"See tsenseeritud on täitsa loll! Ei ole üldse karismaatiline. Ainult klisheed." Ma ei ole päris nõus.
"Kas see oli taotluslik, et kui tekkis vaikusmoment, siis sa olid ka vait ja lõpuks oli keegi sunnitud suu lahti tegema?" Jah, oli küll.
"Profilt läbiviidud."
"Sa olid enda kohta vaikne; võib-olla oleksid pidanud olema pealetükkivam." Ei tea, selles seltskonnas ei tundunud vajalik, järgmisel üritusel, ma arvan, küll.
50 inimest, peaaegu pooled neist pärit kirjanduslikult suveseminarilt.
Ja mulle saadeti link blogi kohta, kus on mu ürituse kohta sissekanne.
http://shiltsa.wordpress.com/
M (sotsioloog) on kergelt shokeeritud, sest räpparid ei ole tema jaoks piisavalt radikaalsed ja ühiskonnakriitilised.
E (helilooja) arvab, et see radikaalsus kestabki ainult pool aastat.
O (räppar) leiab, et meil on õige koht, kus suuremat räpiüritust korraldada.
Mulle pakutakse sõnatut kõrvalosa uues eesti mängufilmis.
Mulle kingitakse muu hulgas telliskivile kirjutatud luuletus koos selle live - ettekandega, veel üks muusikaline etteaste,üks räpp-ülesastumine, fänniraamat, muusikat,filme, eresinine silmalainer,kinkekaarte, võrksukad ja kaks kõige stiilsemat pastakat, mis mul on kunagi olnud.
J (imekena vene näitlejatar) nõuab kinnitust, et tema toodud roosid sobisid mu korsetiga. Valetan, et tõesti, imeilusad olid. Tegelikult ei pane ma sisuliselt ühtegi lille tähele.Mitte kunagi. Aga J ise on ilus ja tore. Järgmine päev avastan aknalaualt tõesti klaasi täis mitmesuguseid lilli, nende hulgas suur roosa roosibukett.
Ja eile oli järjekordne südamlik koristamispäev koos L ja selle noore sugulasega. Mitte see L, kes lahkus peolt "Eiiiiiiiiii!" karjudes, olles enne seda üritanud räpparit provotseerida, kes seda küll vist külgelöömiseks pidas.
L on L 19-aastane pruut, kes osutub palju enamaks, kui varem arvasin. Vaatame koos tema ja A-ga R poolt kingitud filmi "Control", mis on Anton Corbjin rezhissööridebüüt, Joy Divisionist ning läheb kõigile hinge.
laupäev, juuli 19, 2008
teisipäev, juuli 15, 2008
pühapäev, juuli 13, 2008
Kirjandus
Tulin just kirjanike suveseminarilt, kus pidasin ettekande varsti algava, minu poolt korraldatava kirjanduslike kohtumiste seeria kohta.
Jõudsin sinna reede õhtul, bussi ja rongiga. Noor tütarlaps, peakorraldaja, kellega sõbralikult juttu ajasime, mina istusin aida lävel ja tema minu vastas murul. Tüdruku taha seisis tema boyfriend, temast vanem luuletaja. Tüdruk nõjatus peaga vastu luuletaja kubemepiirkonda, vaatas üles ja kommenteeris: "Nii mõnus, m*** on peas!" ja tegi peaga hõõruvaid liigutusi. Õnneks olid mul mustad päikeseprillid ees.
Suhteliselt ebameeldivana mõjuv keskealine lavastaja haaras mu säärest: "Teil on libedad sukad! Ma tsiteerin Jesseninit..." See oli ürituse algus ja ma sain aru, et see mõte, seal üldse mitte juua, ei kõlba mitte kuhugi. Kirgastumine peab natuke ootama. Hiljem kinnitas lavastaja (juba väga purjus), et tema on budist. See on selline hea vabandus -- ta küll joob kohati nagu loom, tõmbab ringi (või vähemalt üritas -- ehk siis lõi mitmele naisele varjamatult ja labaselt külge) ja nii edasi -- aga budism tähendavadki seda, et kõike võib teha, aga mitte millestki sõltuvusse sattuda. Silmakirjalikkuse paraad.
Ja esimese õhtu küllap huvitavaim vestluspartner oli V, noorkirjanik, kergelt jõmmilik tüüp -- ja mulle meeldivad inimesed, kes olles loomingulisel alal, ei muutu ülearu intellektuaalseks ja ei salga maha oma põhilisemat loomust.Teine näide oleks tegevuskunstnik G, kah ehe jõmm, mis moodustabki tema isiksuse põhivõlu. Vähemalt on nad seda, mida on, täiesti teadlikult. V oli kunagi õppinud meditsiini ja töötanud pool aastat kiirabis. Ta rääkis enesetapjatest; naisest, kes oli endal vannis neljast kohast veenid läbi lõiganud ja kui raske oli talle veeniteed teha, kõrgelt hüppajatest : sellest, et veel enne maapinnale jõudmist on enamikul juhtudest "system shut down" ehk siis inimene on surnud juba enne maapinnale jõudmist ja lõpuks loo tüdrukust, kellele kutsuti kiirabi, kui ta parasjagu Lasnamäe üheksanda korruse aknast alla valmistus hüppama. "Kiirabiarst Lebedeva, luik, noh, suur kuuekümneaastane naine, hääl jämedam kui minul, ahelsuitsetaja... Tüdruk ütles, et ta elu on persses ja et ta hüppab alla. Lebedeva pani suitsu ette ja ütles: "No hüppa siis!" Saad aru, ta hüppaski! Üheksal juhul kümnest inimene poleks seda teinud. Oleks olnud paar head sõna...." V kinnitab, et see oli tema elu kõige rõvedam situatsioon, et kui ma tahan elu näha, ma peaks kiirabisse tööle minema, sest kunst ei ole elu. Kuidas ta intubeerimist laipade peal harjutas nagu kõik meditsiinitudengid, et mitte elava inimese hambaid puruks lüüa, kui on kaks sekundit aega, et metalltoru keelest mööda hingetorusse juhtida ja kuidas ta naiste plaazhil ütles vihasele noorele naisele: "Mida on sul mulle näidata, mida ma enne näinud ei ole? Sinusuguseid olen ma lahti lõiganud ja kokku pannud kuue ainepunkti eest."
Veel pikemaajalisi vestluspartnereid: 1.naissoost kommertskirjanik (väga meeldiv),2. kirjandustoimetaja ja 3.absoluutselt kõige fotogeenilisem Tartu meeskirjanik, noor tunnustatud sürrealistlik novellist. Ja rüüstatud välimusega, kuid südamlik ja terava keelega poetess, kes saabus üritusele koos malbe teismelise tütre ning hästi mainstreamilt mõjuva elukaaslasega, kes rääkis laiemale publikule sellest, kuidas ta perearst tal heroiinisõltuvust kahtlustab. Lugu ajendas poetessi purpurne varvas, jalgrattaõnnetuse tagajärg ja selle omaniku kommentaar, et arsti juurde ta ei lähe, seni on kõik ise ära paranenud, mõra või asi.
Minu ettekanne läks hästi, arvestades inimeste reaktsioonide ja selle järgi, kui mitmed oma kontakte andsid, et kirjandusürituste kohta infot saada. Kuigi enne seda tuli korraks tunne, et kirjutavatele inimestele rääkimine on sama, mis moderntantsijatega diskole minna.
Ja hiljem jõin natuke eetrit, mis tekitas kerge ning irdunud enesetunde, mis pani mind korraks rikkuma ilusa novellisti väga empaatilist ettekannet koledast Tartu luuletajast. Mida iludus alustas pöördumisega publiku poole: kõik ju teavad LK-d, mille peale öeldi jah ning noogutati ja mina lisasin : "Jah, Tartu parm!". See mõisteti algul kollektiivselt ja siis ettekandja poolt individuaalselt hukka -- luuletaja, eriti Juhan Liivi kaasaegne analoog; selline, kes kirjutanud oma elu jooksul kümme head luuletust, ei saa kunagi olla parm. Ilus arveldamine tegelikult -- need kümme head luuletust viivad konto plussi hoolimata asotsiaalsest välimusest, alkoholismist, hullumeelsusest ja vägivaldsusest.
Ja sponsoreid oli neil nii hästi õnnestunud leida, et ülejäänud alkoholi ja muud anti osalejatele kaasa. Asi mida õppida, tõepoolest.
Öised draamad, mis toimusid, kui mina magasin. Kuulus ja ilus kommertskirjanik ütles Tartu nässile, et tema ei ole nõus sellega kaklema, kuna nende positsioonid pole võrdsed -- tema, ilus kommertskirjanik, ei vaataks eales kiilanevat ja Muhu kapsunis meest, aga see teda küll, eks ole. Viimane kadus öhe ja talle helistasid sõbrad pool järgmist päeva, kartes, et näss, kes toru ei võtnud, end meeleheitest jõkke uputas. Keegi (mees) lõi kellelegi (mees) külge ja sai peksa. Või midagi taolist. Keegi ütles kellelegi väga halvasti ja mitu inimest astusid kirjandusrühmitusest välja, samas võeti sinna uue liikmena vastu blondiin, kes produtseerib viletsaid sümbolistlikke maale alasti kirjanikest.
Ja see, et ma ei jõua L perfokat vaatama, jõudis mulle kohale sel hetkel, kui ilus kommertskirjanik oli mind koos ühe kirjandustoimetaja ja ühe maalikunstnikuga täna Võru bussijaamas maha pani, veerand tundi pärast ühte ja poolteist tundi enne teist Tartu bussi. Need ei saanud üldse aru, miks mul selle pärast tuju kohe ära läks.
Jõudsin sinna reede õhtul, bussi ja rongiga. Noor tütarlaps, peakorraldaja, kellega sõbralikult juttu ajasime, mina istusin aida lävel ja tema minu vastas murul. Tüdruku taha seisis tema boyfriend, temast vanem luuletaja. Tüdruk nõjatus peaga vastu luuletaja kubemepiirkonda, vaatas üles ja kommenteeris: "Nii mõnus, m*** on peas!" ja tegi peaga hõõruvaid liigutusi. Õnneks olid mul mustad päikeseprillid ees.
Suhteliselt ebameeldivana mõjuv keskealine lavastaja haaras mu säärest: "Teil on libedad sukad! Ma tsiteerin Jesseninit..." See oli ürituse algus ja ma sain aru, et see mõte, seal üldse mitte juua, ei kõlba mitte kuhugi. Kirgastumine peab natuke ootama. Hiljem kinnitas lavastaja (juba väga purjus), et tema on budist. See on selline hea vabandus -- ta küll joob kohati nagu loom, tõmbab ringi (või vähemalt üritas -- ehk siis lõi mitmele naisele varjamatult ja labaselt külge) ja nii edasi -- aga budism tähendavadki seda, et kõike võib teha, aga mitte millestki sõltuvusse sattuda. Silmakirjalikkuse paraad.
Ja esimese õhtu küllap huvitavaim vestluspartner oli V, noorkirjanik, kergelt jõmmilik tüüp -- ja mulle meeldivad inimesed, kes olles loomingulisel alal, ei muutu ülearu intellektuaalseks ja ei salga maha oma põhilisemat loomust.Teine näide oleks tegevuskunstnik G, kah ehe jõmm, mis moodustabki tema isiksuse põhivõlu. Vähemalt on nad seda, mida on, täiesti teadlikult. V oli kunagi õppinud meditsiini ja töötanud pool aastat kiirabis. Ta rääkis enesetapjatest; naisest, kes oli endal vannis neljast kohast veenid läbi lõiganud ja kui raske oli talle veeniteed teha, kõrgelt hüppajatest : sellest, et veel enne maapinnale jõudmist on enamikul juhtudest "system shut down" ehk siis inimene on surnud juba enne maapinnale jõudmist ja lõpuks loo tüdrukust, kellele kutsuti kiirabi, kui ta parasjagu Lasnamäe üheksanda korruse aknast alla valmistus hüppama. "Kiirabiarst Lebedeva, luik, noh, suur kuuekümneaastane naine, hääl jämedam kui minul, ahelsuitsetaja... Tüdruk ütles, et ta elu on persses ja et ta hüppab alla. Lebedeva pani suitsu ette ja ütles: "No hüppa siis!" Saad aru, ta hüppaski! Üheksal juhul kümnest inimene poleks seda teinud. Oleks olnud paar head sõna...." V kinnitab, et see oli tema elu kõige rõvedam situatsioon, et kui ma tahan elu näha, ma peaks kiirabisse tööle minema, sest kunst ei ole elu. Kuidas ta intubeerimist laipade peal harjutas nagu kõik meditsiinitudengid, et mitte elava inimese hambaid puruks lüüa, kui on kaks sekundit aega, et metalltoru keelest mööda hingetorusse juhtida ja kuidas ta naiste plaazhil ütles vihasele noorele naisele: "Mida on sul mulle näidata, mida ma enne näinud ei ole? Sinusuguseid olen ma lahti lõiganud ja kokku pannud kuue ainepunkti eest."
Veel pikemaajalisi vestluspartnereid: 1.naissoost kommertskirjanik (väga meeldiv),2. kirjandustoimetaja ja 3.absoluutselt kõige fotogeenilisem Tartu meeskirjanik, noor tunnustatud sürrealistlik novellist. Ja rüüstatud välimusega, kuid südamlik ja terava keelega poetess, kes saabus üritusele koos malbe teismelise tütre ning hästi mainstreamilt mõjuva elukaaslasega, kes rääkis laiemale publikule sellest, kuidas ta perearst tal heroiinisõltuvust kahtlustab. Lugu ajendas poetessi purpurne varvas, jalgrattaõnnetuse tagajärg ja selle omaniku kommentaar, et arsti juurde ta ei lähe, seni on kõik ise ära paranenud, mõra või asi.
Minu ettekanne läks hästi, arvestades inimeste reaktsioonide ja selle järgi, kui mitmed oma kontakte andsid, et kirjandusürituste kohta infot saada. Kuigi enne seda tuli korraks tunne, et kirjutavatele inimestele rääkimine on sama, mis moderntantsijatega diskole minna.
Ja hiljem jõin natuke eetrit, mis tekitas kerge ning irdunud enesetunde, mis pani mind korraks rikkuma ilusa novellisti väga empaatilist ettekannet koledast Tartu luuletajast. Mida iludus alustas pöördumisega publiku poole: kõik ju teavad LK-d, mille peale öeldi jah ning noogutati ja mina lisasin : "Jah, Tartu parm!". See mõisteti algul kollektiivselt ja siis ettekandja poolt individuaalselt hukka -- luuletaja, eriti Juhan Liivi kaasaegne analoog; selline, kes kirjutanud oma elu jooksul kümme head luuletust, ei saa kunagi olla parm. Ilus arveldamine tegelikult -- need kümme head luuletust viivad konto plussi hoolimata asotsiaalsest välimusest, alkoholismist, hullumeelsusest ja vägivaldsusest.
Ja sponsoreid oli neil nii hästi õnnestunud leida, et ülejäänud alkoholi ja muud anti osalejatele kaasa. Asi mida õppida, tõepoolest.
Öised draamad, mis toimusid, kui mina magasin. Kuulus ja ilus kommertskirjanik ütles Tartu nässile, et tema ei ole nõus sellega kaklema, kuna nende positsioonid pole võrdsed -- tema, ilus kommertskirjanik, ei vaataks eales kiilanevat ja Muhu kapsunis meest, aga see teda küll, eks ole. Viimane kadus öhe ja talle helistasid sõbrad pool järgmist päeva, kartes, et näss, kes toru ei võtnud, end meeleheitest jõkke uputas. Keegi (mees) lõi kellelegi (mees) külge ja sai peksa. Või midagi taolist. Keegi ütles kellelegi väga halvasti ja mitu inimest astusid kirjandusrühmitusest välja, samas võeti sinna uue liikmena vastu blondiin, kes produtseerib viletsaid sümbolistlikke maale alasti kirjanikest.
Ja see, et ma ei jõua L perfokat vaatama, jõudis mulle kohale sel hetkel, kui ilus kommertskirjanik oli mind koos ühe kirjandustoimetaja ja ühe maalikunstnikuga täna Võru bussijaamas maha pani, veerand tundi pärast ühte ja poolteist tundi enne teist Tartu bussi. Need ei saanud üldse aru, miks mul selle pärast tuju kohe ära läks.
kolmapäev, juuli 09, 2008
Vea parandus
Kuna ma tean, et paljud seda loevad, siis ühtlasi parandan siinsamas ka ühe vea ära. Kirjanduslike kohtumiste seeria avaüritus on 17. juulil (see, millele sünnipäev järgneb), mitte 7. Tegin copy-paste ja üks number 1 jäi välja. Vabandan segaduse pärast.
Blogi
Iga harjumuse võib väga kergesti ära kaotada. Sellesamaga siin on ka nii.
Igal juhul. Vahepeal. Trajektoor Tallinn (laupäeva hommikul ärkan võitlevast loomaõiguslasest arvutipoisi luksuskorteris -- aga ma olen sinna Global Containeri ja Tõnso sünnipäeva lõpetuseks sattunud mitte üksi, vaid koos B-ga)-Haapsalu-Haapsalu-Pärnu-Riia (J avamine, ta tellis mind sinna kirjutajaks)-Pärnu-Tallinn-Kiisa (mu ema sünnipäev). Tallinn.
Selline tunne, et kuna talve lõpust suve alguseni on olnud intensiivne ja kiire periood, mida sissekanded osaliselt kajastavad, siis see vaiksem aeg (ja suvine mööda Eestit liikumine, mis on loomulikult tore) viimase kuu või nii jooksul on tekitanud masenduse. Sellise kusagilt kõrgelt alla tulemise meeleolu. Mulle on viimasel ajal korduvalt öeldud, et mul on suur draamavajadus. Küllap ongi.
Ja nüüd on tunne, et uue hooga ja ma olen rõõmuga asjalik.
Igal juhul. Vahepeal. Trajektoor Tallinn (laupäeva hommikul ärkan võitlevast loomaõiguslasest arvutipoisi luksuskorteris -- aga ma olen sinna Global Containeri ja Tõnso sünnipäeva lõpetuseks sattunud mitte üksi, vaid koos B-ga)-Haapsalu-Haapsalu-Pärnu-Riia (J avamine, ta tellis mind sinna kirjutajaks)-Pärnu-Tallinn-Kiisa (mu ema sünnipäev). Tallinn.
Selline tunne, et kuna talve lõpust suve alguseni on olnud intensiivne ja kiire periood, mida sissekanded osaliselt kajastavad, siis see vaiksem aeg (ja suvine mööda Eestit liikumine, mis on loomulikult tore) viimase kuu või nii jooksul on tekitanud masenduse. Sellise kusagilt kõrgelt alla tulemise meeleolu. Mulle on viimasel ajal korduvalt öeldud, et mul on suur draamavajadus. Küllap ongi.
Ja nüüd on tunne, et uue hooga ja ma olen rõõmuga asjalik.
neljapäev, juuni 26, 2008
Karakterid
Esimene ilmub välja, enne kui Sh autoga Tallinnast Tartu poole lahkume. Kultuuritehase avamisele seal ja Lõuna-Eesti spontaansele tripile hoopis teiste inimestega -- aga seda ma veel ei tea. Eelmisel laupäeval.
F, tuttava videokunstniku abikaasa, vajab küüti Tartusse. "Tunnete mu ära patside järgi!". Tegelikult olen teda korra varem, paar kuud tagasi näinud, aga siis oli ta F vaikiv kaaslane. Ma ei mäleta, kas tal ka siis oli nii palju sinimustvalgeid kunstjuukseid. Ehk oli. Nüüd avaneb ta karakter. Tüüp istub mu kõrval tagaistmel ja suhtleb. Ma ei saa suurest osast ta jutust eriti aru, kusjuures kõnedefekt (ta ei suuda hääldada S-tähte) ei ole ainus põhjus. Kuulen, et tüüp on just käinud ORBi kontserdil KUMU ööl, et ma ei tunne elu (seda korduvalt), veel sadat asja ja kui ma järjest vaiksem ja mornim olen (ja panen päikseprillid pilves ilmast hoolimata ette), lehvitab ta pikalt mu silme ees käsi ning kommenteerib, et see, et ma kunstnik olen, ei tähenda, et mul peaks depressioon olema. Et see on kõigest üks müüt. Seda teksti tuleb palju, kusjuures ta on tegelikult südamlik ja heatahtlik.Kuigi peab tunnistama, et ütlemata väsitav. Tuleb välja, et laotööline ("Ma panen su "külmkambrisse tööle! Sa ei tunne üldse elu..."). Ja kui ta Tartus maha pannakse -- "Minu seltskond on teile vist närvidele käima hakanud..." -- eneseiroonia on tüübil täiesti olemas.
Aga karakteritest edasi.
Tartus on ka K, üleminekuajastiilis aferist-ärimees-playboy. Ja minu skulptuurinäituse üks modellidest. Ta on Tartus kõigest läbisõidul ning temaga on võimalik järgmine päev edasi lõuna poole saada. Ma helistan talle pühapäeval just siis , kui ta on linnast välja sõitmas. K-l on kaasas A, stilist ja ajakirjanik. Mina võtan kaasa T, kah laotöölise. Lisaks on T animaator. Aga tagasi K juurde -- ta on neljakümnendates eluaastates, kes on kunagi ilmselgelt olnud väga ilus mees kõige klassikalisemas mõttes. Alex Lepajõe analoog. Tal on juustes mingi hooldusvahend nagu itaallasel, mis ta lokid filigraanselt välja toob. K-l on olnud mitu rikast naist. Ma pole temast seni midagi väga palju arvanud, kuigi ta on iseenesest sümpaatne -- meeldivate sõbralike maneeridega ja oma playboy-väilimusest hoolimata pigem tagasihoidlik inimene.Kuigi kohati laiab, rääkides oma tegevusest lõbusaid lugusid. Tema eelmisesse luksuskorterisse olen sattunud mitmele absurdsele peole -- ja nende kohta on ka paar blogisissekannet. Seekord näen K uut tahku -- see avaldub juba teatrikriitiku AK Valgemetsa suvilas, kuhu kõigepealt jõuame. K-l on nimelt säästureklaamiagentuur, kahemehefirma. Nad lendavad erinevatele asutustele peale, kui neil midagi vaja on (kallist tehnikat, autot või motorollerit, laseroperatsiooni...)ja teevad pakkumise, millest on võimatu keelduda. Reklaam mitte 100 000, vaid 25 000 eest. Vähemalt nii K räägib ja näitab läpakast juurde oma loomingut, mis parimatel hetkedel küündib väga hea absurdihuumorini. Ja kui ta oma mõttelende kirjeldab, säravad tal silmad tõeliselt. See on alati väga ilus, kui inimesed räägivad millestki, millesse nad siiralt kiindunud on. Ja on selge, et K pühendub oma odavreklaamidele tõsiselt.
Järgmine eredam karakter on Ü. Tema maakohta või õigemini talusse jõuame järgmisena. See on vana veskikoht, suur palkmaja ülimalt maalilises kohas kusagil Lõuna-Eestis. Maja ühe otsa alt jookseb jõgi sisuliselt läbi. Sh on ta kohta kunagi rääkinud, et Ü on midagi Tartu Robin Hoodi taolist ja istunud kümme aastat vangis. Nüüd on tal talu, naine ja lapsed ja pole eriti hambaid. Kõhn habemega mees. Ü pakub viinatõmmises ürdijooki ja toob välja ka suurema koguse kärbseseeni. Mida teadupärast alkoholiga segada ei või ja mis seetõttu jäävad nendest külalistest puutumatuks. A (ajakirjanik ja stilist)ning Ü vestlevad omavahel seenevana (väidetav kärbseseene vaim, kellega on inimestel võimalik suhelda) teemadel. Mida temalt küsida ja kui adekvaatsed või siis riukalikud on vastused. Ü väidab, et kärbseseenelt on mõtet küsida ainult teispoolsusega seotud küsimusi. Mulle on see asi alati kahtlane tundunud. Trügida hallutsinatoorse mütoloogilise olevuse valdustesse, kes sinusse juba kui (pilves) inimesse halvasti suhtub... no ma ei tea.
Edasi tuleb üsnagi kohutav suvelavastus Võõpsus, mille käigus avastan, et vähemalt amatöörnäitlejatel on võime teha absoluutselt iga argine liigutus nii, et kaugelt on näha -- see on 100% võlts. Tuleb meelde kunagi kuuldud lugu näitleja koerast, keda proovidesse kaasa võeti ja kes seal kohe magama jäi. Koer ärkas üles sekundipealt siis, kui proov oli lõppenud ja inimesed normaalse taaskord häälega rääkima hakkasid.
Siis loobun võimalusest külastada legendaarset põldude vahel asuvat ööklubi LIFE. Mille omanik olevat legendaarne Tartu eks-prostituut.Vaid jään Räpinasse. Tuntud luuletaja majja, kus ööbimist on lahkelt lubatud. Ja mille asukoha saab teada alevi pealt juhuslikelt inimestelt ja kus võtab vastu luuletaja südamlik ema. Ta on nõus võõrad inimesed oma maja alumisele korrusele laskma, läheb ise üles tagasi ja teeb iroonilist nalja oma naistelemmikust poja aadressil -- "Voodis on ikka üks korraga, teised on järjekorras!". Oleksin ma sel hetkel seal öömaja otsimas koos mõne naissoost kaaslasega T asemel, hakkaks mul väga piinlik ja ma üritaksin arvatavasti kahtlusiäratavalt seletada, et ma ta poega tunnen väga vähe ja et ma tõepoolest ei ole gruupi. Rohkem ma luuletaja ema ei näe. Luuletaja ise ja A saabuvad millalgi hilja öösel ja neid ma ei näe enam ka.
Järgmisel ennelõunal hääletame koos T-ga Tartusse ja Räpina piiril algab paduvihm. Autojuht, vastutulelik inimene (juba väga mitmes selline) viib Kunstnike Majja M ateljeesse. On troostitu ilmaga jaanipäev. A tuleb Tallinnast järele. Edasi on kaks varianti: Harjumaal koos A suguvõsaga tema riigikoguliikmest onu suvilas või Võrumaal M juures. Viimane tundub mulle toredam. Läheme sinna, maaakohta Põlva maakonna piiril. Seal on M (kultuuritehased), H (viimase naine, minu kunagine pinginaaber peale selle), L (legendaarse luuletaja semiootikust poeg), viimase kaaslanna, M klassivend, A ("minu informaatik"), A (kunstirühmituse liider) ja T (samast rühmitusest). Ja P. P on kergelt neurootiline (tegelikult süvenevalt neurootiline, eriti alkoholi toimel) lavastaja ja näitleja, keda ma mäletan kui oma väga hea sõbranna väidetavalt vägivaldset elukaaslast. Seda viimast kümme aastat tagasi. P oli midagi eesti teatri tulevikulootuse taolist, kuna oli õppinud legendaarses Moskva teatrikoolis. Mul õnnestub P mitu korda närvi ajada (natuke valesti läinud small talk) ja hilisööl norib ta ka T-ga tüli, millele järgneb äge sõnavahetus nende vahel ja P saab lõpuks T käest pudeliga pähe. Väga naiseliku Saku D-Lighti pudeliga kusjuures. Klassikaline jaaniöö.
Mis puudutab minu enda suhtlemist P-ga, siis asja õpetlik osa on vist selles, et ühele näitelajale ei tohi kunagi tema nõrga ja käheda hääle osas nõu anda. Soovitan nimelt läheneva P monoetenduse huvides proovida töötlemata merevaigust kaelakeed. P vaidleb vastu, et miks ma arvan, et näitleja hääl peab olema teatud moodi. Ei pea! Hiljem esineb P spontaansete improvisatioonidega nagu näitlejad seltskonnas tihti. Karjub ja hüppab. Veel hiljem tundub mulle, et võiks anda P-le võimaluse rääkida, millest ta tahab, ilma et 15 minutit sõnagi vahele ütleksin. Selline eksperiment. P vahetab neurootilise intellektuaali rolli kähku väga sügava zen-õpetaja oma vastu. P käseb vaadata taamal olevat kuuske, mis sündmustest ette rutates osutub valgemaks minnes küll hoopis männiks. "Vaata seda kuuske! Vaata seda kuuske! Vaata seda päriselt! Mind ei ole olemas! Ma olen nagu see kuusk! /---/ Sa oled loll, sa ei oska seda vaadata. Sa vaatad mind ja mõtled, et GITIS ja lavastaja ja... Aga mind ei ole. Ma olen nagu see kuusk..." Lõikan vahele, soovides teemat muuta: " Aga miks sa E-t peksid?" See on tõsine viga. Kuulen, et mis sellest siis on, kui ta on paarile oma elu olulisemale naisele (kahele-kolmele, nagu ta korrutab), avalikult pasunasse andnud on (tema oma väljend). See teema läheb korduse peale, P muutub tülinorivaks ja saab lõpuks, nagu öeldud, pudeliga pähe.
L (kirjanduskuulsuse poeg) teeb mulle huvitava ettepaneku.
F, tuttava videokunstniku abikaasa, vajab küüti Tartusse. "Tunnete mu ära patside järgi!". Tegelikult olen teda korra varem, paar kuud tagasi näinud, aga siis oli ta F vaikiv kaaslane. Ma ei mäleta, kas tal ka siis oli nii palju sinimustvalgeid kunstjuukseid. Ehk oli. Nüüd avaneb ta karakter. Tüüp istub mu kõrval tagaistmel ja suhtleb. Ma ei saa suurest osast ta jutust eriti aru, kusjuures kõnedefekt (ta ei suuda hääldada S-tähte) ei ole ainus põhjus. Kuulen, et tüüp on just käinud ORBi kontserdil KUMU ööl, et ma ei tunne elu (seda korduvalt), veel sadat asja ja kui ma järjest vaiksem ja mornim olen (ja panen päikseprillid pilves ilmast hoolimata ette), lehvitab ta pikalt mu silme ees käsi ning kommenteerib, et see, et ma kunstnik olen, ei tähenda, et mul peaks depressioon olema. Et see on kõigest üks müüt. Seda teksti tuleb palju, kusjuures ta on tegelikult südamlik ja heatahtlik.Kuigi peab tunnistama, et ütlemata väsitav. Tuleb välja, et laotööline ("Ma panen su "külmkambrisse tööle! Sa ei tunne üldse elu..."). Ja kui ta Tartus maha pannakse -- "Minu seltskond on teile vist närvidele käima hakanud..." -- eneseiroonia on tüübil täiesti olemas.
Aga karakteritest edasi.
Tartus on ka K, üleminekuajastiilis aferist-ärimees-playboy. Ja minu skulptuurinäituse üks modellidest. Ta on Tartus kõigest läbisõidul ning temaga on võimalik järgmine päev edasi lõuna poole saada. Ma helistan talle pühapäeval just siis , kui ta on linnast välja sõitmas. K-l on kaasas A, stilist ja ajakirjanik. Mina võtan kaasa T, kah laotöölise. Lisaks on T animaator. Aga tagasi K juurde -- ta on neljakümnendates eluaastates, kes on kunagi ilmselgelt olnud väga ilus mees kõige klassikalisemas mõttes. Alex Lepajõe analoog. Tal on juustes mingi hooldusvahend nagu itaallasel, mis ta lokid filigraanselt välja toob. K-l on olnud mitu rikast naist. Ma pole temast seni midagi väga palju arvanud, kuigi ta on iseenesest sümpaatne -- meeldivate sõbralike maneeridega ja oma playboy-väilimusest hoolimata pigem tagasihoidlik inimene.Kuigi kohati laiab, rääkides oma tegevusest lõbusaid lugusid. Tema eelmisesse luksuskorterisse olen sattunud mitmele absurdsele peole -- ja nende kohta on ka paar blogisissekannet. Seekord näen K uut tahku -- see avaldub juba teatrikriitiku AK Valgemetsa suvilas, kuhu kõigepealt jõuame. K-l on nimelt säästureklaamiagentuur, kahemehefirma. Nad lendavad erinevatele asutustele peale, kui neil midagi vaja on (kallist tehnikat, autot või motorollerit, laseroperatsiooni...)ja teevad pakkumise, millest on võimatu keelduda. Reklaam mitte 100 000, vaid 25 000 eest. Vähemalt nii K räägib ja näitab läpakast juurde oma loomingut, mis parimatel hetkedel küündib väga hea absurdihuumorini. Ja kui ta oma mõttelende kirjeldab, säravad tal silmad tõeliselt. See on alati väga ilus, kui inimesed räägivad millestki, millesse nad siiralt kiindunud on. Ja on selge, et K pühendub oma odavreklaamidele tõsiselt.
Järgmine eredam karakter on Ü. Tema maakohta või õigemini talusse jõuame järgmisena. See on vana veskikoht, suur palkmaja ülimalt maalilises kohas kusagil Lõuna-Eestis. Maja ühe otsa alt jookseb jõgi sisuliselt läbi. Sh on ta kohta kunagi rääkinud, et Ü on midagi Tartu Robin Hoodi taolist ja istunud kümme aastat vangis. Nüüd on tal talu, naine ja lapsed ja pole eriti hambaid. Kõhn habemega mees. Ü pakub viinatõmmises ürdijooki ja toob välja ka suurema koguse kärbseseeni. Mida teadupärast alkoholiga segada ei või ja mis seetõttu jäävad nendest külalistest puutumatuks. A (ajakirjanik ja stilist)ning Ü vestlevad omavahel seenevana (väidetav kärbseseene vaim, kellega on inimestel võimalik suhelda) teemadel. Mida temalt küsida ja kui adekvaatsed või siis riukalikud on vastused. Ü väidab, et kärbseseenelt on mõtet küsida ainult teispoolsusega seotud küsimusi. Mulle on see asi alati kahtlane tundunud. Trügida hallutsinatoorse mütoloogilise olevuse valdustesse, kes sinusse juba kui (pilves) inimesse halvasti suhtub... no ma ei tea.
Edasi tuleb üsnagi kohutav suvelavastus Võõpsus, mille käigus avastan, et vähemalt amatöörnäitlejatel on võime teha absoluutselt iga argine liigutus nii, et kaugelt on näha -- see on 100% võlts. Tuleb meelde kunagi kuuldud lugu näitleja koerast, keda proovidesse kaasa võeti ja kes seal kohe magama jäi. Koer ärkas üles sekundipealt siis, kui proov oli lõppenud ja inimesed normaalse taaskord häälega rääkima hakkasid.
Siis loobun võimalusest külastada legendaarset põldude vahel asuvat ööklubi LIFE. Mille omanik olevat legendaarne Tartu eks-prostituut.Vaid jään Räpinasse. Tuntud luuletaja majja, kus ööbimist on lahkelt lubatud. Ja mille asukoha saab teada alevi pealt juhuslikelt inimestelt ja kus võtab vastu luuletaja südamlik ema. Ta on nõus võõrad inimesed oma maja alumisele korrusele laskma, läheb ise üles tagasi ja teeb iroonilist nalja oma naistelemmikust poja aadressil -- "Voodis on ikka üks korraga, teised on järjekorras!". Oleksin ma sel hetkel seal öömaja otsimas koos mõne naissoost kaaslasega T asemel, hakkaks mul väga piinlik ja ma üritaksin arvatavasti kahtlusiäratavalt seletada, et ma ta poega tunnen väga vähe ja et ma tõepoolest ei ole gruupi. Rohkem ma luuletaja ema ei näe. Luuletaja ise ja A saabuvad millalgi hilja öösel ja neid ma ei näe enam ka.
Järgmisel ennelõunal hääletame koos T-ga Tartusse ja Räpina piiril algab paduvihm. Autojuht, vastutulelik inimene (juba väga mitmes selline) viib Kunstnike Majja M ateljeesse. On troostitu ilmaga jaanipäev. A tuleb Tallinnast järele. Edasi on kaks varianti: Harjumaal koos A suguvõsaga tema riigikoguliikmest onu suvilas või Võrumaal M juures. Viimane tundub mulle toredam. Läheme sinna, maaakohta Põlva maakonna piiril. Seal on M (kultuuritehased), H (viimase naine, minu kunagine pinginaaber peale selle), L (legendaarse luuletaja semiootikust poeg), viimase kaaslanna, M klassivend, A ("minu informaatik"), A (kunstirühmituse liider) ja T (samast rühmitusest). Ja P. P on kergelt neurootiline (tegelikult süvenevalt neurootiline, eriti alkoholi toimel) lavastaja ja näitleja, keda ma mäletan kui oma väga hea sõbranna väidetavalt vägivaldset elukaaslast. Seda viimast kümme aastat tagasi. P oli midagi eesti teatri tulevikulootuse taolist, kuna oli õppinud legendaarses Moskva teatrikoolis. Mul õnnestub P mitu korda närvi ajada (natuke valesti läinud small talk) ja hilisööl norib ta ka T-ga tüli, millele järgneb äge sõnavahetus nende vahel ja P saab lõpuks T käest pudeliga pähe. Väga naiseliku Saku D-Lighti pudeliga kusjuures. Klassikaline jaaniöö.
Mis puudutab minu enda suhtlemist P-ga, siis asja õpetlik osa on vist selles, et ühele näitelajale ei tohi kunagi tema nõrga ja käheda hääle osas nõu anda. Soovitan nimelt läheneva P monoetenduse huvides proovida töötlemata merevaigust kaelakeed. P vaidleb vastu, et miks ma arvan, et näitleja hääl peab olema teatud moodi. Ei pea! Hiljem esineb P spontaansete improvisatioonidega nagu näitlejad seltskonnas tihti. Karjub ja hüppab. Veel hiljem tundub mulle, et võiks anda P-le võimaluse rääkida, millest ta tahab, ilma et 15 minutit sõnagi vahele ütleksin. Selline eksperiment. P vahetab neurootilise intellektuaali rolli kähku väga sügava zen-õpetaja oma vastu. P käseb vaadata taamal olevat kuuske, mis sündmustest ette rutates osutub valgemaks minnes küll hoopis männiks. "Vaata seda kuuske! Vaata seda kuuske! Vaata seda päriselt! Mind ei ole olemas! Ma olen nagu see kuusk! /---/ Sa oled loll, sa ei oska seda vaadata. Sa vaatad mind ja mõtled, et GITIS ja lavastaja ja... Aga mind ei ole. Ma olen nagu see kuusk..." Lõikan vahele, soovides teemat muuta: " Aga miks sa E-t peksid?" See on tõsine viga. Kuulen, et mis sellest siis on, kui ta on paarile oma elu olulisemale naisele (kahele-kolmele, nagu ta korrutab), avalikult pasunasse andnud on (tema oma väljend). See teema läheb korduse peale, P muutub tülinorivaks ja saab lõpuks, nagu öeldud, pudeliga pähe.
L (kirjanduskuulsuse poeg) teeb mulle huvitava ettepaneku.
neljapäev, juuni 19, 2008
Emil Tode
Ma lugesin kogu päeva oma kunagise (väga ammuse) iidolkirjaniku üldiselt läbikukkunuks peetud romaani, mis on selline... piiri peal; kergelt naeruväärne nagu vennad Urbid Harri Sirola raamatus ja samas see mitmes mõttes meeldis mulle. Ja isegi selles, et meeldis, tundus midagi kahtlustäratavat. See on raamat, kus pooltel sõnadel on sulgudes prantsuskeelsed analoogid, kus on pikalt kirjutatud Eesti ajaloost lääne lugejale, seal on hästi palju homoseksuaalsest eneseleidmisest, üleminekuajast siin ja ida-eurooplasest metropolides; see on ilmselgelt konjuktuurne ja täis püüdu ootustele vastata. See on "Piiririigi" remake -- midagi sellist, mis juhtub, kui laheda filmi teinud euroopa rezhissöörile antakse Hollywoodi suured rahad, tippnäitlejad ning kästakse kunagi väikese eelarvega ja spontaanselt saavutatut korrata. Ainult et suuremalt ja uhkemalt ja glamuursemalt. Emil Tode "Raadios" on ka üks tegelane rahvusvaheline diiva, osad on rikkad ja teised ilusad....Tartu-Pariis-New York. Kunagi, kui ma käisin keskkoolis, tundus mulle, et kui kirjutada midagi sellist, nagu "Piiririik", pole eriti palju rohkem elus vajagi. See on vist suhtumine, mida võiksin oma novellikoguga seoses meeles pidada -- see, et inimesed tahavad su tekste, ei tähenda, et peab neid edaspidi kindla ajavahemiku tagant ühtlases taktis pakkuma. Oodatud teemal pealegi.
Aga ma pean tunnistama, et kunagi, siis ammu, olin Õnnepalusse mingil veidral moel distantsilt kergelt armunud ja ta oli peaaegu mu iidol. Ja täna hakkas mulle tunduma, et olen selle romaani peategelane (see on : suhtlemisprobleemidega äärmiselt introvertne 40-aastane ebaedukast dokumentalistist homo, kes ei tee juba pikemat aega mitte midagi). Mis, olgem ausad, on saavutus. Või oli mul lihtsalt täna halb päev. Või on ta siiski väga hea kirjanik.
Aga ma pean tunnistama, et kunagi, siis ammu, olin Õnnepalusse mingil veidral moel distantsilt kergelt armunud ja ta oli peaaegu mu iidol. Ja täna hakkas mulle tunduma, et olen selle romaani peategelane (see on : suhtlemisprobleemidega äärmiselt introvertne 40-aastane ebaedukast dokumentalistist homo, kes ei tee juba pikemat aega mitte midagi). Mis, olgem ausad, on saavutus. Või oli mul lihtsalt täna halb päev. Või on ta siiski väga hea kirjanik.
kolmapäev, juuni 18, 2008
teisipäev, juuni 17, 2008
Praegu ja vahepeal (ja lõpus hipidest)
Praegu:
Intervjuuküsimused. Palju intervjuuküsimusi. Ja lõppu ei ole näha. Mõtlen neid. Hulgi. Ja kahe tunni pärast saan kokku tuttavaga, kellele teen stilisti ja meiki. Loomulikult ei sobi mul selle eest raha küsida -- tuttav on üksikema, kes kandideerib oma töökohal paremasse ametisse. See on seotud visuaalse meediaga ja seetõttu on vajalik täispikkuses foto ning portree.Talle tundub 500 krooni ka liiga palju nende stuudiofotode eest. Ja ma võtan seda stilistiotsa tõsiselt ja mõtlen, kas selline vabatahtlik töö toob kaasa karmadeposiiti või tühistab tekkiva krediidi selline mis-ma-selle-eest-saan-mõtlemine juba eos.
Vahepeal:
Rabarock (mõttetul vihmasel päeval, olin R käest juba festivalipassi ära ostnud, muidu oleksin arvatavasti käitunud nagu I & Co, kes parklast kaugemale ei jõudnud ega piletit ostnudki). Sh on NYCist tagasi. Elektroonika- ja punkkontsert, romaanipresentatsioon (kirjanikud tülitsevad minu meelest liiga avalikult oma kirjastajaga, teen elu esimese cateringi, L kukub trepist alla ja saab ajupõrutuse, kuigi ma teen booli alkoholivaba ja viin on eraldi -- omavastutus), põletik lõualuus (vahetan hambaarsti), antibiootikumikuurid ja kohutav väsimus selle haigusega seoses. Väga hea uudis ja kutse Walesi kas augustis või oktoobris; kultuuriatashee tundub vähemalt esialgu väga asjalik.
Ja vahepeal olin haige,väsinud ja kodus, lugedes ostetud, aga ajapuudusel seisma jäänud raamatuid. Harri Sirola "Kaks linna" (millel oli Päevalehes üliintrigeeriv arvustus — maniakaaldepressiivse, praeguseks juba end rongi alla heitnud soome luuletaja autobiograafiline romaan 1980ndate Tallinnast ja Helsinkist, karismaatilisteks kõrvaltegelasteks vennad Urbid; viimased on nii ülicoolid seal raamatus, et osutusid üsnagi naeruväärseteks; aga ma soovitaksin kellelgi sellest filmi teha), Vahur Afanasjevi "Kosmos" (pole ikka päris romaan, kui on vaja kasutada nii suurt fonti nagu aabitsas); Ljudmila Ulitskaja "Kukotski juhtum" ja "Bad Medicine", mis on ikka pooleli.
Ja mis hambaprobleemidesse puutub, siis teevad sellised asjad tunduvalt empaatilisemaks -- ma saan aru, miks pensionärid on poes ja ühistranpordis nii tigedad -- neil pole oma vastavate probleemide lahendamiseks päris kindlasti raha. Nüüd ma tean, kui halvasti nad end pidevalt tundma peavad. Sellest hoolimata tekitas poetess, kellega ma presentatsioonil esimest korda elus natuke rääkisin ja kes muidu jättis südamliku mulje, minus õõvastust -- tal on kogu esihammaste rea kohta ainult üks tükike suus. Tükike hambatüügast. Ma üritasin vaadata temaga rääkides kuhugi mujale -- aga ka mitte paljastele puuduva pediküüriga varvastele. Loogiline tundus kinnitada oma pilk ta rinnale, aga see tuletas omakorda meelde poetessi hiljutist sõnavõttu meedias vabaarmastuse teemadel -- et ta ärkab tihti tundmatu kõrval üles ja tal pole õrna aimugi, kes see inimene on. Ma kujutan ette jah, et selline käitumine oli millalgi kuuekümnendatel väga vabastav (Vt ka: "Kukotski juhtum"!), aga eks ole see juba vanaemadeaegne radikaalsus. Ma ei saa midagi parata, mulle tundub hambutu inimene aseksuaalsus ise. Küllap see on jälg raskete vaimupuuetega inimestele kunstiterapeut olemisest aastaid tagasi. Nende inimeste (või olid nad päris inimesed -- pigem inimesesarnased elusolendid) hambad olid hirmsad. Pärast seda , mitme aasta tagust kogemust panen kohe tähele iga puuduvat, katkist, tumedaks tõmbunud hambast kellegi suus. Viimane häirib mind kõige vähem, see tähendab lihtsalt, et hamba närv on surnud; selline defekt on minu jaoks võrdne sellega, kui hambad pole ideaalses reas, aga on iseenesest terved. Need tühjad kohad vaheldumisi igas vikerkaarevärvis tüügastega on aga asi, mis tekitab mul kerge ja lihtsaltvarjatava paanikaataki iga kord. Ja paneb mõtleva kõige kaduvusele. Ühe liigutuse (löögi, kukkumisega) kaunitarist koletiseks. Ei tea, mida nad keskajal asjast arvasid?
Intervjuuküsimused. Palju intervjuuküsimusi. Ja lõppu ei ole näha. Mõtlen neid. Hulgi. Ja kahe tunni pärast saan kokku tuttavaga, kellele teen stilisti ja meiki. Loomulikult ei sobi mul selle eest raha küsida -- tuttav on üksikema, kes kandideerib oma töökohal paremasse ametisse. See on seotud visuaalse meediaga ja seetõttu on vajalik täispikkuses foto ning portree.Talle tundub 500 krooni ka liiga palju nende stuudiofotode eest. Ja ma võtan seda stilistiotsa tõsiselt ja mõtlen, kas selline vabatahtlik töö toob kaasa karmadeposiiti või tühistab tekkiva krediidi selline mis-ma-selle-eest-saan-mõtlemine juba eos.
Vahepeal:
Rabarock (mõttetul vihmasel päeval, olin R käest juba festivalipassi ära ostnud, muidu oleksin arvatavasti käitunud nagu I & Co, kes parklast kaugemale ei jõudnud ega piletit ostnudki). Sh on NYCist tagasi. Elektroonika- ja punkkontsert, romaanipresentatsioon (kirjanikud tülitsevad minu meelest liiga avalikult oma kirjastajaga, teen elu esimese cateringi, L kukub trepist alla ja saab ajupõrutuse, kuigi ma teen booli alkoholivaba ja viin on eraldi -- omavastutus), põletik lõualuus (vahetan hambaarsti), antibiootikumikuurid ja kohutav väsimus selle haigusega seoses. Väga hea uudis ja kutse Walesi kas augustis või oktoobris; kultuuriatashee tundub vähemalt esialgu väga asjalik.
Ja vahepeal olin haige,väsinud ja kodus, lugedes ostetud, aga ajapuudusel seisma jäänud raamatuid. Harri Sirola "Kaks linna" (millel oli Päevalehes üliintrigeeriv arvustus — maniakaaldepressiivse, praeguseks juba end rongi alla heitnud soome luuletaja autobiograafiline romaan 1980ndate Tallinnast ja Helsinkist, karismaatilisteks kõrvaltegelasteks vennad Urbid; viimased on nii ülicoolid seal raamatus, et osutusid üsnagi naeruväärseteks; aga ma soovitaksin kellelgi sellest filmi teha), Vahur Afanasjevi "Kosmos" (pole ikka päris romaan, kui on vaja kasutada nii suurt fonti nagu aabitsas); Ljudmila Ulitskaja "Kukotski juhtum" ja "Bad Medicine", mis on ikka pooleli.
Ja mis hambaprobleemidesse puutub, siis teevad sellised asjad tunduvalt empaatilisemaks -- ma saan aru, miks pensionärid on poes ja ühistranpordis nii tigedad -- neil pole oma vastavate probleemide lahendamiseks päris kindlasti raha. Nüüd ma tean, kui halvasti nad end pidevalt tundma peavad. Sellest hoolimata tekitas poetess, kellega ma presentatsioonil esimest korda elus natuke rääkisin ja kes muidu jättis südamliku mulje, minus õõvastust -- tal on kogu esihammaste rea kohta ainult üks tükike suus. Tükike hambatüügast. Ma üritasin vaadata temaga rääkides kuhugi mujale -- aga ka mitte paljastele puuduva pediküüriga varvastele. Loogiline tundus kinnitada oma pilk ta rinnale, aga see tuletas omakorda meelde poetessi hiljutist sõnavõttu meedias vabaarmastuse teemadel -- et ta ärkab tihti tundmatu kõrval üles ja tal pole õrna aimugi, kes see inimene on. Ma kujutan ette jah, et selline käitumine oli millalgi kuuekümnendatel väga vabastav (Vt ka: "Kukotski juhtum"!), aga eks ole see juba vanaemadeaegne radikaalsus. Ma ei saa midagi parata, mulle tundub hambutu inimene aseksuaalsus ise. Küllap see on jälg raskete vaimupuuetega inimestele kunstiterapeut olemisest aastaid tagasi. Nende inimeste (või olid nad päris inimesed -- pigem inimesesarnased elusolendid) hambad olid hirmsad. Pärast seda , mitme aasta tagust kogemust panen kohe tähele iga puuduvat, katkist, tumedaks tõmbunud hambast kellegi suus. Viimane häirib mind kõige vähem, see tähendab lihtsalt, et hamba närv on surnud; selline defekt on minu jaoks võrdne sellega, kui hambad pole ideaalses reas, aga on iseenesest terved. Need tühjad kohad vaheldumisi igas vikerkaarevärvis tüügastega on aga asi, mis tekitab mul kerge ja lihtsaltvarjatava paanikaataki iga kord. Ja paneb mõtleva kõige kaduvusele. Ühe liigutuse (löögi, kukkumisega) kaunitarist koletiseks. Ei tea, mida nad keskajal asjast arvasid?
neljapäev, juuni 05, 2008
Armastus tööpostil
Täna pool tundi enne alkoholikeeldu, see on 19 30. Ostan Maximast asju homse romaanipresentatsiooni jaoks -- 10 pudelit viina, 12 liitrit jõhvikamahla ja muud ka, kokku peaaegu 30 kilo. Jaotan selle kilekottidesse ning avastan mitte väga kaugel poest, et mul on tõelisi raskusi selle kõige koduni tassimisega. Abi kõige lähem -- alt-vanamees, kes võtab tõelise vana kooli härrasmehena oma kanda rohkem kui poole mu koormast. Alt-vanamees on pensionär, kes töötab viimasel ajal kojamehena. Meil on heanaaberlikud suhted -- pärast seda, kui naine ta maha jättis, hakkas alt-vanamees veel hullemini jooma kui varem ja iga kord, kui ta purjus peaga koju tuli, lasi ta altukse juurest minu kella, seletades ja vabandades, et tema küll aru ei saa, miks see võti ei keera seekord. See juhtus päeval või siis hilja öösel, ma tõusin alati üles, vajutasin nuppu ja ütlesin, et pole hullu, on jah vilets lukk. Ja eelmisel suvel, kui tema ukse alt trepikotta paksu suitsu tuli, kutsusin ma tuletõrje. Aga vastupidiselt kardetule ei olnud alt-vanamees suitsetades ära kukkunud ja surnuks lämbunud, vaid tegi tuletõrjujate kellaandmise peale täiesti elusana ukse lahti ja vabandas, et ta praadis parajasti muna, kui hirmus uni peale tuli....
Kui maja ette jõuame oma suurte kottidega, on alt-vanamees jõudnud mulle kurta, et tal oli rinnataskus 200-grammine pudel, aga ta kummardus ja see kukkus maha. Müün talle poehinnast odavamalt ühe pudeli viina -- ta ise teeb selliseks tehinguks ettepaneku. Mõtlen, kas olen halb ja mitte-suurejooneline inimene, et talle seda abi eest niisama ei anna, aga ta nõuab maksmist. Korraga kostab venekeelset sõimu. See on brünett naine, kes samuti elab meie majas ja töötab koristajana. Mul on kohe kahtlus, et see on armukadedusstseen -- ja mul on õigus. "Kas see on su uus naine?" Jah, olevat küll. Neil on 25 aastat vanusevahet, temake olevat armeenlanna ja väga kirglik, midagi ei kuulavat, olevat alt-vanamehele juba vastu hambaid andnud. Näha, et 69-ne papi on oma noore temperamentse pruudi üle uhke. Sellele ei meeldivat ka, kui vanamees Valli baaris käib. "Tead ju seda kohta küll, seal käib tants ja laul ja..." Avaldan lootust, et ta oma kolleegist elukaaslasega ruttu ära lepib ja soovitan seetõttu täna kogu viina mitte korraga ära juua.
Ja cateringi asjade pärast pean homme veel mujale poodi minema -- Maximas pole ei viinamarju, jõhvikaid ega maasikaid.
Kui maja ette jõuame oma suurte kottidega, on alt-vanamees jõudnud mulle kurta, et tal oli rinnataskus 200-grammine pudel, aga ta kummardus ja see kukkus maha. Müün talle poehinnast odavamalt ühe pudeli viina -- ta ise teeb selliseks tehinguks ettepaneku. Mõtlen, kas olen halb ja mitte-suurejooneline inimene, et talle seda abi eest niisama ei anna, aga ta nõuab maksmist. Korraga kostab venekeelset sõimu. See on brünett naine, kes samuti elab meie majas ja töötab koristajana. Mul on kohe kahtlus, et see on armukadedusstseen -- ja mul on õigus. "Kas see on su uus naine?" Jah, olevat küll. Neil on 25 aastat vanusevahet, temake olevat armeenlanna ja väga kirglik, midagi ei kuulavat, olevat alt-vanamehele juba vastu hambaid andnud. Näha, et 69-ne papi on oma noore temperamentse pruudi üle uhke. Sellele ei meeldivat ka, kui vanamees Valli baaris käib. "Tead ju seda kohta küll, seal käib tants ja laul ja..." Avaldan lootust, et ta oma kolleegist elukaaslasega ruttu ära lepib ja soovitan seetõttu täna kogu viina mitte korraga ära juua.
Ja cateringi asjade pärast pean homme veel mujale poodi minema -- Maximas pole ei viinamarju, jõhvikaid ega maasikaid.
Why don`t you do your earlier stuff!
Ütlen kohe, et vähemalt esialgu jääb välja rahvusvaheline festival ja selle enne ning pärast. Pärast -- see on after-after-afterpartyd, näiteks kaks autotäit ameeriklasi ja tshiillasi I ja I juurde maale I sünnipäevale, tahtmatult üllatussünnipäevale siis...
Aga eile käisin sõpruses filmi "I`m not there" vaatamas. Peale minu oli umbes neli inimest saalis, minuga samas reas veel üks õlgkübaraga tädi.Viimane kuuekümnendates eluaastates. Tädil olid suured plastmassraamidega prillid (umbes anno 1970)ja kui lõpus Cate Blanchetti Dylan suures plaanis naeratas, oli ta ekraanil otse tädiga vastamisi. Blanchetti nägu oli ekraanil paremal pool ja otse tema vastas oli ainsa inimesena saali selles pooles see tädi. Mulle tundus, et just nimelt tädile oli see naeratus suunatud -- oma põlvkonna prohvetilt, protestilaulikult ja olulisemalt poeedilt. Mulle tundus see naeratus kuidagi vandeseltslaslik ja kõikemõistev ja isegi, et tädi naeratas vargsi vastu.
Loomulikult oli tädi ka tänasel kontserdil. Tundsin ta ära nende suurte prilliraamide ning pikkade paksude, kuid hallinevate juuste järgi. Lisaks olid tädil tütarlapselik figuur, korrapärased näojooned ja seljas korralikud, tagasihoidlikud, kuid kergelt varaste seitsmekümendate hipimoodi markeerivad riided. Kindlasti mitte isiklikust vanast riidekapist või taaskasutusest.Vaid korralikud ja kallipooksed. Istudes seal pimedas kinosaalis oli ta jätnud palju armetuma mulje; nüüd, täispikkuses, enam üldse mitte. Ja ma sain aru, et arvatavasti oli see tädi kõige groovy`m tshikk 1971. aasta lennust näiteks Tartu Ülikooli inglise fillist ja oskas oma sõpradele selgeks teha, mida Dylan "Like a Rolling Stone" sõnadega TEGELIKULT öelda tahtis. See on muuhulgas Andy Warholi kaaskonnast, Factory seltskonnast ja Edie Sedgwickist, eks ole...
Ja tädi, siis kui ta ei olnud veel tädi, kandis kahtlemata liibuvat T-särki ILMA rinnahoidjata nagu Jane Fonda Nooruses avaldatud mustvalgel fotol. Ta tundis eilses filmis ära kahtlemata ära kõigi varjunimedega tegelaskujude prototüübid ning sai pihta insaidnaljadele ("Meet Brian Jones from the groovy cover band!").
Ja kontsert -- mu isale meeldis see väga. Ka muusikakriitikust tuttavale. Mina eelistan eilset filmi. Ma oleksin Bob Dylanile öelnud sellesama lause, mille ta filmis karjus krutsifiksile.
Aga eile käisin sõpruses filmi "I`m not there" vaatamas. Peale minu oli umbes neli inimest saalis, minuga samas reas veel üks õlgkübaraga tädi.Viimane kuuekümnendates eluaastates. Tädil olid suured plastmassraamidega prillid (umbes anno 1970)ja kui lõpus Cate Blanchetti Dylan suures plaanis naeratas, oli ta ekraanil otse tädiga vastamisi. Blanchetti nägu oli ekraanil paremal pool ja otse tema vastas oli ainsa inimesena saali selles pooles see tädi. Mulle tundus, et just nimelt tädile oli see naeratus suunatud -- oma põlvkonna prohvetilt, protestilaulikult ja olulisemalt poeedilt. Mulle tundus see naeratus kuidagi vandeseltslaslik ja kõikemõistev ja isegi, et tädi naeratas vargsi vastu.
Loomulikult oli tädi ka tänasel kontserdil. Tundsin ta ära nende suurte prilliraamide ning pikkade paksude, kuid hallinevate juuste järgi. Lisaks olid tädil tütarlapselik figuur, korrapärased näojooned ja seljas korralikud, tagasihoidlikud, kuid kergelt varaste seitsmekümendate hipimoodi markeerivad riided. Kindlasti mitte isiklikust vanast riidekapist või taaskasutusest.Vaid korralikud ja kallipooksed. Istudes seal pimedas kinosaalis oli ta jätnud palju armetuma mulje; nüüd, täispikkuses, enam üldse mitte. Ja ma sain aru, et arvatavasti oli see tädi kõige groovy`m tshikk 1971. aasta lennust näiteks Tartu Ülikooli inglise fillist ja oskas oma sõpradele selgeks teha, mida Dylan "Like a Rolling Stone" sõnadega TEGELIKULT öelda tahtis. See on muuhulgas Andy Warholi kaaskonnast, Factory seltskonnast ja Edie Sedgwickist, eks ole...
Ja tädi, siis kui ta ei olnud veel tädi, kandis kahtlemata liibuvat T-särki ILMA rinnahoidjata nagu Jane Fonda Nooruses avaldatud mustvalgel fotol. Ta tundis eilses filmis ära kahtlemata ära kõigi varjunimedega tegelaskujude prototüübid ning sai pihta insaidnaljadele ("Meet Brian Jones from the groovy cover band!").
Ja kontsert -- mu isale meeldis see väga. Ka muusikakriitikust tuttavale. Mina eelistan eilset filmi. Ma oleksin Bob Dylanile öelnud sellesama lause, mille ta filmis karjus krutsifiksile.
reede, mai 23, 2008
Reklaam ja antireklaam
Homme NG Kunstikonteineris Polymeris Diverse Universe IV ja uue galeriiosa avamine.
Cnopti ja minu üheaegne perfokas algab 18. 10 uues galeriis teisel korrusel (jah, ma ei pannud end õigel ajal kirja ja kavas ei ole).
Eile oli üritus Pärnus ja täna käisin ühel oma elu masendavamal kooslolekul. Ütleks nii, et kui pidevalt selliste inimeste ja suhtumiste kokku puutuks (ma ei tunne neid isiklikult), ma muutuks erakuks ja inimpõlguriks. Naiivne lootus osade poolt saada enda kätte väärtuslik kinnisvara ja rahaeraldused segatuna pretensioonikuse, edevuse ja segasepanemisega. Avalikud tülid ja süüdistused. Täiesti õigustatud rünnakud teiste poolt. Lootusetu. Samas seisavad asbesti täis suured saalid ja mitte midagi ei toimu. Oleks ma miljonär ja kunstimetseen, ma neile ka oma raha ei annaks.
Cnopti ja minu üheaegne perfokas algab 18. 10 uues galeriis teisel korrusel (jah, ma ei pannud end õigel ajal kirja ja kavas ei ole).
Eile oli üritus Pärnus ja täna käisin ühel oma elu masendavamal kooslolekul. Ütleks nii, et kui pidevalt selliste inimeste ja suhtumiste kokku puutuks (ma ei tunne neid isiklikult), ma muutuks erakuks ja inimpõlguriks. Naiivne lootus osade poolt saada enda kätte väärtuslik kinnisvara ja rahaeraldused segatuna pretensioonikuse, edevuse ja segasepanemisega. Avalikud tülid ja süüdistused. Täiesti õigustatud rünnakud teiste poolt. Lootusetu. Samas seisavad asbesti täis suured saalid ja mitte midagi ei toimu. Oleks ma miljonär ja kunstimetseen, ma neile ka oma raha ei annaks.
pühapäev, mai 18, 2008
Summer of 1968
Suure osa päevast veedan seina krohvides. Pärast teevad teised ka tööd, aga esimese poole päevast veedan koos T ja A-ga. Viimane on inglane, nelikümmend aastat vana, vahetusüliõpilane EKAs. See fakt, et ta vanemad olid või on hipid ja et ta sündis aastal, mil leidis aset armastuse suvi, seletab tema isiksuse kohta nii mõndagi. Inglase silmis on pidevalt kergelt hullumeelne, aga samas ülipositiivne ning kogu maailma vastu armastust ja imetlust väljendav sära. Ta on vist enamuse ajast kerges eufoorias või käivitub see lihtsalt väga kergesti. Ta on (lille)lapselikult siiras, aga kindlasti mitte rumal. Ta om ilmselgelt lugenud palju raamatuid, näinud palju filme, kuulanud palju muusikat, tal on endast poole nooremaid sõpru nii Eestis kui Inglismaal. Ta leiab Hanna-Liina Uusmaa uue plaadi kohta, mille ma täna ostsin, et see on ideaalne. Tuleb välja, et Inglismaal on juba päris palju bände, kes teevad üheksakümnendate-nostalgilist muusikat. Mulle endale meeldivad sealt umbes neli lugu (16-st) ja ma ütlen A-le, et võtku see plaat endale, kui see tema jaoks ideaalne on. Muidugi unustab ta selle maha. Udune olek käib vist asjaga kaasas, kui su vanemad on LSD-d jumaldavad hipid. Näitlik mõtteavaldus: "Tead, miks mulle sobib koostöö naiskunstnikega? Sest ma olen sündinud rahvusvahelisel naistepäeval!". Ja kui mu kirjanduslik kangelane talle krohvimist ja ehituse abitöid õpetab, öeldes: "You have to use your brain. It`s not like building a rocket or something", siis hakkab inglane rääkima, et ta muuseas just leidis tänavalt NASA raketiõpetuse broshüüri.
Ma pole kedagi taolist mitte kusagil varem näinud, aga kui järgi mõelda, siis just sellised lapsed pididki sündima tõelistele kuuekümnendate hipidele... Millised siis veel?
Ma tahtsin nüüd selle jutu taustaks panna Jefferson Airplane`i lugu "Somebody to love", aga midagi juhtus sellega Youtube`is.
Samas oli inglase rahvusvaheline kunstiprojekt ise (muuhulgas tshehhi tshellomängijad, eesti kirjanik, alternatiivne tsirkuseartist ja inglise suhteliselt tuntud raadiohääl ja kirjanik) täiesti adekvaatne ja OK. Kuigi ta oli juba kõik eile saadud näpunäited, kuidas rahataotlust vormistada, jõudnud ära unustada. Soovitasin ka ühte noort eesti kunstnikku, kes peaks nende teema ja näitusega haakuma.
Nii, Jefferson Airplane hakkas nüüd tööle.
Ja mina peaksin nüüd oma näitusetaotlusega tegelema hakkama.
Ma pole kedagi taolist mitte kusagil varem näinud, aga kui järgi mõelda, siis just sellised lapsed pididki sündima tõelistele kuuekümnendate hipidele... Millised siis veel?
Ma tahtsin nüüd selle jutu taustaks panna Jefferson Airplane`i lugu "Somebody to love", aga midagi juhtus sellega Youtube`is.
Samas oli inglase rahvusvaheline kunstiprojekt ise (muuhulgas tshehhi tshellomängijad, eesti kirjanik, alternatiivne tsirkuseartist ja inglise suhteliselt tuntud raadiohääl ja kirjanik) täiesti adekvaatne ja OK. Kuigi ta oli juba kõik eile saadud näpunäited, kuidas rahataotlust vormistada, jõudnud ära unustada. Soovitasin ka ühte noort eesti kunstnikku, kes peaks nende teema ja näitusega haakuma.
Nii, Jefferson Airplane hakkas nüüd tööle.
Ja mina peaksin nüüd oma näitusetaotlusega tegelema hakkama.
laupäev, mai 17, 2008
"Päris päris päris"
"Päris päris"
Kui Wiiralt või keegi teine vana kooli joonistaja ajaleheservale või kohvikuthsekile kritseldas oma pornopildikesi, möödakäijate nägusid või varblasi .... see blogipidamine on parimal juhul midagi taolist. Ilukirjanduslikud harjutused, eskiisid millelegi suuremale -- või siis mitte. Ongi need väiksed joonistused. Mille puhul mõned keskenduvad hoopis sellele tshekile või vanale ajalehele endale...
Ma ei tea, kas ma seda blogi edasi pean või teen väikse pausi. Või pika. Või väga pika. Või hoopis väga väikse.
Ja võrdluseks või täienduseks panin eelmise sissekandega üles oma elu esimese nn "päris kirjanduse", ühe novelli. Kirjutatud kolm aastat tagasi. Üsna täpselt kolm aastat. See on sedasorti asi, milletaoliste kohta tuttav kirjanik ja hiljutine kirjanike liidu esimees pidi mu kirjastajale saatma oma "eksperthinnangu" -- see on ilukirjandus, novell. Asi polnud selles, kaugeltki mitte, nagu ta oleks mu tekstides kahelnud -- vaidlus käis millegi hoopis muu ümber. See tuttav tunnustatud kirjanik oli omamoodi löögirelv mu käes -- toimis, muidugi. Lisaargument -- mu selle aasta alguses kirjutatud novell ilmub järgmises Loomingus. Kirjandus -- ei mingit kahtlust. You`ve come a long way baby (Virginia Slims sigarettide reklaamlause juba viimased sada aastat).
Kõik novellis kirjeldatud sündmused ja persoonid -- loomulikult ei ole nende kokkulangevus tegelike sündmuste ja isikutega juhuslik. Kaugeltki mitte.
Väga võimalik, et blogimine on so 2006. Ja raamatud ning kirjandusajakirjad (ja sõpradele lugeda antavad käsikirjad) on tulevik, minevik ja olevik üheskoos.
Mina ka ei tea.
Igal juhul lähen homme oma kirjanduslikele kangelastele appi ehitustöödele, ma olen täna käinud emergency -hambaravis (sain teada, et Orlani avamisest saadik metsikult valutanud hambal oli selleks ikka põhjust ka , mitte nagu mu vana kooli hambaarst arvas), eile lõpetanud ja üle andnud olulise asja, lähen suvel kirjanike suveüritusele ettekannet pidama ning sellega nüüd lõpetan. Kommentaarid on endiselt äärmiselt teretulnud.
Kui Wiiralt või keegi teine vana kooli joonistaja ajaleheservale või kohvikuthsekile kritseldas oma pornopildikesi, möödakäijate nägusid või varblasi .... see blogipidamine on parimal juhul midagi taolist. Ilukirjanduslikud harjutused, eskiisid millelegi suuremale -- või siis mitte. Ongi need väiksed joonistused. Mille puhul mõned keskenduvad hoopis sellele tshekile või vanale ajalehele endale...
Ma ei tea, kas ma seda blogi edasi pean või teen väikse pausi. Või pika. Või väga pika. Või hoopis väga väikse.
Ja võrdluseks või täienduseks panin eelmise sissekandega üles oma elu esimese nn "päris kirjanduse", ühe novelli. Kirjutatud kolm aastat tagasi. Üsna täpselt kolm aastat. See on sedasorti asi, milletaoliste kohta tuttav kirjanik ja hiljutine kirjanike liidu esimees pidi mu kirjastajale saatma oma "eksperthinnangu" -- see on ilukirjandus, novell. Asi polnud selles, kaugeltki mitte, nagu ta oleks mu tekstides kahelnud -- vaidlus käis millegi hoopis muu ümber. See tuttav tunnustatud kirjanik oli omamoodi löögirelv mu käes -- toimis, muidugi. Lisaargument -- mu selle aasta alguses kirjutatud novell ilmub järgmises Loomingus. Kirjandus -- ei mingit kahtlust. You`ve come a long way baby (Virginia Slims sigarettide reklaamlause juba viimased sada aastat).
Kõik novellis kirjeldatud sündmused ja persoonid -- loomulikult ei ole nende kokkulangevus tegelike sündmuste ja isikutega juhuslik. Kaugeltki mitte.
Väga võimalik, et blogimine on so 2006. Ja raamatud ning kirjandusajakirjad (ja sõpradele lugeda antavad käsikirjad) on tulevik, minevik ja olevik üheskoos.
Mina ka ei tea.
Igal juhul lähen homme oma kirjanduslikele kangelastele appi ehitustöödele, ma olen täna käinud emergency -hambaravis (sain teada, et Orlani avamisest saadik metsikult valutanud hambal oli selleks ikka põhjust ka , mitte nagu mu vana kooli hambaarst arvas), eile lõpetanud ja üle andnud olulise asja, lähen suvel kirjanike suveüritusele ettekannet pidama ning sellega nüüd lõpetan. Kommentaarid on endiselt äärmiselt teretulnud.
ISIKLIK / VERI JA AU
VERI JA AU
1.
Oli 2005. aasta kevad ja ma tundsin ennast väga halvasti.
Ma olin tagasi tulnud Uus-Meremaalt, kus olin olnud kuus nädalat külaslisstaari staatuses , teinud koos oma koostööpartneriga kaks väga edukat näitust ja invasiooni kohalikku meediasse. Ma oli saanud enam-vähem üle hirmust avalike esinemiste ees, pidades loenguid oma kunstist, niiöelda artist talke ehk kohtumisi publikuga. Ma tundsin end esmakordelt elus iseseisva inimesena need kuus nädalat, elades viimased kolm nädalat ihuüksi äärelinna kolme magamistoaga majas ja teenides ise raha. Ma olin üsna õnnelik, lisaks paradiislik kliima ja eksootilise olendi, Ida-Euroopa rahvusvahelise kunstniku roll. Ma poleks kellelegi tunnistanud, et tundsin nii mõnigi öö selles üksildases kohas, öösiti täiesti tühjas ülikoolilinnas parkimisplatsi servas asuvas puumajas surmahirmu, kuulasin maja naksumist, mingeid loomi katusel liikumas ja võpatasin iga heli peale poolunest üles. Mind häirisid troopilise arhitektuuriga kaasaskäivad maast laeni klaasaknad ja - lükanduksed; see kuidas puude oksad vastu neid koputasid; teadasaamine, et Uus-Meremaal on levinuim kuritegu öösiti majadesse sissemurdmine ja sealsamas nähtud film Mansoni "perekonnast".
Igal juhul oli nüüd see kõik selja taha jäetud, teisele poole maakera, väiksele saarele vastandlike aastaaegade ja osooniaukudega, kuhu ma vist elus tagasi ei jõua. Sinna jäi ka inimene , kes , väga võimalik, oleks natuke teise situatsioonis, natuke parema õnne ja ajastuse juures, olnud mu saatus ja elu armastus, nagu naisteajakirja artiklis. Ebaõnn tähendas temavanust, varastes neljakümnendates abikaasat ja kahte armast last. Abikaasa käele oli tätoveeritud sinine lind, mis mulle senitundmatu ebausu järgi pidi tooma õnne. Bluebird of happiness, öeldi seal. Tõepoolest, tal polnud õrna aimugi, et midagi oleks ta Uus-Meremaa täiuslikku pereidülli ohustanud. Mina keskendusin sellele, et mitte Marcust endale liiga lähedale lasta, et hoida distantsi ja päästa oma hing. Mis mul vist siiski päriselt ei õnnestunud, nagu mulle pärast kaht nädalat kodusolekut tundus.
Sest tagasi Eestis, saabus varsti loogiline ja etteaimatav masendus, identiteedikriis, rahulolematus ja rahutus.
Ma tundsin end kohutavalt ja mu süda valutas pidevalt, ja mul oli tunne, et tegu pole mitte füüsilise südame või vereringega.
Korra läksin Marcusega voodisse seal Uus-Meremaal , pool aastat pärast Eestis olnud põgusat afääri. Mis oli jätnud mu südame terveks, aga seda suure vaeva ja energiakulu tulemusena. Me olime koos lastega automatkal ja ööbisime pisikese Maoori küla motellis. Mäletan, et samas voodis magas sügavat und Marcuse viieaastane tütar, nagu väike haldjas. Mäletan, et ta kinnitas, et lapsi on küll raske magama panna, aga nad ei ärka midagi nii kergesti.... Kogu situatsioon tundus mulle päästmatult jube ja ma kaotasin sõna otseses mõttes teadvuse. Marcus oli mu peale hommikul väga solvunud ja vihane.
Ma mõtlesin, oli see nüüd nii hirmus... väike blond tüdruk ju magas tõesti.
Järgmiseks õhtuks jõudsime ikka koos lastega järgmisse idüllilisse Uus- Meremaa sadamalinna ja surfiparadiisi. Mäletan linna nime, Raglan, nagu kaheksakümnendatel moes olnud varrukalõige raglaan, mis arvatavasti ongi nimetatud mõne Vana Maailma kolkalinna järgi, mille uusasukad nostalgiast Uude Maailma kaasa võtsid. Seal olid sadamas kivitrepid, mida mööda võis sügavasse vette ujuma astuda. Ja imeilus vana park, kus jalutasid Uus-Meremaa pensionärid. Seal pargis tegi Marcus ettepaneku jääda veel üheks ööks , üürida motellis toa. Ma palusin ta pojal visata kulli ja kirja, inglise keeles oli see kuidagi teisiti. Kohaliku kopika ühel pool oli kiivilind ja teisel Inglise kuninganna profiil. Tuli kiri, kull, kuninganna või kiivi, seda ma ei mäleta, aga igal juhul otsustati minu eest ära, et peame sealt lahkuma. Öösel tõusis poisil palavik.
Ma hoidsin neid lapsi seal Aucklandis, kui Marcus oma naist välja tahtis viia. Tegin neile süüa, vannitasin, õigemini viisin dushshi alla, lubasin üleval olla ainult kella kaheksani, vaatasin, et nad omavahel tülli ei läheks. Mulle see omamoodi meeldis. Igal juhul eelistasin m lastega tegelemist üksinda oma äärelinnamajas olemisele.
Ma viiisin nad isegi Aucklandi loomaaeda, kus suslikute territooriumi alla olid ehitatud käigud inimestele ja suslikute kunststepi sisse olid paigutatud klaaskuplid. Aeg-ajalt ilmus sinna mõne jaapani turisti pea ja fotoaparaadi välgusähvatus.
Söötsime lastega loomaaia tiigis elavaid uskumatult suuri orazhe kuldkalasid, küpsiste, popkorni ja friikartulitega, kuni üks vanadaam, kelle lapselapsele olin süüdimatult "kalatoitu" vette viskamiseks pakkunud, meiega riidlema hakkas. Et tema on kunagi loomaaias töötanud ja nii ikka ei tohi. Naljakas, need paksud pärani suudega kalad sogases tiigivees ei tundunud üldsegi tõsiseltvõetavate loomaaiaeksponaatidena. Ja ma tõsiselt loodan, et need uskumatus koguses sisseahmitud
friikartulid ega popkorn ei tapnud ühtegi kuldkala...
Marcuse poeg peeldis mulle: seitse aastat vana, oli temas hästi palju kindlust, rahu ja ta tundus mulle juba selles noores eas üsna tark. Ta oli päriselt ja spontaanselt hea ja eetiline, vaatas sulle sügavalt silma sisse, kui sinuga rääkis ja meie kohalik koostööpartner , 32-aastane lillelapselik alternativmuusikastaar ja kunstnik, märkis,et kui Jesse ütles meile "Head reisi ! " või "Have fun!", siis mõtles ta seda täiesti tõsiselt. Ma arvan, et 10-20 aasta pärast on Jesse midagi vapustavat.
See oli naljakas reis. Ekskurss teistsugusesse, üsna turvalisse ja heakodanlikku maailma. Sain aimu, milline võib olla su elu, kui sa oled võõramaalane väga noores heaoluriigis, mis pole veel üle saanud süütundest põliselanike ees ega ka, samal ajal, alaväärsuskompleksist ja vihast Briti emamaa suhtes. Sain väikse ekskursi kodanlike hüvede maailma: positsioon, töökoht ülikooli juures, isegi põgusa sissevaate perekonnaellu, mis vist kõrvaltvaatajale paistis täiuslik. Maja oma kätega haritud aias, vaade linnale, kodused õhtusöögid sõprade ringile. Kerge klatsh ja kohalike kuraatorite ja kunstifunktsionärid kirumine. Soojad ööd ja kokteilid Aucklandi sadamapiirkonnas. Kallid, kanged ja Ameerika presidentide järgi nimetatud: meile palun kaks Nixonit, üks Roosevelt ja üks JFK...
Pangalaen ja kõrged maksud, korras teed ja mitte keegi, tõepoolest mitte keegi ei visanud prügi maha. Neil oli seal inimeste harimisega kolmkümmend aastat vaeva nähtud, korraldades kõikvõimalikke hoia-oma-kodumaa-puhas- tüüpi kampaaniaid.Visates kord autoaknast välja virsikukivi, tundsin endal reisikaaslaste vihaseid pilke.
Koju tagasi jõudes tundsin end mõne aja jooksul kurva ja äraeksinuna. Alati. kui sa lähed kuhugi ära ja kui su argielu kodus tundub ebarahuldav, tekib ju lootus, et kui sa reisil palju läbi elad ja tuled toime hoopis teistsugustes tingimustes, võttes vastu uusi väljakutseid , ootab sind kodus preemia. Sina oled muutunud ja sinu tavapärane keskkond peaks nagu vastu tulema, pakkuma uusi väljakutseid, uusi võimalusi, uusi inimesi. Ja milline pettumus see on, kui tagasi jõudes, pärast esmase eufooria möödumist , avastad, et kõik on sama. Asjad , mis sind enne äraminekut piinasid, on jätkuvalt kohal. Ja olles vahepeal näinud ja kogenud midagi muud, tunduvad vanad lahendamata probleemid veel palju kordi hullemad.
On ju see iga palveränduri lootus: muutes end ise, tuleb maailm sulle järele ja vastab sulle.
Ja milline pettumus, kui avastad, et maailm on täiesti samaks jäänud, et sina oled talle täiesti ükskõik.
Ma arvan, et sellepärast inimesed usuvadki Jumalat --- privileegi eest tunda end olulisena, isikuna, kelle hinge saatuse pärast kaklevad maised ja taevased jõud, hea ja kuri, taevas ja põrgu.
Mitte miski muu ei paku sellist egotrippi; arvan,et oopium on usu kohta väga leigelt öeldud.Mulle aga tundub, et me ei ole kuigi olulised. Ja see pakub mulle tegelikult rohkem lohutust kui pakuks tunne, et olen suurte jõudude võitlustanner. Viimane variant, usk kui selline, tundub mulle kunstlik õnn, kunstlik lohutus. Ma ei hakka ju heroiini süstima, kuigi olen usaldusväärsetest allikatest kuulnud, et see pakub meeldivamaid elamusi, mis sellel maailmal pakkuda. Oopium, tõepoolest.
2.
Pool aastat varem, 2004. aasta sügisel olin end tundnud umbes sama ebakindla, õnnetu , üksiku ja kogu oma isiksuses kahtlevana. Ma ei leidnud endale rakendust ja vihkasin oma koostööpartnerit, kellel, tuleb tunnistada, olid kohati väga vastikud ja hoolimatud maneerid. Siis leidsin väljapääsu, pakkudes end ajutiseks kasutamiseks Eesti tuntud radikaalsele kunstirühmitusele, soovides nende meditsiini-teemalistes etendustes halastajaõe rolli. Idee fixe, mis oli mul olnud juba paar kuud.
Tegelikult tahtsin näha toimivat institutsiooni seestpoolt, kõrvaltvaatajast statisti rollis, olla mittekeegi ja näha sellevõrra rohkem....omamoodi kunstialane tööstusspionaazh.Sündmustest ettejõudes, ma õppisin loomulikult palju, jõudsin oluliste järeldusteni rühmituse kui sellise ja strateegiate kohta.
Leidsin palju paralleele eduka bändi ja eduka kunstigrupi teadlikult skandaalse käitumise vahel. Ma olin ju tuuril koos Sex Pistolsi või Ramonesiga... Aga nagu arvata võis , ajasid Johnny Rotten ja Sid Vicious mul juhtme kokku.
Nad ütlesid, et võtavad mind oma Berliini-reisile kaasa, kui õpin ära veenist vere võtmise. Mida ma tegin, sõites Tartu kiirabisse tutvuse kaudu organiseeritud kiirkursustele, kaasas tuttavad vabatahtlikud, niiöelda patsiendid. Kes talusid minu alguses värisevate kätega veenikanüüli panemist, ühele neist kuus tükki korraga . Kui esimest korda nägin soonest purskavat tumepunast verd, tahtsin karjatada, aga hoidsin end tagasi. Kuidagi kohatu tundus, olin ju oma enesepakkumiskirjas rühmituse liidrile kinnitanud, et verd ma ei karda. Mis oli sulaselge vale.
Aga tulevikku ennustav vale -- nüüd tunduvad avatud veenid mulle lihtsalt ilusad, mitte enam instinktiivselt hirmsad.
Kui ma kunagi tõesti oma eluga mitte midagi peale ei oska hakata, võiksin minna meditsioonikooli ja siis Indiasse lapsi vakstineerima. Selline illusioon vähemalt.
Berliin oli kohutav ja ülev. Ma käitusin arvatavasti üsna halvasti, jõin liiga palju Eestist kaasavõetud viina ja pruukisin ülearu suud, ja tundsin end paranoilisemana kui kunagi varem elus. Ma kahetsesin nii paljut korraga oma minevikust ja vihkasin ennast südamest. Ma tundusin endale inetu ja samas olin füüsilisele ilule vastuvõtlikum kui eales varem. Ma olin kunstirühmituse liikmetesse vist kollektiivselt ja anonüümselt kergelt armunud, pea igaühte neist, soost sõltumata, ja võrreldes enda armetu eksistentsiga tundusid nad mulle väga targad, läbinägelikud ja kirgastunud, hoopis teises dimensioonis kui ma ise. Omaenda kahes kunstirühmituses kahtlesin ma tõsiselt. Enda ja kaaslaste võimes produtseerida pidevalt toimivat tegevuskunsti, selles kahtlesin veel eriti. Lisaks oli üks neist rühmitustest selleks hetkeks sisuliselt eksisteerimast lakanud, millest arusaamine oli värskelt mu südame murdnud . Ma olin üsna õnnetu ja reisi lõpuks needsin mööda linna käies oma sündimise päeva, nagu muhameedlased ütlevad. Päriselt ja täiesti siiralt.
Viimase päeva performance`i ajaks olin omadega täiesti läbi. Mäletan, et olin käinud tunde üksi mööda linna ja palvetanud, et tuleks mingisugune lahendus, rahu, kergendus.Kasvõi surm ülemaailmse tuumakatasroofi näol, mis tundus mulle eriti efektne ja kindel variant.Ma tahtsin , et kogu maailm sureks koos minuga, nagu vanad inimesed , kes ootavad apokalüpsist ja viimset kohtupäeva. Mu oma vanaema polnud mingi erand.
Kuni lõpuks sel üdini õnnetul novembrilõpu päeval Berliinis mu palvetele vastati. Korraga sain aru, et ma ei pea olema meeleheitel, ka siis kui mitu asja mulle korraga talumatut muret valmistavad. Et see, kas ma kogu objektiivselt võttes näruse olukorra juures õnnetu olen, on mu enda vaba valik. Et inimene võib igas olukorras ise otsustada , kuidas end tunneb, ka surm ei saa olla ülesaamatult hirmus, kui sul on hingerahu. Triviaalne, aga tõsi .Kõik see, mida Kunstiakadeemia magistratuuris zen-budismi loengutes väike tige lombakas vanamees oli rääkinud, see kõik oli tõeks osutunud. Ma olin kirgastunud, naljakas küll. Mäletan suurt sooja rahu; tunnet , et liigun koos väga suure, objektiivselt õiges suunas liikuva jõuga ja et kõik, mis juhtub, on ainult paratamatu ja õige. Ma mäletan , et olin sel hetkel täiuslikult õnnelik, ja et tegelikult ei olnud sel hetkel olemas asja nagu mu isiklikud probleemid. Ma olin osa suurest ja kiirgavast maailmast, kus asjad on nagu nad on ja keegi ei mõista kohut ja kõik on veel võimalik; igasugune muutus selles maailmas ja teistes.
Ma mäletan, et sellest hetkest, kuni galeriini jalutasin, oli hallidele tänavatele ja hallile valgusele lisandunud pehme kuldne kuma . Kõndisin, tundes, et käes on üks haruldasi täieliku kohaloleku hetkesid. Muidugi olin ka mina liiga palju filme vaadanud : Das Himmel Über Berlin, Far Away , So Close. Ka need olid tõsi.
Ootamatust, viimase hetke kirgastumisest hoolimata õnnestus mul performance`i ajaks, harjumatus olukorras ja poolvõõraste inimestega koos tegutsedes, täielikku paanikasse sattuda. Mu käed ja jalad värisesid , ma ei tajunud enam aega ning tundsin, et kaotan kohe teadvuse. Et käes on minu elu hirmsaim hetk: mu põrgu ja puhastustuli, mille olen vägagi ära teeninud.Kole kulminatsioon, mille poole olin oma sõgeduses juba tükk aege triivinud, pime eesootava katastroofi suhtes. Et ma rikun kohe ära midagi suurt ja olulist, vastutan selle eest täielikult ja kõik vihkavad mind selle eest täie õigusega. Et ma olen eelneva nädala jooksul kohtunud kõigi oma isiklike deemonitega ja neile kõigile järjest alla jäänud. Et ma olen üleüldse ümbritsetud deemonitest, kes näevad mind läbi ja mõistavad kohut mu mineviku pattude üle.
Paanikas küsisin ühelt rühmituse liikmelt, natuke kurja ingli välimusega noormehelt, mida ma pean tegema. Mitu korda. Mis oli loomulikult viga. Ta üles vaikselt, et peaksin ootama ja inimestele veeni kanüüle panema ükshaaval ja aeglaselt, vahet pidades. Millega alustasin. Katsuge verd võtta ingellikult olevuselt, kellel , nagu mulle siis tundus, oli jalustrabav, jumalik, ebamaine välimus. Blondid lokid, kreeka skulptuuri nägu, rockstaari keha , iseloomulik suujoon ja tumedad silmaalused. Ta oli tundunud mulle vapustav kogu selle nädala aja, ma kartsin teda ja tundsin tema juuresolekul end vääritumana ja ebakindlamana kui kunagi muidu. Mulle tundus, et tema naeratusest läheb ruum valgemaks.Rühmituse kunstiteemalistel nõupidamistel , kuhu mind kutsuti, üritasin tema poole mitte liiga silmatorkavalt vaadata ja igal juhul olid mul tema füüsilisest kohalolekust tingitud keskendumisraskused.
Mulle tundus, et tal on käes relv; automaat, millega ta võib mu iga hetk sõelapõhjaks lasta, olenevalt oma hetke tujust ja heatahtlikkuse astmest. Ja tema heatahtlikkuses ma seal oma paranoias ja ebakindluses just veendunud ei olnud.
Ühesõnaga, inglile või deemonile on äärmiselt raske veeni kanüüli saada. Kes tahaks vigastada ebamaist olevust? See tundub üdini vale, nagu lõhkuda midagi väga hinnalist , kalli antiikeseme näiteks.Või haruldase lille.
Ma tegin seda siiski . Kolmandal katsel sain vere kätte.
Haavatud ingel ronis redeli otsa, ja sirutas oma kanüüliga käe põrandal oleva roostes vanni kohale. Ta nahk oli kuldne ja ta veenist südamelöökide taktis alla voolav veri kraplakpunane. Hiljem fotodel nägi ta välja nagu märter või ristilt maha võetav Kristus.
Järgmise inimese , armsa kahekümneaastase puhul läks protseduur veel kohmakamalt. Torkasin tal suure käesoone läbi ,nii et veri voolas suure muhuna naha alla, enne kui lõpuks teises kohas kanüüli enam-vähem sisse sain. Ma tundsin end kohutavalt, pidasin vahet, nagu ingel mulle nõu andnud oli.. .et saada jõhkralt sõimata rühmituse liidrilt, kes kogu üritust filmis. Tema ütles, et tempo on vale ja lõpetagu ma asi kohe ära. Ma olin veendunud, et mu elu on täiesti asjata elatud, et ma olen petnud absoluutselt kogu maailma ootusi enda isiku suhtes, kaasa arvatud mu sünni hetkel ametisse astunud kaitseinglit, ja et ma peaksin end kohe tapma. Panin kolmandale inimesele kanüüli, seekord ilma igasuguse desinfitseerimiseta ja räpasel laual, ja lahkusin publiku sekka ,needes taaskord oma sündimise hetke.
Pool tundi hiljem , pärast rühmituse performance`isse sujuvalt sulandatud, algselt mu enda kunstigrupi piimapritsimisaktsiooni, seisin mahajäetud tehase viienda korruse rõdul , vaatasin kuidas Eesti kunstnik laseb kubemest ilutulestikurakette ja olin absoluutses, kristallselges veendumuses, et ainus õige tegu oleks sealt rõdult alla hüpata. Ja viivitamatult. Et see tegu ei päästaks enam pärast eelnenud fiaskot mu au ega eneseväärikust, küll aga lõpetaks talumatu valu ja süütunde.
Mäletan, et millalgi veel seal tehase küsisin ingellikult noormehelt, kas ta vihkab mind. Ta raputas oma blonde lokke, naeratas, ruum lõi veel korraks valgeks (temaga sel nädalal kaasaskäiv eriefekt ainult minu silmadele) ja ütles, et ma peaksin rohkem harjutama improvisatsioonilisi situatsioone. Miski ei oleks võinud olla rohkem tõsi. Inglid ütlevadki ainult õigeid asju.
Kolm nädalat järjest pärast seda reisi, pärast viimasel hetkel välja mõeldud toimivat näituseideed, tundsin end tõeliselt hästi. Rahulikuna, ilusana (sest Berliini närvipinge ja viinajoomise tulemusena olin paar kilo alla võtnud), enesekindlana, valmis täiesti uuteks väljakutseteks.Täiesti uuteks. Mis, paraku küll, jäid tulemata.
Pärast Uus-Meremaalt tagasijõudmist nägin seda noormeest uuesti. Seda jalustrabava füüsilise ilu laetud relva tal enam kaasas ei olnud. Ta oli kena ja armas, aga täiesti tavaline. Ei tuletanud meelde ei kreeka skulptuure, klassikalisi rockstaare , ingleid , deemoneid ega muid üleloomulikke olendeid, kes elavad surelike eest nende unistusi.
Ma sain aru, et olin kogenud midagi harvaesinevat ja ilusat , mille eest tasub tänulikkust tunda. Seda ei juhtu ju iga päev, et mõni situatsioon ja inimene koosmõjus panevad su sõna otseses mõttes värisema ja hämardavad teadvust. Võimalik, et seda juhtub vaid loetud korrad elus.
Igal juhul tõstavad sellised kogemused lati intensiivsete elamuste suhtes tohutult kõrgele, mis teeb edasise elu jälle natuke raskemaks.
Sa lihtsalt vajad uut doosi. Iga järgmine kord kangemat ja rohkem, pole midagi parata.
Igal juhul on mul kusagil alles Berliinis selle etenduse juures kasutatud helesinine meditsiiniline lina, mis on kaetud otsekui roostepuruga. Pulbriks kuivanud inimveri. Omamoodi reliikvia. Nagu ka paar kanüüli mu meigikohvris.
Ja jälg minu alateadvuses ja füüsilises mälus. Pingelistel hetkedel hakkavad mul nüüd käed värisema.Ja iga selline moment viib mind korraks tagasi sinna räpasesse tehasesse Ida-Berliinis, seisma meditsiiniliste instrumentidega kaetud laua taha, silmsidemesse mu isikliku deemoni maise kehastusega. Jumal, ta oli nii ilus ja nii hirmus.
1.
Oli 2005. aasta kevad ja ma tundsin ennast väga halvasti.
Ma olin tagasi tulnud Uus-Meremaalt, kus olin olnud kuus nädalat külaslisstaari staatuses , teinud koos oma koostööpartneriga kaks väga edukat näitust ja invasiooni kohalikku meediasse. Ma oli saanud enam-vähem üle hirmust avalike esinemiste ees, pidades loenguid oma kunstist, niiöelda artist talke ehk kohtumisi publikuga. Ma tundsin end esmakordelt elus iseseisva inimesena need kuus nädalat, elades viimased kolm nädalat ihuüksi äärelinna kolme magamistoaga majas ja teenides ise raha. Ma olin üsna õnnelik, lisaks paradiislik kliima ja eksootilise olendi, Ida-Euroopa rahvusvahelise kunstniku roll. Ma poleks kellelegi tunnistanud, et tundsin nii mõnigi öö selles üksildases kohas, öösiti täiesti tühjas ülikoolilinnas parkimisplatsi servas asuvas puumajas surmahirmu, kuulasin maja naksumist, mingeid loomi katusel liikumas ja võpatasin iga heli peale poolunest üles. Mind häirisid troopilise arhitektuuriga kaasaskäivad maast laeni klaasaknad ja - lükanduksed; see kuidas puude oksad vastu neid koputasid; teadasaamine, et Uus-Meremaal on levinuim kuritegu öösiti majadesse sissemurdmine ja sealsamas nähtud film Mansoni "perekonnast".
Igal juhul oli nüüd see kõik selja taha jäetud, teisele poole maakera, väiksele saarele vastandlike aastaaegade ja osooniaukudega, kuhu ma vist elus tagasi ei jõua. Sinna jäi ka inimene , kes , väga võimalik, oleks natuke teise situatsioonis, natuke parema õnne ja ajastuse juures, olnud mu saatus ja elu armastus, nagu naisteajakirja artiklis. Ebaõnn tähendas temavanust, varastes neljakümnendates abikaasat ja kahte armast last. Abikaasa käele oli tätoveeritud sinine lind, mis mulle senitundmatu ebausu järgi pidi tooma õnne. Bluebird of happiness, öeldi seal. Tõepoolest, tal polnud õrna aimugi, et midagi oleks ta Uus-Meremaa täiuslikku pereidülli ohustanud. Mina keskendusin sellele, et mitte Marcust endale liiga lähedale lasta, et hoida distantsi ja päästa oma hing. Mis mul vist siiski päriselt ei õnnestunud, nagu mulle pärast kaht nädalat kodusolekut tundus.
Sest tagasi Eestis, saabus varsti loogiline ja etteaimatav masendus, identiteedikriis, rahulolematus ja rahutus.
Ma tundsin end kohutavalt ja mu süda valutas pidevalt, ja mul oli tunne, et tegu pole mitte füüsilise südame või vereringega.
Korra läksin Marcusega voodisse seal Uus-Meremaal , pool aastat pärast Eestis olnud põgusat afääri. Mis oli jätnud mu südame terveks, aga seda suure vaeva ja energiakulu tulemusena. Me olime koos lastega automatkal ja ööbisime pisikese Maoori küla motellis. Mäletan, et samas voodis magas sügavat und Marcuse viieaastane tütar, nagu väike haldjas. Mäletan, et ta kinnitas, et lapsi on küll raske magama panna, aga nad ei ärka midagi nii kergesti.... Kogu situatsioon tundus mulle päästmatult jube ja ma kaotasin sõna otseses mõttes teadvuse. Marcus oli mu peale hommikul väga solvunud ja vihane.
Ma mõtlesin, oli see nüüd nii hirmus... väike blond tüdruk ju magas tõesti.
Järgmiseks õhtuks jõudsime ikka koos lastega järgmisse idüllilisse Uus- Meremaa sadamalinna ja surfiparadiisi. Mäletan linna nime, Raglan, nagu kaheksakümnendatel moes olnud varrukalõige raglaan, mis arvatavasti ongi nimetatud mõne Vana Maailma kolkalinna järgi, mille uusasukad nostalgiast Uude Maailma kaasa võtsid. Seal olid sadamas kivitrepid, mida mööda võis sügavasse vette ujuma astuda. Ja imeilus vana park, kus jalutasid Uus-Meremaa pensionärid. Seal pargis tegi Marcus ettepaneku jääda veel üheks ööks , üürida motellis toa. Ma palusin ta pojal visata kulli ja kirja, inglise keeles oli see kuidagi teisiti. Kohaliku kopika ühel pool oli kiivilind ja teisel Inglise kuninganna profiil. Tuli kiri, kull, kuninganna või kiivi, seda ma ei mäleta, aga igal juhul otsustati minu eest ära, et peame sealt lahkuma. Öösel tõusis poisil palavik.
Ma hoidsin neid lapsi seal Aucklandis, kui Marcus oma naist välja tahtis viia. Tegin neile süüa, vannitasin, õigemini viisin dushshi alla, lubasin üleval olla ainult kella kaheksani, vaatasin, et nad omavahel tülli ei läheks. Mulle see omamoodi meeldis. Igal juhul eelistasin m lastega tegelemist üksinda oma äärelinnamajas olemisele.
Ma viiisin nad isegi Aucklandi loomaaeda, kus suslikute territooriumi alla olid ehitatud käigud inimestele ja suslikute kunststepi sisse olid paigutatud klaaskuplid. Aeg-ajalt ilmus sinna mõne jaapani turisti pea ja fotoaparaadi välgusähvatus.
Söötsime lastega loomaaia tiigis elavaid uskumatult suuri orazhe kuldkalasid, küpsiste, popkorni ja friikartulitega, kuni üks vanadaam, kelle lapselapsele olin süüdimatult "kalatoitu" vette viskamiseks pakkunud, meiega riidlema hakkas. Et tema on kunagi loomaaias töötanud ja nii ikka ei tohi. Naljakas, need paksud pärani suudega kalad sogases tiigivees ei tundunud üldsegi tõsiseltvõetavate loomaaiaeksponaatidena. Ja ma tõsiselt loodan, et need uskumatus koguses sisseahmitud
friikartulid ega popkorn ei tapnud ühtegi kuldkala...
Marcuse poeg peeldis mulle: seitse aastat vana, oli temas hästi palju kindlust, rahu ja ta tundus mulle juba selles noores eas üsna tark. Ta oli päriselt ja spontaanselt hea ja eetiline, vaatas sulle sügavalt silma sisse, kui sinuga rääkis ja meie kohalik koostööpartner , 32-aastane lillelapselik alternativmuusikastaar ja kunstnik, märkis,et kui Jesse ütles meile "Head reisi ! " või "Have fun!", siis mõtles ta seda täiesti tõsiselt. Ma arvan, et 10-20 aasta pärast on Jesse midagi vapustavat.
See oli naljakas reis. Ekskurss teistsugusesse, üsna turvalisse ja heakodanlikku maailma. Sain aimu, milline võib olla su elu, kui sa oled võõramaalane väga noores heaoluriigis, mis pole veel üle saanud süütundest põliselanike ees ega ka, samal ajal, alaväärsuskompleksist ja vihast Briti emamaa suhtes. Sain väikse ekskursi kodanlike hüvede maailma: positsioon, töökoht ülikooli juures, isegi põgusa sissevaate perekonnaellu, mis vist kõrvaltvaatajale paistis täiuslik. Maja oma kätega haritud aias, vaade linnale, kodused õhtusöögid sõprade ringile. Kerge klatsh ja kohalike kuraatorite ja kunstifunktsionärid kirumine. Soojad ööd ja kokteilid Aucklandi sadamapiirkonnas. Kallid, kanged ja Ameerika presidentide järgi nimetatud: meile palun kaks Nixonit, üks Roosevelt ja üks JFK...
Pangalaen ja kõrged maksud, korras teed ja mitte keegi, tõepoolest mitte keegi ei visanud prügi maha. Neil oli seal inimeste harimisega kolmkümmend aastat vaeva nähtud, korraldades kõikvõimalikke hoia-oma-kodumaa-puhas- tüüpi kampaaniaid.Visates kord autoaknast välja virsikukivi, tundsin endal reisikaaslaste vihaseid pilke.
Koju tagasi jõudes tundsin end mõne aja jooksul kurva ja äraeksinuna. Alati. kui sa lähed kuhugi ära ja kui su argielu kodus tundub ebarahuldav, tekib ju lootus, et kui sa reisil palju läbi elad ja tuled toime hoopis teistsugustes tingimustes, võttes vastu uusi väljakutseid , ootab sind kodus preemia. Sina oled muutunud ja sinu tavapärane keskkond peaks nagu vastu tulema, pakkuma uusi väljakutseid, uusi võimalusi, uusi inimesi. Ja milline pettumus see on, kui tagasi jõudes, pärast esmase eufooria möödumist , avastad, et kõik on sama. Asjad , mis sind enne äraminekut piinasid, on jätkuvalt kohal. Ja olles vahepeal näinud ja kogenud midagi muud, tunduvad vanad lahendamata probleemid veel palju kordi hullemad.
On ju see iga palveränduri lootus: muutes end ise, tuleb maailm sulle järele ja vastab sulle.
Ja milline pettumus, kui avastad, et maailm on täiesti samaks jäänud, et sina oled talle täiesti ükskõik.
Ma arvan, et sellepärast inimesed usuvadki Jumalat --- privileegi eest tunda end olulisena, isikuna, kelle hinge saatuse pärast kaklevad maised ja taevased jõud, hea ja kuri, taevas ja põrgu.
Mitte miski muu ei paku sellist egotrippi; arvan,et oopium on usu kohta väga leigelt öeldud.Mulle aga tundub, et me ei ole kuigi olulised. Ja see pakub mulle tegelikult rohkem lohutust kui pakuks tunne, et olen suurte jõudude võitlustanner. Viimane variant, usk kui selline, tundub mulle kunstlik õnn, kunstlik lohutus. Ma ei hakka ju heroiini süstima, kuigi olen usaldusväärsetest allikatest kuulnud, et see pakub meeldivamaid elamusi, mis sellel maailmal pakkuda. Oopium, tõepoolest.
2.
Pool aastat varem, 2004. aasta sügisel olin end tundnud umbes sama ebakindla, õnnetu , üksiku ja kogu oma isiksuses kahtlevana. Ma ei leidnud endale rakendust ja vihkasin oma koostööpartnerit, kellel, tuleb tunnistada, olid kohati väga vastikud ja hoolimatud maneerid. Siis leidsin väljapääsu, pakkudes end ajutiseks kasutamiseks Eesti tuntud radikaalsele kunstirühmitusele, soovides nende meditsiini-teemalistes etendustes halastajaõe rolli. Idee fixe, mis oli mul olnud juba paar kuud.
Tegelikult tahtsin näha toimivat institutsiooni seestpoolt, kõrvaltvaatajast statisti rollis, olla mittekeegi ja näha sellevõrra rohkem....omamoodi kunstialane tööstusspionaazh.Sündmustest ettejõudes, ma õppisin loomulikult palju, jõudsin oluliste järeldusteni rühmituse kui sellise ja strateegiate kohta.
Leidsin palju paralleele eduka bändi ja eduka kunstigrupi teadlikult skandaalse käitumise vahel. Ma olin ju tuuril koos Sex Pistolsi või Ramonesiga... Aga nagu arvata võis , ajasid Johnny Rotten ja Sid Vicious mul juhtme kokku.
Nad ütlesid, et võtavad mind oma Berliini-reisile kaasa, kui õpin ära veenist vere võtmise. Mida ma tegin, sõites Tartu kiirabisse tutvuse kaudu organiseeritud kiirkursustele, kaasas tuttavad vabatahtlikud, niiöelda patsiendid. Kes talusid minu alguses värisevate kätega veenikanüüli panemist, ühele neist kuus tükki korraga . Kui esimest korda nägin soonest purskavat tumepunast verd, tahtsin karjatada, aga hoidsin end tagasi. Kuidagi kohatu tundus, olin ju oma enesepakkumiskirjas rühmituse liidrile kinnitanud, et verd ma ei karda. Mis oli sulaselge vale.
Aga tulevikku ennustav vale -- nüüd tunduvad avatud veenid mulle lihtsalt ilusad, mitte enam instinktiivselt hirmsad.
Kui ma kunagi tõesti oma eluga mitte midagi peale ei oska hakata, võiksin minna meditsioonikooli ja siis Indiasse lapsi vakstineerima. Selline illusioon vähemalt.
Berliin oli kohutav ja ülev. Ma käitusin arvatavasti üsna halvasti, jõin liiga palju Eestist kaasavõetud viina ja pruukisin ülearu suud, ja tundsin end paranoilisemana kui kunagi varem elus. Ma kahetsesin nii paljut korraga oma minevikust ja vihkasin ennast südamest. Ma tundusin endale inetu ja samas olin füüsilisele ilule vastuvõtlikum kui eales varem. Ma olin kunstirühmituse liikmetesse vist kollektiivselt ja anonüümselt kergelt armunud, pea igaühte neist, soost sõltumata, ja võrreldes enda armetu eksistentsiga tundusid nad mulle väga targad, läbinägelikud ja kirgastunud, hoopis teises dimensioonis kui ma ise. Omaenda kahes kunstirühmituses kahtlesin ma tõsiselt. Enda ja kaaslaste võimes produtseerida pidevalt toimivat tegevuskunsti, selles kahtlesin veel eriti. Lisaks oli üks neist rühmitustest selleks hetkeks sisuliselt eksisteerimast lakanud, millest arusaamine oli värskelt mu südame murdnud . Ma olin üsna õnnetu ja reisi lõpuks needsin mööda linna käies oma sündimise päeva, nagu muhameedlased ütlevad. Päriselt ja täiesti siiralt.
Viimase päeva performance`i ajaks olin omadega täiesti läbi. Mäletan, et olin käinud tunde üksi mööda linna ja palvetanud, et tuleks mingisugune lahendus, rahu, kergendus.Kasvõi surm ülemaailmse tuumakatasroofi näol, mis tundus mulle eriti efektne ja kindel variant.Ma tahtsin , et kogu maailm sureks koos minuga, nagu vanad inimesed , kes ootavad apokalüpsist ja viimset kohtupäeva. Mu oma vanaema polnud mingi erand.
Kuni lõpuks sel üdini õnnetul novembrilõpu päeval Berliinis mu palvetele vastati. Korraga sain aru, et ma ei pea olema meeleheitel, ka siis kui mitu asja mulle korraga talumatut muret valmistavad. Et see, kas ma kogu objektiivselt võttes näruse olukorra juures õnnetu olen, on mu enda vaba valik. Et inimene võib igas olukorras ise otsustada , kuidas end tunneb, ka surm ei saa olla ülesaamatult hirmus, kui sul on hingerahu. Triviaalne, aga tõsi .Kõik see, mida Kunstiakadeemia magistratuuris zen-budismi loengutes väike tige lombakas vanamees oli rääkinud, see kõik oli tõeks osutunud. Ma olin kirgastunud, naljakas küll. Mäletan suurt sooja rahu; tunnet , et liigun koos väga suure, objektiivselt õiges suunas liikuva jõuga ja et kõik, mis juhtub, on ainult paratamatu ja õige. Ma mäletan , et olin sel hetkel täiuslikult õnnelik, ja et tegelikult ei olnud sel hetkel olemas asja nagu mu isiklikud probleemid. Ma olin osa suurest ja kiirgavast maailmast, kus asjad on nagu nad on ja keegi ei mõista kohut ja kõik on veel võimalik; igasugune muutus selles maailmas ja teistes.
Ma mäletan, et sellest hetkest, kuni galeriini jalutasin, oli hallidele tänavatele ja hallile valgusele lisandunud pehme kuldne kuma . Kõndisin, tundes, et käes on üks haruldasi täieliku kohaloleku hetkesid. Muidugi olin ka mina liiga palju filme vaadanud : Das Himmel Über Berlin, Far Away , So Close. Ka need olid tõsi.
Ootamatust, viimase hetke kirgastumisest hoolimata õnnestus mul performance`i ajaks, harjumatus olukorras ja poolvõõraste inimestega koos tegutsedes, täielikku paanikasse sattuda. Mu käed ja jalad värisesid , ma ei tajunud enam aega ning tundsin, et kaotan kohe teadvuse. Et käes on minu elu hirmsaim hetk: mu põrgu ja puhastustuli, mille olen vägagi ära teeninud.Kole kulminatsioon, mille poole olin oma sõgeduses juba tükk aege triivinud, pime eesootava katastroofi suhtes. Et ma rikun kohe ära midagi suurt ja olulist, vastutan selle eest täielikult ja kõik vihkavad mind selle eest täie õigusega. Et ma olen eelneva nädala jooksul kohtunud kõigi oma isiklike deemonitega ja neile kõigile järjest alla jäänud. Et ma olen üleüldse ümbritsetud deemonitest, kes näevad mind läbi ja mõistavad kohut mu mineviku pattude üle.
Paanikas küsisin ühelt rühmituse liikmelt, natuke kurja ingli välimusega noormehelt, mida ma pean tegema. Mitu korda. Mis oli loomulikult viga. Ta üles vaikselt, et peaksin ootama ja inimestele veeni kanüüle panema ükshaaval ja aeglaselt, vahet pidades. Millega alustasin. Katsuge verd võtta ingellikult olevuselt, kellel , nagu mulle siis tundus, oli jalustrabav, jumalik, ebamaine välimus. Blondid lokid, kreeka skulptuuri nägu, rockstaari keha , iseloomulik suujoon ja tumedad silmaalused. Ta oli tundunud mulle vapustav kogu selle nädala aja, ma kartsin teda ja tundsin tema juuresolekul end vääritumana ja ebakindlamana kui kunagi muidu. Mulle tundus, et tema naeratusest läheb ruum valgemaks.Rühmituse kunstiteemalistel nõupidamistel , kuhu mind kutsuti, üritasin tema poole mitte liiga silmatorkavalt vaadata ja igal juhul olid mul tema füüsilisest kohalolekust tingitud keskendumisraskused.
Mulle tundus, et tal on käes relv; automaat, millega ta võib mu iga hetk sõelapõhjaks lasta, olenevalt oma hetke tujust ja heatahtlikkuse astmest. Ja tema heatahtlikkuses ma seal oma paranoias ja ebakindluses just veendunud ei olnud.
Ühesõnaga, inglile või deemonile on äärmiselt raske veeni kanüüli saada. Kes tahaks vigastada ebamaist olevust? See tundub üdini vale, nagu lõhkuda midagi väga hinnalist , kalli antiikeseme näiteks.Või haruldase lille.
Ma tegin seda siiski . Kolmandal katsel sain vere kätte.
Haavatud ingel ronis redeli otsa, ja sirutas oma kanüüliga käe põrandal oleva roostes vanni kohale. Ta nahk oli kuldne ja ta veenist südamelöökide taktis alla voolav veri kraplakpunane. Hiljem fotodel nägi ta välja nagu märter või ristilt maha võetav Kristus.
Järgmise inimese , armsa kahekümneaastase puhul läks protseduur veel kohmakamalt. Torkasin tal suure käesoone läbi ,nii et veri voolas suure muhuna naha alla, enne kui lõpuks teises kohas kanüüli enam-vähem sisse sain. Ma tundsin end kohutavalt, pidasin vahet, nagu ingel mulle nõu andnud oli.. .et saada jõhkralt sõimata rühmituse liidrilt, kes kogu üritust filmis. Tema ütles, et tempo on vale ja lõpetagu ma asi kohe ära. Ma olin veendunud, et mu elu on täiesti asjata elatud, et ma olen petnud absoluutselt kogu maailma ootusi enda isiku suhtes, kaasa arvatud mu sünni hetkel ametisse astunud kaitseinglit, ja et ma peaksin end kohe tapma. Panin kolmandale inimesele kanüüli, seekord ilma igasuguse desinfitseerimiseta ja räpasel laual, ja lahkusin publiku sekka ,needes taaskord oma sündimise hetke.
Pool tundi hiljem , pärast rühmituse performance`isse sujuvalt sulandatud, algselt mu enda kunstigrupi piimapritsimisaktsiooni, seisin mahajäetud tehase viienda korruse rõdul , vaatasin kuidas Eesti kunstnik laseb kubemest ilutulestikurakette ja olin absoluutses, kristallselges veendumuses, et ainus õige tegu oleks sealt rõdult alla hüpata. Ja viivitamatult. Et see tegu ei päästaks enam pärast eelnenud fiaskot mu au ega eneseväärikust, küll aga lõpetaks talumatu valu ja süütunde.
Mäletan, et millalgi veel seal tehase küsisin ingellikult noormehelt, kas ta vihkab mind. Ta raputas oma blonde lokke, naeratas, ruum lõi veel korraks valgeks (temaga sel nädalal kaasaskäiv eriefekt ainult minu silmadele) ja ütles, et ma peaksin rohkem harjutama improvisatsioonilisi situatsioone. Miski ei oleks võinud olla rohkem tõsi. Inglid ütlevadki ainult õigeid asju.
Kolm nädalat järjest pärast seda reisi, pärast viimasel hetkel välja mõeldud toimivat näituseideed, tundsin end tõeliselt hästi. Rahulikuna, ilusana (sest Berliini närvipinge ja viinajoomise tulemusena olin paar kilo alla võtnud), enesekindlana, valmis täiesti uuteks väljakutseteks.Täiesti uuteks. Mis, paraku küll, jäid tulemata.
Pärast Uus-Meremaalt tagasijõudmist nägin seda noormeest uuesti. Seda jalustrabava füüsilise ilu laetud relva tal enam kaasas ei olnud. Ta oli kena ja armas, aga täiesti tavaline. Ei tuletanud meelde ei kreeka skulptuure, klassikalisi rockstaare , ingleid , deemoneid ega muid üleloomulikke olendeid, kes elavad surelike eest nende unistusi.
Ma sain aru, et olin kogenud midagi harvaesinevat ja ilusat , mille eest tasub tänulikkust tunda. Seda ei juhtu ju iga päev, et mõni situatsioon ja inimene koosmõjus panevad su sõna otseses mõttes värisema ja hämardavad teadvust. Võimalik, et seda juhtub vaid loetud korrad elus.
Igal juhul tõstavad sellised kogemused lati intensiivsete elamuste suhtes tohutult kõrgele, mis teeb edasise elu jälle natuke raskemaks.
Sa lihtsalt vajad uut doosi. Iga järgmine kord kangemat ja rohkem, pole midagi parata.
Igal juhul on mul kusagil alles Berliinis selle etenduse juures kasutatud helesinine meditsiiniline lina, mis on kaetud otsekui roostepuruga. Pulbriks kuivanud inimveri. Omamoodi reliikvia. Nagu ka paar kanüüli mu meigikohvris.
Ja jälg minu alateadvuses ja füüsilises mälus. Pingelistel hetkedel hakkavad mul nüüd käed värisema.Ja iga selline moment viib mind korraks tagasi sinna räpasesse tehasesse Ida-Berliinis, seisma meditsiiniliste instrumentidega kaetud laua taha, silmsidemesse mu isikliku deemoni maise kehastusega. Jumal, ta oli nii ilus ja nii hirmus.
teisipäev, mai 13, 2008
Väike märkus (täiendatud lõpus)
Kuna osad inimesed tunduvad võtvat siinseid sissekandeid väga isiklikult ja ei tundu aru saavat blogi kui vähemalt osaliselt ilukirjandusliku zhanri olemusest (valikulised kirjeldused, eks ole, mitte kramplikult "objektiivne" reportaazh! Ka eneseiroonia tuleb ilukirjanduse juures kasuks...ja ei ole midagi hullemat, vähemalt minu meelest, kui endast elu eest "hea" mulje jätmine. Vt ka: Dovlatov, Henry Miller, kõigi noorte lemmik Bukovski...), siis lisaksin juurde, et lisaks kirjeldatule leidsin Londonist tõusva performance`itrupi ning vähemalt minu hinnangul särava ja intrigeeriva installatsioonikunstniku, sain kontakti neid esindava galeriiga ning kavatsen eelpoolmainitud isikud lähitulevikus Eestisse organiseerida. Ei käinud maksumaksja raha raiskamas. Need inimesed on esinenud hiljuti Tate Modernis, te institutsioone austavad kariloomad -- vähemalt osad teist, mu armsad lugejad...
Ja mis videodokumentatsioonile suunatud (lisaks, kuigi sekundaarselt, publikule) suunatud aktsiooni puudutab, siis kasutan seda videote seerias, mis tegelevad erinevate metropolidega. Neist esimene, "The News", oli väljas Linnagalerii personaalnäitusel eelmise aasta detsembris. Nuttev reporter Times Square`il kukkuvate/tõusvate aktsiakursside ning tarot-kaartidest pärinevate ennustuste taustal. Londoni materjalile filmin veel juurde -- mulle tundub, et sisse tuleb nutva reporteriga alanud televisiooniteema. Asjad nagu reality show, talk show ja saatejuhi ja reporteri olemus huvitavad mind päriselt, mitte nende üle ironiseerimise mõttes. Mitte ironiseerimise võtmes.
Kas biokeemiline eksperiment sinna seeriasse läheb, kahtlen. Aga ära tegema peab enne augusti keskpaika ja Ameerika-sõitu niikuinii. Kemikaale vist sinna küll kaasa ei vii, kuigi tore ju oleks. Kardan, et labori saatelehed on tavatollitöötajate jaoks ikka liiga keerulised ja nad ei saa eales kindlad olla, et sinna pole ilusamas sõnastuses kirja pandud, et tegemist on muhkkatkuga.
P.S. See raamat "Bad Medicine", mille Londonist eelmisel korral ostsin, on imeline. Ma loen seda ajapuuduse tõttu homoöpaatilistes doosides näiteks panga ooteruumis või bussis. Seda tahavad laenata juba kaks mu sõpra (mõlemad tartlased, surprise, surprise
), aga ma pole jõudnud kaugemale sissejuhatusest ja esimesest peatükist. Lisaks jõudsin loogilisele järeldusele, et ma võtan asju liiga isiklikult, kui avastasin, et see, et raamatu autor aadrilaskmist absoluutselt kritiseerib, mind kergelt häirib.
Ja selle raamatu läbiv mõte on -- eksitakse, kui arvatakse, et head ideed levivad ja halvad mitte. Väga tihti on see olnud täpselt vastupidi. Isegi antibiootikumide leiutamisele oldi äärmiselt lähedal juba 19. sajandi keskel, aga isegi antiseptika kasutuselevõttu takistas kirurgide eelarvamus nii uue ja kahtlase idee suhtes. Et mis mõttes on olemas mikroobid, mis põhjustavad muuhulgas haavamädanikku ja veremürgitust ja et nemad ei tohiks enam frakkides opereerida? Come on!
Ja mis videodokumentatsioonile suunatud (lisaks, kuigi sekundaarselt, publikule) suunatud aktsiooni puudutab, siis kasutan seda videote seerias, mis tegelevad erinevate metropolidega. Neist esimene, "The News", oli väljas Linnagalerii personaalnäitusel eelmise aasta detsembris. Nuttev reporter Times Square`il kukkuvate/tõusvate aktsiakursside ning tarot-kaartidest pärinevate ennustuste taustal. Londoni materjalile filmin veel juurde -- mulle tundub, et sisse tuleb nutva reporteriga alanud televisiooniteema. Asjad nagu reality show, talk show ja saatejuhi ja reporteri olemus huvitavad mind päriselt, mitte nende üle ironiseerimise mõttes. Mitte ironiseerimise võtmes.
Kas biokeemiline eksperiment sinna seeriasse läheb, kahtlen. Aga ära tegema peab enne augusti keskpaika ja Ameerika-sõitu niikuinii. Kemikaale vist sinna küll kaasa ei vii, kuigi tore ju oleks. Kardan, et labori saatelehed on tavatollitöötajate jaoks ikka liiga keerulised ja nad ei saa eales kindlad olla, et sinna pole ilusamas sõnastuses kirja pandud, et tegemist on muhkkatkuga.
P.S. See raamat "Bad Medicine", mille Londonist eelmisel korral ostsin, on imeline. Ma loen seda ajapuuduse tõttu homoöpaatilistes doosides näiteks panga ooteruumis või bussis. Seda tahavad laenata juba kaks mu sõpra (mõlemad tartlased, surprise, surprise
), aga ma pole jõudnud kaugemale sissejuhatusest ja esimesest peatükist. Lisaks jõudsin loogilisele järeldusele, et ma võtan asju liiga isiklikult, kui avastasin, et see, et raamatu autor aadrilaskmist absoluutselt kritiseerib, mind kergelt häirib.
Ja selle raamatu läbiv mõte on -- eksitakse, kui arvatakse, et head ideed levivad ja halvad mitte. Väga tihti on see olnud täpselt vastupidi. Isegi antibiootikumide leiutamisele oldi äärmiselt lähedal juba 19. sajandi keskel, aga isegi antiseptika kasutuselevõttu takistas kirurgide eelarvamus nii uue ja kahtlase idee suhtes. Et mis mõttes on olemas mikroobid, mis põhjustavad muuhulgas haavamädanikku ja veremürgitust ja et nemad ei tohiks enam frakkides opereerida? Come on!
esmaspäev, mai 12, 2008
Destiny turns on the Radio
London. Jälle.
See videoidee, mille jaoks raha taotlesin (videovõtted, näituste ja muuseumide külastamine), selle asemel tuli vahepeal suurejoonelise biokeemilise perfoka idee. Nagu boonus või nii. Järgnesid Londonis-käik, koha leidmine, galeriituur ja kontakti leidmine vähemalt minu arvates kõige lahedama galerii omanikuga kunstigaleriide tänaval. Kes esindab noort säravat installatsioonikunstnikku. Lisaks kuulub nimetatud galerist performance`igruppi, kelle esinemist ta mind vaatama kutsus ja mis toimus eile.
Lisaks suhtlemised USA biokeemia laboritega, neile tellimuste esitamine Tartu ülikooli nimel, lisaks veel Põllumajandusülikoolist. Katsed leida vajalikke kemikaale Pariisis elava sõbranna kaudu, kes tunneb sealses Eesti saatkonnas kõiki ja lootus, et ta saadab vajalikud (loomulikult tollitöötajate jaoks kahtlase välimusega, kuigi täiesti legaalsed) ampullid vajalike ainetega otse Londoni saatkonda. Neetud volbriöö, mis halvas elu liiga mitmeks päevaks -- ja saabus täiesti ootamatult... Lahendus küsimsueel, miks need USA laborid või biokeemiatehased neile väga korralikele tellimustele ei vasta -- kuigi kontakt korraks saadi -- nad nimelt ignoreerivad, K tuttava soome putukateadlase sõnul vähemalt, väiksemaid tellimusi väljastpoolt Ameerikat. Kardavad jamasid tollis sel paranoilisel ajastul, loomulikult.
Siis veel: mingid muud variandid. Euroopas. Aga liiga vähe aega. Võrdluseks: USAst staffi tellimine on nende ametliku info kohaselt võimalik igaühele, kes on võimeline tellimust esitama (vastav haridus hädavajalik)ja tellitu peaks Eestisse kohale jõudma kõigest nädalaga. Seda nad ametlikult ütlevad. Olen korduvalt mõelnud, et parem oleks olnud, kui 11. septembril 2001 oleksid asjad läinud kuidagi teisiti. Tornidest mööda näiteks...
Lisaks muutus närviliseks dokumentalist M, kellele ma kõik ausalt ära rääkisin. Tema oli mures oma probleemide pärast produtsendiga -- et see maksis ta piletid (ja meie kõigi öömaja Londonis)ja kas tal on ikka midagi filmida seal.
Lõpuks otsustasime läheneda asjale klassikaliselt -- abiks oli tõdemusest, et tegelikult pole meil mingit kohustust seda biokeemilist eksperimenti just nüüd ja just seal korraldada. Olin sel hetkel, kui kõik oli veel väga lootusrikas, kutsunud Londoni väljakule meid vaatama paar inimest. Galeristi, kes meilis vastu, et ta ei jõua vist ning paar Londonis resideeruvat eestlast. Kohatud moefotograafi, pressifotograafi ning ühes teises galeriis töötavat noort uusmeremaalannat, kellega meil on palju ühiseid tuttvaid, ei julgenud varem informeerida, kui kõik täiesti kindel.
Otsustasime plaanitud perfoka augustikuusse ning teise linna edasi lükata. Ja läheneda asjale klassikaliselt -- niimoodi, nagu paljud teevad ja mis on mulle tihti tundunud kergelt kulunud lähtepunkt -- et lähed kohale ja vaatad, mis sa sealt leiad. Ja võtad midagi kaasa. Aga ka selle on võimalik läheneda teise nurga alt. Lisaremark: ära iial ütle millegi kohta, et sa seda kunagi ei tee... paar mu suupruukimist saadavad mind vist eluaeg... Otsustasime kasutada hoopis pahaaimamatut dokumentalisti. Sest tema oli meil niikuinii, lisaks kallile profikaamerale ja telemikrofonidele ning krapile, mis ma tal hankida lasin. Lisaks oli London, ratsakaardiväelaste väljak, tekkinud frustratsioon dokitegemise suhtes ning palju küsimusi sellega seoses.
Briti möödakäijad pidasid meid vist tavalisteks teletöötajateks, publiku moodustasid R (noor disainer) ja mu endise koostööpartneri elukaaslane. Viimane keskendus oma hamburgerile ning demonstratiivsele vestlusele R-ga, ei jälginud toimuvat, see-eest lahkus paari ebaviisaka ning mürgise märkusega. Hüppas peale dokumentalist M-le, kes kommenteeris, et sellist õelust pole tema veel näinud. Mõtlesin, kas oli viga M vastu sõbralik olla -- sest otsene õelutsemine järgnes sellele, aga siis tuli pähe, et sotsiopaatlikule käitumisele ei ole võimalik ometi samaga vastata. Mingil teatud moel ülbitsevad ainult ebakindlad inimesed. "Kurjus rokib!", tuli veel meelde mu endise koostööpartneri kunagine steitment. Aga see selleks.
Edasi tulid a pint kohalikus pubis sealsamas lähedal ja St Jamesi park. Chinatown õhtul. Järgmisel päeval perfoka vaatamine ja kohtumine galeristi ning tema trupiga ja teadasaamine, et galerist ei jõudnud üleeile meid vaatama, sest tema galeriid külastasid Tate Moderni esindajad.
Perfokas oli täitsa lahe, aga pikemalt ma seda kirjeldada või analüüsida hetkel ei jaksa. Midagi teistmoodi, omaruum tekkis, oli pikk küll, aga nad suutsid ähvardavatest madalseisudest üle saada. Mingite ootamatustega. Lühidalt: mul on hea meel, et ma neid nägin.
Eilsele päevale järgnes öö tänaval, oodates koos oma pagasiga lennujaama viivat ööbussi. Erinevatel trepimademetel, pargipinkidel, bussipeatustes. Vaidlused disaini ja kunsti üle ja muu enese ülevalhoidmiseks vajalik tegevus. K püüdis putukaid. Nägime Londoni joodikuid, parme ja hiiri.
Müüd ärkasin suht hiljuti. Homme hommikul lähen Hollandi saatkonda järele mu vanematele mõeldud kutsele vastuvõtule kuningannaga (see jabur paralleelmaailm mu kõrval...) ja peaksin veel enne seda ühe teksti valmis kirjutama.
See videoidee, mille jaoks raha taotlesin (videovõtted, näituste ja muuseumide külastamine), selle asemel tuli vahepeal suurejoonelise biokeemilise perfoka idee. Nagu boonus või nii. Järgnesid Londonis-käik, koha leidmine, galeriituur ja kontakti leidmine vähemalt minu arvates kõige lahedama galerii omanikuga kunstigaleriide tänaval. Kes esindab noort säravat installatsioonikunstnikku. Lisaks kuulub nimetatud galerist performance`igruppi, kelle esinemist ta mind vaatama kutsus ja mis toimus eile.
Lisaks suhtlemised USA biokeemia laboritega, neile tellimuste esitamine Tartu ülikooli nimel, lisaks veel Põllumajandusülikoolist. Katsed leida vajalikke kemikaale Pariisis elava sõbranna kaudu, kes tunneb sealses Eesti saatkonnas kõiki ja lootus, et ta saadab vajalikud (loomulikult tollitöötajate jaoks kahtlase välimusega, kuigi täiesti legaalsed) ampullid vajalike ainetega otse Londoni saatkonda. Neetud volbriöö, mis halvas elu liiga mitmeks päevaks -- ja saabus täiesti ootamatult... Lahendus küsimsueel, miks need USA laborid või biokeemiatehased neile väga korralikele tellimustele ei vasta -- kuigi kontakt korraks saadi -- nad nimelt ignoreerivad, K tuttava soome putukateadlase sõnul vähemalt, väiksemaid tellimusi väljastpoolt Ameerikat. Kardavad jamasid tollis sel paranoilisel ajastul, loomulikult.
Siis veel: mingid muud variandid. Euroopas. Aga liiga vähe aega. Võrdluseks: USAst staffi tellimine on nende ametliku info kohaselt võimalik igaühele, kes on võimeline tellimust esitama (vastav haridus hädavajalik)ja tellitu peaks Eestisse kohale jõudma kõigest nädalaga. Seda nad ametlikult ütlevad. Olen korduvalt mõelnud, et parem oleks olnud, kui 11. septembril 2001 oleksid asjad läinud kuidagi teisiti. Tornidest mööda näiteks...
Lisaks muutus närviliseks dokumentalist M, kellele ma kõik ausalt ära rääkisin. Tema oli mures oma probleemide pärast produtsendiga -- et see maksis ta piletid (ja meie kõigi öömaja Londonis)ja kas tal on ikka midagi filmida seal.
Lõpuks otsustasime läheneda asjale klassikaliselt -- abiks oli tõdemusest, et tegelikult pole meil mingit kohustust seda biokeemilist eksperimenti just nüüd ja just seal korraldada. Olin sel hetkel, kui kõik oli veel väga lootusrikas, kutsunud Londoni väljakule meid vaatama paar inimest. Galeristi, kes meilis vastu, et ta ei jõua vist ning paar Londonis resideeruvat eestlast. Kohatud moefotograafi, pressifotograafi ning ühes teises galeriis töötavat noort uusmeremaalannat, kellega meil on palju ühiseid tuttvaid, ei julgenud varem informeerida, kui kõik täiesti kindel.
Otsustasime plaanitud perfoka augustikuusse ning teise linna edasi lükata. Ja läheneda asjale klassikaliselt -- niimoodi, nagu paljud teevad ja mis on mulle tihti tundunud kergelt kulunud lähtepunkt -- et lähed kohale ja vaatad, mis sa sealt leiad. Ja võtad midagi kaasa. Aga ka selle on võimalik läheneda teise nurga alt. Lisaremark: ära iial ütle millegi kohta, et sa seda kunagi ei tee... paar mu suupruukimist saadavad mind vist eluaeg... Otsustasime kasutada hoopis pahaaimamatut dokumentalisti. Sest tema oli meil niikuinii, lisaks kallile profikaamerale ja telemikrofonidele ning krapile, mis ma tal hankida lasin. Lisaks oli London, ratsakaardiväelaste väljak, tekkinud frustratsioon dokitegemise suhtes ning palju küsimusi sellega seoses.
Briti möödakäijad pidasid meid vist tavalisteks teletöötajateks, publiku moodustasid R (noor disainer) ja mu endise koostööpartneri elukaaslane. Viimane keskendus oma hamburgerile ning demonstratiivsele vestlusele R-ga, ei jälginud toimuvat, see-eest lahkus paari ebaviisaka ning mürgise märkusega. Hüppas peale dokumentalist M-le, kes kommenteeris, et sellist õelust pole tema veel näinud. Mõtlesin, kas oli viga M vastu sõbralik olla -- sest otsene õelutsemine järgnes sellele, aga siis tuli pähe, et sotsiopaatlikule käitumisele ei ole võimalik ometi samaga vastata. Mingil teatud moel ülbitsevad ainult ebakindlad inimesed. "Kurjus rokib!", tuli veel meelde mu endise koostööpartneri kunagine steitment. Aga see selleks.
Edasi tulid a pint kohalikus pubis sealsamas lähedal ja St Jamesi park. Chinatown õhtul. Järgmisel päeval perfoka vaatamine ja kohtumine galeristi ning tema trupiga ja teadasaamine, et galerist ei jõudnud üleeile meid vaatama, sest tema galeriid külastasid Tate Moderni esindajad.
Perfokas oli täitsa lahe, aga pikemalt ma seda kirjeldada või analüüsida hetkel ei jaksa. Midagi teistmoodi, omaruum tekkis, oli pikk küll, aga nad suutsid ähvardavatest madalseisudest üle saada. Mingite ootamatustega. Lühidalt: mul on hea meel, et ma neid nägin.
Eilsele päevale järgnes öö tänaval, oodates koos oma pagasiga lennujaama viivat ööbussi. Erinevatel trepimademetel, pargipinkidel, bussipeatustes. Vaidlused disaini ja kunsti üle ja muu enese ülevalhoidmiseks vajalik tegevus. K püüdis putukaid. Nägime Londoni joodikuid, parme ja hiiri.
Müüd ärkasin suht hiljuti. Homme hommikul lähen Hollandi saatkonda järele mu vanematele mõeldud kutsele vastuvõtule kuningannaga (see jabur paralleelmaailm mu kõrval...) ja peaksin veel enne seda ühe teksti valmis kirjutama.
reede, mai 09, 2008
Väike teade
Kuna lähen kohe Londonisse, kust tagasi esmaspäeval kl 11, aga mul on telefonil kohe kõnedepiirang peal, siis palun saatke mulle pigem sõnumeid, kui midagi on.
Kõnedepiirangu tõttu ei saa vastu võtta, välismaal see teadupärast maksab.
Kõnedepiirangu tõttu ei saa vastu võtta, välismaal see teadupärast maksab.
neljapäev, mai 08, 2008
Erinevad inimesed, erinevad mured
Mu ema maalib akvarelli kingituseks oma hiinlasest nõelraviarstile. Mitu pojengi maalida -- mis tähendus on erinevatel arvudel hiina kultuuris? Mul pole õrna aimugi, kusagilt on meeles, et feng shui põhimõtete järgi on paaris arvud paremad paaritutest. Ja kaheksa on budismis püha arv. Soovitan igaks juhuks kahte (feng shui) või kolme (kristlus). Mu ema on juba maalinud neli pojengi -- kaheksani jõuda tal huvi pole. Leiame, et neli on OK. Õhtul helistab mu ema tagasi -- mu disainerist vend, kes tunneb suurt huvi Jaapani vastu, on öelnud talle, et seal riigis tähendab 4 surma. Katsun asja siluda -- jaapanlased ja hiinlased on vanad vaenlased, kindlasti peavad viimased esimeste arvumaagiast sama vähe lugu, kui eestlased venelaste sinistest aknaraamidest.
Täna on mu emal uus mure -- talt telliti presidendi kantseleist maal kingituseks Hollandi kuningannale. Seal peavad olema tulbid. Kas püsti või pikuti? Leian, et püsti on äkki parem, nagu kuninglikum või nii, lisaks suurem sarnasus vappidega.
J foto oli Areenis prostitutsiooniteemalise vestlusringi juures, milles osalesin. J foto on nii suur, et välja jäetud on sotsioloog M-i, artikli autori, side bar seksiostjate tüüpidest. Mõtlen J-le helistada, aga siis avastan teksti foto all. "Seksimüüja või ohver?" Ma ei julge talle helistada -- J on fotograaf konservatiivses naisteajakirjas. Mu ema leiab, et oleksin pidanud ise olema vestlusringis jõhkram ja radikaalsem.
Ise tegelen artiklite kirjutamise ja ülehomse Londoni perfoka ettevalmistamisega. Lisaks igavene küsimus: mis riided kaasa võtta? Ja kas värvida juukseid või mitte? Olla au naturel või tulipunase peaga?
Täna on mu emal uus mure -- talt telliti presidendi kantseleist maal kingituseks Hollandi kuningannale. Seal peavad olema tulbid. Kas püsti või pikuti? Leian, et püsti on äkki parem, nagu kuninglikum või nii, lisaks suurem sarnasus vappidega.
J foto oli Areenis prostitutsiooniteemalise vestlusringi juures, milles osalesin. J foto on nii suur, et välja jäetud on sotsioloog M-i, artikli autori, side bar seksiostjate tüüpidest. Mõtlen J-le helistada, aga siis avastan teksti foto all. "Seksimüüja või ohver?" Ma ei julge talle helistada -- J on fotograaf konservatiivses naisteajakirjas. Mu ema leiab, et oleksin pidanud ise olema vestlusringis jõhkram ja radikaalsem.
Ise tegelen artiklite kirjutamise ja ülehomse Londoni perfoka ettevalmistamisega. Lisaks igavene küsimus: mis riided kaasa võtta? Ja kas värvida juukseid või mitte? Olla au naturel või tulipunase peaga?
Tellimine:
Postitused (Atom)