Neljapäev, veebruar 15, 2007

Meedia

Aurora:

Mu isa soovitas pärast tänase Postimehe artiklit mul kasutada seda blogi omamoodi tribüünina , kus teha selgeks oma seisukohad. Ja tema on tark mees. Kuna Veispak mainib minu kohta, et olen sellest näitusest saanud kõige rohkem aktivat ning noortele kunstnikele (mis on loomulikult kompliment, sest ma saan poole aasta pärast 31)on olulisem, et neist pikalt ajalehtedest kirjutatakse , mitte tööd ise. Illustratsiooniks kontekstist välja võetud lause minu blogist. Tõe jaluleseadmiseks avaldan katke erakirjavahetusest daatumiga 10. veebruar. Ja lisaksin veel, et need asjad juhtuvadki ootamatult. Sa ei plaani skandaali -- sa lihtsalt teed ühe (järjekordse) töö ja äkki väljuvad vastukajad kontrolli alt . Enamusega pole seda kunagi juhtunud ja nad suudavad heauskselt öelda midagi sellist nagu: "Teemu Mäki tahtis nii palju kuulsaks saada , et tappis kassi." Aga mina ei saa selliseid märkusi enam endale lubada. Sest ma tean nüüd üsna kindlalt, et Teemu Mäki oli enda maailmas ja kunstifilosoofilises süsteemis mingil põhjusel SUNNITUD tapma kassi, et oma tööga edasi minna. Minu jaoks jääb see mõistetamatuks -- aga mina ei olegi Teemu Mäki. Ja sadistlikuks värdjaks peavad teda inimesed, kes ise pooldavad hulkuvate kasside magamapanemist, sandistavad oma kodukasse steriliseerimisega, söövad liha ja kannavad nahast kingi.


From : Heie Treier
Sent : Saturday, February 10, 2007 11:42 AM
To : Sandra Jõgeva
Subject : Re: bp artikli fotod

Go to previous message|Go to next message|Delete|Inbox

Sandra,

saada täpselt see tekst Ekspressi kommentaari rubriiki. Arvatavasti seda rubriiki loeb sama palju inimesi kui artiklit. Sa ei pea mulle asja seletama, näen ju ise. Aga see tekst peaks olema Ekspressi vastukajade rubriigis.
Heie

Sandra Jõgeva wrote:

Tere,
mind solvas üks asi:
see, et ta jättis minust mulje, kui ebaadekvaatsest tüübist, kes ei suuda põhjendada, mida ta teeb. Mind ei huvita vana legend minust ja taksojuhist aastast 1997 -- mis on muuseas tõsi. Või midagi muud sellist. Mind häirib see, et ta ühtegi minu läbimõeldud põhjendust kuuldavale ei too. Selle 2,5 -3 tundi rääkisin talle põhiliselt kunstist, kunsti olukorrast Eestis, selle erinevast positsioonist näiteks Inglismaal, sellest, mis mind kunstis huvitab ja mis mind tänapäeva maailma juures häirib, mis asjad minu meelest on muutumas. Põhjendasin muuhulgas performance`it. Eeldan, et rääkisin adekvaatset juttu -- ma ei rääkinud sellel teemal esimest korda. Mind häirib see, et see artikkel andis mulle kaugelt vähem sõna kui Õhtuleht (kes minu meelest kirjutas absoluutselt näitusele kutsuva loo -- see väljapanek tehti seal hästi atraktiivseks.) See artikkel kordab kõiki tänapäeva Eestis kaasaegse kunstiga seotud müüte.
Ma olen alati pooldanud seda, et meediaga suheldakse ja püütakse selgitada. Tegelikult teen ma professionaalselt oma tööd, kogu see väljapanek ja etendus oli väga põhjalikult läbi mõeldud ja organiseeritud. See on lihtsalt amet oma spetsiifikaga -- ma mõtlen kunsti. Ma ÜRITASIN seda põhjendada. Selgitada. Pakkuda alternatiivseid vaatenurki.
Ja tunnen, et ma ebaõnnestusin selles asjas 99,9%. Sest kõike, mis olen teinud, presenteeritakse kui järjekordset kaasaegse kunsti veidruste paraadi.
Sama oleks, kui sportlast peetaks hulluks, kuna ta on nõus päevad läbi jooksma -- normaalne inimene seda ju ei tee, eks ole. Või nüüdismuusikat peetaks arulagedate tüüpide kummaliseks meelelahutuseks ja publiku kõrvade piinamiseks.Või modederntantsu põrandal püherdamiseks. Võin öelda, kes ma sellesse asja pole viitsinud/jõudnud süveneda, et minu jaoks see seda ongi. Aga ma ei julge seda avalikult kuulutada või mõnes artiklis kirjutada, kartes, et mind peetakse harimatuks ja ülbeks ignorandiks. Kunsti koha pealt ei ole kellelgi sellist hirmu. Ega respekti. Ja see, et ma ei suutnud mitte midagi muuta, ongi minu jaoks tragöödia.
S.

P.s. Mulle on mitu meili saatnud XXX Kui see nüüd ei ole kellegi kuri nali. Ja harmooniast on asi kaugel, ma olen olnud juba kuu aega mitmesugustes viirustes, õigemini kahes järjest ja mul on sellest haiglasest olekust täiesti kopp ees. Ma loodan, et mul ei ole kopsupõletik.

P.P.s. Ma pean ennast küllaltki ratsionaalseks inimeseks -- selle ameti piires, ma mõtlen. Asi ongi selles, et keegi ei taha seda kuulata. Kunstiaktid kisutakse brutaalselt kontekstist välja ja presenteeritakse kui midagi perverset ja irratsionaalset.

Kommentaare ei ole: