Miami

29. novembri esimesed tunnid oises Miamis. Olen joudnud koos galerist J, M ja hiinlanna V-ga messipaika. Teised (T, E, M, J, A) peaksid paari tunni parast samasse sihtpaika joudma.
Ma olen surmvasinud, 26-tunnise autosoidu jooksul voibolla 2 tundi kokku maganud ja kui ma silmad kinni panen, naen varvilisi psyhedeelseid mustreid.
Ma leian vorkkiige, kuhu ara kustuda. Aga enne seda kuulen, kuidas inimesed, kes on soitnud messi yles panema ja siia ehitama ning kes joovad olut ja viskit, omavahel raagivad. Otsetolge.
Esimene mees : Me peaksime siia lahedale swingers-klubisse minema! Motle, mees, sa lahed sinna majja sisse, seal on sellised naised... Kepid, keda tahad.
Teine mees: Lahme! Aga enne voiks jooki juurde tuua.
Esimene: Sa oled suureparane kunstnik!
Teine: Aitah. Ma hindan seda.
Ja enne kui ma pariselt ara vajun, motlen, et peaks selle artikli, mida yhe lehe arvamustoimetaja mult ammu on valja raakida yritanud, ikka ara tegema.
Uued, pehmed mehelikud vaartused.

Aga muidu on siinkandis tapselt nagu filmides nahtud. Niisiis ei vaari need palmid, soojus, rand, kohati stiilne ja kohati karjuvalt maitsetu arhitektuur, kergelt snooblik orna dekadentsi varvinguga atmosfaar ega oine Miami Beach pikemat kirjeldust. Ma hakkan oma tarretisevormi kokku panema ning silkoonvormi rebendeid lappima.