Esmaspäev, veebruar 26, 2007

Idealism

Niina:
Olen viimasel ajal ära öelnud kolmest tööpakkumisest. Kaks telesaate režissööri, üks mingi turismiasjapulk. Töö tähendab teatavasti raha, raha mul teatavasti pole. Sattusin töö teemal vestlema ka E-ga, kogenud telerežissööri ja 1st ADga. E oli funi pärast vastu võtnud saate, mille noored idealistlikud režissöörid persemüümiseks olid põlanud. Kui ma oleks telerežii lõpetanu, oleks ma ka ilmselt selle saate (vastava pakkumise tekkimisel ofkoors) vastu võtnud. Meil olid E-ga põhimõtteliselt erinevad seisukohad. E arvamus oli, et kuniks Eestis filmi teha saab, on mõttekas ennast teletööga vormis hoida. Ta tõi näite kirurgist, kes ei saa suure operatsiooni ootuses väikseid ära põlates oma oskustel lasta rooste minna. Minu seisukoht oli, et tele ei hoia filmi jaoks vormis. Need kaks ala on iseloomult (vähemalt minu vähese kogemuse põhjal) nii kuradi erinevad, et pigem hoiab mind "filmi jaoks vormis" kunst. Mis esmapilgul tundub alana, mis koosneb inimestest ja tegevustest, millega võtteplatsil sittagi peale pole hakata. Ja mis seda muidugi ka on. Aga mitte see pole tähtis. Põhjus, miks mina ei võtnud vastu näiteks telesaate režissöör-toimetaja pakkumist, ei ole selles, et see oleks minu jaoks näiteks labane persemüümine või ma oleks selle jaoks liiga andekas ja muidu vahva. Minu põhjus on hirm.
Selgitan. Kui ma teeks telesaadet (või õpetaks koolis lapsi, mida ma ka olen teinud, või kujundaks midagi arvuti abil, mida ma ka olen teinud, või ükskõik, eks), siis ma teeks seda ilmselt võimalikult hästi. Sest ma ei salli lihtsalt asjade ärategemist. Alguses teeks vigu, aga punnitaks niikaua, kui hästi on. Ja rahule jään ma alles üsna lõpus. Ja kui on tegemist alaga, kus ainult minu sõna ei loe ka ehk siis tuleb koostööd teha inimestega, kes lihtsalt matsu ei jaga näiteks, siis saadab kõigele lisaks mind teadmine, et kunagi ei saagi hästi olema. Nagu näiteks oli selle naistesaate puhul, mille toimetaja ma olin. Sest pinguta, palju tahad, kui kosmeetik on idioot ja saab kokku saatejuhiga, kes selle idiotismiga kaasa läheb, siis võin mina toimetajana ennast maha lasta, aga saade on sitt ja idiootidele adresseeritud. Mida ta ilmselt ka pidi olema, aga see selleks :) Nonii. Ja siis ma olen selles ametis, eks. Teen seda, pühendun, arenen, püüan. Lootuses, et see hoiab mind filmi jaoks vormis näiteks. Ja siis ma avastan, et 50 aastat on möödunud ja ma ei ole elus ühtegi filmi teinud. Ega ühtegi arvestatavat stsena kirjutanud ega ühtegi näitust ega perfokat teinud. Mu ema mehe poeg küsis kunagi mu käest imetlevalt, kuidas ma julgen nii elada, et ei ole mingit kindlust, mingit stabiilsust, kuidas ma julgen tegutseda sellisel alal. Aga kuidas julgevad inimesed elada nii, et prioriteetideks on stabiilsus ja majanduslik kindlustatus? Kuidas see käib, et sa paned elus just sellised väärtused kõige etteotsa? Päriselt, mina ei julgeks. Mitte, et mulle hingerahu ja raha ei meeldiks. Aga ma ei saavuta esimest ega ilmselt ka teist valel alal töötades. Ja noh, kui minu alal on nende saavutamine natuke raskem, siis mis ma tegema pean. Eks.
Vabalt võib maailm jaguneda siidinäppudega noorteks telerežissöörideks, kes ennast üle hindavad ja ainult "vaimseid" saateid teha tahavad, versus need inimesed, kes sellised seisukohad läbi näevad, selle töö iseloomu lahti jagavad ja persemüümist ei karda. Või võivad naised jaguneda kaunitarideks, kes Selle Printsi ootuses jäävadki üksikuteks versus "tõrud" (E väljend), kes saavad aru, et on tõrud ja Seda Printsi ei oota, aga vähemalt liiguvad oma pereloomise ja lastesaamise teel edasi, saavutades kõik selle, millest ootavad kaunitarid kurvalt ilma jäävad. Vabalt võib nii olla ja ilmselt suuremalt jaolt ongi. Aga siis on olemas veel sellised inimesed, kes, hoolimata sellest, kas nad on kaunitarid või tõrud, algajad režissöörid või kunstnikud või lihtsalt töötud - tunnevad selle ära, mis on õige ja lihtsalt ei saagi rahulduda millegi muuga. Kui sa tead, mida sa pead tegema, siis sa teedki seda, ükskõik, kui ebamugav see poleks. Ükskõik, kui üksik, kui vaene, kui hukkamõistetud, kui imelikuks peetud. Siis ei saa seda ignoreerida. Ja see ei sisalda enda muust paremakspidamist. Tegelikult. Mul on tõsine hirm tegeleda pidevalt millegi muuga, selle asemel, et tegeleda asjadega, millele ma muud tehes mõtlen. See kõik on kohal olemise küsimus. See kõik on 100% küsimus. See kõik on valikute tegemise küsimus. Ja loomulikult, kui mu vaesus hakkab mu "kaunite kunstide alal" tegutsemist nii palju segama, et näljasurm ähvardab, siis muidugi ma teenin mõnda aega raha. See kõik on tegelikult väga lihtne, on ainult vaja teada. Õigel hetkel on vaja saata kõik perse ja teha valik enda kasuks. Siis tulevad näitused ja filmid ja aastapreemiad ja Oscarid. Ja maailm on ilusam koht :)

Kommentaare ei ole: