Rindeteade

Niina:
Kui Niina suurfilmi viimaselt võttepäevalt ja näituse lõpetamiselt parimatesse aastatesse jõudis, olid rühmitusekaaslased imelikel põhjustel tülli läinud...
Viimane rindeteade. Suurfilmi kolme veebruari võttepäeva ei pidanud algselt üldse olema, kujunesid nad aga täiesti arvestatavaks lõpuspurdiks. Välivõtetega alanud lühike periood ähvardas kohe alguses oma rada minna, kui laupäeva hommikul kunstnikegrupi poolt ülesriputatud haakristiga lipud Kapo tähelepanu äratasid. Jõudsin platsile täpselt pärast politseid. Vaidlused ja telefonikõned kestsid pikalt, ka hommikune kojamees, kes kõnniteelt jääsegust lörtsi pühkis, jõudis tema tööalale parkinud politseiniku peale põhjalikult vihastada ("Poole tunni pärast on see kõik jääs, miks ma pean ootama"). Saksa mundrites veoautokastitäis sõdureid ootasid, võttegrupp ootas. Olukorra absurdsust Eesti Vabariigis tajusid kõik. Keelatud natsisümboolika tähendab nähtavasti ka seda, et ei tohi ajastufilmi filmida. Asi lõppes siiski fifty-sixty kompromissiga - kuniks meil haakristilippude ja saksa sõduritega välivõtteid jätkus, saatsid meid politseipatrullid ("Võimalike rahutuste ärahoidmiseks"). Ma saan aru, miks Eesti Kunstimuuseum ostab ära mu filmi "Igavene tuli". Laupäevane Tallinn ja Shnelli tiik olid aga rahutustevabad ja pruunides ajasturiietes uisutajad said lörtsiseguse jää peal uisutamist teeselda. Lõin sel päeval ka selle filmi peal rõõmsalt klappi ja mõtlesin, et varsti saab see periood igaveseks läbi. Päev lõppes Hiiu Lastehaiglas peategelase peeglilõhkumisega. Kolm peeglit said lõhutud täpselt minut enne võttepäeva lõppu. Punktuaalne.
Teine võttepäev, mis oli juba eos planeerimisõudus, nii punktuaalseks ei kujunenud. Sest sa võid kõik geniaalselt läbi mõelda, aga kui ikka naispeaosatäitja lennuk Moskvast õhku ei tõuse, siis ta lihtsalt ei tõuse. See, et Venemaa aeg-ajalt tehnilise rikke taha pugemagi pidi, kui vähe reisijaid on, ei lohutanud kedagi. Sõjalaevale tuli pärast esimest lokatsiooni anda käik vastassuunas. Režissööri esimene assistent helistas oma perse küljest, produtsent masseeris kõige kriitilisemaid näitlejaid, mina tegin uued päevaplaanid ja helistasin ülejäänud inimestele. Käik vastassuunas antud, tormas võttegrupp Muugale vana naispeaosatäitjaga suvilat filmima. Mina läksin valmis Ohvitseride majja, kuhu kella kolmest hakkas kogunema mass. Suvila filmimine oli osutunud keerulisemaks, kui arvati. Kuna tossumasinaga oli arvestatud järgmiseks päevaks, aga suvila interjöörivõtteks oli vaja tossu, kamandati kogu võttegrupp tuppa suitsetama. Televiisori katkise kaabli asemele uue saamiseks riskis esimene assistent eluga ja sai selle kuldketiga vene keelt kõnelevalt naabruses asuva suvila omanikult ("eesti filmikunsti nimel"). Selleks ajaks, kui filmiti ära ka armastatud laulja esimene naine merele vaatamas, oli mass Ohvitseride majas ammu grimeeritud ja oodanud päris mitu tundi. Aga eestlased on toredad, eestlased (nii eakad kui vähemeakad) jalutavad ajaloolises interjööris, imetlevad maale, ajavad omavahel juttu nagu teatrikülastajad, rahulduvad tükiks ajaks kohvi ja porganditega ning on rõõmsad, et saavad armastatud lauljast rääkivas filmis osaleda. Selles filmis osaleda said nad hommikul kella kolmeni. Selleks ajaks olid aga möödas kriitilised tunnid, kui oodati naispeaosatäitja lennuki õhkutõusmist, seekord Helsinkist. Vahepeal väljas suitsu tegemas käies selget tähistaevast vaadates tundus uskumatult absurdne, et lennukid ei lenda. Aga ei lennanud. Lõpuks, kui näitlejanna kohal ja grimeeritud oli, oli grupp nii väsinud, et kõik tundus armas ja lõbus. Kuna järgmisele võttele pidi põhiosa grupist välja sõitma kell 7, siis ei lootnud keegi enam magama saada ja jällegi tuli demonstreerida kohal olemise kunsti, kus hakkad hindama seda, et laval sadavat kuldvihma (mis tuli pärast iga duublit tükkhaaval kokku korjata) koristavad nii lavatöölised, lapsnäitlejad, režissööri assistendid kui kostümeerijad. Armastatud lauljat kehastav armastatud näitleja istus lava nurgas, tohutu plekist kiirtega kroon pähe nahkkondoomile otsa tõmmatud, ja vaatas, kuidas vanem naiskostümeerija nelja pisikest last, kes näitleja keepi laval hoidma pidid, närvi ajas. Näitlejal oli muuhulgas sünnipäev. Tootmisjuht saatis lõpuks mind lavale kostümeerijat lastest eemal hoidma. Võtsin ühel hetkel keebi ja pistsin väikestele päikestele selle õigetest kohtadest pihku, kõige pisem, keda tükk aega nurga hoidmisega terroriseeritud oli, sai ka elementaarse selgituse tulemusel aru, miks just tema nurka hoidma peab ja järgmine duubel sai jälle võetud. Lõpuks sai vene peanäitlejanna eesti väga uniste tantsutüdrukute õpetusel selgeks ka mingi luusangadi, mida ta laval tantsima pidi ja kell 4 oli võimalik tehnikat kokku korjama hakata.
Päris viimane võttepäev möödus kõigil äraolevas seisundis. Vaatasin tükk aega neid lõunapausi pidavaid jumala vapraid inimesi, enne kui poole päeva pealt lahkusin, et oma näitus lõpetada. Inimesed ütlesid mulle südantlõhestavalt ilusaid sõnu ja kui kodu poole riideid vahetama kõmpisin, oli mul jälle klomp kurgus. Nii lihtsalt on viimasel võttepäeval. Sest jah, E, mitu kaadrit sekundis see süda siis lööb, eks...
Galeriis ei saanud ma tükk aega aru, mida ma seal teen võtteplatsi asemel. Aga kerge ümberhäälestus ja oligi võimalik rõõmu tunda sellest, mida kohaletulnud mu näitusest arvasid. Kurb oli, et seekordne näitus nii väiksele vaatajaskonnale läks. Kurb oli, et galerist kirjutajatega tülli läks ja need nüüd tema galeriid boikoteerivad. Aga süda on rahul ja elu on ilus ja ma elan nüüd kokku iseenese elusuuruses peaga. Nüüd ei ole mul enam peaaegu ühtegi muud kohustust, mis takistaks mul enda film valmis teha. Esmaspäeval lähen aga suurfilmi lõpupeole, kus kõik need inimesed rindelt on ilusad ja õnnelikud.