Laupäev, veebruar 17, 2007

Nüüd elan Mustamäel

Niina:
Pärast suurfilmi natuke rajuks kujunenud lõpupidu vedas mind mu nõukogudeaegne (loe: peaks treenitud olema) immuunsüsteem alt ja mulle haakis ennast külge miski, mis tekitab ülikõrget palavikku ja mis on kasvatanud mu mandlid lümfisõlmedega kokku tennispallideks. Viibin kolmandat päeva vanaema Mustamäe (ja iseenda lapsepõlve-) korteris ravil. Kuna minu kaunilt ja iseseisvalt boheemlaslikus üürikas on viimase aja keskmine temperatuur kusagil 5 ja 10 kraadi vahel. Natuke oma immuunsüsteemi peale solvunud (ikkagi teist korda juba sel aastal!), pean ma möönma, et uus aeg, uued haigused. Ja kahjuks ka uued rohud. Mis aga uute haiguste vastu ei aita. Ega üldse millegi vastu. Need kompvekid, mida valuvaigistavate, põletikku alandavate ja baktereid tapvate kurgurohtude pähe müüakse, on targem asendada soola ja viinaga. Decatylen värskendab hingeõhku, Faringodol (see, mida Anu Lambi hääl telekas soovitab) aga on lihtsalt iseloomutu maitsega lutsukas. Eelmisel korral tarvitatud salveitabletid vähemalt maitsesid nii, nagu nad teeks ka midagi. Apteegisaadustest ravib mädaseid mandleid kõige paremini ibukas, laseb magada. Siin vanaema üsna autentsena säilinud paneelkorteris on mälestused tõhusatest lapsepõlveaegsetest ravimitest kerged tulema. See punane sodi, mida pika tiku otsas otse madlitele määriti, sellest tunnen kõige rohkem puudust. Analgiin (sellega on mind natukeseks ajaks varustanud kunagi Venemaad külastanud ema). Paaril varasemal korral olen põletavat puudust tundnud streptotsiidsalvist ja -pulbrist. Seda viimast tavatseti kunagi lihtsalt nohu korral ninna tõmmata. Tsitramooni asendab topeltibukas, see on okei. Mitte, et ma tegelikult nostalgitseks. Aga kui perearsti juurde enne haiguse möödumist ei saa (või kui ei ole haigekassakaarti) või lihtsalt antibiootikumide väljakirjutamise tõenäosuses (mis on minu meelest äärmus) tekib soov millegi karmi, võibolla kergelt kahjuliku, kuid see-eest tõhusa ja kiiresti jaluleaitava järele. Õnneks on parakas, ibukas ja Citrosept. Ja sool ja viin ja Kuldtähe palsam ja mesi. Ja surnud lindude (kanasupp) ja kalade (heeringas) toimet ei maksa ka alahinnata.
Muidu aga on Mustamäel tore. Vaatad üheksandalt korruselt Nõmme metsa all kelgutavaid terveid lapsi, näed korteri akendest ära KOGU päikese teekonna, kuulad vanaema jutte ta lömitavatest peikadest, kruusakarjääris mahalastud vanaisa onust, Pariisis juuksurina töötanud vanavanaisast, kes 3-aastase vanaema ja 3-kuuse vanaonu maha jättis. Mõtled, et pole elul häda midagi. Võibolla oleks aeg täna alanud Sea aastaks anda lubadus oma vaim uuesti tugevaks ajada. Sest kunagi, entusiastliku videokunsti ajastul, oli periood, kui ma sarnastest haigustest ravisin ennast ilma rohtudeta. Tasub ehk ära :)

2 kommentaari:

Reitsel ütles ...

Mina muidugi soovitaks aspirini peaaegu et kõigi haiguste puhul, aga kuna mul pole mandlitega siiani erilisi jamasid olnud, siis ma ei tea kui efektiivne see oleks:P
Igastahes saadan sulle omalt poolt 5000 kg tervise ja elujõu segu lennupostiga. Hops!

Aurora ütles ...

Aitäh!