Kõik mütoloogilised olendid

Kirjutan J näitusest Pärnu Raekojas artiklit. Näitust käisin vaatamas üleeile -- J on lisaks sellele, et ta on suur müstik, ka omamoodi PR-geenius. Ta tellis Pärnusse lisaks minule (kirjutan kultuurilehte) ka H (esindab ainsat kohalikku kunstiajakirja).
Niisiis, päev Pärnus: J näitus, H shoppab Ivo Nikkolo poes, mina külastan nn Kontrakultuurikeskust. Näeb B-d ja põgusalt M-i.
Nüüd kirjutan artiklit. Ühtlasi avastasin oma märkmeid üle lugedes, et olen kirja pannud ka järgmise J ja H vahel aset leidnud dialoogi, mis toimus üht J perfokavideot vaadates.
H : "Kutsud äkki valesid vaime välja?"
J : "Kõik kutsusin välja."
H : "Miks?"
J : "Lihtsalt ülbusest."
H : "Vaimumaailmas jääd alati alla. Inimene jääb alati alla."
J : "Ei jää. /---/ Buddha ei jäänud."
H : "Ei usu...!"

H ütleb, kui J teda bussi peale saatma läheb, et tal on J-ga hingeline side.

Tänane uudis galeristilt

"2 noort meest tormasid galeriisse sisse ja uuesti välja, võttes kaasa 3-st tordist kaks.
torditükkide rida oli taga. loodame et saavad mürgituse..."

Kommentaarid

Väikeste pausidega olen maganud eile õhtul kella kümnest saadik. Kõik kohad valutavad. Ja ei, see pole näituse avamisest või afterpartyst, mis oli minimaalne. See on eelnenud kümne päeva unevõlast, ma eeldan.

Nüüd kirjeldan natuke pikemalt oma kannatusi. Kuna, olgem ausad, mulle meeldib valitud hetkedel seda teha. Viriseda nimelt.
Eile ülimalt varasel hommikutunnil istusin pärast äratuskella piiksumist oma voodi äärel ja värisesin, mõeldes, et kohe tuleb I mulle autoga järgi ning ma pean Polymeri minema, et lõpetada Ülo Õuna "Novelli" silikoonvormi kipskapsel ning valada see eesti kunsti krestomaatiline teos karamelli. Mitmes silikoonvorm nimelt, sest algne, üllatavalt hästi õnnestunud ehitussilikoonist vorm kadus müstiliselt. Kallist silikoonist tegin algul liiga õhukese, mis ilmnes alles siis, kui olin sellele mitmest tükist plastikkkapsli valmis teinud.
Nüüd, paksemana, ei tulnud kips selle pealt maha; olin sunnitud selle ühest kohast pooleks saagima.

T tuli ja käitus nagu ingel -- ta ei öelnud minust eelmisel päeval maha jäänud laga kohta MITTE MIDAGI. Karamell, silikoon, kipsipraht kattis ühtlase kihina kõik vertikaalsed pinnad; pliit ja köögilaud, mis on umbes sentimeetrise pruuni ja musta kleepuva kihiga kaetud; vahukommimassi siin ja seal. Kasutatud kummikindad. Jah, see oli kole küll, samas tundus kõik vähem hull, kui oleksin eeldanud. Mul läks mõnevõrra aega, enne kui aru sain, et eelmisel päeval oli pärast minu ja tööde lahkumist Draakoni galeriisse tulnud T ja mingil määral seda laga koristanud. Nagu K ütles hiljem, olid nad seda koos teinud.

Võin mainida ka Kristiine keskuse koristajat -- tegime seal peatuse, kes röökis mulle järele: "Grjaz! Uuzhas!" Mul oli saapa talla all tükk karamelli, mis jättis Kristiine keskuse koridori järgi. Ignoreerisin jälgi. Ja koristajamutti.
Aga enne autojuhi saabumist tuli noor kunstitudeng M, kes Polymeris pinda üürib ja EKAs kunsti õpib. Koos seitsme paaripäevase vutitibuga. M kavatses neid oma perfokahindamisel kasutada. Võtsin ühe pisikese vuti pihku, kes siutsus õrnalt ning üritas oma pead otsekui varju otsides mu sõrmede vahele suruda. See oli liigutav. See kõik toimus esmaspäeva hommikul, pärast mida sõitsin auto ja töödega galeriisse näitust üles panema. Seal möödus peaaegu kogu päev -- kusjuures pinget lisasid faktid, et video filmija ja monteerija L ei vastanud oma telefonile, olles selle, nagu hiljem selgus, ära kaotanud; fotograaf A oli shokeeritud oma foto kvaliteedist monitoris; samuti ei vastanud oma telefonile M , kes pidi oma kalligraafilise käekirjaga tööde pealkirjad galerii seintele kirjutama. Teda asendas E, kes pani oma peaaegu kõrvalasuva butiigi pool tundi varem kinni ja tuli appi.Vahepeal käisin Kungla tänavas Geikristlaste Kogu asutaja H juures valge kanga järel, mis nende jumalateenistuse ruumikujundusest üle jäi.

Tagasi teisipäeva varahommikusse. Tund hiljem olin oma paremale käele keevat karamelli valanud, mis tekitas kerged villid ning püsiva valu, millele mõjus kange Ibuprofeen.
Taksoga koos kipsvormis asuva kana ja muu stafiga galeriisse.
Näituse ülespanek jätkub.
Riiet, mis aknalauale tuleb, on liiga vähe. Käik Tartu maantee Abakhani (tüll) ja Tartu maantee Maximasse (odav punane vein). Balti jaama Araxes (veel odavam vahuvein). Pagaripoisid (piltidega tordid). 6 + 5 + 6 kg. Kas on asi mu väsimuses või milleski muus, aga inimesed, eriti suurel hulgal, on hakanud mind hirmutama. Pensionärid trügivad küünarnukkidega nii trammis kui Maximas ega vabanda kunagi, joodikud ignoreerivad ming viinapoe sabas ja trügivad ette, teatades kergete värinate taustal enensekindlalt: "Üks kange Bock!".
Kõik tundub erakordselt väsitav ning kui näitus on lõpuks põhimõtteliselt üleval, otsustan jätta karamellist kana oma kipsvormi Konteineris ning minna E vanalinnakorterisse vanni ja meiki tegema. E kohendab kunstlilli mu mustal kleidil -- trikk, mille ta professionaalse stilistina mõtles välja mu saatejuhtide pildistamise jaoks, lahendades siis dilemma, mis seisnes selles, et soovitati kanda midagi värvilist, samas kui oma suvekleidid olin ammu ära pakkinud ja vanemate garaazhi Mustamäele saatnud.

Avamisel tundub mulle, et näen kõike distantseeritult ning olen leebe robot, kes põhiliselt ütleb "Aitäh!" ja naeratab.

Nagu aru saan, olen seekord galeriitädide lemmik. "Sa oled siin tõelise jõulumeeleolu loonud!"

Alustasin selle teksti kirjutamist kolmapäeva pärastlõunal ja lõpetasin nüüd, reedel kell üks päeval.

"Meeleparanduse" pressiteade

PRESSITEADE



Täna, 14.12.2010 kell 18.00 avab SANDRA JÕGEVA (1976) Draakoni galeriis isikunäituse „Meeleparandus“ ja näituse raames toimuva üritusteprogrammi.



Avatav näitus on Sandra Jõgeva sõnul koha- ja ajaspetsiifiline, lähtudes temaatikalt näituse toimumisest jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal ning Tallinna vanima kohviku „Maiasmokk“ vahetus naabruses. Samastudes jõulude ja ajaperioodile omistatavate märksõnadega – religioon, heategevus ning meeleparandus, teeb Jõgeva omalaadse kokkuvõtte senisest loomingust. Koondades näitusele enese kommentaarid erinevatele teemadele ja läbitud etappidele enda loomingus – huvi erinevate ususektide vastu ja seostamine feminismiga. Jõgeva ise nimetab läbitud etappe tagasivaadatuna mööda-pääsmatuteks ja äärmiselt vajalikeks. Kokkuvõttena läbitud feminismi diskursusest toimub näituse viimasel päeval, 30.12.2010 kell 12.00 kunstniku artist-talk kunstiteadlase Rebeka Põldsamiga.

Näituse teoste valmimisel on oluline osa nn „ilma rahata majandusel“, ehk heategevusel, kus kunstnik kasutas näituse ettevalmistamisel tuttavate abi nii esemete kui ka teenete näol ja kus teoste valmimisprotsess oli teenepõhine, rahaks transformeerumata. Jõgeva uued skulpturaalsed installatsioonid suhestuvad läbi kasutatavate materjalide galerii kõrval tegutseva kohvikuga „Maiasmokk“.

Näitusega kaasnev stand-up tragöödiate programm on kuraatori Sandra Jõgeva sõnul tingitud asjaolust, et olles sunnitud üürima näituse tarbeks galeriipinda, soovib ta seega ka üüritud galeriid täiel mahul näituse huvides ära kasutada. Programm koosneb peamiselt tekstipõhistest stand-up lühitragöödiatest, milles esinevad kujutava kunsti, filosoofia, akrobaatika ja tantsukunsti taustaga, valdavalt naissoost autorid: Mai Sööt, Tiina Sööt, Kaia Otstak, Laineli Parrest, Veronika Vallimäe, Kai Kaljo, Epp Kubu, Katri Möldre ja Hans-Gunther Lock, esinejate nimekiri ei ole lõplik.



Näitus jääb avatuks kuni 30.12.2010.



Tänud: Eesti Kultuurkapital, Variant OÜ, Siidilabor, Krista Sokolova, Helis Külaots, Ene Jakobi, Aino Ingrid Sepp, Mai Sööt, Triinu Lille, Pirjo Ropponen, Liina Vedler, Heino Nurk, Meelis Süld, Anna-Stina Treumund, Damaso Reyes, Jaan Klõseiko, Tõnu Narro, Kaidi Tago-Tamm, Rene Reinumäe, Maigi Magnus, Meghan E Van Alstyne, Erik Alalooga, Tanel Saar, Liisa Past, Rebecca Strain, Ivo Särak.


Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.



Kunstnik palub avamisele lilli mitte tuua.



Pressifoto autor on Anna-Stina Treumund.



Programm (täieneb):



Neljapäev, 16.12.
Kl 16.30
Tiina Sööt
"Armastusavaldus"
Kl 17.00
Laineli Parrest
"15 minutit unelmate mehega"

Reede, 17.12.
Kl 17.00
Mai Sööt
"Preili M`i naudingud ja kannatused"

Laupäev, 18.12.
Kl 15.00
Sandra Jõgeva
"Ühest Eesti sektist"
Kl 15.30
Kai Kaljo
"Kaalujälgimisest"
Kaia Otstak
"Anonüümne sektiliige"

Kolmapäev, 22.12.
Kl 17.00
10 x 10 meetrit (Epp Kubu & Hans Gunter Lock)
"4 x 10"

Neljapäev, 23.12.
Kl 14.00
Veronika Vallimäe
"Ma ei kujuta ette"

Kolmapäev, 29.12.
Katri Möldre
"Voices from Far Away"

Neljapäev, 30.12.
Kl 17.00
Sandra Jõgeva
"Artist-talk Rebeka Põldsamiga"



Sandra Jõgeva (1976) on kunstnik ja kuraator, kes teeb pidevalt kaastöid ajakirjandusväljaannetele. Ta on saanud Eesti Kultuurkapitali Kujutava- ja Rakenduskunsti Sihtkapitali aastapreemia (2004) ja Betti Alveri kirjanduspreemia novellikogu „Draamapunkt“ eest (2009). Sandra Jõgeva on olnud kunstirühmituste „Avangard“ (2000-2006) ja „Pink Punk“ (2003-2006) asutajaliige ning esinenud kunstnikuna Eestis, Lätis, Leedus, Prantsusmaal, Saksamaal, Islandil, Uus-Meremaal ja Ameerikas. Sandra Jõgeva on saanud bakalaureusekraadi maali (2000) ning magistrikraadi interdistsiplinaarsete kunstide erialal (2002) Eesti Kunstiakadeemias.
Viimasel ajal on tema looming siirdunud skulptuuri ja installatsiooni alale, ta on loonud suuri želatiinist naisekujusid ning teisi objekte silikoonist, lateksist ja karamellist, eksperimenteerides erinevate mittetraditsiooniliste materjalidega. Tema kunsti on seostatud sootemaatikaga ning ta on kasutanud kogemust dominatrix “ina oma kunstis.
Sandra Jõgeva on üks kunstiruumi Kunstikonteiner koordinaatoritest Kultuuritehases Polymer, tegeledes pidevalt näituseprogrammi koostamise ja koordineerimise ning ürituste nagu Global Containeri sari ettevalmistamisega. Lisaks korraldab ta Kunstikonteineris jätkuvat kirjanduslike kohtumiste sarja "Üks hullem kui teine".



___________________________________________________
Elin Kard
Hobusepea galerii
Draakoni galerii
gsm: (+372) 52 85 324
tel.: (+372) 6276 777
fax: (+372) 6273 631
e-mail: galerii@eaa.ee
http://www.eaa.ee/hobusepea
http://www.eaa.ee/draakon
Hobusepea 2
Tallinn 10133

Minu artikkel Aigi Vahingust tänases Sirbis

Meeleparandus
Sandra Jõgeva 10.12.2010


Küllap vajame moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.

Eesti kirjanduses on ka varem olnud raamatuid, mille peategelaseks on New York. „Ebanormaalne” – Kaur Kender elas kahetuhandetate aastate alguses Suures Õunas oma venna kušetil, käis linna peal sihitult ringi ning ihales räppareid – nende cool’i, attitude’i ja rikkust, mida märgistasid firmariided ja kuldketid. „Let me cerenade in the streets of NYC” kõlas mälu järgi selle raamatu moto. Maailm oli alles hiljuti meie jaoks lahti läinud ning lääs täis ehedat sära ning äratundmisrõõmu: New Yorgis oli võimalik kohata filmidest tuttavaid inimesi ja keskkondi, kodututest metroojaamade ning tänavanurkadeni. Isikuülese, pigem ajastu-, mentaliteedi- ja põlvkonnavahetusega kaasneva tagantjärele tarkusega võib öelda, et Kenderi põhiliselt windowshopping’uga tegeleval ja oma tulevaste raamatute edust unistaval minategelasel pole tegelikult seal New Yorgis mitte midagi teha. Ta on wannabe, kelle imetletud „Ebanormaalse” värvikaima kõrvaltegelase, ebamaiselt übercool’i eestlasest Wall Streeti börsimaakleri ilmselge prototüüp Jürgen Kaljuvee jäi kõigest mõned aastad hiljem vahele ülimalt ebaglamuurse tšekivõltsimisega, võeti vahi alla ja saadeti Ameerikast välja. Kohtasin seda kirjanduslikku kangelast seitse aastat tagasi New Yorgis isegi. Ta tutvus meiega Eesti Majas ning viis meid koos sõbra, samuti seal linnas resideeruva eesti rikkuri pojaga ööklubidesse.

Ja andis meile kaasa järgmised tähendamissõnad: „Tüdrukud, tuleb hängida õigete inimestega: Kaur Kender, Arnold Rüütel, Aadu Luukas ...” Süütuse aeg, tundub mulle nüüd. Ja miks ma kõigest sellest Aigi Vahingu debüütromaani arvustuse alguses räägingi? Et anda tema raamatu tegevuspaigale ning mitmes mõttes ühele selle peategelasele – New Yorgi linnale – eesti kirjanduses kultuuriline kontekst.

„„Millest su raamat kõneleb?” küsib Daniel. „Uskumisest,” ütlen. „Faith for what?” küsib tema, ja kordab: „Faith for what?” – „Lihtsalt uskumisest,” ütlen mina, „mitte usunditest”” (lk 201). Loomulikult on Aigi Vahingu debüüti lihtne paigutada Elizabeth Gilberti menuraamatu „Söö palveta armasta” buumi kiiluvette. Lugu ühe naise identiteedikriisist ning spirituaalse värvinguga eneseotsingutest, taustaks eksootilisevõitu keskkond: Gilbertil vastavalt Itaalia, India ashram ning Indoneesia, Vahingul aga New York. Siia ritta oleks tegelikult aus lisada ka hiljuti välja antud Epp Petrone „Kas süda on ümmargune?” esimene osa, haarav, hea jutustamisoskusega kirja pandud, ülimalt isiklik teos. Nende naiskirjanike uusreligioossed otsingud on kantud ilmselgelt new age’i maailmavaatest ja mõjuvad natuke nagu bodybalance’i trenn. Lääne inimesele kohandatud mikstuur erinevatest idamaistest usunditest ja praktikast; bodybalance’i puhul kombineeritakse omavahel tai chi’d, joogat ja meditatsiooni, antakse sellele kõigele sobiv tunniajase rühmatreeningu vorm, pidamata vajalikuks ühessegi neist õpetustest ülearu sügavuti sisse minna. Kolme kuud ashram’is, nagu seda teeb Elizabeth Gilbert nii oma elus kui bestselleris, ei või kuidagi võtta hinduismi süvauurimisena. Ja mis on selles kõiges lõppude lõpuks halba? Vahing kirjeldab „Valikus”, kuidas ta mediteerib ja teeb joogat, käib kirikus ja külastab šamaani, käib eneseabigruppides ja -laagris. Tegelikult on „Valik” eelkõige halastamatult isiklik ja kohati lõikavalt valus, iseennast lõpuni paljastav romaan sõltuvusest. Vist ühest kõige varjatumast ja ebaglamuursemast neist.

Vahing räägib oma peaaegu eluaegsest, ülimalt probleemsest suhtest toiduga; buliimiast ning kompulsiivsest söömishäirest. „Kakskümmend aastat peitmist, häbi, soovi “üksi hakkama saada”, aina tugevama sõltuvusega ja madalama enesehinnanguga, üha revideerumatuma eluga ning üha isoleeritumana. [---] Ning mina: inimene, kes sööb toitu põrandalt ja prügi hulgast, varastab seda, sööb toorelt ja külmunult, sööb lõhki minemiseni ja oksendab, sööb halvaks läinud toite, lõhki minemiseni ja oksendab; sööb lõhki minemiseni ja oksendab kuni veresooned lõhkevad silmade all” (lk 15). Ja erinevalt eespool mainitud Kaur Kenderi „Ebanormaalse” minategelasest on Vahing kõike muud kui wannabe: enne New Yorki kolimist vähemalt meedia- ja teletäht, eesti seltskonna- ja naisteajakirjanduse kuldne tüdruk, „väikese Euroopa pealinna ööelu kunagine kalliskivi. Mul ei kõlba ju teisejärgulistes lounge’ides kolistada ...” (lk 88).

Töötades vabakutselise ajakirjaniku ja varikirjanikuna, suudab ta üürida vähemalt ühte tuba Brooklynis ... Asudes pärast näitlejaõpinguid Los Angeleses „maailma pealinna”: „Jõudsin New Yorki väsinuna, aga innukana. „Just New Yorgis leian oma koha,” teadsin, „ja saan täpselt selliseks, kes ma loomuldasa olen – ilma vabandusteta ja piiranguteta” (lk 15), teeb ta oma elus rohkem kui ühes mõttes restardi: „Kuidas muidu saab olla võimalik, et inimest ei ole huvitanud – veerandsada aastat tema elueast – kirjandus, luule ega muusika – muust inimväärsest rääkimata. Magus naftaliin, naeratuse mask, rusud” (lk 62). Ja sada lehekülge hiljem: „Rongis seisan püstijala peal lugevate naiste vahel. [---] Mehed, kui raamatuid loevad, loevad rohkem klassikuid. Naised loevad sagedamini raamatuid, mis neid edasi aitavad. Mina loen Emil Tode „Raadiot”” (lk 229). Äkki peitubki selles väites selle uue žanri, naisautori pihtimusliku ja ülimalt autobiograafilise eneseotsingukirjelduse populaarsus? Naised loevad raamatuid, mis neid edasi aitavad. Nagu nad käivad joogas ja bodybalance’is. Äkki aitab Vahingu „Valik” – nagu teisedki sama „žanri” raamatud, mida siin maininud olen – rohkem mõista postfeministlikku maailma, kus naiste emantsipatsioon on tulnud, et jääda, ning sugudevahelised suhted nagu ka mitmed ühiskonna alus- ja võimustruktuurid on pöördumatult muutumas. Küllap me vajame selliseid moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.

Aga neil raamatutel ei saa olla mingit pikemaajalisemat mõju või tähendust, juhul kui nad pole hästi kirjutatud. Eelkõige lihtsalt kirjandus, mille puhul on autori sugu, rass, meditsiiniline ajalugu, vanus ja CV siiski sekundaarse tähendusega. Vahingu „Valik” seda kahtlemata on. Tulen korraks veel tagasi võrdluse juurde Kaur Kenderi New Yorgi käsitlusega. Vahingule võiks Kenderiga võrreldes öelda: „You’ve come a long way, baby”.* * Selle lause copyright, paraku küll, kuulub sigarettidele Virginia Slims ja vihjab naiste emantsipatsioonile.

Jumala poeg ja Katrin Siska isa

Ja tänase päeva värvikamatest hetkedest võib veel mainida keskealist meest, kes oma pea E poe ukse vahelt sisse pistis, kui E parasjagu mulle "stilismi" tegi: valis välja sobivaima musta väikse kleidi ja kattis selle kunstlilledega. Kiitis heaks sukkade ja kingade kombinatsiooni ning laenas kõrvarõngad.
"Maire Aunaste võttis mul pea maha! Mõõgaga raius otsast! Iga päev juba nädal aega järjest!", teatas mees heatujuliselt. "Varsti hävitab kogu universumi ära! Ja Oleviste kirik kukub kokku!" E selgitas, et see on üks vanalinnas hulkuvatest hulludest, kes üldiselt identifitseerib end kui Jumala poega ja Katrin Siska isa. E oli ta vastu sõbralik, aga viisakalt tõrjuv. Mina aga mõtlesin, et küllap on kõik suured müüdid ja loomislood alguse saanud küla-või isegi koopaklatshist ning hullumeelsete sonimisest. Põlvkond või paar edasi, ning ürgajal või kogukondliku korra ajastul oleks meil müüt Mairest, võimsast deemonist ja ürgkurjuse kehastajast, kes perioodiliselt ohustab kogu loodud maailma ning kellele peab tema viha lepitamiseks vereohvreid tooma ja süüta neitseid ohverdama. Ja tema vaenlase, näiteks jumala nimega Jüri tütar oleks imeilusa häälega kaunitar Katrin, viljakusejumalanna või kodude kaitsja.
Teisele poolmütoloogilisele olendile omakorda, kunagisele Tallinna hipide liidrile Vladimir Wiedemannile leidsin täna vist uue eesti kirjastaja, kohalike bestsellerite väljaandja. See hiire kadumistrikk läheb kuidagi viimase maailmapildiga kokku.

Enne

Kuna märkmeid peab tegema, siis piirdun hetkel Facebooki midagi oodates tehtud sissekannetega. Ja kursiivis dateeringute ja vahemärkustega.

Eile:
Nii armas Facebooki sõbrakutse minu jaoks tundmatult noormehelt: "Olen mõnda näinud te töödest, ja need on muljet avaldanud + te olete väga naljakas kui te ahastate aeglase performancei üle".

Eile hilisõhtul:
Pesin just nõudepesuvahendiga pead. Iroonilisel kombel on glämmi saatejuhifoto tegemine just praegu -- kui üldiselt olen koos karamelli, isetehtud vahukommimassi, silikooni, tärpentini ja plastikuga. Varahommikul kohtun oma stilistiga.

Täna pärastlõunal:
Vana kooli töömeeleolu minu jaoks. Kõik haiseb ja kärssab, käed on kõikvõimalike mürgiste ja/või nahale kahjulike materjalidega koos, pidevalt ootan, kuidas üks või teine aine kuivab, lahustub või sulab, inimesed, kellest vaevu pooli tunnen, käivad ruumist läbi ja laenavad midagi. Pluss Youtube ja kuuekümnendate bändid.

Ja pärast saatejuhtide fotosessiooni kesklinna stuudios (taksoga via materjalide ladu Telliskivi tänaval -- teist korda tänasel päeval), E-le:
Su kleit oli hitt. Kaks Tallinna TV töötajat, tuleb välja, on Facebookis Siidilabori fännid.
Ühtlasi püüdsin siin Konteineris just kinni hiire, kes oli mingisse kuivainepakki endale pesa teinud. Hästi armas hiir oli. Panin ta koos tema kodupakiga algul ühte tühja potti ja sealt puuri. Kust tema kadus. Väike karvane Houdini. Noh, nüüd olen nagu su ema, kes kirjeldab, mida kass näeb.
Või nagu mu enda ema, kes helistab mulle, et rääkida linnukestest, keda ta näinud on või ilmateatest.

Ja karamell on vahepeal valmis saanud.
Sepp, kes mulle on ühe konstruktsiooni vist valmis teinud, pole siia jõudnud veel. Võibolla oleksin ise ka pidanud kuhugi minema, kus mu saadet, mis just preagu peaks eetris olema, vaatama minema.

Global Container XIV

GLOBAL CONTAINER XIV
PIkkujoulut-eri

Reedel, 3. detsembril 2010
Alates 20. 00
Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras neljateistkümnendal Global Containeril astuvad üles:


Aapo Ilves
Luule & muusika

Jaan Pehk
Luule & muusika

Vaida Tamoseviciute (Leedu)
"3 Love Stories"
Videonäitus

P-Jay
Muusika


Jätkuvalt avatud (10. 01.2011)
Mari Prekup
"Ajamasin"
Näitus


Üritusele eelneb:
Kunsti-ja disainiturg "KUUSEKE"
Kl 16-21


Seekordse Polymeri kunsti- ja disainituru "KUUSEKE" programm hõlmab endas
nagu tavaks saanud nii õpitubasid, turgu kui muusikat. Taaskord saab tulla
uudistama, ostma ning paitama noorte andekate disainerite ja kunstnike
loomingut!

Sel aastal üllatavad:

Sandra Jõgeva (skulptuurid) "Laud Naised"
Terje Meisterson (ehted) - www.terjemeisterson.com
LesPetites (eesti käsitöö & disain) - www.lespetites.ee
RedHaus (ehted ja kudumid) - www.redhaus.tk
Polymeri Keraamikud (keraamika)
SiidiLabor (mood & disain) www.myspace.com
IO Klaas (vitraaztehnikas klaasehe) - www.ioklaas.com
Anna Axonova (mood) - www.axonova.com
Jarõna Ilo (unikaal keraamika)
Kadri Misu (aksessuaarid) - www.misu.ee
Milt Ehted (ehted)
Ljubov Andrejeva ( ehted & kindad)
Riho Luise (ehted, kaardid, magnetid..) - www.umbra.ee
Mariliis Ehvert (vilditud loomad, polymersavist ehted)
Indie Printshop (t-särgid)

Üritusteseeriat Global Container toetab Eesti Kultuurkapital

Minu tänane Delfi artikkel burleskist

Sandra Jõgeva: Tule nagu oled — aga kanna palju meiki
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
30. november 2010 02:02




Novembri lõpus esitleti Eestis esituskunstidest vist ühte kõige jaburamat, aga ühtlasi demokraatlikumat – nimelt burleski.

Nais- ja sootemaatikale pühendatud feminari (tuletis sõnadest “seminar” ja “feminism”) lõppakord leidis aset Kanuti Gildi saalis. Viiepäevase rahvusvahelise ürituse korraldajad Dagmar Kase ja Anna-Maria Penu olid burleski tutvustama kutsunud soomlased, kes varjusid žanrile omaste esinejanimede taha.

Kiki Hawaiji, lonkav naine blondi parukaga, milles põlesid lambid ning Bettie Blackheart, korpulentne daam ekstravagantsetes retrokostüümides, seletasid lahti selle esituskunstiliigi fenomeni. Burleski ajalugu ulatub 19. sajandisse ning nimetus on pärit veel paarsada aastat varasemast ajast.

Laval leidsid aset demonstratsioonesinemised meessoost kaasmaalaste Bent Van Der Bleu ja Frank Doggensteini ja soome burleskidiiva Tinker Belli kaasabil ning näidati videoklippi USA burleskiartistidest. Olin varem näinud selle žanri esindajaid Allen Ginsbergile pühendatud festivalil ühes New Yorgi pargis.

Ja soomlased oma programmiga kinnitasid mu arusaamu selle fenomeni suhtes. Burlesk – see on just nii absurdselt lihtne ja süüdimatu, nagu üks lava peal toimuv asi loogiliselt olla ei tohiks. Esineja astub publiku ette ning kannab üksi või mitmekesi ette etüüdi. Näitlemis-või tantsimisoskus ega ka idee, mis oleks komplitseeritum kui üheksanda klassi peo isetegevus, pole absoluutselt vajalik. Pigem vist isegi vastunäidustatud.

Selle etenduse lõpp on 5-10 minuti möödudes alati sama: esineja võtab oma riided seljast. Samas jätab ta selga aluspesu ja rindade külge kinnitatud sädelevad tuustid, mis rindu väristades hüplevad – seda juhul, kui esineja on naine. Ekstravagantsed, 19. sajandi prostituute, popkultuuri kangelasi (filmitähtedest koomiksitegelasteni), linde või loomi meenutavad kostüümid on absoluutselt kohustuslikud, samuti ülitugev ning silmapaistev meik. Võltsripsmed, glitterhuulepulk, parukad, võrksukad, korsetid, pitsid. Ja kuna riided lendavad seljast küllaltki kiiresti, pannakse rõhku ka seksikale pesule. Või siis mitte – üks meesartistidest kandis Kanuti Gildis esinedes halle lotendavaid vupleid, millele oli hõbedaselt tikitud sõna “Lucky”.

Ja mis teeb burleski nii jaburalt demokraatlikuks alaks, kus võib laval tähena särada igaüks? Aga see, et mitte mingisuguseid nõudeid esinejate välimuse ja oskuste suhtes ei ole. Tavaliselt taustaks kõlava popmuusika saatel lavale tulev artist ei pea selle muusika saatel liikudes rütmi tabama. Sama vähe kui musikaalsust, tantsimis-või näitlemisoskust, on vaja tavamõistes atraktiivset välimust. Kostüümid langevad põrandale, et paljastada sellised kehad, milletaoliste omanikud iial stripparina tööd ei saaks. Vähe sellest – on olemas isegi burleski alaliik nimetusega “cripplesque”, mille puhul lavale astuvad suisa vigased. Arusaadav, miks feministidele see zhanr meeldib – on ju tegemist näkkusülitamisega peavoolukultuurile, mis eriti naistelt nõuab teatud piiridesse mahtuvat füüsilist välimust .

Võimalik, et selle žanri tõusev populaarsus kogu maailmas – Ameerikas esilinastus just film pealkirjaga “Burlesk”, peaosades Cher ja Christina Aguilera, on seotud teiste oma olemuselt sarnaste , kuigi näiliselt eraldiseisvate nähtustega. Reality-show`d, mille abil võib kuulsusesse tõusta absoluutselt iga koduperenaine, töötu ehitaja või tätoveeritud eksvang.

Internetikommentaariumid, kus võib omakorda end absoluutselt igal alal ekperdina tunda ükskõik kes. Ülim demokraatia ja ülim inklusiivsus, täpselt nagu burlesk. Soome artistide etendusele järgnenud diskussioonil mainisid nad, et Hollywoodi film nende kolleegidele ei meeldivat – seal ei näidata sellist burleski, mida nemad viljelevad. Loomulikult mitte – Cher ja Christina Aguilera näevad välja, liiguvad, tantsivad ja laulavad nagu filmitähed, kes nad ongi. Tõeline burlesk on tavalised inimesed, kellel tavamõttes lavale asja ei oleks. Päeval töötad ükskõik kellena ning kommenteerid töö kõrvalt näiteks meditsiiniteemalist artiklit juhtivas päevalehes, teadmata arstiteadusest elementaarsemaidki asju. Õhtul paned pähe paruka ja selga korseti ning hõljud koordineerimatult ringi burleskiklubi laval. Äärmiselt ajakohane ning hirmutav ja lohutav üheaegselt. Tule nagu oled – aga kanna palju meiki!

Kirjutavad veel

Vaatasin oma Hotmaili aadessi. Seal oli paar asjalikku meili; paar asja, millele oleks pidanud ammu vastama ja üldmassi moodustasid viiruse poolt saadetud või siis nende poolt, kellele viirus oli saatnud meile teemal "Hey, dude! Wanna earn some cash?", tagasi lükatud kirjad. Lisaks inimeste kurtmised, et ma neile eelpoolkirjeldatud sisuga meile saadan. Ja seal oli ka järgnev pöördumine:

Tere, Sandra!

Täna oli kirjanike list Sinu blogile reageerimisest punane. Kõik algas sellest, et Su kirjutis ühe kirjandusteadlase jahmuma pani ning ta selle lingi listis ära tõi.
Loomulikult on vaid aja küsimus, kui Sa Kirjanike Liidu liikmena ka ise listis möllata saad - praegu aga leian, et on paslik Sulle edastada kõik minu poolt sinna Sinu kohta kirjutatu, et Sul põhjust vihaleekides igavesti lõkendada oleks.
Teiste kirjanike kommentaare pole eetilistel põhjustel võimalik siin edastada, aga eks sõbrannad jutustavad Sulle ümber.
Punasega on ühe Su sõbranna osaline kommentaar - küllap tunned stiilist ära!. Ma ise ei viitsi talle vastata, et mul pole Sinule konkreetselt ühtegi küsimust - list on niigi umbes!.
Kui kellelgi on tema tegevuse või suhtumise osas kysimusi, võix
need ju talle otse esitada, avalikult või privaatselt.
...ta tõesti on väga põhjaliku pikalt & heledalt leegitseva vihaga

Edu Sulle!



vanaproua XX

Oh jah. Mõtlesin, et millega ma neile kirjanikele ette olen jäänud ja tegin attachmendi lahti. Seal sõimas vanaproua XX mind, öeldes muuhulgas, et ma olen ignorantne igal alal ja tema on minust igas mõttes üle. Lovely, nagu mu sõbranna E ütleks. Vanaproua loeb ennast kunstnikuks ja kirjanikuks ning on mu kursuseõele, õigemini tema laimamisele pühendanud terve raamatu -- nad käisid nimelt koos reisil. Õigemini mu kursuseõel juhtus see õnnetus -- vanaprouaga hotellituba ning paari nädalat oma elust jagada.
Ja mis probleeme oli kirjanikel minuga -- Betti Alveri zhürii järgselt kirjutasin nominantide kiirarvustused.

Üldiselt on sõimukirjad armsad ning mõjuvad värskendavatena*, samas on need alati omamoodi hoiatused, kuidas käituda ei tohi, kui tahad vähegi tõsiseltvõetav olla. Ja siinkohal tuleb meelde Hanif Kureishi, kes ütles kümmekond aastat tagasi midagi taolist, et on imetlusväärne, kuidas aladel, millel töötamine toob rahaliselt ja prestiizhi mõttes kõige vähem sisse ja kus töötamine on kõige üksildasem, vihkavad inimesed üksteist kõige rohkem. Et tema, Hanif Kureishi, on korduvalt näinud, kuidas luuletajad oma pidudel end täis joovad ja üksteisel ninad üles löövad, samas kui ta pole iial täheldanud, et stsenaristid niimoodi teeksid.


* Ja toovad vaheldust rutiini, mis hetkel on sõna otseses mõttes lääge ja kõrbenud suhkru lõhnaline. Testin nimelt uut materjali.

Kaasaegse kunsti Mart Sanderid

Otsin ükskõik mis materjalist ja ükskõik mis värvi pildiraami, mis oleks ise suur ja massiivne ning A 4 või suurema pildi, tegelikult küll foto jaoks. Käik Balti jaama ümbruse ja Telliskivi tänava second handidesse ei andnud mingeid tulemusi, samuti Balti jaama antiigiputkad mitte. Viimastest olid pooled pealegi kinni.
Lähen soovitatud Tallinna Kaubamaja II korrusele vaatama.
Eile sain inglasega, kes üleeile oma artist run space`ide teemalise doktoritöö jaoks intervjuud tegi (ja oli kaks aastat tagasi juba Polymeris käinud) kokku Linnagalerii avamisel. Ülivähe inimesi, ülivähe kunsti. Mulle meeldiks, kui keegi mu käest telliks selle kohta artikli -- võiks sharlatanlusest kirjutada. Kaasaegse kunsti Mart Sanderid, pole midagi teha. Ja naljakas on, et teoorias mulle kontseptualism meeldib -- kujutan täiesti ette täiuslikku näitust, mis koosneb A 4 paberist galerii seinal. Või tegelikult, ega ikka ei kujuta ette küll, samas usun siiamaani vankumatult selle võimalikkusesse.
Seekord oli paberil mingi ebamäärane luuleline tekst ja kunsti rolli täitsid kaks sammaldunud puupakku. Läksin isegi sharlatanide artist talk`i kuulama, mille viis läbi mu endine koostööpartner. Aga mul oli see inglane kaasas, midagi nii huvitavat seal ka polnud ja niisiis olin vist ainult viis minutit kohal. "Psühhogeograafia" on uus "interdistsiplinaarne".

Mulle kirjutavad täna...

1. Brisbane`i ehitusinsener ja hobi-maastikumaalija, kes on netist avastanud mu portfoolio. Küsib, kui palju maksab mu orjaks olemine. Arvas, et ma olen siiani seal mandril. Armas.
2. Keskkoolitüdruk, kes oli Experimenta workshopis ja luges pärast mu raamatu läbi. Ütles, et otsustas perfokaid tegema hakata ja tal on ka olemas inimesed, kellega neid koos teha. Ja et tal on olemas inimesed, kellega koos neid teha. Ta ütleb, et tahab algajana minu käest nõu küsida: mida teha, kui asjad käest lähevad ja politsei tuleb? Ülimalt armas.

Kodanluse diskreetne võlu

Päev algas sellega, et ostsin Kalevist 50 kg suhkrut ja lõppes kinoseansiga
(Bunuel, "Kodanluse diskreetne võlu").
Nii olin sissekannet alustanud lõppeva nädala kolmapäeval. Selsamal päeval sain kokku oma lapsepõlvesõbranna L-ga, sest viisin tema kunstiklassikust isale ära suvisel kunstioksjonil müümata jäänud töö. Kunstiklassik pani mu enda kõrvale arvuti taha istuma ja demonstreeris oma viimase aja kontseptuaalseid raamatuid (ja rääkis rahapuudusest), tema tütrega sattusin kahte moodsasse kohvikusse.
Mis veel? Näituse juures aitava metallikunstniku/sepa TN-ga olen kokku saanud ja koos tema ning M-ga galeriid vaatamas käinud, karamelli valanud ja ühe keraamiku suurel sünnipäeval käinud.Ja H kontserdil samuti Polymeris. Ühe taotluse teinud. Ja täna oli samuti näitusega seotud fotosessioon, noor lesbiline fotograaf A tegi minust ja M-st pilte. M õmbles mulle lateksist hiigelsuured rinnad külge (väga hea on omada kontakte meditsiinisfääris -- meditsiiniline nõel koos niidiga on ikka väga palju parem ja kaugelt vähem valus kui see nahanõel, mida M eelmisel korral kasutas, kui K pilte tegi, millest eriti asja ei saanud) ja mina tegin M-le külje peale mädaneva haava, kasutades kõiki ameerika skulptori M-i kevadisest filmitööstuse eriefektide kursuselt pärit oskusi. See kõik on seotud stand up-etenduste seeria või siis kuraatoriprogrammiga, mis mu näitusega kaasneb.
Ah jaa, samuti tundus mulle sel nädalal, et ma saan raha, mis kustutab mu tekkinud võlad ning lähituleviku rahalised kohustused üheskoos. E pidi mingile prantsuse miljonäriperekonnale, kellega tal on vaja häid suhteid hoida, mu kolm Pariisi jäänud (sellest näitusest, mis ta kolm aastat tagasi La Roche Possay` linnas korraldas) maali kinkima. Aga enne kui ta jõudis mulle ülekande teha, langes tal mingi üsna keerulise inimsuhtedraama tagajärjel vajadus selle kingituse järele ära. Kompensatsiooniks ostis ta minult ühe maali, millest saadud raha vahetasin kohe NYC-i lennukipileti vastu. Kuna E ostis maali mitte just otsesest vajadusest, siis andsin talle teise kauba peale. Ja sain omakorda pärlitega villase mütsi, milletaolisi ostavad talt eriti hea meelega Pariisi mosleminaised. See on ülimalt haruldane, kui ma midagi sõna otseses mõttes müün ja seda pole juhtunud aastaid. Kusjuures ma olen vist alati teinud seda ametlikult -- nii ka seekord.
Ja telesaatega seoses öeldi mulle, et vajan uut rezhissööri selle asemel, kes algselt tiimis oli. Ta on seal telejaamas nimelt muude asjadega liiga hõivatud. Ka sellega olen mööduval nädalal tegelenud. Üks kandidaat on olemas, kes pakkus ennast, kui tema käest kui antud ala professionaalilt küsisin, keda ta soovitaks.

Kiirraamatuarvustused

Kuna võtsin oma zhüriiliikme tööd tõsiselt (ja üllatuslikult selle eest ka maksti), siis järgnevad minu poolt auhinnale kandideerinud teoste kiirrevüüd.

Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma" (Petrone Print 2009)
Lugesin aasta tagasi juba, mäletan, et oli värske ja psühhedeelne ning hästi loetav. See mitmekihiline reaalsus seal oli võluv ja veenev. Üks mu personaalseid favoriite.

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" (Petrone Print 2009)
Ta on selle raamatu kirjutanud kõigest 21-aastaselt ja see ON hea. Esimene pool kirjeldab lapsepõlve maajoodiku perekonnas, teine osa seltsielu Tartus. Esimene pool on parem. Teine personaalne favoriit.

Donald Tomberg "Kazimir, Vladimir ja teised" (Kirjastuskeskus 2010)
Ei meeldinud. Daniil Harmsi stiilis absurd.

Margus Karu "Nullpunkt" (Pegasus 2010)
Väga, väga OK noorteromaan. Taas kord on esimene pool --allakäik ja liikumine nullpunkti poole, parem kui sealt edasi liikumine ja happy end.

Siim Nurklik "Kas ma olen nüüd elus" (2010)
Raamatupoodides ei olnud.
Ott Kilusk "Oktoobrikuine tuuker" (Kirjastuskeskus 2010)

Luuleklassikust zhüriiliige väitis, et Kilusk on eesti kirjanduse tipptegija mõne aja pärast, lisaks pidavat kirjutama romaani. Kaanekujundus on kole, luuletused üsna sümpaatsed, kuigi ma luulet eriti ei salli. Meelde ei jää midagi nagu viimase zhanri juures tavaline.Läbi lugeda ei viitsinud.

Aigi Vahing "Valik" (Pilgrim 2010)
Kirjutasin sellest juba Sirpi arvustuse, mida, tõsi küll, ei ole veel avaldatud. Ja tegelikult oli mu tähtaeg selleks viie päeva pärast praegusest hetkest, mitte pea kaks nädalat tagasi, kui haigeks jäin ja arvustuse reaalselt valmis kirjutasin ning ära saatsin. On nominent, kuna mina seda raamatut zhürii liikmetest tõesti pooldasin.


Häniläne "Ma pühäpääväpõllõ mõsi" (Võro Instituut 2010)
Luule on minu jaoks ala, millega ülimalt raskelt kontakti saan. Võrukeelne luule on juba liig mis liig, kuigi pooleldi võrukeelses keskkonnas möödusid mu lapsepõlve suved. Nägin neid ä-tähti -- umbes pooled kõigist täishäälikutest -- ja lõin raamatu kinni.


Ja lisaks kõigele sellele -- sealsamas Tartu Tasku raamtupoes oli soodushinnaga 33 krooni müügil järgmine teos, mille tagasiteel Tallinna rongis läbi lugesin:

Katrin Lust-Buchanan "Seks, valed ja eneseusk"
Naiivsevõitu sissevaaade kollasesse ajakirjandusse Eestis ja välismaal -- aga meediateemalisi loenguid ma ju pidama hakkan.

Montaazh. Betti Alver.

Montaazh. Või siis midagi eelmontaazhi taolist. Tehniline selline oli juba tehtud -- ja ma ei saanud esimese hooga arugi, et see pilt oli pärit kolmest kaamerast. Mis tõendab vaid seda, et me kõik oleme selle visuaalse keelega nii harjunud, et see tundub orgaaniline ja loomulik. Mis omakorda seletab ka näiteks seda, miks videokunst ei ole laiematele rahvahulkade hulgas eriti populaarne. Liiga vähe kaameraid ja liiga vähe tavapärast professionaalset montaazhi -- järelikult mitte eriti kaasahaarav.
Aga muidu oli see kõik -- esimene salvestus -- üllatavalt OK. Kui vaatasin samale televisioonile vahetult enne Austraalia-reisi antud intervjuud koos J-ga tehase hoovis ja võrdlesin seda esimese võttepäevaga, siis on ilmselge, et vahepealne invasioon Austraalia meediasse on mõjunud väga kasuliku harjutusena. Kuigi ikkagi näeb enda juures asju, mida võiks teisiti teha. Näiteks rääkida saate salvestusel lühemate lausetega.

Ja ettevalmistus homseks Betti Alveri auhinna zhüriiks: täna üks luuleraamat poes sirvitud ja üks romaan läbi loetud. Ülejäänuteks jääb niisiis homme pool päeva Tartus. Sealsed inimesed on teatavasti kuulsad oma organiseerimatuse poolest ja niisiis ei tasu loota, et keegi sind nende raamatutega varustab.

Täiskasvanud feminism

Enne tänast kinoseanssi Artises. "Ma tahan elult kõike -- vabadus Simone de Beauvoir`mõistes". Feministlik kunstikriitik räägib, et ta on ühe reisibüroo kuldklient. Ja see firma oli saatnud oma klientidele pakkumised -- "Meesperele ajakirjad "Tarkade klubi" ning midagi autodest, naisperele "Naistemaailm" ja "Diivan"". Nimetatud feminist oli selle peale kohe reisibüroosse helistanud ja neile seal sooliste klisheede taastootmise eest uut ja vana teinud.
Selline lugu võrdluseks eelmisele. Areng on mäekõrgune, kas pole.

Ja ise sõimasin Elisat, kui avastasin, et mu telefoniarve pole hoopiski lubatud 350 krooni kõikidesse levinud võrkudesse pluss eritariifiga numbris. Vaid hoopis fikseeritud hind 350 + eritariifiga numbrid + kõigisse teistesse võrkudesse eraldi. Nad olid nimelt augustis ühepoolselt lepingu tingimusi, see on :hindu muutnud. Kui küsisin, miks sellest mulle ei teatatud, öeldi, et koduleheküljel on kõik kirjas.

Naiivfeminism

Vene tütarlaps, muidu näitleja ja graafiline disainer, tahab meil oma esimest kuraatoriprojekti teha, teemal "naise valem". Sellest, et naine on mõistatus -- ühe naise sees on nagu üks loom, teise sees teine loom, publik võiks sellekohaseid ankeete täita... "Mehed on Marsilt, naised..., naised...atkuuda?" Ja: "See ei ole feministlik näitus!" Ta enda maalid on sellise spetsiifilise kommertssuuna esindajad, mis eriti venelastele millegipärast meeldib. Ta näitab oma portfooliot, ka näitlemise oma. T: "Keda sa seal "Kinnunenis" mängisid?" Tüdruk: "Venelannat number kaks."
T ütleb, et see näitus hirmutab teda ja läheb minema ning mina üritan venelannat kureerimise alal "nõustada". Et kui tal on idee, mis teemal näitus teha, võiks ta kõigepealt põhjalikult tutvuda eesti kaasaegse kunstiga, selle mõttes oma silme eest läbi lasta ja peatuda kunstnikel, kelle looming teda antud teemaga seoses kõnetab. Et ei maksa piirduda paari oma sõbranna ja enda maalidega. Vastasel juhul võetakse tema kuraatorinäitust lihtsalt ühe noorte tundmatute inimeste väljapanekuna."Super idee!", ütleb mu jutu peale tütarlaps ja mul on korraks tunne, nagu oleksin tema silma all tõmmanud kardina uue maailma sissepääsu eest.
Mis sellest edasi saab, ei tea.

Artikkel Eva Labotkinist, ilmus eelmises Ekspressis (Areen, 28.10.2010)

Projektipõhine magamajäämine


Sandra Jõgeva


Cityscape presents:
*
Eva Labotkin
Magamajäämine / Falling Asleep*

Tallinna Linnagaleriis
15.10 - 31.10


Esmalt tsitaadid.
“Eva Labotkini "Magamajäämine" on kunstniku pikaajaline, võibolla koguni
elukestev projekt, mis testib avaliku ruumi ja inimkeha vahelisi
suhteid.” Pressiteade, koostanud kuraator Anders Härm.

“Videotes ja performance'ites uurin keha suhet kohaga ja kohanemist, suhestun etteantud struktuuride, trajektooride ja tugevate sümbolitega. Magamajäämine kui sisse- ja väljalülitamine kohtade ja
teadvuseseisundite, vahetu taju ja mälestuste vahel aitab luua võrgustiku, mille keskmes on midagi püsivat.” Kunstnik ise.

“Kaasaegne kunst on projektipõhine – sa alustad teatud mõttes kogu aeg uuesti nullist.” Minu kunagine õppejõud, kohalik tippkunstnik, tsitaat mälu järgi kümne aasta tagusest ajast. Sel ajal tundus see mõte väga õige. Omamoodi radikaalne ja uudne. Kontrast usule, et kunstnik maalib tegelikult eluaeg ühte ja sama pilti. Nüüd tundub aga, et kunstiinstitutsioonid saadavad järjest välja pressiteateid, kus kinnitatakse: kunstnik tegeleb oma uuel näitusel kõigi võimalike sotsiaalsete, psühholoogiliste, majanduslike ja geopoliitiliste probleemidega, millega inimkond on oma koidikust saadik kokku puutunud. Kõik see korraga – nüüd, alates homsest, kahe nädala jooksul galeriis X! Kusjuures eriti populaarne on antud juhul verbid “uurima” ja “analüüsima”. Tavaliselt on tulemus – paari mitte kõige värskema kujundi kergelt varieeruv ekpluateerimine võrreldes sellega, mida lubatakse, lihtsalt ... väga vähe. Noor videokunstnik Eva Labotkin pole siinkohal erand. Oma näitusel eksponeerib ta iseennast, malbe olekuga kena blondiini, magama jäämas erinevates kohtades Tallinna ja Londoni linnaruumis ning Eesti-siseses liinibussis, samuti seina vastu liibudes liikumas mööda ametkondlikku hoonet Londonis. Jah, see kõik meenutab teatavaid minimalistlikkumat suunda esindavaid performance`iklassikuid, samuti Warholi “Sleep”`i. Ja pealegi -- kes võiks vastu vaielda väitele, et magamajäämine kui selline on elukestev projekt ning seega puudutab meist isiklikult kõiki. Head und.

Inimeste käitumisest -- kolmanda maailma ja esimese

Kolmanda maailma esindaja on hindust performance`i-kunstnik SD, kes õpib Helsingis teatrikõrgkoolis näitlemist. Seekordsel, eile toimunud Globalil esines ta kui india muusik ja kokk.

Teel sadamast supermarketisse, kuhu läheme kolmekesi -- T,SD ja mina, tuleb jutuks see, et SD ei taha pärast oma magistratuuri lõpetamist Indiasse tagasi minna ("Indias ei ole kaasaegset performance`ikunsti. Seal on ainult mainstream. Mina olen alternatiivne kunstnik ja minu jaoks ei ole seal kohta", on ta mulle juba varem kurtnud), vaid jääks hea meelega Läände. Tema esimene valik oleks Soome, teine Eesti, kolmas Läti ja neljas Kanada, kus talle väidetavalt performance`iõppejõuna tööd lubati. Pakun omalt poolt välja, et teine võimalus elamisloa saamiseks oleks abielu. "Keegi ei taha hindut. Nad eelistavad iga kell aafriklasi hindudele", pole SD-l enda väärtuse suhtes abieluturul mitte mingeid illusioone. "I have "font-style:italic;">a lot experience in that", lisab ta täiusliku Simpsonite hindust tegelaskuju, poepidaja Apu aktsendiga ja on seda öeldes loomulikult ütlemata naljakas. "Kui vana sa oled?", küsib hetk hiljem T. Sekundi pärast meenub T-le, et ta ise ostis SD-le laevapiletid ning selleks oli vaja öelda sünniaeg. "1974!" -- "Ei, tegelikult 1972. Aga passis on jah 1974." Põhjus, mis SD vanemad kohalikele ametivõimudele oma lapse sünniaja kaheaastase nihkega teada andsid, jääbki hämaraks. "Aga ma näen eatu välja. Keegi ei suuda öelda, kui vana ma olen", kinnitab SD. Naljakad kolmanda maailma pisipettused.*

MP, eilse päeva üks kangelannasid, pidi oma näituse avamisel esinema koos MS-ga. See on kirjas pressiteates ja just väljaprinditud ürituse kavades. See, et MS on haige ja perfokas jääb ära (esialgne versioon),on juba väga uus informatsioon. Ja hommikul ma juba ärkasin Tartu poeedi JM-i kõne peale. JM teatas napilt, et tema ei tule, kuna jäi haigeks. Kujutan ette, et mõjun tartlase jaoks halva tallinlase võrdkujuna. Ma olen veel sekund enne telefonikõnet sügavalt maganud ja mu reaktsioonid ei läbi mingit filtrit. "Oh issand. Mis sul viga on??!?" -- "Ma tunnen ennast HALVASTI." Ma ise tunnen ennast terve nädala vägagi halvasti, sest ilmselgelt on mul mingi viirus. See algas kurguvalu ja palavikuga, muundus luu-ja peavaluks ja kähedaks hääleks ning siis köhaks, mis pooli öid üleval hoiab. Mõtlen: "Ise viiekümneaastane inimene!". Tartlane ütleb, et ta ei saa oma luulet lugeda, sest tal pole häält ja ta kurk valutab. Kuulda pole vähemalt telefonis midagi, pealegi kasutaks ta laval mikrofoni. Viimast ma ei ütle, sest tartlane kõlab, nagu oleks juba omalt poolt mingi otsuse vastu võtnud. Kirjeldan tartlasele, kuidas praegu liikvel olev viirus arvatavasti edasi areneb ning lõpetan siis kõne. "Üritame järgmine kord".
Aga tagasi esialgse probleemi juurde, milleks on ärajääda ähvardav perfokas. See, nagu öeldud, tuleb välja kõigest loetud tunnid enne kogu ürituse algust ja täiesti juhuslikult. Perfokas on loomulikult kirjas väljasaadetud pressiteadetes, ürituse kavas ning televisiooni puhul, mis avamisele kohale tuleb, sai rõhutud just nimelt unikaalsele võimalusele -- saada peale suurepärane muusikaline etteaste. MP ja MS vahel on siiski veel midagi kommunikatsioonihäire või arusaamatuse taolist aset leidnud, mille tulemusena nad otse telefonis ei suhtle. Selle lahendamiseks helistab T mulle ja annab oma telefoni MP-le ja mina, kes ma selleks hetkeks olen juba Vana-Kalamajas, annan omakorda oma telefoni MS-le. Niimoodi nad siis omavahel räägivad. MS siiski esinemast keeldub ja haige tundub ta ka olevat. Deus ex Machina `ks osutub sealsamas Metropolis B avamisel kontserti andev Paide käsitööõpetaja AP. Keskealine vuntsidega onu, kes osutub omavalmistatud elektriliste pillide fanaatikuks. Tal on kaasas väike enda tehtud elektrikitarr, mida ta ekstaatiliselt mängib, meenutades kõlalt Jimi Hendrixit. Väikesed läbirääkimised :MS veenab AP-d minuga Polymeri kaasa sõitma, mina helistan MP-le, kes hakkab selle ettepaneku peale karjuma ja viskab toru hargile, kõrvalt kommenteerivad MS ja S: "Sa serveerisid seda asja valesti! Miks sa ütlesid, et tegu on Paide käsitööõpetajaga?", mina helistan MP-le tagasi ja lasen onu live`il otse telefoni kõlada..." Kui asju taksosse pakime, ütlen keskealise hallis kampsunis vuntsi kohta: "Tema peab kindlasti kaasa tulema selle taksoga. " Vastus kõlab: "Jah, ma olengi juht!" Tuleb välja, et tellitud takso juht ja harrastusmuusik AP näevad välja nagu identsed kaksikud. Sarnasust rõhutab stilistika veelgi : nagu öeldud, hallid vuntsid, hallid mustrilised kampsunid, hallid viigipüksid ja mustad nahkjakid....
Galeriis mängib onu oma pilli ja MP laulab oma blow up- lastetoa hiiglaslikul toolil istudes vene keeles Meieisa-palvet. Saanud sellega ühele poole, libistab MP end toolilt maha ja lahkub lavalt. Onu jätkab -- eletrilised helid, mis tuletavad meelde kõiki temast vähemalt põlvkond nooremaid muusikuid, kes ise endale muusikalisi instrumente teevad. Siis tuleb minu juurde MP: "See on ilgus! Mul ei siin kohta! See on MINU näituse avamine!" MP on millegipärast pilli mängiva onu peale väga vihane ning ilmselgelt tahab ta seda esinemist kuidagi katkestada. Ta seisab, käed puusas ning kulm kortsus, onu kõrvale ning seletab sellele midagi. Onu jätkab oma muusikalist etteastet. Nii palju kui mina situatsiooni tajun, on onu oma kontserdiga sellel näituse avamise hetkel, kakskümmend minutit enne järgmisi esinejaid, vägagi omal kohal. Galerii on rahvast täis. Soovitan MP-l, kes tundub olevat seisukohal, et mina peaksin selle "ilguse" kohe ära lõpetama, läheneda olukorrale kreatiivselt. Tõmmaku näiteks kõigi nähes onu võimu juhe välja. MP seda ei tee, vaid pöördub musitseerija poole veel kord verbaalselt, sõnu pole muidugi kuulda, mille peale kontsert lõppeb järsult. Aplaus. Ütlen publikule onu nime ja ka seda, et veebruaris tuleb isetehtud muusikainstrumentidele pühendatud näitus ning Global ja et onu on sellekohane viimane leid. Järgmise etteasteni on sel hetkel veel viisteist minutit. "Kas te tahate, et ta praegu edasi mängiks?" Küsin laialt ringilt ja mulle vastatakse. Nad tahavad seda. Kontsert jätkub ja minu poole tuhiseb tulivihane MP: "Sina ka keerad mulle! Ma ei tee siin galeriis enam kunagi midagi!"
Õhtu hilisematel tundidel pöördub onu mu poole korduvalt, tahtes kinnitust, et mulle ta kontsert meeldis. Kordan, et loomulikult meeldis --- ma ütlesin seda talle ju kohe. Ilmselgelt on Paidest tulnud poiste tööõpetuse õpetajal juhtunust kerge trauma -- ta arranzheeriti viimasel hetkel tema jaoks täiesti võõra inimese näituse avamisele esinema ja siis tehti sündmuse peakangelase poolt sama ootamatult selgeks, et see, mida ta teeb, ei kõlba mitte kuhugi. Vaene hallide vuntsidega Jimi Hendrix.
"Ma oskan tavalisi laule ka mängida... Ma olen seitsekümmend lugu kirjutanud."

Ja selle kõige lõpetuseks, tundub mulle, peaks rõhutama, et inimesed ning nende käitumise jälgimine meeldivad mulle väga. Mulle meeldivad nii esimene kui kolmas maailm. Oli suurepärane Global, üks rahvarohkemaid. Ja tegelikult jäin rahule ka MP näituse avamisega.

* Kummalisel kombel õnnestub end kokaks nimetaval hindul, kes on Helsingist kaasa toonud suurema koguse india maitseaineid, kes vajab oma ghee jaoks kaks kilo võid ning mõjub kokana väga usutavalt -- ma hakin tema assistendina viimase võimaliku hetkeni tema juhtnööride järgi kartuleid, serveerida karrit, milles on täiesti toores kartul koos sama toore riisiga, mis on lisaks põhja kõrbenud. Tema kommentaar: "Under the circumstances I did my best!"

Global Container XIII sel laupäeval

GLOBAL CONTAINER XIII

Laupäeval, 30. oktoobril 2010

Alates 18. 00

Kultuuritehases Polymer

Ülase 16/Madara 22

Global Container on ürituste seeria, mis ületab hea maitse piirid.

Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.

Järjekorras kolmeteistkümendal Global Containeril astuvad üles:

Mari Prekup (Eesti)
”Ajamasin”

Näitus

Ajas edasi liikudes kipume möödunud seiku unustama. Täiskasvanuks saades
tuhmuvad eredad lapsepõlve tundmused, mõtted ja juhtumused. Mari Prekup
soovib taaselustada tema enese lapsepõlvetoa Lasnamäel nii nagu ta tollal 5
-aastasena elades oli, et juhatada meid taas väikesele inimesele omasesse,
mütologiseeritud rõõmude ja hirmude maailma.

Saabub õhtu, on aeg magama minna, aga ma kardan. Mänguasjadega ei anna
enam mängida. Nad
on konteinerid tontidele. Kardan seestuda. Silmad kuivavad, ma ei julge
pilgutada, sest vaatan tõtt
ikoonidega, kes jõllitavad mind hukkamõitsvalt. Ma tean, nad teavad, et olen
TEINUD pattu.
Sest kollide ilmumine tundub ka täna täiesti võimalik. Siiani põen irratsionaalset
tõrget vaimse
maailma torkimise ees.
Too tuba oli suures osas nagu iga teisegi lapse tuba tol ajal. Samas Kasvasin
tugevalt religioosses peres. Tuba oli vastavate elementidega turvatud. Ka kõik
muud objektid toas said sellest tugevalt täis laetud, mänguasjad, pimedad

nurgad, suvalised tarbeesemed.

Jutud piiblist ja pühakute elulugudest panid uskuma imedesse ja sellesse, et
Jumal armastab ja kaitseb meid, aga tema „ kõikenägev silm“ pani mind häbi
tundma oma salajaste mõtete üle.

Antti Seppänen (Finland)
"Jäämäe vari"
Dokumentaalfilm, mis baseerub Oiva Koivaneni 8 mm
filmidel.

Seppänen, kes leidis kirbuturult kaks kasti filmilinte, ajab nendest inspireerituna
temale tundmatu inimese jälgi ja rekonstrueerib Oiva Koivaneni kogu eluloo.
Poeetilise seisundifilmi visuaalne keel on ära määratud leidmaterjali poolt.

Mari Prekup & Meeland Sepp (Eesti)
Performance

Suvadeep Das (India/Soome)
India muusika kontsert
+
India köök

Kaarel Malken (Estonia)
Mees ja kitarr

Justin Tyler Tate (Kanada)
Installatsioon Polymeri katusel

Eesti Kunstiakadeemia magistrandide
performance`iprogramm “Atribuut” (juhendaja Mai Sööt)

Atribuut kui postshamanistlik sau ja abivahend lööb probleemi pihta, mis
tegijat vaevab. Selle abil otsivad performaatorid tajupikendusi, väravat, mille
taha varandus jätta, teevad otsustava pöörde karjääris, vabanevad kestast,
kümblevad külmas rambivalguses, võitlevad globaalsete, kuid argiste hirmudega
ja manavad jõukust juurde.

Hannes Aasamets
“Labritsemukiaoos”

Illustratsioon sensoorse närvisüsteemi kasutamisest.

Magnus Vulp
„Tšekk in“
Võtta saab kõik mis võtta annab.

Veronika Vallimäe
“Vahetan pirni”
Peesitan aupaistel ja pühitsen oma persse kukkunud karjääri lõppu.Tõmbasin
varvaskingad oksa.

Einike Leppik
Olelusetendus “Kes(t)”
Ühel hommikul ärkasin või ei ärganud. Ärkasin või ei ärganud oma voodis külmal
kivipõrandal.
Ja keegi hoidis mind kinni. Keegi või mittekeegi, kellel olid pikad juuksed nagu
traadid.
Ja see keegi ei hinganud mulle kuklasse. Ja isegi kui mittekeegi hingas mulle
kuklasse, oli mul
Hirm.

Henri Hütt
“Degenerate”
Degenerate on vahejuhtum, mis uurib taandatavaid struktuure.
Elektrist sünnib heli, liikumisest stereotüüp ning süsteemist tervik.

Raido Mägi
“Globe Phobia”

$ohO
“Inimjõul töötav rahamasin ehk sitta kah-…“

Kirjanduslike kohtumiste seeria “Üks hullem kui
teine” esitleb:

Jaan Malin (Estonia)
Luuleetendus

NB!

Enne Global Containerit
galeriis Metropol
(Vana-Kalamaja 46)

Alates kl 16

Janno Bergmann (Eesti)
”Picasso Kuul”

Näitus
Bergmann dekonstrueerib kunstiajaloo suuri müüte nagu Picasso kui totaalse
kunstniku võrdkuju, eksponeerides ilukirjanduslikku pseudo-perioodikalist
fiktsiooni. “Picasso kuul” on kogu seina hõlmav ajalehe esikaaneloona
vormistatud olematu kunstiteadlase intervjuu kunstiklassikuga nii eesti kui inglise
keeles, Mitu kihti tähendusi ja vihjeid, üliintellektuaalset sõnademängu, maagilist
realismi ja novellilik puänt.

Meeland Sepp, Margus Sorge Tiitsma & Taave Tuutma alias
Tuutu (Estonia)
”White Man Group”
Performance

Transpordi eest Metropolist Kultuuritehasesse Polymer
hoolitseb Kunstikonteiner.

Kunstikonteiner /Art Container
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
(+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
www.artcontainer.ee

Väga napilt

Haige (eile).
Aigi Vahingu raamatust arvustus (eile), pluss napp arvustus Epp Petrone raamatu kohta (eile).
Rotid korteris (eile). Viskan ühe välja (eile).
Eksperimenta workshop Konteineris (täna).
Tutvun Sirbi artikliga seoses Tallinna teise feministliku lugemisgrupiga.
Panen üles eluspüügi lõksud (kolm tükki, täna).
Ikka haige (täna).

Social calendar II + tehnilised märkmed

Nagu eile Kunstihoone avamisel kohatud R (tema pärast ma sinna läksingi, küsimused märkmikus kirjas)käest teada sain, tuleb
1)laedetailile valatud skulptorisilikoonile, enne kui sinna kipskapsli peale valada, määrida ükskõik mida, aga esimese soovitusena nõudepesuvahendi ja toiduõli segu
2)laedetailile, millest võtan vormi akvaariumisilikooniga, määrida enne viimase peale kandmist kiht poonimisvaha (ikka ja alati Vana Kuld). Aga tingimata väga õhuke kiht, millel tuleb lasta enne silikooni ühe päeva kuivada.
3) mida tuli viimasele enne kipskapsli valamist peale määrida, ei mäleta. Vist oli samuti poonimisvaha. Märkmiku unustasin kaasa võtta.

Nii, nüüd on need asjad niimoodi kirjas, et enam ära kaduda ei saa.
Ja sotsiaalsed asjad jätkusid järgnevalt:
reedel käisin vana tuttava K ja tema mehe M sünnipäeval. Eesti kõrgem keskklass, üüritud koht Rotermanni kvartalis ning palgatud kokk, pluss väga palju itaalia veini ja vahuveini. (Ja inimene, kes tema nime guugeldades osutub tuntud äri-ja poliitikategelaseks, ahistab mind korraks üsna räigelt. Kerge kultuurishokk -- ma arvasin, et kõrgem keskklass on hoopis korralikum.)
Laupäeval on näituse avamine Kunstihoones. Aftekal üsna sõbralik vestlus lätlase AZ-ga, kellega üle aasta tagasi tema klaveriga seoses tüliks läks.
Ja kogu selle (üle nädala igal õhtul)ringilaaberdamise peale on tunne, otsekui hakkaksin kergelt haigeks jääma.

Social calendar I

Kuna kõik muu on niikuinii põhiliselt mu näituse ettevalmistamisega ühel või teisel viisil seotud, samuti mõne (nelja, nüüd juba viie) artikli kirjutamisega, piirdun sotsiaalsemate asjade kirjeldamisega -- mida on just nüüd olnud väga palju.

Laupäeval käisin, nagu ma piletilt lugeda võin, Von Krahli akadeemias loeng/etendusel "Gender Euphoria" (Norra)* ja professor Alan Giami loengul. Pärast mida kutsus tuntud eesti meestearst mind endaga kohvi ja veini jooma.
Öösel koputas mu aknale KK, kes tuli A sünnipäevalt. Jõime koos siidrit (mina) ja õlut (tema) ning vaatasime Youtube`i.

Pühapäeva hommikul kohtusin oma sepast konsultandi TN-ga (aga see pole sotsiaalne, vaid tööasi).
Pühapäeva õhtul käisin V korraldatud performmance`iüritusel EASTis. Ja pärast soomlastest ning ühest hindust koosneva seltskonnaga Kolmes Lõvis.

Esmaspäeval käisin koos sotsioloogist sõbranna M-ga Märzi projektiruumis lesbilis-feministliku legemisgrupi koosviibimisel (aga see on ikka väga otseselt mu artist run space`ide artikliga seotu), pärast käis M mul külas.

Teisipäeval käisin oma endise õppejõu JT filmi esilinastusel **, pärast mida õnnistas mu uut kodu Geikristlaste Kogu asutaja ja tagandatud kirikuõpetaja HN. L filmis seda ning see üritus on samuti natuke mu näitusega seotud.

Kolmapäeval käisid mul külas lapsepõlvesõbranna L (pärast tuli tema mees H), endine kursusekaaslane K (kellega liitus ta itaallasest mees D), K (+I) ja I.

Eile, neljapäeval tutvustas E mulle kurikuulsa (kauge) minevikuga ajakirjanikku K, kes tellis minult oma uude ajakirja intervjuu kunagise Tallinna vene hipi VW-ga.

Jätkub.


* Tundus väga halb, lahkusin pärast esimest 15 minutit.
** Üsna tavaline, enamvähem korralik pealtnäha tudengi-lühifilm halvavõitu näitlemisega.

Vastukaja

Helistab I, sõbranna M mees. "Lugesin üle tüki aja Delfit..." ja ma juba tean, millest juttu tuleb. "Mina sinu asemel ostaksin endale pipargaasi ja noa, mis hästi lõikab!" I räägib kommentaaridest, mida ta luges, teistest homovastastest artiklitest, millega ta samuti tutvus, nende kommentaaridest ja natsifluidumist, mida ta tajuvat. Martin Helme jüngritest ning sellest, et selle mehe nime ei tasu küll suhu võtta.
Aasta tagasi tõi I Konteinerisse oma aeguma kippuvad jahu-ja riisivarud, mida ta, nagu ta seda nimetab, doomsday` puhuks kogub. Kuivained, kümned liitrid vett ja bensiin tema Kalamaja kodu keldris, samuti mitu korda harjutatud alternatiivne route tema perekonna suvekoju. Selleks puhuks, kui on aset leidnud katastroof (ükskõik, mis laadi) ja Tallinnast põgenevad paanikas inimesed on ummistanud kõik suuremad maanteed.
Mõnikord tundub mulle, et I on meie tsivilisatsiooni, nagu me seda tunneme, peatses hävingus ikka päris kindel.

Lõpuks ometi -- kirjutasin ammuküsitud homoteemalise artikli. Täna Delfis.

Sandra Jõgeva: Saatana sigitised meie pühal kristlikul kodumaal
Sandra Jõgeva, kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator, www.DELFI.ee
15. oktoober 2010 04:00


Viimasel ajal on hoogustunud avalik diskussioon seoses samasooliste õigusega legaliseeritud kooselule, aga samuti kampaaniaga “Erinevus rikastab” ja Geikristlaste Kogu skandaaliga.

Meediasse on ilmunud mitmeid homoseksuaalide (loe: geide, loe: omasooiharate, loe: pederastide – vali oma veendumustele ja maailmavaatele sobivaim väljend) vastaseid arvamusavaldusi. Neid on avaldanud peavoolumeedia väljaanded ning need on pannud mind, kõigest hoolimata seni omasoolembeste võitluste suhtes leebet ükskõiksust tundnud inimest, mõtlema, et varsti võtan ise vikerkaarelipu kätte ja astun sellega keset Viru tänavat või Narva maanteed.

Niivõrd tagurlikud, silmakirjalikud ja uskumatult religioossed on olnud need arvamused. Jätab mulje, et need esseed ja kolumnid on kirjutatud Ameerika Ühendriikide piiblivööndis, mõnes Utah' kolkas, kus kõik väikelinna elanikud valivad republikaane, on loomulikult käinud pühapäevakoolis ja korraldavad oma tagaaias bake sale'e ega ole kuulnudki kusagil Vanas Maailmas asuvast Eesti Vabariigist. Mis on Euroopa liidus HIVi levikuga absoluutsel esikohal; mis on kõige vähem usklik kõigist Euroopa liidu liikmesriikidest; kus on märkimisväärne hulk üksikemasid.

Isegi meie praegune president jättis maha oma “vana” naise ja perekonna, leides endale noorema elukaaslase, meie praeguse esileedi. Kõik järgnev pärineb Statistikaameti elektroonilistest infobaasidest ja peegeldab seisu aastal 2009: 1000 elaniku kohta on meil 4 abielu ja 2,38 lahutust; abortide arv 100 elussünni kohta on 61,5. Ning last, but not least: 9328 elussündi väljaspool abielu ja 6435 elussündi abieludest. Mida see tähendab: rõhuv enamus lastest sünnib Eesti Vabariigis väljaspool abielu, olgu see mehe ja naise vahel sõlmitud liit siis kristlik või ilmalik.

See kõik kokku ei jäta just muljet kõrgest ühiskondlikust moraalist, vankumatult hinnas pereväärtustest ega laitmatutest kristlikest elukommetest, kas pole? Mis ei peegeldu just vastu Toivo Tänavsuu (Eesti Ekspressi ajakirjanik ja kristlane, nagu teda formuleeritakse) hiljutisest artiklist pealkirjaga “Aga kui minu tütar abiellub oma sõbrannaga?” (Eesti Päevaleht, 11. oktoober 2010): ”Abielu on püha liit mehe ja naise vahel! Selle tarkuse annan oma tütardele varakult kaasa ja terve ühiskonna peremudelit tutvustab neile ka kiriku pühapäevakool.”

Ja natukese aja pärast sealsamas: “EL-i raha toel ette võetud „inimõiguste ja sallivuse” kampaania ajab häbematult segi mitu erinevat ja vastanduvat terminit, toetab armastuse mõiste jätkuvat devalvatsiooni. Tagajärjeks on häma, millest paljud aru ei saa. Ei usu, et Euroopast saaks raha näiteks tubaka, alkoholi või ekstreemse nudismi propageerimiseks. Ometi on kõigi nende tõekspidamiste ja nendega kaasnevate nähtuste, sealhulgas homoseksualismi tulem sama: õõnestamine, allakäik ja häving.” Tänavsuu jätkab: “Mina armusin oma abikaasasse üheksa aasta eest, kuid otsuse teda igavesti armastada, tulgu mis tuleb, tegin alles altari ees viie aasta eest.”

Seda lugedes tekib tahtmine vahele hõigata: “Sina, Toivo Tänavsuu, elasid oma naisega neli aastat patuelu? Äkki on isegi teie lapsed väljaspool abielu sündinud sohilapsed?” Ilmselgelt ei lähe seadustamata kooselu traditsiooniliste kristlike moraalinormidega kokku – peaaegu sama vähe kui meest armastav mees või naist armastav naine.

“Homoseksuaalsus on patt!”, ütles Toivo Tänavsuu saates “Vabariigi kodanikud” 12. oktoobril 2010. Ei tundu just tugeva argumendina nii vähekristlikus riigis kui Eestis, kus isegi inimest, kes käib igal pühapäeval kirikus, peab ühiskonna valdav enamus peaaegu et usuhulluks. Tänavsuuga homoküsimustes samas paadis istuv saatekaaslane, tuntud ultrakonservatiiv Martin Helme kasutas sealsamas endaleiutatud uudissõna “tolerastia”. Samuti nimetati moslemeid ja geisid "värdjateks".

Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar õigustab oma mitmeid homoteemalisi sallimatuid kirjutisi 29. septembri 2009 Postimehes järgmiselt: “On olemas mõiste nagu pärilikud haigused. Me ei vihka inimesi, kes põevad pärilikkusest tingitud skisofreeniat, suhkrutõbe või maohaavu. Hooliv kaastunne on võimalik suhtumisviis ka homodesse. /---/ Need, kes ei õigusta homoseksualismi, ei vihka tingimata homosid.”

Oma 3. juunil 2010 Delfis avaldatud arvamusartiklis “Homoideoloogiast parempoolselt” paljastab Lehtsaar aga juba seda, mida ta nimetab “homoideoloogia turundusplaaniks” – ülemaailmset geide vandenõud. Ei saa ta mööda ka demagoogiaklassikaks muutunud väitest, et suhtudes tolerantselt geidesse, sallime varsti ka pedofiile. Omamoodi sekundeerib sellele Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Mikk Salu, kes oma 6. augustil 2010 EPLis ilmunud artiklis “Kaks argumenti samasooliste abielu vastu” põhjendab oma ideoloogilist positsiooni nähtusega, mida nimetatakse intuitiivseks moraaliotsustuseks. Salu omakorda võrdleb homoseksuaalsust insestiga.

Eesti Vabariik on oma olemuselt ilmalik riik, kus lisaks sellele, et riik on kirikust lahutatud, ei mängi religioonist tingitud argumendid seadusloomes pea mingisugust rolli. Piisab sellest, kui võrrelda Eestit katoliiklike Iirimaa või Poolaga. Seda kummastavam on äkki esile kerkinud “arvamusliidrid”, kes rõhuvad “traditsioonilistele väärtustele” segamini “loodusseaduste” ja piiblitsitaatidega. Ja need tagurlikud tekstid ei ilmu mitte ainult nende tegelaste blogidesse (siinkohal vt ka: Varro Vooglaid!), vaid neid avaldatakse arvamusartiklitena juhtivates väljaannetes. Vähemalt mina olen sellise ideoloogilise kampaania tagajärjel geidesse tunduvalt empaatilisemalt suhtuma hakanud. Eeldan, et ma pole ainus.

P.S. Kui olin selle artikli kirjutamise lõpetanud, avastasin, et samal päeval lisandus homovastaste “filosoofide” ridadesse veel üks: Kalle Muuli, Postimehe peatoimetaja asetäitja (arvamusartikkel pealkirjaga “Poeg tanu alla”, Postimees, 14. oktoober 2010). Muuli jaoks on kõik lihtne: meestevaheline abielu pole Eestis seni legaalne, seega õhutab loosung “Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?” tänavaplakatil korralikke kodanikke seaduserikkumisele. “Seadus on vanem kui meie, õpetas mu vanaema. Samasugust seaduskuulekust peaksime õpetama ka oma lastele ja eriti just neile, kes tahavad seadusele läbi sõrmede vaadata,” arutleb Muuli. Lihtne elu, pole midagi öelda.

Pärast seda

Kuna sisuliselt veetsin päeva artikliga -- kuidagiviisi tundsin tavalisest suuremat vastutust, siis pärast seda otsustasin E-le eile laenatud ehted tagasi viia, pärast mida läksin läbi Solarise keskusest. Ostsin just müügile tulnud Aigi Vahingu raamatu -- ja ma olen selle story`ga kursis, kuna võitsin paar kuud tagasi "Seksi ja linna" kolumnikonkursist osa võttes ajakirja Anne & Stiil aastatellimuse. Nüüd on kell kaks öösel ja ma olen Vahingu debüütromaaniga lõpetanud. Järjekordne üleshaibitud naistekas, mis osutus tegelikult lihtsalt heaks raamatuks. On sügav ja aus ja jälgitav ja mingil määral uudsest valdkonnast vähemalt eesti kirjanduses.
Esmakordselt tulin oma uude koju taksoga, sest vihma oli vahepal kallama hakanud ning avastasin, et see ei tule vähemalt tipptunnil sugugi odavam kui taksosõit Nõmme teele oli. Ja mu 19. sajandi laoruumide seinad on niivõrd paksud, et suurest tormist loen ma ainult Postimehe uudistest.

1. võttepäev

Päev algab pildistamisega vanalinnas. T (maalikunstnik ja disainer) on fotograaf, E korteris teen tema profikosmeetikaga meiki ja siis külmetan tänaval, kus päike läheb just pilve taha ja kõik jääb liiga tume. Näen päästvat valguslaiku Pühavaimu tänava alguses. See osutub kinoprozhektoriks, millest on palju abi. Võttegrupp sätib alles oma asju, meie oma pildistamisega ei sega kedagi ning abivalmis filmimees laseb omal algatusel masinast tossu. Turistid pildistavad omakorda meid. Ja Pühavaimu tänaval jalutavad eemal mundris sõdurid.
Fotod on näituse jaoks ning Delfisse. Tahan aegajalt oma portreefotot seal vahetada.
Nüüd ootangi, et T viimase mu aparaadist kätte saaks, et pilt koos just valmis saanud artikliga homoabielude vastastest ning nende argumentidest Delfisse saata.

Tund aega hiljem: vahepeal olen K-le telefonis kurtnud, et mul pole piisavalt raha, ühtlasi on minuga ühendust võtnud noor luuletaja ja lavastajatudeng A, kes tuleb mu käest sado-maso-aksessuaare laenama. Samuti pakub Canoni USB-juhet laenuks tuttav M ning ma pean sellele järele minema. Kesklinnas elamise võlud -- logistika on ütlemata lihtne.
Ühtlasi kirjutan oma artiklile lõpu, sest on lisandunud uus homovastane arvamuslugu tänases Postimehes. Ammendamatu materjal.

Aga eilse päeva põhisündmuse kohta esitan autentsed märkmed, vahetult pärast seda tehtud kirjaliku raporti E-le:

Televisiooni tiim otsustas viimasel hetkel viia võtted Polymeri katuseaeda -- kindlasti hea mõte, sest tundus olevat viimaseid ilusaid ja päikesepaistelisi, sooju sügisilmu. Kõik jäid hiljaks, teletöötajatest saatekülalisteni. Grimeerija jäi minu meigiga rahule, aga kui kuulis, et see sai tehtud juba kell pool üheksa hommikul, haaras kähku puudri järele. Päike paistis silma, saatekülalised (MK, TM, ML, MP) tahtsid kõik endale päikseprillid ette panna, mida rezhissöör aga neil teha ei lubanud. L jättis enda omad otsustavalt ette ega tahtnud isegi siis prille ära võtta, kui grimeerija oli otsustanud ta nina ikkagi üle puuderdada. "Ei võta neid eest! Ja laiali hõõrun ka!" Ilmselgelt oli ta otsustanud rockstaari-attitude`i säilitada.
Jumal küll, inimesed ei tundu üldse aru saavat, et sellises situatsioonis vastutad mitte ainult enda maine, vaid ka kogu kaasaegse kunsti ning selle õpetamise ja rahastamise eest. ML, Eesti Kunstiakadeemia professor, fotokateedri juhataja, Eesti Vabariiki Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik kaitses oma seisukohta, et kunstile ei olegi publikut vaja sõnadega: "Eksperdid otsustavad, maksumaksja maksab kõik kinni ja ei kögise!" Ta ründas MK sotsiaalset kunsti kritiseerivat artiklit mitu korda järgmiselt: "Teil seal Pärnus..." L rääkis pidevalt ja kisas inimestele vahele, sama tegi T. Ma pole varem saadet teinud, aga olen kindel, et kohti, kus üks inimene hakkab domineeridapüüdvalt teise jutule peale rääkima ega kavatsegi peatuda, ei saa lihtsalt kasutada. Niimoodi tehes sa ei tühista mitte ainult oma vestluspartneri sõnumi, vaid ka enda oma. Kui talle seda ütlesin, vastas L: "Aga sa pead seda ette teadma, et kui ML saatesse kutsud, siis ta mölisebki ja räägib vahetpidamata!". T rääkis ka, et kui inimesed kaasaegsest kunstist aru ei saa, on nad ise rumalad ja tõi näiteks sümfooniaorkestri dirigendi, kes selle peale, kui ütled, et ei saa mängitavast muusikast aru, ütleb sulle, et ise oled loll, mine õpi ja arene. Mille peale ütlesin mina, et selles vahe ongi: kunsti positsioon on näiteks muusika omast niipalju madalamaks muutunud, et keegi ei julge öelda, et kuna tema ei saa Arvo Pärdist aru, ei kõlba see kuhugi. Selle peale hüüdis L vahele: "Aga mina julgen! Minu arust on Pärt jama!"
Nagu M kommenteeris, oli hea see, et oli olemas selgelt väljajoonistunud paha tegelane. Ta ise oli vestlusringis väga hea, olles vist isegi sisemiselt kõige kindlam selles, mida ta rääkis. M jäi rahulikuks, viisakas ning tegelikult võttis L mitu korda vahele. Ausalt öeldes, osava montaazhiga võiks kergesti saavutada selle, et inimesed mõtlevad, kas tuleks äkki kunsti ja EKA rahastamine üldse ära lõpetada. M-gi ütles pärast võtet, kui koos Kalamajja tulime: "Kunstiakadeemias saab positsioone vist lõdvalt kätte."
Peatoimetaja ütles, et temal oli huvitav ning et nüüd on üks kolmandik tööst tehtud. Edasi tuleb toimetamine ja montaazh.
Aitäh kõrvarõngaste laenamise, meigi ja stilistiliste nõuannete eest. Punaseid saapaid, mida soovitasid ja mis lasin ära parandada, ei olnud vist näha, pükskostüümi varjas osaliselt sel päeval seljas olnud must villane jakk, samas jätsin sinu tehtud kindad kätte.
Nüüd tunnen end emotsionaalselt üsna väsinud ja tühjana, tunnen, et mingi arvamusartikli jaoks küll täna jõudu pole. Olin pärast Polymeri jõudmist j enne võttegrupi saabumist ikka päris ärevuses. Täitsa läbi võttis see kõik. Aga õpetlik oli ka -- polnud aimugi, et täiskasvanud inimesed niimoodi üksteisest üle karjuma hakkavad, justkui oleksid nad sõbraga reede õhtul viinapudeli taga. Edaspidi loen neile sõnad peale.

Ja teine, E vastuse peale:


Noh, algul teatas küll rezhissöör, et räägitakse ükshaaval. Lisaks on ML koos MK-ga kunagi koos kunstisaateid teinud ja peaks neid asju teadma. Ta ilmselgelt on veendunud, et need reeglid tema kui superstaari ja guru kohta ei kehti. Põhiline probleem oli, et L ja TM ei suutnud end end niipalju vaos hoida, et mitte oma ideoloogilisele vastasele (MK-le niisiis) vahele karjuda. Lisaks lihtsalt teise jutule peale rääkimisele olid levinud karjatused nagu : "Demagoogia!", "Populism!", "Loll jutt!" ja "Kas sa süüdistad mind korruptsioonis?!?!" Mille peale MK reageeris kiiresti: "Selles ka." T hakkas ühe mu küsimuse peale naerma ja ütles: "Ma arvan, et kõik teavad, et Sandra oli kunagi mu parim sõbranna...", viies kõik kähku isiklikule pinnale.
Üldiselt ei saa keegi öelda, et saade poleks olnud kirglik. Arvan, et tegin saatekülaliste näol õige valiku.
P.S. ML saabus, seljas kitarr. Ta on nüüd, 42-aastaselt, hakanud kitarri õppima, et bändi teha.

Ettevalmistused homseks

Mu isiklik stilist homse projekti jaoks (E, üldiselt teeb seda tööd internatsionaalselt ja transglobaalselt) tuleb kohe siia. Veel üks vanalinnale nii lähedal elamise eeliseid.

Ja nimekiri filmidest...

... mida olen pärast reisilt tagasi tulekut vaadanud.

Akvaarium"
"Enter the Void" -- lummav ja painav, suurepärane film; kaks ja pool tundi ei tundu kuidagi liiga palju olevat
"Micmacs"
"Seraphine" -- sain lisaks tasuta kinopiletile ka klaasi prantsuse reservat -- eriseanss
"Söö palveta armasta" -- nii kommertslik naistekas, nagu paljud raamatu kohta arvavad -- ja raamat on hea! Film kahtlemata mitte.

Lennukis, teel Austraaliasse :
"Hot Tub Time Machine"

Teel koju:
dokk fenomenidest nagu Google, Facebook ja Microsoft, nime ei mäleta
dokk 60ndatel avastatud, seni eraldatuses elanud austraalia hõimust
"Oprah effect"

Ja eile arvutist koos M-ga:
"Forth Kind": ainult algus
Laurie Andersoni ja Marina Abramovici videod


Ja täna telekast, mille Starman samuti endaga kaasa tõi:
Võsa-Peeter
"Saladused"
"Ärapanija"
Kirjutamise taustaks on lahti

Nimekiri raamatutest...

... mida lugesin täna, oodates Starmani töömehi. Kes pidid netti panema tulema kell üheksa hommikul. See sai tehtud kell pool neli päeval -- pärast mitut kõnet firmasse, vahepeal saabunud töömehi, kes mulle ei helistanud ning seega ühendasid kaableid vales trepikojas... veel apsakaid ning sõbralikku soovitust edasiste probleemide tekkimist firmasse helistada ning sõimata, nagu nende kliendid üldiselt teevad. "Saab vähemalt hingel kergem!" -- neil tüüpidel on attitude`i.
Aga raamatud:

Barbara Ann Brennan, "Valgus kätest"
M laenas, praegu öökapiraamat. Ameerika sensitiiv seletab maailma ja inimese lahti, nagu ta seda näeb -- omamoodi käsiraamat.

Taina Kinnunen, "Lihaan leikattu kauneus"
Soome sotsioloogi doktoritöö raamatuna. Plastilisest kirurgiast, millest muust. M (teine M) kinkis sünnipäevaks.

Rasheed Araeen, "Art Beyond Art / Ecoaesthetics: a Manifesto for the 21st Century"
E kingitus, briti hindust kunstiklassik üritab manifestilaadselt lugejat veenda, et tema land art ongi kunsti tulevik.

Valentin Katajev, "Polgu poeg"

Kohustuslikud märkmed (miscancellous)

Laupäeval oli pildistamine E poe keldris vanalinnas (soe, privaatne, halb valgus). K pildistas, M assisteeris. Olen kahevahel, kas seda pilti siia panna või mitte. Pigem ei, las jääda näituseks.

Eile, pühapäeval, helistasid mulle hollandi dokumentalistid, kellega A oli kohtumise tehases umbmääraselt kokku leppinud, paraku ei võtnud ta toru. Läksin kohale, ka A ilmus välja ning ma arvan, et hollandi noored filmitegijad said meie käest hulgaliselt väärtuslikku informatsiooni ja kontakte.

Tegelen projektiga, millest väga avalikult ei taha veel rääkida. Kolmapäev on oluline päev, homme on samuti üks kokkusaamine sellega seoses. Muud ettevalmistused peale selle (kõned, meilid, sõnumid; üks osaleja ütleb ära, tema asendaja saan otsekui ime läbi kätte...tavaline organiseerimisdramaatika).

Ja väike tähelepanek: krishnaiidid on oma tegevust Tallinnas hoogsalt laiendanud. Neid on nüüd mitu korda rohkem kui tavaliselt, neil on loosungid ja plagud ning neis on oluliselt rohkem ... hoogu. Meelde tuleb Wiedemanni "Maagide kool" ning see, kuidas krishnad kõigepealt Nõukogude Liidus ja siis Tallinnas alguse said.

Nõel ja märkmik

Uskumatult palju aega läheb, et leida poolemiljonilisest linnast üles sobiv nõel. Abakhan, teine Abakhan, pahurad vanad müüajad, kes küsimuste ("Kas teie keti teistes poodides Tallinnas on kõveraid nõelu?" "Millal see tellitud partii teil homme tuleb, äkki teate?") peale teevad näo, nagu ma oleksin nende elutuppa sattunud kontvõõras, kes nõuab midagi, milleks tal mingit õigust ei ole.
Juhuslikult teele sattunud köösneritöökoda, mille töötaja ütleb: " Minge Karnaluksi Tartu maanteel, kuigi ma ei saa aru, miks ma teile seda infot annan... Teate, ma ei ei peaks seda teile üldse ütlema, päevad läbi siin kõik küsivad midagi. Ma ei peaks õigupoolest mitte kellelegi midagi ütlema! Ükskõik kellele jaga infot siin... "
Pärast sellist mõtteavaldust on teda tänada juba füüsiliselt raske, aga ma teen seda siiski.
Karnaluks (Hermanni 1, trepikoda C, teine korrus, avatud 9-17, laupäeviti 9 - 15, aga siis olevat pikad sabad) osutub oma lihakarnile viitavast nimest hoolimata pudi-padi paradiisiks suure ehete, litrite, kõhutantsijavarustuse (sellega seoses helistan sealtsamast E-le, kes on just selle harrastuse oma tantsijapagasile lisanud) ja muu taolise kraami odavaks paradiisiks. Õiget nõela seal sellest hoolimata pole. Selle leian pisikesest juhuslikust poest Tartu maanteel. Õmbleja ka -- kolmandal katsel. Aga mitte sealt poest.

Ja kuna mul uues kohas veel arvutit ei ole, olen läinud üle märkmikusüsteemile:
kirjutan üles selliseid asju nagu "otsi EKL-i lehelt üles Toomas Vindi
nr, küsi ta käest järgi", "saada Suvadeepile meil", "otsi meilboksist
üles oma meditsiinikontaktid"... Seda siis hetkedeks, kui olen arvuti juures.

Ja täna õhtul on mini-soolaleivapidu nr 4. Üritan vältida inimeste komplekteerimisel nende kokkusattumist, kellest üks on teise kohta korduvalt maininud, et see on rumal või midagi taolist. Ja üleüldse, kuna mu uus koht on uskumatult väike, ei saa ma suurt kampa korraga kutsuda. Lisaks olen seni kutsunud inimesi, kellest ma tean, et nad sisekujundusest ning seega lahtistest lambipirnidest ja näiteks puuduvast kingariiulist (ja viimast asendavast suurest prügikotist, mis on pilgeni jalanõusid täis) ei hooli. OK, tänased külalised TP ja H ei lähe küll päriselt disainist ja kodukujundamisest mittehoolijate kategooriasse....

Seitse aastat tagasi ja praegu

Leidsin kolimise käigus üles vana märkmiku, mille vahel oli kasutatud lennupilet. Czhech Airlines, Tallinn - Praha- New York. Oktoober 2003, koos K-ga Pink Punki esindamas festivalil, mis toimus Judson Memorial Churchis. Nädal aega kahekesi mingis odavas hostelis Chelseas, neli inimest toas, meiega koos ainsa meeldejäänud isikuna suur must naine, kes tuli mingi kristliku sekti ülemaailmsele koosolekule.
Märkmikku olen kirjutanud tsitaadi JK-lt, eestlaselt börsimaaklerilt ning hilisemalt tshekivõltsijalt ja vist ka narkokurjategijalt. JK tutvus meiega Eesti Majas ning viis meid koos sõbra, samuti seal linnas resideeruva eesti rikkuri pojaga klubidesse. Ja tsitaat on järgmine: "Tüdrukud, tuleb hängida õigete inimestega: Kaur Kender, Arnold Rüütel, Aadu Luukas..." Praeguseks on Luukas surnud, Rüütel seniilne ja Kenderit ei mäleta enam keegi. JK-d ennast ei lubata kuritegevusega vahelejäämise tõttu enam kunagi Ameerikasse ja kahtlen, kas keegi endast lugu pidav isik tahaks temaga hängida.

Edasi

Reedel: osalen publikuna kunstilises mõttes ebaõnnestunud, aga meeleolu poolest meeldival muusika-ja perfokaüritusel vanalinnas. Tekitab tunde, et see võibki olla kõige hullem -- teed suurepärase asukohaga kohas, kuhu tuleb palju inimesi, ürituse, kus presenteerid halba kunsti. Erandiks ei ole ka soome kunstiklassik. Näen publiku hulgas diiva B-d ega suuda vastu panna kiusatusele kommenteerida: "Näe, neandertaallane!"
Enne seda, päeval: second hand ja vintage tuur Telliskivi tänaval koos J, M, soomlannade A ja J ning sakslanna L-ga. Enne seda olen meiega intervjuud tegema tulnud ETV võttegrupi (saade "Aja Pulss") vanamehele maha müünud Polymeri kontoris vedelenud mootorrattakiivri. Ta väidab, et tal on nende suurim kogu Eestis, mistõttu ma ei anna talle seda tasuta. 120 krooni eest saab pükskostüümi, kasuka, nahast kingad ja samast materjalist saapad. Panen endale kinni ka disainerküünlajala ning vöö, aga ei jõua neile järele ja vahepeal pannakse pood kinni. Nad nimelt kolivad Telliskivist Kunderi tänavale.

Laupäeval: osalen esinejana R korraldatud, nii muusikalises kui kirjanduslikus mõttes õnnestunud üritusel Kalamajas. See toimub pööningul. Esinen esimesena ning illustratiivsete materjalidega loenguga eesti edukaimast sektist. Saan komplimente. Enne sinna jõudmist teen E profivahenditega õhtumeigi ning laenan uue pükskostüümi juurde temalt kaelakee.
Ööbin Kalamaja kommuunis ühes toas koos K, M ja põrandal norkava soome kunstiklassikuga. Vean viimase sinna tuppa, sest tal on kaenlas plastmassist trumm, mida ta äraseletatud näoga taob, seletades samal ajal mulle, et ta ei leia seda tuba enam üles, kus ta eelmisel öösel magas.
Hommik on ilus: Kalamaja rand koos K-ga. Majoneesitehase hoone sealsamas( mida M on võimalike alternatiivpindade hulgas maininud, paraku olevat selle omanikud vahi all.)
Pühapäev jätkub: M tuleb külla ning siis lähen koos K ja T-ga viimase suvilasse Laulasmaal. See käik asendab sel nädalavahetusel ära jäänud Tartu ja Lõuna-Eesti trippi. Seenelkäik metsas, kusjuures erinevalt ülimalt hästi seeni tundvast T-st (endine kursusekaaslane: hobuheinikud, kitsemamplid, leotamine, kupatamine...) piirdun ma oma emale maalimiseks mõeldud ilusate seente korjamisega. Kärbseseened ja muud liigid, millel on silmatorkavad värvid või mustrid seenekübaral.
Täna: pikendan oma stipendiumit ning käin pärast seda pangas seletamas, miks ma oma krediitkaardi intresse maksta ei saa. Seletamine läheb vist läbi. Pärast seda koosolek Polymeris seoses varsti algava projektiga.

Ebausk

"Mina usun, et ebausk toob õnnetust", ütles sõbranna E, kelle butiigist täna ehteid laenama läksin. Homme tuleb ETV Polymerist saadet tegema -- ja alles see telekanal käis, kõigest nädal aega tagasi. Mulle tundub, et kõik need Austraalia meediakanalitele antud intervjuud olid millegi olulise eelharjutus.
Ma sain E-lt püriidiga kaelakee (püriit on omamoodi toorkuld) ja samast materjalist kõrvarõngad -- ja need mitte laenuks, vaid päriseks.Väidetavalt meelitab kulla kandmine raha ligi ja parandab majanduslikku olukorda. Toimib -- juba sain esinemiskutse varakevadel aset leidvale feministlikule kunstiüritusele, kus vist makstakse ka honorari...

Täna Postimehes ilmunud artikli toimetamata versioon

ÄBIPAISTVA SAUNAINSTALLATSIOOGA AUSTRAALIA TEATRIFESTIVALIL



Brisbane`i festival, Austraalia. Kohaliku kesklinnas asuva teatrimaja Metro Arts hoov. Neljal õhtul septembri esimeses pooles, neli tundi korraga järjest, köeti seal sauna. See saun on ringikujulise põhiplaaniga, seisab neljal raudpostil ning läbipaistvad seinad on ehitatud kasutatud akendest. Viimane tagab selle, et kohale tulnud publik saab sõna otseses mõttes heita pilgu eestlaste (ja teiste Põhja-Euroopa rahvaste, eriti soomeugrilaste) tuhandeid aastaid vanasse saunakultuuri. Samuti seda omal nahal kogeda – saun on kõigile avatud (ainult riietes ei tohi siseneda) ning olgugi tegemist teatrifestivaliga, on antud juhul piir pealtvaatajate ja esinejate; teatrikülastajate ning näitlejate vahel totaalselt hägustunud.

See on eesti kunstnike grupi, kes esinevad nime all Art Container ning peavad Tallinnas Kultuuritehases Polymer samanimelist kunstigaleriid, ühisateljeed ja rahvusvahelist residentuuri, interaktiivne etendus ja saunainstallatsioon pealkirjaga “The Bathers” (“Kümblejad”). Kuna antud etendusega osaleti Brisbane`i festivali eksperimentaalsemaid teatrisuundumusi tutvustavas programmis Under the Radar, võib siinkohal mainida trupi koosseisu “teatrikeeles”: Tanel Saar (lavastaja, peakujundaja, näitleja), Erik Alalooga (pealavameister, näitleja ), Sandra Jõgeva (avalikud suhted, näitleja ), Janno Bergmann (lavameister, valgus, näitleja ), Hans-Gunter Lock ( muusikaline kujundus, näitleja). “Kümblejatega” on eelmise aasta suvest saadik esinetud Kultuuritehases Polymer, siis eelmises septembris Riias tänavafestivalil “Balta Nakts” ning mullu detsembris samuti Uues Maailmas. Nimelt osales Art Container oma saunaga Miami Kunstimessil. Ja väga üllataval kombel osutusid austraallased, kelle konservatiivsuse eest meid kohalikud hoiatasid, seniseid kogemusi “Kümblejatega” võrreldes kõige empaatilisemaks, mõistlikumaks ja intelligentsemaks publikuks.

Neljal järjestikusel õhtul oli saun kohalikke täis ning seda ei võetud meelelahutuse või peona nagu Miamis juhtus, vaid asjasse suhtuti täie tõsidusega. Võibolla oli see jutt, mida neile rääkisime -- nelja tuhande aasta vanune traditsioon; soome-ugri hõimud; saun kui koht, kus sünniti, surdi, ravitseti ja nõiuti; saun kui koht ning isoleeritud vaimne ruum, kus kõik on võrdsed, nende jaoks otseses seoses nende endi pärismaalaste spirituaalsusega, mida enamus valgetest sealpool maakera on juba ammu hakanud austama. Sauna kontseptsioonis mainitud storytelling töötas päriselt -- jutuks tulid kõige erinevad asjad, erinevate maade saunakommetest ning alastiolekust tätoveeringute ja soomlaste hullumeelse saunatamise MM-ni, kus sel suvel esikoha võitnud venelane sõna otseses mõttes surnuks kõrbes.

Sellisele atraktsioonile otse Brisbane`i linnasüdames ei suutnud muidugi vastu panna kohalik meedia – kohale tulid ning intervjuud tegid paljud tele-ja raadiojaamad ning kirjutavad väljaanded. See omakorda toimis lumepalliefektina, sest iga meediakajastus tõi omakorda publikut juurde. Mitte nii üllataval kombel kerkis kõigis neis intervjuudes, samuti jutuajamistes kohalikega esile alastuse teema. Saun, kui vaimselt isoleeritud ruum, kus alastiolek ei ole seksuaalsusega seotud, vaid toimib nähtavate sotsiaalsete hierarhiate kaotajana. Lisaks oli Art Containeri etendus algselt plaanitud Brisbane`i ajaloolisele raekojaplatsile King George`i väljakule. Koht muudeti intiimsemaks Metro Artsi teatrimaja hooviks alles viimasel minutil, kui tuli välja, et kohalik linnavalitsus ei anna luba alastiolekuks avalikus kohas ning et üheks võimalikuks alternatiiviks oleks olnud läbipaistva sauna ümber müüri ehitamine.

Ja lõpetuseks kaks vastandlikku näidet austraallaste suhtumisest eestlaste sauna. Kolm meest tunnistasid, et koos saunaminek oleks nende jaoks mõeldamatu – nad nimelt on kolleegid ega kujuta ette, et ka pärast üksteise alasti nägemist edaspidi koos töötaksid. Üle Austraalia ulatuva raadiojaama SBS reporter aga võttis end riidest lahti ning mässis mikrofoni omakorda kilekotti. “See on kõige ebatavalisem situatsioon, kus ma olen intervjuud teinud! Ja mul on just nüüd rinnakarvadesse augud raseeritud – ma käisin täna südamearsti juures...”

Külalised

Eile käisin kõigepealt oma endise koostööpartneri loengut kuulamas uues kunstiruumis vanalinnas ja siis tulid mulle külla T (sotsioloog) ning H (sotsioloog ning tõeline popstaar), kellega koos loengus käisimegi. Siis lisandusid K ja M, kes olid kaasa võtnud viinapoes kohatud V ja B. Hiljem tulid kunstkriitik R ja ameeriklane S. Ja V ning B dalmaatsia koer ja T taksi.
Täna olen vanu fotosid otsinud (üsna tulutult). Ja mu eile ära saadetud projekt võeti vist hästi vastu.

Mart Sanderi vastu

Ilmus täna Delfis. Praegu, kell 12 15 on juba 162 kommentaari -- millest ma ei loe ühtegi. Kui jälle läbi vanalinna bussi peale läksin (mul pole uues kohas veel arvutit ning ma käin endises elamispaigas nagu kontoris, sest mul on täna olulise asja tähtaeg), läksin sõbranna butiigist läbi. Ta oli parajasti arvuti taga ning vastas oma prantslasest mehe meilile. See õpib nädalas 8 tundi eesti keelt, oli mu arvamusartiklit lugenud ning küsis sõbrannalt, kas ma olen Sanderi kui Estonia direktori vastu.


Mart Sanderi vastu

"Mart Sander: kunst peab elu näitama sellise nurga alt, mida argipäevas ei märka"

Intervjuu pealkiri Eesti Päevalehe laupäevalisas Kaarel Kressale



See artikkel on Mart Sanderi vastu. Mitte tema kui inimese – kuidas saaksingi kritiseerida kedagi, kellega olen vaid korra elus kokku puutunud ja kellega pole sõnagi vahetanud. Ega Mart Sanderi kui saatejuhi või operetilavastaja vastu. Samuti pole midagi taunimisväärset erinevates hobides – kahtlemata rikastavad need paljude inimeste elusid ning ma isegi olen viis aastat tagasi ühe suve ratsutamistundides käinud, alustades selle alaga absoluutselt nullist. Oli vaimustav kogemus küll. Ei saa midagi ette heita Mart Sanderile kui meediapersoonile – oma edevust ning vajadust iga hinna eest „pildil püsida” on ta ise oma arvukates intervjuudes avameelselt tunnistanud.

Probleem on kusagil mujal. Mart Sander, keda kohalik ajakirjandus armastab multitalendiks tituleerida, on aastaid maalikunsti harrastanud, alustades klassikute teoste kopeerimisega ning liikudes edasi, asudes portreesid ning figuraalseid kompositsioone maalima. Hetkel on tema maalitud teatridiivad Tiiu Randviir ja Kaie Kõrb üleval Rahvusooper Estonias. Mart Sanderi kui mitte kunstiharidust saanud inimese maale vaadates on kohe aru saada, et tegemist on asjaarmastaja ning diletandiga. See, kas inimene on õppinud anatoomiat ja perepektiivi ning kas portretist on kunagi kuulnud sellest, et ruumilise efekti saavutamiseks tuleb varjud alati maalida külmemas toonis kui valguse kätte jäävad pinnad; et foto järgi maalides võib jääda pildile teatav fotoobjektiivi moonutus – see on tema maale vaadates tegelikult koheselt arusaadav. Kõik mainitud ning kümned muud pisiasjad, mis eristavadki amatööri professionaalist; samuti see, kas realistliku kujutamise reeglite vastu on eksitud oma vabast tahtest või oskamatusest ning ignorantsist, pole kõrgem matemaatika ja peaks kuuluma üldise kultuurilise silmaringi juurde.
Seda üllatavam on, et Mart Sanderit, tuntud tele-ja meelelahutustegelast intervjueerisid hiljuti ka kui kunstnikku nii Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja Kaarel Kressa kui ajakirja „Naised” tarvis selle toimetaja, ka filmikriitikuna tuntud Dagmar Reinolt. Mõlemad lasevad oma artiklis Sanderil särada kui multitalendil ja üheksa ameti pidajal, kelle annete ning oskuste hulka kuulub ka maalikunst. Samas ei kujutaks keegi ette näiteks rahvaliku, naljaga pooleks tehtud ansambli „Meie Mees” ärimehest lauljat Aivar Riisalut poseerimas ajakirja „Teater Muusika Kino” kaanel ning sealsamas avaldamas arvamust muusika hetkeseisu kohta.Teda ei loetaks tõsiseltvõetavaks muusikuks automaatselt seetõttu, et ta enamvähem saab viisile ja rütmile pihta. See ei ole juhuslik paralleel -- see, et portree on modelliga sarnane, on elementaarne nõue juba nendele, kes lubatakse Eesti Kunstiakadeemia või mõne muu kunstialast kõrgharidust andva kooli sisseastumiseksamitele. Ja Mart Sanderi porteed ei kuku alati päris sarnased välja -- tema poolt kujutatud klassikaline kaunitar Beatrice tuletab natuke neandertaallast meelde, sest iluduse laup tuli kogemata liiga madal, samuti mõjub Kaie Kõrbi nina hiigelsuurena. Sellised kohati armsad apsakad iseloomustavad keskaja kunsti, kui anatoomiat ja perspektiivi poldud veel piisavalt uuritud, samuti art brut`i. Niimoodi nimetatakse outsider`ite kunsti, mis on loodud inimeste poolt, kes pole kunstialast haridust saanud ja on seega iseõppijad. Samuti laieneb termin art brut vaimupuudega erialase hariduseta inimeste kunstile. Art brut`i puhul hinnatakse teatavat värskust ja realistliku kujutamise poole püüeldes jalgratta leiutamist -- katse ja eksitus ja jälle eksitus. Loomulikult on selline naivism oma olemuselt pretsensioonitu, nagu on algselt pretensioonitu ka kõik amatööride poolt loodu. (Sõna amatöör tuleb otse prantsuse keelest ning tähendab armastajat.) Olen ise amatööridele kunstikursusi andnud ning olnud tihti liigutatud nende soovist areneda ja uusi oskuseid omandada. Samuti nähes, kui kiiresti ollakse valmis loobuma elu jooksul omandatud stampidest, juhul kui neile stampidele selgelt tähelepanu juhtida. Inimene, kes on alati käte joonistamist vältinud, saab sellega hakkama pärast mini-anatoomialoengut, teine harrastusmaalija avastab, kuidas muuta maastik ruumiliseks -- liigutav, kas pole...
Amatöörkunstis (või mis iganes muus loovas tegevuses) kui hobis ei ole midagi halba. Asi muutub kahtlaseks alles siis, kui isegi kultuuriajakirjanikud amatöörluse ja professionaalsuse mõiste lootusetult segamini ajavad ning oma olemuselt art brut`i esindaja ei tea ise ka enam, kelleks ennast pidada.
Selles mõttes olen ma Mart Sanderi vastu -- mitte inimese või hobikunstniku, vaid Mart Sanderi kui kultuuri kajastamise fenomeni vastu.

Loodusjõud III

Eilsel ülemajalisel koosolekul jäi domineerima mõte, et ei kolita kusagile, vaid keskendutakse sellele, kuidas senisel kujul püsima jääda.
See tähendab, et pean täna valmis kirjutama projekti, mis on osaliselt majaga seotud ning mille tähtaeg on homme. Hoidsin seda eilse koosolekuni mingil määral "riiulis".
Eile kirjutasin artikli Delfisse Mart Sanderi kui kultuuri kajastamise fenomeni vastu, samuti professionaalsuse ja diletantluse lootusetu segiajamise vastu ka kultuuriajakirjanike poolt (vt eelmise laupäeva EPL-i ning ajakirja "Naised", kus Sanderit intervjueerivad vastavalt Kaarel Kressa ja Dagmar Reinolt ning seda, kuidas Sanderi hobimaalikunsti kajastatakse.)
Ja nüüd elan uues kohas -- asjad on sisse toodud ja ma olen seal veetnud kaks ööd. Eksootika mõttes läksin täna bussi peale läbi vanalinna.
Bussis rääkis keegi mu selja taga madala häälega. Mõtlesin, et veider telefonikõne. Kui pead pöörasin, kuulsin: "Vaata jah, nende silmadega, oled ennast teotanud küll!" Ütleja oli kõhn vana naine teravate näojoontega. Noorena oli ta ilmselgelt kui mitte ilus, siis karismaatiline olnud. Tal oli "koolitatud" kandev hääl ja arvatavasti oli ta vähemalt kusagil kultuurimaja näiteringis osalenud. Naine jätkas: "Pane peegel 45-kraadise nurga alla ja võta jalast ära! Ära viivita! Täida käsklust! Teised on kõik andnud -- 1,2 miljonit, 2 miljonit... Kõik maaenergiaga! Ei bussist sõltu midagi, sul on täna mitmed kortsud juba juurde tulnud. Sul pole õigust öelda, et mina ei või bussi tulla! Sul on püsijälitus taga, ülevalt on nii öeldud, sa kuradi mära! 54 toru on Tallinna kohal üleval, seal on endised kurjategijad kõik sees. Rikkamat kui arvuti pole olemas. Need toimetavad siin, mis sa mind kogu aeg kiusad!"

Loodusjõud II

Võimalik alternatiivne pind nr 1 asub Kopli ja Kalamaja piiril, on tsaariaegne punasest tellisest hoone, millest on üsna hiljuti välja kolitud, selles puudub küte (eelmine omanik on vist kulude kokkuhoidmise eesmärgil radikad välja lõiganud) ning see on täis padruneid, arhitektide töölaudu ja nõukogudeaegseid salatoimikuid.
Nr 2 asub Koplis, on heas korras ja soe, osaliselt tegutseb seal tööstus, omanik tundub olevat huvitatud ning see meeldib kõigile peale ühe.
Annan AK-le intervjuu. Teema on loomulikult BREM ning sellest tulenevad olematu vesi ja üldine ebakindlus.

Tegelen kolimisega ning viin oma isaga hulga asju maale; peamiselt raamatuid. Ma olen sorteerinud need kahte jaotusse: need, mis endaga kaasa võtan ning need, mida arvan, et keegi ei vaja. Kott viimastega rebeneb ning selle tagajärjel avastan ja panen viimasest kategooriast esimesse muu hulgas kunagise lemmikraamatu "Äärelinna Buddha", noore Mihhail Velleri Loomingu Raamatukogus välja antud teose, "Ateljeeetüüde" (sisaldab kirjeldust minu ema ateljeest anno 1979) ja teatmiku pealkirjaga "Eesti NSV Kunstnike Liit".
Ühtlasi tulevad välja kadunud vanatädi kingitud kristallist kingakujulised klaasid ja huvitavaid vanu dokumente, mis tekitab tunde, et kui kunagi ei koliks, elaksid nagu seisvas vees. Mis põhjas või kadunud, see oleks seal aegade lõpuni.

Ja nüüd tuli A-lt sõnum, et Polymeri B-korpuses on vesi olemas.