Üleüldse teavad Eestit väga paljud austraallased, aga ainsad kohatud kohalikud eestlased -- neid nägime Brisbane`ist välja sõitmise õhtul. Need olid uusemigrandid ja teadsid, et eestlased olid sinna linna ehitanud sauna -- olid raadiost kuulnud ja telekast näinud.
17 50
Äsja on lõppunud selle päeva teine pikaks veninud vaidlus teaduse ja tehnoloogia arengust. H, kes seni esindas äärmiselt reaktsionistlikke seisukohti ega uskunud progressi, on mõnevõrra oma meelt muutnud.
19 15
Ristmik (St Lawrence Rd/Kunwarara Rd) Marlborough`s. Bensiin hakkab otsa saama. B jookseb välja ja küsib kohaliku autojuhi käest, kus asub lähim bensiinijaam. Õnneks ainult 1,5 km kaugusel.
Siinkohal läks kirjutamiseks liiga pimedaks.
15. september, kl 6 35
Kolm väikest kängurut, ühel poeg taskus, jooksevad üle tee, mis viib seekordsest ööbimispaigast mere äärde, suurele maanteele tagasi. Öösel oli siin suurejooneline vaatepilt, sest võis näha kümneid väikseid lõkkeid ning mitme meetri kõrguseni põlevaid puid. Metsatulekahju. Mis omakorda ei ole nii dramaatiline nähtus, kui võiks oletada, sest siinsed puud põlevad äärmiselt aeglaselt, nagu juba lõket tehes näha oli.
Kl 14 30
Väljasõit Woodgate`i linnast (hommikusöök merekaldal, neli tundi rannas, delfiinid; enne seda väikelinn, mis meenutab Miamit, on täis suveniiripoode ja kust saab kingitusi osta). Vasakul Vaikne ookean ja paremal kriketiplats kohaliku eliidiga. Ees vaatavad kaarti autot juhtiv T, austraallanna T ja H, kes avaldas soovi üls kordki selle reisi jooksul ees istuda. Jälle Nina Simone`i "Sinnerman". T laulab kaasa: "Oh yeah! Oh yeah!" A ja B joovad punast pakiveini. Brisbane`i on alla 500 km. Maastik on vahepeal muutunud liivasel pinnasel metsaks ja H kommenteerib seda nii: "Nüüd on juba nagu Harjumaa, mets suvila taga." Enne on ta lisaks pidevale Austraalia looduse Eestimaalt tuttavate paikadega võrdlemisele öelnud suure veehoidlatammi kohta, millel on silt, et sellele minna ei tohi, põlastavalt : "Noh, see on juba nagu Ida-Saksa..." Lisaks on H õppinud selle reisi jooksul ära saklase kohta haruldase oskuse -- ta teeb nüüd nimelt natsinalju. Tuleb metsakämpingus dushshi alt ja kommenteerib: "Seal olid vanamoodsad dushshid. Nagu Ausschwitzis." H, kes lakkamatult midagi pärib, esitab süüdimatult küsimusi rongide ja kohaliku raudteevõrgustiku kohta, ostab kilode kaupa shokolaadi ja arvutab siis välja selle saja grammi hinna, küsib öösel spotaansesse (ja illegaalsesse) telkimispaika jõudes metsavahel : "Kus siin tualetid on?" -- ja see on kõigest murdosa tema tavapärasest repertuaarist -- võiks olla reisikaaslane põrgust. Aga ta pole seda mitte. H on täiuslikult väljalihvitud karakter, omamoodi briljant, kes jõuab oma parimatel hetkedel välja (mida tuleb tal ette äärmiselt tihti)tipptasemel koomikani.
A kallab endale veini juurde ja kommenteerib: "Ega parmu juurde saa kaine peaga minna." "Parm" -- see on kohaliku kunstiülikooli skulptuuriosakonna juhataja, kelle juures käisime artist talk`i andmas ja kes korduvalt endale külla kutsus. Barbeque`le. Ise vanem iiri mees. Hakkan T-le inglise keeles seletama , mida sõna "parm" tähendab ("wino"), kui sekkub B: "Ei ole vaja kõike tõlkida!"
Kl 15 00
Äkki ütleb T ilma igasuguse sissejuhatuseta: "Kui L (tema Eestisse jäänud eks) küsib, ütle talle, et ta on üks moraalitu tühi koht!" "Moralistlik(moralist)?" -- "Ei, moraalitu (moralless)!" Selge, kui L-l tekib eksistentsiaalseid küsimusi enda isiksuse kohta, võin ma talle öelda, et ta on üks moraalitu tühi koht.
Kl 15 20
Tuleb välja, et oleme jõudnud oma nädalasel automatkal Brisbane`ist 1100 km kaugusele, kokku on sõidetud 2800 km ning kõige kaugemal põhjas asuv punkt, kuhu jõudsime, kannab nime Dingo Beach.
"Parm" pakkus meile igasugu huvitavaid tulevikuplaane välja selle oma kooli kaudu: et A võiks workshopi teha, külalisateljeed kasutada, me kõik veel mingi ühisprojekti teha, mina kooli suures galeriis näituse kureerida... Paraku oli ta meie saabumise ajaks jõudnud end korralikult ära sättida, plaanid muutusid järjest fantastilisemaks, ülejäänud tema poolt kutsutud külalised olid sügavalt pilves (üks noormees rääkis mulle pikalt CIA agentideks olevatest nahkhiirtest, olles end tutvustanud enne nii: "Sam. Sam. Sam.... See on mu nimi!"), mina keskendusin kaasa võetud Saaremaa viinale, mingi hetk algas mul mingi vaidluse käigus T-ga sõnasõda, B üritas veel mingisugust vahendajat mängida ja siis olin sõimanud kogu austraallaste laudkonda kuradi aborigeenideks. Millele oli järgnenud pikk vaikus sealtpoolt. Meie austraaalia sõbranna T, on professori ("Parmu") peale siiani vihane, kuna ta tegi tema kohta seal seltskonnas nilbeid vihjeid ja ülbitses oma alluvatega (talle kuulub aborigeeni kunsti müüv galerii ja kohal olid seal töötavad inimesed, jaapani naine ja Uus-Guinea päritolu mees) ja mina üritasin sel õhtul, nagu ma üritan ka just nüüd T-d maha rahustada, et vanad professorid ongi sellised ja et kui oled kuuekümneselt selline, on asjad veel hästi läinud... Tegin märkuse oma olematusse, tulevikku suunatud märkmikusse: "Jäta see iiri vanamees meelde. On TÄIESTI OK olla vanas eas selline -- öelda oma galerii töötajale, et pidagu suu ja toogu sulle uus pudel veini -- ise kuidagi ei viitsi. Ära mõista kohut. Et sinu üle kunagi kohut ei mõistetaks." Vanamees ütleb sel õhtul mitu korda: "Teate. Ma olen kuuskümmend. Ma võin seda kõike endale lubada. Ma maksin selle maja eest, ma maksin oma poja äri eest. Ja mu töö on selline, et alati ei pea ma sinna minema. Mulle ei või keegi enam midagi öelda." Fair enough.
laupäev, september 18, 2010
Ja nüüd: Austraalia road tripi märkmed
Siin nad on -- nädalase automatka jooksul olen paberi ja pastaka kätte võtnud ainult kahel päeval. Eile õhtust olen tagasi Eestis ning praeguseks olen jõudnud tegeleda uude korterisse kolimise, detsembrikuise näitusega ning käia Tallinna kesk-ja vanalinna galeriides näituseid vaatamas ning sõbrannal E-l tema butiigis külas. Kirjutada on vaja üks artikkel, enne kui esmaspäevast keskendun täie rauaga oma näitusetööde füüsilisele valmistamisele. Lisaks on pangaarve miinustes, arved maksmata ning minu jaoks üleöö saabunud sügisest kliima-ja kultuurishokk.
Fotod road tripist ilmuvad siia kah varsti.
14. september 2010, kl 13 30
Tegevus toimub rendiautos kusagil Põhja-Queenslandis, väiksel külateel nimega Ynkapari-Habana road teel randa, Vaikse ookeani beach`ile.Automakist mängib Nina Simone`i "Sinnerman", sel nädalasel reisil vist oma viiekümnendat korda. Helilooja H tagapingilt, kes on sellise muusikavaliku üle lakkamatult kurtnud: "Nüüd ma tean, miks see lugu mulle närvidele käib -- sel tüübil on lihtsalt nii kole hääl! Kile selline. Ja laulab ka täitsa mööda. Lugu ise on vinge."
Katalaanlanna S: "Känguru!!! (Kangaroo!)"
T, kes kogu selle nädalase automatka jooksul ainus juht on (kuigi aegunud lubadega -- aga see tuleb välja alles Austraalias; rendifirmas vaadatakse sellele läbi sõrmedele ning T lubab politseile öelda, et ajavahe tõttu on Euroopas alles aasta 2009), hakkab seletama, et nii ikka karjuda ei tohi -- tema mõtleb, et kas känguru hüppab tee peale paremalt või vasakult, aga tegelikult on loom eemal põllu peal. Eile tegin mina sedasama, mida S nüüd -- röökisin üle auto: "Känguru!" Eriti palju on neid põhjas pimedas, pärast päikeseloojangut. See tagab reisi jooksul välja kujunenud elurütmi : otsida enne pimeduse saabumist (see ei õnnestu küll iga kord) ööbimis-ja telkimispaik, milleks on kas lihtsalt merekallas, rahvuspark (maksab!), caravan park (ühel korral, maksab ka) või kämping (samuti ühel korral, samuti maksab), teha süüa (Autraalias on igal pool merekaldal ning rahvusparkides gaasiga töötavad grillplaadid, mida igaüks tasuta kasutada võib). Hommikul tõusta vara üles ning vaadata, kuhu sattunud oled. Enamusel juhtudest on tegemist ookeanikaldaga ja ümbrus on hoopis teistsugune, kui pimedas tundus.
"H, vaata rong!" -- "Kus!?!?!"
H on nimelt totaalne rongifanaatik. Ida-sakslane, kes mänguraudteega üles kasvas. Ta pildistab neid tohutult -- suhkruroovaguneid, kiirronge, mida iganes. Hetk hiljem on ta rongi ülesõidukohas peatust palunud ja tormab välja, fotoaparaat käes. Sel reisil väga tihti ettetulev situatsioon -- ja seekord järgneb talle B videokaameraga, kes teeb kogu reisist filmi.
Hetk hiljem , tagasi mikrobussis. H: "Kas sa kirjutad oma blogi? Paberiblogi! Ha-haa-haa! ("saksa naer"). Kas sa minust ja rongidest ka kirjutad?" -- "Ära muretse, sellest ma kirjutan pikalt'!" A eestpoolt: "Tõenäoliselt palub ka spetsialisti diagnoosi."
Aknast paistavad põllud, palmid, väiksed majad, beezhid lehmad ning keskmise suurusega valged linnud, kes kasutavad neid kariloomi liiklusvahendina, sõites neil seljas.
Jätkub natuke.
Fotod road tripist ilmuvad siia kah varsti.
14. september 2010, kl 13 30
Tegevus toimub rendiautos kusagil Põhja-Queenslandis, väiksel külateel nimega Ynkapari-Habana road teel randa, Vaikse ookeani beach`ile.Automakist mängib Nina Simone`i "Sinnerman", sel nädalasel reisil vist oma viiekümnendat korda. Helilooja H tagapingilt, kes on sellise muusikavaliku üle lakkamatult kurtnud: "Nüüd ma tean, miks see lugu mulle närvidele käib -- sel tüübil on lihtsalt nii kole hääl! Kile selline. Ja laulab ka täitsa mööda. Lugu ise on vinge."
Katalaanlanna S: "Känguru!!! (Kangaroo!)"
T, kes kogu selle nädalase automatka jooksul ainus juht on (kuigi aegunud lubadega -- aga see tuleb välja alles Austraalias; rendifirmas vaadatakse sellele läbi sõrmedele ning T lubab politseile öelda, et ajavahe tõttu on Euroopas alles aasta 2009), hakkab seletama, et nii ikka karjuda ei tohi -- tema mõtleb, et kas känguru hüppab tee peale paremalt või vasakult, aga tegelikult on loom eemal põllu peal. Eile tegin mina sedasama, mida S nüüd -- röökisin üle auto: "Känguru!" Eriti palju on neid põhjas pimedas, pärast päikeseloojangut. See tagab reisi jooksul välja kujunenud elurütmi : otsida enne pimeduse saabumist (see ei õnnestu küll iga kord) ööbimis-ja telkimispaik, milleks on kas lihtsalt merekallas, rahvuspark (maksab!), caravan park (ühel korral, maksab ka) või kämping (samuti ühel korral, samuti maksab), teha süüa (Autraalias on igal pool merekaldal ning rahvusparkides gaasiga töötavad grillplaadid, mida igaüks tasuta kasutada võib). Hommikul tõusta vara üles ning vaadata, kuhu sattunud oled. Enamusel juhtudest on tegemist ookeanikaldaga ja ümbrus on hoopis teistsugune, kui pimedas tundus.
"H, vaata rong!" -- "Kus!?!?!"
H on nimelt totaalne rongifanaatik. Ida-sakslane, kes mänguraudteega üles kasvas. Ta pildistab neid tohutult -- suhkruroovaguneid, kiirronge, mida iganes. Hetk hiljem on ta rongi ülesõidukohas peatust palunud ja tormab välja, fotoaparaat käes. Sel reisil väga tihti ettetulev situatsioon -- ja seekord järgneb talle B videokaameraga, kes teeb kogu reisist filmi.
Hetk hiljem , tagasi mikrobussis. H: "Kas sa kirjutad oma blogi? Paberiblogi! Ha-haa-haa! ("saksa naer"). Kas sa minust ja rongidest ka kirjutad?" -- "Ära muretse, sellest ma kirjutan pikalt'!" A eestpoolt: "Tõenäoliselt palub ka spetsialisti diagnoosi."
Aknast paistavad põllud, palmid, väiksed majad, beezhid lehmad ning keskmise suurusega valged linnud, kes kasutavad neid kariloomi liiklusvahendina, sõites neil seljas.
Jätkub natuke.
neljapäev, september 09, 2010
kolmapäev, september 08, 2010
Fotoreportaazh XVII
Fotod: Janno Bergmann
Kuna mul on hetkel Austraalia inimestest tõsiselt tüdimus, piirdun edaspidi loomade ja homme algava road trip`i piltidega.
Pressiteade ka
Art Containeri The Bathers Brisbane`i festivalil Austraalias
Art Container koosseisus Erik Alalooga, Tanel Saar, Sandra Jõgeva, Janno Bergmann ja Hans-Gunter Lock osaleb oma arhitektuurilise installatsiooni ning interaktiivse performance`iga The Bathers ("Kümblejad") Brisbane`i festivalil. The Bathers avab festivali ekperimentaalsema programmi "Under the Radar". Tegemist on kasutatud akendest ehitatud läbipaistva saunaistallatsiooniga, mis võimaldab publikul sõna otses mõttes pilku heita ning omal nahal kogeda eestlaste saunakultuuri. Esmakordselt teeb The Bathersile helitausta Eestis elav saksa helilooja Hans-Gunter Lock. Varem on The Bathers`iga esinetud Kultuuritehases Polymer, "Balta Nakts" festivalil Riias ja Fountain Art Fair`il Miamis.
Etendused toimuvad 5.-8. septembril Metro Arts`i teatri hoovis Brisbane`i linnasüdames Edward Streetil kl 18-22.
Art Containeri ning The Bathers`i vastu on juba huvi tundnud ja intervjuud teinud kohalikud väljaanded Brisbane Times ja MX, raadiojaamad 4 ZZZ Radio Station ning SBS, telekanalid Channel 9 ja Channel 10. Lisandub seeria artist talk`e Queensland College of Arts`is.
Art Containeri osalemist festivalil toetavad Eesti Kunstnike Liit, Eesti Heliloojate Liit, Eesti Kultuurkapital ja Brisbane Festival.
Art Container koosseisus Erik Alalooga, Tanel Saar, Sandra Jõgeva, Janno Bergmann ja Hans-Gunter Lock osaleb oma arhitektuurilise installatsiooni ning interaktiivse performance`iga The Bathers ("Kümblejad") Brisbane`i festivalil. The Bathers avab festivali ekperimentaalsema programmi "Under the Radar". Tegemist on kasutatud akendest ehitatud läbipaistva saunaistallatsiooniga, mis võimaldab publikul sõna otses mõttes pilku heita ning omal nahal kogeda eestlaste saunakultuuri. Esmakordselt teeb The Bathersile helitausta Eestis elav saksa helilooja Hans-Gunter Lock. Varem on The Bathers`iga esinetud Kultuuritehases Polymer, "Balta Nakts" festivalil Riias ja Fountain Art Fair`il Miamis.
Etendused toimuvad 5.-8. septembril Metro Arts`i teatri hoovis Brisbane`i linnasüdames Edward Streetil kl 18-22.
Art Containeri ning The Bathers`i vastu on juba huvi tundnud ja intervjuud teinud kohalikud väljaanded Brisbane Times ja MX, raadiojaamad 4 ZZZ Radio Station ning SBS, telekanalid Channel 9 ja Channel 10. Lisandub seeria artist talk`e Queensland College of Arts`is.
Art Containeri osalemist festivalil toetavad Eesti Kunstnike Liit, Eesti Heliloojate Liit, Eesti Kultuurkapital ja Brisbane Festival.
Talking ceremony
Kolmas saunapäev. Siseneb kamp noori tüdrukuid, kellest vist ühegi vanus ei ulatu 18-aastase piiranguni. Nad on ilusad, kannavad lühikesi blondiks või mustaks värvitud tupeeritud lühikesi soenguid, ohtralt musta lauvärvi, silmalainerit ja ripsmetushshi ning ebaloomulikku roosat heledat tooni huulepulka a` la Edie Sedgwick. Ka nende jutt meenutab viimast. "Ma hakkasin just ühte raaamatut lugema", alustab üks tüdrukutest. "Selle nimi on Brand New World. Ei, Brave New World. Või oli ikkagi Brand? Anyway, selle tegevus toimub tulevikus. See on paljunemisest ja... Neil seal tulevikus ei ole ema ja isa, vaid on kuidagi teisiti..." -- "Kuidas see raamat lõpeb?" -- "Ma ei tea, ma olen ainult kaks lehekülge lugeda jõudnud."
Vestlusse sekkub keskealine meessoost nudist: "Teate, see pealkiri kõlab tuttavalt.Sellest on ka film tehtud, eks ole?" Teine keskealine meesnudist (neid on siin palju, seesama tüüp on saunas käinud iga päev ja väga pikalt ning juba jõudnud huvi tunda isegi kinnisvarahindade vastu Eestis: "Kui palju maksab teil selline maja, mille noor perekond endale esimesena ostab?"): "See on Ray Bradbury raamat, ma tean seda küll!" Siinkohal ei pea mina enam vastu: "Aldous Huxley!" Tüdruku silmad löövad särama: "Jah! Just!"
Nüüd ütleb esimene nudist: "Aga mulle tuli just pähe, et ma olen segu mehest ja naisest. Just nii. Segu mehest ja naisest." Kandev paus. Nudistil on kõigi saunasviibijate tähelepanu. Ta jätkab rõhutatult aeglaselt: "Sest vaadake, mu isa oli nagu mees ja mu ema oli nagu naine. Ma olen segu mehest ja naisest." Naer. "Wow! Ma pole nagu... nagu kunagi selle peale tulnud!" -- "Mina ka mitte!"
Vestlusse sekkub keskealine meessoost nudist: "Teate, see pealkiri kõlab tuttavalt.Sellest on ka film tehtud, eks ole?" Teine keskealine meesnudist (neid on siin palju, seesama tüüp on saunas käinud iga päev ja väga pikalt ning juba jõudnud huvi tunda isegi kinnisvarahindade vastu Eestis: "Kui palju maksab teil selline maja, mille noor perekond endale esimesena ostab?"): "See on Ray Bradbury raamat, ma tean seda küll!" Siinkohal ei pea mina enam vastu: "Aldous Huxley!" Tüdruku silmad löövad särama: "Jah! Just!"
Nüüd ütleb esimene nudist: "Aga mulle tuli just pähe, et ma olen segu mehest ja naisest. Just nii. Segu mehest ja naisest." Kandev paus. Nudistil on kõigi saunasviibijate tähelepanu. Ta jätkab rõhutatult aeglaselt: "Sest vaadake, mu isa oli nagu mees ja mu ema oli nagu naine. Ma olen segu mehest ja naisest." Naer. "Wow! Ma pole nagu... nagu kunagi selle peale tulnud!" -- "Mina ka mitte!"
esmaspäev, september 06, 2010
Saun Brisbane`is -- 1. päev
5. september 2010, kell 18 - 22. Koht: Metro Artsi teatrimaja hoov Edward Streetil. Brisbane`i festivali eksperimentaalsemale teatrile keskendunud programmi Under The Radar esimene etendus.
Vihma sajab ning peakorraldaja sõnul on kohale tulnud inimesed tõsised huvilised. Esimene võõras inimene, kes kohe alguses sauna tuleb, on malaislanna, kaetud tätoveeringutega ning temale järgnevad teised: kohalikud, kes sattusid tänaval Metri Artsi sissepääsust mööda minema, tütarlapsed, kes töötavad MetroArtsis või Brisbane`i festivali juures,inimesed, kes kuulsid mind samal päeval raadios rääkimas, austaallanna T õppejõud ülikoolist, tema aborigeenikunstigaleristist sõber, T itaallannast ema ning selle sama vana sõbranna... T: "Kuidas ma lähen sauna, kui ma ema on siin?!? Ma ei saa ju oma EMA ees alasti olla!". Ta teeb seda natukese aja pärast ikkagi ning tuleb välja, et probleemi polegi -- ema hoopis pildistab T-d saunas. See sauna sellele festivalile saadetud kontseptsioonis välja käidud storytelling töötab päriselt -- jutuks tulevad kõige erinevad asjad, erinevate maade saunakommetest ning alastiolekust tätoveeringute, soomlaste hullumeelse saunatamise MM-ni, kus sel suvel esikoha võitnud venelane sõna otseses mõttes surnuks kees. Inimesed võtavad seda tõsiselt -- palju tõsisemalt kui Miamis näiteks. Võibolla on see jutt, mida neile räägime -- nelja tuhande aasta vanune tarditsioon; soome-ugri hõimud; saun kui koht, kus sünniti, surdi, ravitseti ja nõiuti; saun kui koht ning isoleeritud vaimne ruum, kus kõik on võrdsed, nende jaoks mingis seoses nende endi pärismaalaste spirituaalsusega, mida enamus valgetest siinpool maakera on juba ammu hakanud austama. Vanem mees, kes käib saunas väga mitu korda ja lubab endale sellise koju muretseda, räägib, et kolm kohalikku meest olid talle rääkinud, et nad tahaksid küll väga sauna tulla, aga ei saa seda endale lubada -- nad nimelt töötavad koos ja peavad seda ka edaspidi tegema. Pärast üksteise alasti nägemist.
Lõpuks tuleb ka festivali peakorraldaja sauna ning me oleme seal kahekesi, kuni kell kümme saab. Ta räägib mulle, et oli päeval närvipingest nutnud -- see on tema esimene festival, mille juures tal on nii suur roll. Aga ta on nüüd väga õnnelik. Tuleb välja, et ta on kõigest 26-aastane.
Ja veel üks näide Austraalia ülireglementeeritud ühiskonna kohta -- kui mainime talle päeval, et ostame sauna jaoks õlut, tuleb välja, et see ei lähe mitte. Nimelt müüb alkoholi sel õhtul baar ning kui juua sealsamas midagi, mis on mujalt pärit, läheb see vastuollu teatrimaja alkoholilitsentsiga ning potentsiaalselt võivad ära keelatud saada mitte ainult meie etendus, vaid ka Brisbane`i festival ise ning Metro Artsi teater. Tajun sellise pisikese ja tühise asja nagu üks lahja alkoholi pudel tohutu suurt võimu ning ma ei taha päriselt teada, kuidas seadusekuulelikud austraallased oma ülireguleeritud riigis üksteisele sitta keeravad. Usun, et selleks on vägagi rafineeritud meetodeid.
H muusika, mis alguses tundub mulle üsnagi midagiütlev müra, omandab etenduse edenedes sakraalse kõla -- ta miksib sisse midagi, mis meenutab kirikukelli ning kõik see kokku läheb vägagi hästi kokku kõrvalolevast baarist poolsummutatult kostva muusikaga. Loomulikult on H jõudnud juba mitu korda selle baari pärast endast välja minna, aga lõpuks tundub ta üsnagi rõõmus ja tunnistab, et tal õnnestus saavutada umbes 80% endale seatud eesmärgist.
Vihma sajab ning peakorraldaja sõnul on kohale tulnud inimesed tõsised huvilised. Esimene võõras inimene, kes kohe alguses sauna tuleb, on malaislanna, kaetud tätoveeringutega ning temale järgnevad teised: kohalikud, kes sattusid tänaval Metri Artsi sissepääsust mööda minema, tütarlapsed, kes töötavad MetroArtsis või Brisbane`i festivali juures,inimesed, kes kuulsid mind samal päeval raadios rääkimas, austaallanna T õppejõud ülikoolist, tema aborigeenikunstigaleristist sõber, T itaallannast ema ning selle sama vana sõbranna... T: "Kuidas ma lähen sauna, kui ma ema on siin?!? Ma ei saa ju oma EMA ees alasti olla!". Ta teeb seda natukese aja pärast ikkagi ning tuleb välja, et probleemi polegi -- ema hoopis pildistab T-d saunas. See sauna sellele festivalile saadetud kontseptsioonis välja käidud storytelling töötab päriselt -- jutuks tulevad kõige erinevad asjad, erinevate maade saunakommetest ning alastiolekust tätoveeringute, soomlaste hullumeelse saunatamise MM-ni, kus sel suvel esikoha võitnud venelane sõna otseses mõttes surnuks kees. Inimesed võtavad seda tõsiselt -- palju tõsisemalt kui Miamis näiteks. Võibolla on see jutt, mida neile räägime -- nelja tuhande aasta vanune tarditsioon; soome-ugri hõimud; saun kui koht, kus sünniti, surdi, ravitseti ja nõiuti; saun kui koht ning isoleeritud vaimne ruum, kus kõik on võrdsed, nende jaoks mingis seoses nende endi pärismaalaste spirituaalsusega, mida enamus valgetest siinpool maakera on juba ammu hakanud austama. Vanem mees, kes käib saunas väga mitu korda ja lubab endale sellise koju muretseda, räägib, et kolm kohalikku meest olid talle rääkinud, et nad tahaksid küll väga sauna tulla, aga ei saa seda endale lubada -- nad nimelt töötavad koos ja peavad seda ka edaspidi tegema. Pärast üksteise alasti nägemist.
Lõpuks tuleb ka festivali peakorraldaja sauna ning me oleme seal kahekesi, kuni kell kümme saab. Ta räägib mulle, et oli päeval närvipingest nutnud -- see on tema esimene festival, mille juures tal on nii suur roll. Aga ta on nüüd väga õnnelik. Tuleb välja, et ta on kõigest 26-aastane.
Ja veel üks näide Austraalia ülireglementeeritud ühiskonna kohta -- kui mainime talle päeval, et ostame sauna jaoks õlut, tuleb välja, et see ei lähe mitte. Nimelt müüb alkoholi sel õhtul baar ning kui juua sealsamas midagi, mis on mujalt pärit, läheb see vastuollu teatrimaja alkoholilitsentsiga ning potentsiaalselt võivad ära keelatud saada mitte ainult meie etendus, vaid ka Brisbane`i festival ise ning Metro Artsi teater. Tajun sellise pisikese ja tühise asja nagu üks lahja alkoholi pudel tohutu suurt võimu ning ma ei taha päriselt teada, kuidas seadusekuulelikud austraallased oma ülireguleeritud riigis üksteisele sitta keeravad. Usun, et selleks on vägagi rafineeritud meetodeid.
H muusika, mis alguses tundub mulle üsnagi midagiütlev müra, omandab etenduse edenedes sakraalse kõla -- ta miksib sisse midagi, mis meenutab kirikukelli ning kõik see kokku läheb vägagi hästi kokku kõrvalolevast baarist poolsummutatult kostva muusikaga. Loomulikult on H jõudnud juba mitu korda selle baari pärast endast välja minna, aga lõpuks tundub ta üsnagi rõõmus ja tunnistab, et tal õnnestus saavutada umbes 80% endale seatud eesmärgist.
Fotoreportaazh XIII
Fotod: Janno Bergmann
Oma garderoob. "Mõtle, istudki iga päev peegli ees ja vaatad tundide kaupa oma nägu." -- "Ära muutu teatraalseks."
Fotoreportaazh XII
Fotod: Janno Bergmann
Uus saunaahi. Helilooja, kes keelas mul end edaspidi inimestele tutvustada kui uut Mozartit ("Aga Haydn?" -- "Haydn on juba parem.")
Saun -- esimene päev.
pühapäev, september 05, 2010
Tulekul reaalajas ja kahtlemata ka blogis
Täna: raadiointervjuu. Uus saunaahi, mis on neli korda võimsam kui eelmine ning mille korraldajad täna hommikuks kohale tellisid. Esimene "etendus" neljast täna õhtul.
Ja eilne päev, mis oli vaba kõigile peale H, sisaldas suure koguse kohalikku eksootikat ning oli dirigeeritud T, austraallannast ehtekunstniku poolt, kes kaks aastat Eestis elas ning kes Austraalia üritustele üldse kandideerida soovitaski. Kunstrand Brisbane``i jõe kaldal kesklinnas, kängurugrillimine sealsamas, külaskäik T sõbra, austraalia aborigeenide kunstile keskendunud galeristi juurde, linna peal hängimine, kusjuures oli mingi suur kohalik pidupäev, mille põhjust isegi T ise ei teadnud. Kuna austraallases on oma mentaliteedilt pigem suurrahva poole kaldu, sisaldasid pidustused pidevalt linna läbiva jõe kohal lendavaid suuri sõjaväehelikoptereid, mida asendasid pimeduse tulekul sealsamas lendavad põlevad lennukid. Tuleb välja, et on olemas üks trikk, kuidas lennukitele tulejutt taha saada. Mul isiklikult oli kohati üsna jube ning ma ei saa päriselt aru, miks on vaja üldrahvalike pidustuste ajal, kui linn on paksult inimesi täis, simuleerida Afganistani. Loomulikult oli see rikkuse ja jõu demonstratsioon -- sellele mandrile siin majanduslangus ei jõudnudki ning sama eesmärki täitis pikk ja võimas ilutulestik. Kõlarid sildadel ja üle linna kõlas kogu selle taevasse lennutatud raha taustaks Richard Straussi "Also sprach Zarathustra" (küsisin H-lt kui muusikaspetsilt järgi, mis on see kuulus lugu, mis kõlas "Kosmoseodüsseia" alguses).
Hoolimata kahest ja poolest miljonist elanikust, on see linn rahulik ja chill, austraallanna T seletas, et elu on siin olnud hea, suuri sõdasid ja katastroofe pole kunagi olnud, inimesed tunnevad end kindlustatuna. "Nad ei mõtle siin nii palju kui näiteks Eestis", ütles T. "Te paistate siin silma. Te olete nii emotsionaalsed." Istusime jõe läheduses kõnniteel, jõime kohalikku pakiveini ning käisid kirglikud ja üsna valjuhäälsed vaidlused hiinlaste ja Lääne, vene oligarhide, Hvodorkovski ja Pärdi ja mille iganes teemal.
Festivali avapeol kohalikul raekojaplatsil jäin sinna püstitatud telgi kõrval ning juba kinnisel territooriumil koos B-ga oma alkoholi juues vahele, polüneeslasest turvamees võttis plastikpudeli veiniga ära, mina läksin temaga vaidlema ja edasi olin seal telgis persona non grata. Seda, et mingi mudanägu ei tule mulle ütlema, mida ma võin ja mida ma ei või teha, vandusin õnneks ainult kaasmaalastele ja eesti keeles.
Õhtu jooksul minu poolt korduse peale läinud jutt puudutas mu kompetentsi meediaga suhtlemisel...
Ja eilne päev, mis oli vaba kõigile peale H, sisaldas suure koguse kohalikku eksootikat ning oli dirigeeritud T, austraallannast ehtekunstniku poolt, kes kaks aastat Eestis elas ning kes Austraalia üritustele üldse kandideerida soovitaski. Kunstrand Brisbane``i jõe kaldal kesklinnas, kängurugrillimine sealsamas, külaskäik T sõbra, austraalia aborigeenide kunstile keskendunud galeristi juurde, linna peal hängimine, kusjuures oli mingi suur kohalik pidupäev, mille põhjust isegi T ise ei teadnud. Kuna austraallases on oma mentaliteedilt pigem suurrahva poole kaldu, sisaldasid pidustused pidevalt linna läbiva jõe kohal lendavaid suuri sõjaväehelikoptereid, mida asendasid pimeduse tulekul sealsamas lendavad põlevad lennukid. Tuleb välja, et on olemas üks trikk, kuidas lennukitele tulejutt taha saada. Mul isiklikult oli kohati üsna jube ning ma ei saa päriselt aru, miks on vaja üldrahvalike pidustuste ajal, kui linn on paksult inimesi täis, simuleerida Afganistani. Loomulikult oli see rikkuse ja jõu demonstratsioon -- sellele mandrile siin majanduslangus ei jõudnudki ning sama eesmärki täitis pikk ja võimas ilutulestik. Kõlarid sildadel ja üle linna kõlas kogu selle taevasse lennutatud raha taustaks Richard Straussi "Also sprach Zarathustra" (küsisin H-lt kui muusikaspetsilt järgi, mis on see kuulus lugu, mis kõlas "Kosmoseodüsseia" alguses).
Hoolimata kahest ja poolest miljonist elanikust, on see linn rahulik ja chill, austraallanna T seletas, et elu on siin olnud hea, suuri sõdasid ja katastroofe pole kunagi olnud, inimesed tunnevad end kindlustatuna. "Nad ei mõtle siin nii palju kui näiteks Eestis", ütles T. "Te paistate siin silma. Te olete nii emotsionaalsed." Istusime jõe läheduses kõnniteel, jõime kohalikku pakiveini ning käisid kirglikud ja üsna valjuhäälsed vaidlused hiinlaste ja Lääne, vene oligarhide, Hvodorkovski ja Pärdi ja mille iganes teemal.
Festivali avapeol kohalikul raekojaplatsil jäin sinna püstitatud telgi kõrval ning juba kinnisel territooriumil koos B-ga oma alkoholi juues vahele, polüneeslasest turvamees võttis plastikpudeli veiniga ära, mina läksin temaga vaidlema ja edasi olin seal telgis persona non grata. Seda, et mingi mudanägu ei tule mulle ütlema, mida ma võin ja mida ma ei või teha, vandusin õnneks ainult kaasmaalastele ja eesti keeles.
Õhtu jooksul minu poolt korduse peale läinud jutt puudutas mu kompetentsi meediaga suhtlemisel...
laupäev, september 04, 2010
Fotoreportaazh VII
Fotod: Janno Bergmann
Polymeri meesiludus (vt viimast Sirpi -- see artikkel polegi nii sitt, kui kõigile esmapilgul tundus), saun ja pilvelõhkuja.
Fotoreportaazh VI
Fotod: Janno Bergmann
Kohtumine festivali suure bossiga (tagas pika vestluse hierarhilistest süsteemidest).
Fotoreportaazh: Art Containeri The Bathers Brisbane`i festivalil Austraalias I
Festivali peakorraldaja (naine) ja töömees (mees) on sunnitud kehastama alasti saunalisi kohaliku Linnalehe fotograafi jaoks. Sündmuse tagamaa: peakorraldjaja oli eile hommikuks kohale kutsunud kaheksa meediaväljaannet, kellele ta oli lubanud fotolavastust alasti inimestega veel valmivas saunas. Kui meie selles osalemast keeldusime, järgnes väljaannetele helistamine ning alandlikus toonis seletamine, et saun ei tööta veel ja siin midagi eriti ei ole. Konfliktialge meiega, "Teie ei mõista Austraalia kultuuri!", "Me oleme teie eest maksnud, te olete teinud lepingu, kus nõustusite publicity`(ga vs "See ei tähenda, et me end lihtsalt foto jaoks alasti koorime" vs "Aga eile te olite sellega nõus" vs "Me ei öelnud just seda. Aga te võite strippari kohale kutsuda. Pole oluline, kes seal see paljas on" vs "Ma olen selle pressiürituse jaoks palju tööd teinud. Siin linnas on palju asju toimumas. Kunst ei ole siin Austraalias prioriteet. Nad tahavad näha sauna töötamas. Peaproovi. Ma lubasin neile seda. See on nende jaoks shokeeriv." Ta kasutas sõna dress rehearsal ning vakatas siinkohal. Kohale tulnud ainsa fotograafi ning tema vahel leidis aset järgmine dialoog. Fotograaf: "Ma tahan võimalikult head fotot." T-le: "Kas sa oleksid nõus särgi seljast võtma ja vett sinna peale valama?". T: "Ei." Fotograaf peakorraldajale ja kohalviibivale festivali töömehele: "Aga teie?" Peakorraldaja töömehele: "Võta särk ära!". Töömees: "Mina teen, mis vaja." Peakorraldaja: "Me võime olla seljaga, eks?" Fotograaf: "Ei. Mul on vaja nägusid."
Tulemus ilmus kohalikus Linnalehes ning esiplaanil oli naeratav peakorraldaja, tagaplaanil töömees. Pildiallkiri mainis nende nimesid ja alastust, mis, tõsi küll, oli näideldud. Fotograaf oli rakursi leidmisel vägagi osav -- pildilt jäid välja nii peakorraldaja allatiritud top kui töömehe teksapüksid. Illusioon paljastest inimestest oli täiuslik ning esiplaanil eukalüptipuust viht.
"Ditch your kit and bare it all like Brittany Guy and Tim Allder In Art Container`s production of The Bathers!"
Nii kõlas pealkiri kohalikus Linnalehes.
Foto: Janno Bergmann
neljapäev, september 02, 2010
Unetu Brisbane`is
See on täiesti kohutav -- kell on veerand kolm öösel, üles ärkama peaks kell kuus võipool seitse ja mul tunne, et peaksin aja kirja panema uneuuringute instituuti või mis see oligi. Metro Artsi tulevad kohaliku pressi esindajad kell pool kaheksa ja õigupoolest peaks seal ise olema tund aega varem.
Ma olen täiesti ja absoluutselt ärkvel, aga ütlemata väsinud. Nagu pilkeks kostab hosteli tubade uste tagant kohatist norskamist ja köhimist. Ja õuest äsja karjumist, nagu keegi oleks hädas -- mulle tundus, et keegi on hädas ning lisaks röökis see keegi saksa aktsendiga. Aga äkki oli see kõik H-ga veedetud aja mõju. Kodus võiks vähemalt värskeid ajalehti netist lugeda, paraku on kell Eestis alles veerand kaheksa õhtul. Eilsete lehtede uued uudised on lisaks tohutult mittemidagiütlevad: Kadri Kõusaare film keelati lõplikult ära. Torm.
Ma võiksin seda aega muidugi üritada hästi kasutada ning näiteks arvamusartikli kirjutada, valides "riiulil olevate" teemade vahel. Homoteema -- seda on minult korduvalt tellitud. Sektid. Ka seda viimast on tellitud. Või asi, mille peale olen siin paaril viimasel päeval mõtlema hakanud: kodanikuaktivism ja kõikvõimalikud petitsioonid ning nendele allakirjutamine. Siin Edward Streetil on minu käest põhiliselt küsitud kahte asja. Minu verd ja allkirja petsitsioonile Burma poliitvangide toetuseks. Kui esimesele palvele vastamiseks piisab mainimisest, et ma pole austraallane, vaid Eestist (need sel tänaval asuva verekeskuse värbajad küsivad kohe, kas oled austraallane), siis teisega on keerulisem. "Ma ei usu, et keegi istub vangis ilmaasjata", viskasin esimesel päeval. "Ma pole kindel, et ma ei taha kunagi saada Tai viisat" -- seda teisel päeval ühele eriti agarale ja suhtlemisaltile aktivistile. See petitsioon oli nimelt adresseeritud Tai valitusele. Ja nüüd, kui mul und ei tulnud, mõtlesin hoopis selle peale, et tegelikult on poliitvang olemine lihtsalt üks karjäärivalik. Nelson Mandela istus üle kahekümne aasta vangis, et oma elu viimased aastakümned olla oma riigi president, ülemaailmselt tunnustatud vabadusvõitleja ning inimene, keda supermodellid oma eeskujuks nimetavad. Teenis selle kõik ausalt välja. Iga vangis oldud aasta vastu aasta võimu ja lugupidamist, vägagi aus kaup. Ja filmis "Hunger" võis näha iiri vabadusvõitlejat, keskharidusega noormeest, kes valiti distantsilt parlamenti. Ta juhtis aastapikkust näljastreiki,milles osales kümneid inimesi, et saavutada kolmele nõudmisele vastamine. 1. poliitvangi staatus. 2. õigus kanda vanglas oma isiklikke riideid. 3. õigus käia ükshaaval dushshi all, mitte karjakaupa. Aasta jooksul nälgis surnuks kümme inimest, nende koordinaator sealhulgas ning nõudmistest rahuldati kaks viimast. Kümme inimest suri selle nimel, et saaks vanglas teksaseid kanda ning üksinda dushshi all käia. Lisaks olen ma sügavalt veendunud, et inimesed, kes kaubanduskeskustesse ja lennukitesse pomme panevad, peaksidki vangis istuma ja lisaks oleks kindlam neile mitte nende jaoks austavat poliitvangi staatust anda. IRA omakorda laiendas oma tegevust narkoärile ning lõpuks keskenduski sellele ja illegaalsele relvakaubandusele. Ning jätkuvalt pole efektiivsemat viisi üks iirlane närvi ajada kui talle öelda, et neil pole oma keeltki. Omavahel räägivad nad ju inglise keeles...
Kokkuvõtteks võin öelda, et niimoodi mõeldes võin ma mõne poliitvangi vabastamist nõudes tema suurepärase tulevikukarjääri ära rikkuda. Ja ma pole jätkuvalt kindel, ega mul pole vaja millagi vaja Tai (eelpoolkirjeldatud poliitvangid Burmas), Venamaa ("Lõpetage Tshetsheenia pommitamine!") või Hiina ("Vabastage Tiibet!") viisat.
Ma olen täiesti ja absoluutselt ärkvel, aga ütlemata väsinud. Nagu pilkeks kostab hosteli tubade uste tagant kohatist norskamist ja köhimist. Ja õuest äsja karjumist, nagu keegi oleks hädas -- mulle tundus, et keegi on hädas ning lisaks röökis see keegi saksa aktsendiga. Aga äkki oli see kõik H-ga veedetud aja mõju. Kodus võiks vähemalt värskeid ajalehti netist lugeda, paraku on kell Eestis alles veerand kaheksa õhtul. Eilsete lehtede uued uudised on lisaks tohutult mittemidagiütlevad: Kadri Kõusaare film keelati lõplikult ära. Torm.
Ma võiksin seda aega muidugi üritada hästi kasutada ning näiteks arvamusartikli kirjutada, valides "riiulil olevate" teemade vahel. Homoteema -- seda on minult korduvalt tellitud. Sektid. Ka seda viimast on tellitud. Või asi, mille peale olen siin paaril viimasel päeval mõtlema hakanud: kodanikuaktivism ja kõikvõimalikud petitsioonid ning nendele allakirjutamine. Siin Edward Streetil on minu käest põhiliselt küsitud kahte asja. Minu verd ja allkirja petsitsioonile Burma poliitvangide toetuseks. Kui esimesele palvele vastamiseks piisab mainimisest, et ma pole austraallane, vaid Eestist (need sel tänaval asuva verekeskuse värbajad küsivad kohe, kas oled austraallane), siis teisega on keerulisem. "Ma ei usu, et keegi istub vangis ilmaasjata", viskasin esimesel päeval. "Ma pole kindel, et ma ei taha kunagi saada Tai viisat" -- seda teisel päeval ühele eriti agarale ja suhtlemisaltile aktivistile. See petitsioon oli nimelt adresseeritud Tai valitusele. Ja nüüd, kui mul und ei tulnud, mõtlesin hoopis selle peale, et tegelikult on poliitvang olemine lihtsalt üks karjäärivalik. Nelson Mandela istus üle kahekümne aasta vangis, et oma elu viimased aastakümned olla oma riigi president, ülemaailmselt tunnustatud vabadusvõitleja ning inimene, keda supermodellid oma eeskujuks nimetavad. Teenis selle kõik ausalt välja. Iga vangis oldud aasta vastu aasta võimu ja lugupidamist, vägagi aus kaup. Ja filmis "Hunger" võis näha iiri vabadusvõitlejat, keskharidusega noormeest, kes valiti distantsilt parlamenti. Ta juhtis aastapikkust näljastreiki,milles osales kümneid inimesi, et saavutada kolmele nõudmisele vastamine. 1. poliitvangi staatus. 2. õigus kanda vanglas oma isiklikke riideid. 3. õigus käia ükshaaval dushshi all, mitte karjakaupa. Aasta jooksul nälgis surnuks kümme inimest, nende koordinaator sealhulgas ning nõudmistest rahuldati kaks viimast. Kümme inimest suri selle nimel, et saaks vanglas teksaseid kanda ning üksinda dushshi all käia. Lisaks olen ma sügavalt veendunud, et inimesed, kes kaubanduskeskustesse ja lennukitesse pomme panevad, peaksidki vangis istuma ja lisaks oleks kindlam neile mitte nende jaoks austavat poliitvangi staatust anda. IRA omakorda laiendas oma tegevust narkoärile ning lõpuks keskenduski sellele ja illegaalsele relvakaubandusele. Ning jätkuvalt pole efektiivsemat viisi üks iirlane närvi ajada kui talle öelda, et neil pole oma keeltki. Omavahel räägivad nad ju inglise keeles...
Kokkuvõtteks võin öelda, et niimoodi mõeldes võin ma mõne poliitvangi vabastamist nõudes tema suurepärase tulevikukarjääri ära rikkuda. Ja ma pole jätkuvalt kindel, ega mul pole vaja millagi vaja Tai (eelpoolkirjeldatud poliitvangid Burmas), Venamaa ("Lõpetage Tshetsheenia pommitamine!") või Hiina ("Vabastage Tiibet!") viisat.
Hanschen
Minu uus lemmik-multifilmitegelane. Täna jalutasin Metro Artsi poole, mille hoovis sauna ehitatakse -- homme varahommikul on midagi pressikonverentsi taolist, kuhu tulevad kohalikud ajakirjanikud, fotograafid ning televisoon -- kui nägin mulle vastu kiirustavat ning kaugelt lehvitavat H-d. Ta oli üsnagi vihane. "Ma olen selles korralduslikus pooles ikka pettunud!". Mingeid kaableid oli liiga vähe, mingeid juhtmeid samuti liiga vähe, kõlarid hoopis hiljaks jäänud. "Kõik võib minna perze!". "Vabandust!", lisas üldiselt üliviisakas H kohe juurde. Ja kutsus mind endaga kaasa.
Järgnes kahe ja poole tunnine jalutuskäik Bribane`i äärelinna, just õigesse elektroonikapoodi. Kolmkümmend kraadi sooja ning ümbruskond, mis tundub olevat sulam Miamist ja Uus-Meremaast. Palmid ja maaliline jõgi oma suurte sildade ja kaugustes paistvate mägede ning jõeäärsete kaljudega. Korduv: "Ochch! Vaata seda puud!" Või seda põõsast...
Elektroonikapoes leiti mõningase otsimise peale vajalikud juhtmed üles ning anti tshekk H firma nimele. Ta kirjutas aadressi paberile. "....Zaue, Estonia." "Ja siin on Ü-täht. Aga seda ju teil pole..." Muhelevale müüjale: "I am a funny guy, I know that."
Ja shokolaad, mida ma olen H-le poest toonud, pole mitte kunagi see õige. Hotelli hommikusöök samuti mitte: "Kus on hommikumuna? Kus on hommikuwurst? Mina oirooplasena pole sellega harjunud!" Pikkade õhtuste jutuajamiste põhjal, mis siin on toimunud, olen aru saanud, et H on oma olemuselt väga korralik kodanik, kellel on oma töö (see on : heli ja muusika) tegemiseks vajalikud teatud tingimused, paraku ei saada selle kõige keerulisusest tihti aru. Muusikuna ei talu ta kaootilisi tugevaid juhuslikke helisid nagu tuletõrjesireenid, foorid ja ootamatult möödasõitev mootorratas. Tavaline linnamüra, mida mina tähelegi ei pane. Nende helide kostudes katab ta kõrvad kätega ja teeb valulise grimassi. Ta on alati valmis kõigile muusikast rääkima, saates seda ilmekate helidega, imiteerides suuga nii erinevaid instrumente kui tämbreid. H annab mitmes kõrgkoolis loenguid ning kirjutab muusikat, teeb multimeediaetendusi, kus ta ise ka näitleb või midagi taolist ning laulab kooris. Tema suhtumise, pühendumisvõime ning oleku põhjal olen valmis uskuma, et H on muusikaline geenius, kuigi ta täna end sellel alal keskpärasuseks nimetas.
Igal juhul olen eriti täna korduvalt heldimust tundnud, kuigi tunnistan, et meie siinviibimise esimese päeva veinijoomise käigus käisin välja mõtte, et H peaks endale plastilise operatsiooni tegema. Mulle heideti seda ette, mis on vist loomulik ning eriti pärast tänast tunnen ma selle pärast süümepiinu.
Kuigi, jah, H asemel ma ei kannaks vähemalt korraldajate antud austraalia pärismaalaste mustriga pearätikut päris sellisel kombel.
Järgnes kahe ja poole tunnine jalutuskäik Bribane`i äärelinna, just õigesse elektroonikapoodi. Kolmkümmend kraadi sooja ning ümbruskond, mis tundub olevat sulam Miamist ja Uus-Meremaast. Palmid ja maaliline jõgi oma suurte sildade ja kaugustes paistvate mägede ning jõeäärsete kaljudega. Korduv: "Ochch! Vaata seda puud!" Või seda põõsast...
Elektroonikapoes leiti mõningase otsimise peale vajalikud juhtmed üles ning anti tshekk H firma nimele. Ta kirjutas aadressi paberile. "....Zaue, Estonia." "Ja siin on Ü-täht. Aga seda ju teil pole..." Muhelevale müüjale: "I am a funny guy, I know that."
Ja shokolaad, mida ma olen H-le poest toonud, pole mitte kunagi see õige. Hotelli hommikusöök samuti mitte: "Kus on hommikumuna? Kus on hommikuwurst? Mina oirooplasena pole sellega harjunud!" Pikkade õhtuste jutuajamiste põhjal, mis siin on toimunud, olen aru saanud, et H on oma olemuselt väga korralik kodanik, kellel on oma töö (see on : heli ja muusika) tegemiseks vajalikud teatud tingimused, paraku ei saada selle kõige keerulisusest tihti aru. Muusikuna ei talu ta kaootilisi tugevaid juhuslikke helisid nagu tuletõrjesireenid, foorid ja ootamatult möödasõitev mootorratas. Tavaline linnamüra, mida mina tähelegi ei pane. Nende helide kostudes katab ta kõrvad kätega ja teeb valulise grimassi. Ta on alati valmis kõigile muusikast rääkima, saates seda ilmekate helidega, imiteerides suuga nii erinevaid instrumente kui tämbreid. H annab mitmes kõrgkoolis loenguid ning kirjutab muusikat, teeb multimeediaetendusi, kus ta ise ka näitleb või midagi taolist ning laulab kooris. Tema suhtumise, pühendumisvõime ning oleku põhjal olen valmis uskuma, et H on muusikaline geenius, kuigi ta täna end sellel alal keskpärasuseks nimetas.
Igal juhul olen eriti täna korduvalt heldimust tundnud, kuigi tunnistan, et meie siinviibimise esimese päeva veinijoomise käigus käisin välja mõtte, et H peaks endale plastilise operatsiooni tegema. Mulle heideti seda ette, mis on vist loomulik ning eriti pärast tänast tunnen ma selle pärast süümepiinu.
Kuigi, jah, H asemel ma ei kannaks vähemalt korraldajate antud austraalia pärismaalaste mustriga pearätikut päris sellisel kombel.
kolmapäev, september 01, 2010
Teine päev
Eilne meil isale
Noh,esimene täispäev Austraalias mööda saadetud.
Sauna konstuktsioon on korraldajate poolt juba organiseeritud ja valmis; kõik on väga tehnoloogiline ja ilus.
Homme paneme aknad paika.
Korraldajad viisid meid tana ohtul kohalikku Hiinalinna sööma, ilus õhtu oli.
Peame reede hommikul kell 8 sauna tegema, et kohalikud ajalehed ja televisioon saaksid kohale tulla ja seda dokumenteerida.
Muud eriti midagi, varsti jälle.
Praegu panevad A, T ja B saunale aknaid külge ning H tegeleb siinsamas hostelis oma helitehnikaga.Hommikul, kui neile poest vett tooma läksin, sattusin kohalikku linnaparki-botaanikaaeda, mis asetseb siin jõe kaldal ning imetlesin tükk aega mangroove ja süsimusti punase nokaga kanataolisi linde, kellel olid ebaproprtsionaalselt suured jalad ja kes mind üldsegi ei kartnud. Vastupidi, üks selline kana tormas uudishimulikult minu poole ja vahtis siis, pea viltu. Teised, valged ja musta tagumikuga, natuke nagu lontis nokaga absurdsed linnud jalutavad sama inimkartmatult otse kesklinnas ringi.
Hommikul saatsin artikli B näitusest Postimehesse ära ning leppisin järgmise, põhimõtteliselt reisikirja kokku.
Eile öösel siin hosteli sisehoovis veini juues tutvusime prantsuse playboy Bga, kellele oli siia mandrile järgnenud prantsuse vampnaine. Prantslane kavatses minna edasi kõrbelinna Alice Springs, ta lennuk pidi väljuma kell viis hommikul ja ta üritas vambist lahti saada. Ilmselgelt tal see õnnestus, sest hommikul nähti vampnaist üksi konutamas. Prantslane tegi minuga juttu, küsides, kas olen eestlane ja rääkides oma Tarvi-nimelisest sõbrast, punapäisest pikajuukselisest eestlasest, kellel olevat kodumaal probleeme ja kes olevat näitleja. Tegelikult oli selle tüübi nimi vist küll Taavi.
Ja nüüd lähen sauna juurde tagasi.Peaksime tegema videoklipi galerist Jle, kes ülehomme New Yorgi lähistel abiellub ning kelle sõbrad talle videot J üle maailma laial olevate tuttavate tervitustest kokku panevad.
Brisbane, kus peaks olema 2,5 miljonit elanikku, tundub väikse ja vaikse linnana. Võibolla on asi ka selles, et festival ei ole veel alanud.
Noh,esimene täispäev Austraalias mööda saadetud.
Sauna konstuktsioon on korraldajate poolt juba organiseeritud ja valmis; kõik on väga tehnoloogiline ja ilus.
Homme paneme aknad paika.
Korraldajad viisid meid tana ohtul kohalikku Hiinalinna sööma, ilus õhtu oli.
Peame reede hommikul kell 8 sauna tegema, et kohalikud ajalehed ja televisioon saaksid kohale tulla ja seda dokumenteerida.
Muud eriti midagi, varsti jälle.
Praegu panevad A, T ja B saunale aknaid külge ning H tegeleb siinsamas hostelis oma helitehnikaga.Hommikul, kui neile poest vett tooma läksin, sattusin kohalikku linnaparki-botaanikaaeda, mis asetseb siin jõe kaldal ning imetlesin tükk aega mangroove ja süsimusti punase nokaga kanataolisi linde, kellel olid ebaproprtsionaalselt suured jalad ja kes mind üldsegi ei kartnud. Vastupidi, üks selline kana tormas uudishimulikult minu poole ja vahtis siis, pea viltu. Teised, valged ja musta tagumikuga, natuke nagu lontis nokaga absurdsed linnud jalutavad sama inimkartmatult otse kesklinnas ringi.
Hommikul saatsin artikli B näitusest Postimehesse ära ning leppisin järgmise, põhimõtteliselt reisikirja kokku.
Eile öösel siin hosteli sisehoovis veini juues tutvusime prantsuse playboy Bga, kellele oli siia mandrile järgnenud prantsuse vampnaine. Prantslane kavatses minna edasi kõrbelinna Alice Springs, ta lennuk pidi väljuma kell viis hommikul ja ta üritas vambist lahti saada. Ilmselgelt tal see õnnestus, sest hommikul nähti vampnaist üksi konutamas. Prantslane tegi minuga juttu, küsides, kas olen eestlane ja rääkides oma Tarvi-nimelisest sõbrast, punapäisest pikajuukselisest eestlasest, kellel olevat kodumaal probleeme ja kes olevat näitleja. Tegelikult oli selle tüübi nimi vist küll Taavi.
Ja nüüd lähen sauna juurde tagasi.Peaksime tegema videoklipi galerist Jle, kes ülehomme New Yorgi lähistel abiellub ning kelle sõbrad talle videot J üle maailma laial olevate tuttavate tervitustest kokku panevad.
Brisbane, kus peaks olema 2,5 miljonit elanikku, tundub väikse ja vaikse linnana. Võibolla on asi ka selles, et festival ei ole veel alanud.
Tellimine:
Postitused (Atom)