kolmapäev, veebruar 28, 2007

Nädala tsitaat

Aurora:

Dialoog otse elust.

Lahe ;)
Eestil võiks ka oma Matti Nykanen olla!


Mina vä?
12/21/06
Veel üks Matti
http://www.youtube.com/watch?v=7E5qVf2hsSU

See on filmist.


Valdek
12/21/06
Kes siis Värnik on?


Mina vä?
Jan 6
Värnik on idioot, aga Matti on lahe vend :D

Epatez la bourgeoise

Aurora:

Puutun kokku "päris" "mainstreamiga". See avaldab muljet ja teeb leebemaks inimeste suhtes, kes iga hinna eest tahavad olla "alternatiivsed". Proua Maistream , temaga ma kohtun "tööasjus". Ta on suhteliselt hästisäilinud ca 50- a. naine. Vist läbi teinud plastilisi operatsioone. Õnnestunuid selliseid. Või siis on ta naturaalselt umbes 40 -45. Silikoonsüsti huultesse märkan kohe --- ja võib-olla on tal ka silikoonrinnad. Või oli see hoopis kollageen või Restylane, mida huultesse sisse aetakse. Aga mitte see pole tähtis . Me räägime Proua M.-ga "tööst". Ma teen tema juhitava ettevõtte jaoks midagi. Ta küsib, kas ma tõesti elan kunstist ära ja kas stabiilne töökoht poleks parem. Ütlen, et ma ei usu, et ükski tööandja mind enda asjade pärast nii palju ära laseks ja et kunst on ikkagi prioriteet. Proua Mainstream arvab, et kunst tänapäeval ei ole ikka "päris asi" ja et talle see ei meeldi. Talle meeldivad impressionistid. Aga mitte Toomik (koledad genitaalid on näha, kui uisutab) ega Kulik (barbar). Neid ta teab.
/-----------------/
Lõpuks leiab ta, et ta jääb küll oma arvamuse juurde, aga vahet pole, seni kuni talle meeldib see, mis ma tema ettevõtte jaoks teen. Aeg-ajalt.
Ausalt, ta on vist teine inimene, keda elus kohtan, kes tunnistab ainult akademismi ja impressionismi (vanad vaenlased ju). Haruldane seisukoht.
Ja ma loodan, et mul on kunagi plastiliste operatsioonide jaoks raha, kui vaja läheb.

Ja loenguid pidama kutsuti ka. Tulevastele näitlejatele. Sakndaalne kuulsus tasub ära.

esmaspäev, veebruar 26, 2007

Idealism

Niina:
Olen viimasel ajal ära öelnud kolmest tööpakkumisest. Kaks telesaate režissööri, üks mingi turismiasjapulk. Töö tähendab teatavasti raha, raha mul teatavasti pole. Sattusin töö teemal vestlema ka E-ga, kogenud telerežissööri ja 1st ADga. E oli funi pärast vastu võtnud saate, mille noored idealistlikud režissöörid persemüümiseks olid põlanud. Kui ma oleks telerežii lõpetanu, oleks ma ka ilmselt selle saate (vastava pakkumise tekkimisel ofkoors) vastu võtnud. Meil olid E-ga põhimõtteliselt erinevad seisukohad. E arvamus oli, et kuniks Eestis filmi teha saab, on mõttekas ennast teletööga vormis hoida. Ta tõi näite kirurgist, kes ei saa suure operatsiooni ootuses väikseid ära põlates oma oskustel lasta rooste minna. Minu seisukoht oli, et tele ei hoia filmi jaoks vormis. Need kaks ala on iseloomult (vähemalt minu vähese kogemuse põhjal) nii kuradi erinevad, et pigem hoiab mind "filmi jaoks vormis" kunst. Mis esmapilgul tundub alana, mis koosneb inimestest ja tegevustest, millega võtteplatsil sittagi peale pole hakata. Ja mis seda muidugi ka on. Aga mitte see pole tähtis. Põhjus, miks mina ei võtnud vastu näiteks telesaate režissöör-toimetaja pakkumist, ei ole selles, et see oleks minu jaoks näiteks labane persemüümine või ma oleks selle jaoks liiga andekas ja muidu vahva. Minu põhjus on hirm.
Selgitan. Kui ma teeks telesaadet (või õpetaks koolis lapsi, mida ma ka olen teinud, või kujundaks midagi arvuti abil, mida ma ka olen teinud, või ükskõik, eks), siis ma teeks seda ilmselt võimalikult hästi. Sest ma ei salli lihtsalt asjade ärategemist. Alguses teeks vigu, aga punnitaks niikaua, kui hästi on. Ja rahule jään ma alles üsna lõpus. Ja kui on tegemist alaga, kus ainult minu sõna ei loe ka ehk siis tuleb koostööd teha inimestega, kes lihtsalt matsu ei jaga näiteks, siis saadab kõigele lisaks mind teadmine, et kunagi ei saagi hästi olema. Nagu näiteks oli selle naistesaate puhul, mille toimetaja ma olin. Sest pinguta, palju tahad, kui kosmeetik on idioot ja saab kokku saatejuhiga, kes selle idiotismiga kaasa läheb, siis võin mina toimetajana ennast maha lasta, aga saade on sitt ja idiootidele adresseeritud. Mida ta ilmselt ka pidi olema, aga see selleks :) Nonii. Ja siis ma olen selles ametis, eks. Teen seda, pühendun, arenen, püüan. Lootuses, et see hoiab mind filmi jaoks vormis näiteks. Ja siis ma avastan, et 50 aastat on möödunud ja ma ei ole elus ühtegi filmi teinud. Ega ühtegi arvestatavat stsena kirjutanud ega ühtegi näitust ega perfokat teinud. Mu ema mehe poeg küsis kunagi mu käest imetlevalt, kuidas ma julgen nii elada, et ei ole mingit kindlust, mingit stabiilsust, kuidas ma julgen tegutseda sellisel alal. Aga kuidas julgevad inimesed elada nii, et prioriteetideks on stabiilsus ja majanduslik kindlustatus? Kuidas see käib, et sa paned elus just sellised väärtused kõige etteotsa? Päriselt, mina ei julgeks. Mitte, et mulle hingerahu ja raha ei meeldiks. Aga ma ei saavuta esimest ega ilmselt ka teist valel alal töötades. Ja noh, kui minu alal on nende saavutamine natuke raskem, siis mis ma tegema pean. Eks.
Vabalt võib maailm jaguneda siidinäppudega noorteks telerežissöörideks, kes ennast üle hindavad ja ainult "vaimseid" saateid teha tahavad, versus need inimesed, kes sellised seisukohad läbi näevad, selle töö iseloomu lahti jagavad ja persemüümist ei karda. Või võivad naised jaguneda kaunitarideks, kes Selle Printsi ootuses jäävadki üksikuteks versus "tõrud" (E väljend), kes saavad aru, et on tõrud ja Seda Printsi ei oota, aga vähemalt liiguvad oma pereloomise ja lastesaamise teel edasi, saavutades kõik selle, millest ootavad kaunitarid kurvalt ilma jäävad. Vabalt võib nii olla ja ilmselt suuremalt jaolt ongi. Aga siis on olemas veel sellised inimesed, kes, hoolimata sellest, kas nad on kaunitarid või tõrud, algajad režissöörid või kunstnikud või lihtsalt töötud - tunnevad selle ära, mis on õige ja lihtsalt ei saagi rahulduda millegi muuga. Kui sa tead, mida sa pead tegema, siis sa teedki seda, ükskõik, kui ebamugav see poleks. Ükskõik, kui üksik, kui vaene, kui hukkamõistetud, kui imelikuks peetud. Siis ei saa seda ignoreerida. Ja see ei sisalda enda muust paremakspidamist. Tegelikult. Mul on tõsine hirm tegeleda pidevalt millegi muuga, selle asemel, et tegeleda asjadega, millele ma muud tehes mõtlen. See kõik on kohal olemise küsimus. See kõik on 100% küsimus. See kõik on valikute tegemise küsimus. Ja loomulikult, kui mu vaesus hakkab mu "kaunite kunstide alal" tegutsemist nii palju segama, et näljasurm ähvardab, siis muidugi ma teenin mõnda aega raha. See kõik on tegelikult väga lihtne, on ainult vaja teada. Õigel hetkel on vaja saata kõik perse ja teha valik enda kasuks. Siis tulevad näitused ja filmid ja aastapreemiad ja Oscarid. Ja maailm on ilusam koht :)

Trükiviga

Aurora:

SUICIDE!

Minu ajaleht

Aurora:

1. Puutun kokku hirmsa demagoogiaga või veel hirmsama valestimõistmise juhtumiga ja õpin sellest järgnevat: tuleb olla ettevaatlikum sõnadega, mida kasutad. Asi on selles, et inimesed mõtlevad samade sõnade all eri asju ja kuna mul pole eales olnud kompleksi verbaalse eneseväljenduse kohapealt , siis ma ei kasuta alati poliitiliselt korrektseid väljendeid. Ma ei mõtle siinkohal ropendamist, mida ma teen ka , vaid selles mõttes anarhistlikku sõnakasutust, et ma tean küll, et enamus inimesi peavad näiteks kunstisfääris "alternatiivsust" heaks ja "karjääri" pahaks , rääkimata sõnapaarist " Kunstnike Liit" (väga, väga paha), aga ma olen seda seniajani ignoreerinud . Aga , türa küll, kui nüüd asjade üle järgi mõelda. Siis on minu meelest nii. Et. "Alternatiivsus" on "hea", kuna me elame "demokraatlikus" ühiskonnas ja oleme poliitiliselt korrektsed ja "õigesti " mõtlevad inimesed ja teame , et "arvamuste paljusus", "vähemuste tunnustamine" jne jne jne on "väga head" asjad. Ja "vähemused" on "head", kuna millegi pärast omistatakse neile tavapärasest suuremat idealismi , "enamuse" põhjustatud kannatustest tulenevat suuremat "tolerantsust", ma-ei-tea-mis-kirgastumist jne. Mis võib ollagi nii. Aga võib olla ka teisiti. Inimene või grupp võib olla "alternatiivne " või "marginaalne" nii seetõttu, et ta on kompromissitu , oma ajast ees (nagu näiteks bänd Sucide, kes minu arvates olid geeniused), aga ka seetõttu, et ta teeb keskpärast ja oma ajast maha jäänud asja ning lisanduda võib veel grupisisene intrigeerimine (nagu enamus Tartu tegevuskunstist, mis minu alandliku arvamuse kohaselt on anything but geniaalne.)
Ja "Kunstnike Liit" on lihtsalt üks ametiühing, mis eks, ole, on oma olemuselt väga "vasakpoolne", "demokraatlik" nähtus. "Väga hea", kas pole?
Ja mainstream on "paha", kuna paljud sinna alla liigituvad inimesed on tavaliselt oma "etableerumise" hetkeks oma paremad päevad juba üle elanud. Ja lisaks on enamus neist tavapärasest suuremad pugejad. Ja kuna nemad teevad "karjääri", siis on "karjäär" "väga halb" asi. Ka sellega on tegelikult pigem nii, et asjad võivad olla eespoolkirjeldatud viisil. Aga võivad olla ka teisiti. Palju välisesinemisi ja kutseid festivalidele on minu arvates "karjäär". Personaalnäitus Kunstihoones on ka "karjäär", aga oluliselt lahjem. Ja nagu ikka, aetakse ülimalt tihti segamini põhjuse ja tagajärje.
Ok. Kui see blogi on minu ajaleht, siis see oli juhtkiri.

2. Järgmine rubriik. Seltskonnakroonika. Siin ei ole kahtlust eelmise nädala tähtsaimas sündmuses, milleks oli loomulikult Ville ja Baka pulm. Tõstaksin esile pruutpaari stilistikat ja playlist`i. Tegelikult peaks siinkohal olema foto. Mida mul aga pole.
Sekundeerivad Liivi ja Veroonika oma Ekspressi intervjuuga.

3. Nädala tegija. Kohtun Elava Legendiga. Kes on legendi nime väärt. Samas ka kõige laitmatuma reputatsiooniga inimene , kellest olen kuulnud. Aga kuna mul on vaja, nagu on viimasel ajal ilmnenud, oma reputatsiooni parandada, siis ma olen ka "alternatiivne", seega "hea" ega paljasta oma miljonitele lugejatele Nädala Tegija & Elava Legendi nime.

4. Kriminaalkroonika. Mulle ähvardati kutsuda politseid . Taaskord --- reputatsiooniparandamise huvides ei saa ma öelda, miks. Aga midagi väga hullu ei olnud.

5. Pomm-uudis. Lotte käis presidendi vastuvõtul! Ja netikommentaatorid sõimavad teda rannakleidis narkomaaniks, kes olevat tuikunud (kohutav!) ja itsitanud (õudne!) presidendiga kätlemisel. Taaskord vabandan foto puudumist. Aga ta oli see Triibulises Kleidis Maitsetu Narkomaan!

6. Teadusuudiste rubriik.
Mul oli ikkagi õigus!
See on Delfi teadusrubriigist pärit rinnavähiteemalise artikli kommentaar, vastuseks teisele kommentaatorile, kes arvab, et päikest on alati võetud ja see, kas vähki jääd või mitte, sõltub karmast.

päike on küll alati olnud, kuid poolalasti ja tahtlikult päevitamisega on tegeldud massiliselt allest 1950. aastate algusest, ajast, millest 30-40 a pikkuse viivituse ("peiteaja") järel hakkas süvenema üldine vähiepideemia. teatavasti on see pideva tempoga süvenenud, mis annab uurijaile ka statistilise aluse väitmaks sedagi, et aastaks 2015-2020 on mis tahes aktiivsete vähkkasvajate küüsis iga 2.-3. täiskasvanud inimene. küsimus pole mitte vähijuhutude paranenud avastamises, vaid eelkõige juurdekasvus. uv-kiirgus on tõepoolest suurim väliskeskkonnast lähtuv immuunsüsteemi kahjustaja. samas mõistan ma suurepäraselt kõiki inimesi, kes seda kuidagi uskuda ei taha. kes see ikka soovib meeldivaid harjumusi muuta, seda enam, et halb tagajärg jääb reeglina aastateks vaka alla. jah, isegi relvaga ähvardades ei saa veel kõiki uskuma panna. ilmselt jõuab see tõde veel paljudel alles omal nahal kohale.

7. UP & DOWN

- demagoogia
-alkoholism
- nõukogudeaegsed bussijuhid
- peded
- poliitiline korrektsus
- põhjuse ja tagajärje segamini ajamine
- päevitamine


+ inimesed, kes suudavad oma legendile vastavalt elada
+ idealism
+ abielu
+ billy idol (taaskord tuletati meelde)
+ coca-cola plaza (4 filmi hetkel, mida peaks vaatama minema)
+ koduloomad
+ armastus

Ja asi, mis on ühekorraga nii + kui -:
asjade läbielamine, millest seni oled kuulnud/ lugenud/ näinud filmis. Mõnikord teeb väga haiget. Aga kindlasti targemaks.

kolmapäev, veebruar 21, 2007

1969

Aurora:

Minu vanemad on tänase seisuga olnud abielus 38 aastat.
Kingime vennaga neile : suure Hiina meditsiini raamatu (vt ka: postitus allpool, pealkirjaga Surematus), raamatu "Vananemise kunst " (Fritz Riemann), raamatu viiest Tiibeti harjutusest, mis väidetavalt pidurdavad vananemist, biodünaamilist shokolaadi, väiksed pudelid Cointreau`d, Bailey`sd, Hennessyd, Amarettod (sest nende nooruses sai selliseid asju ainult välismaalt ja neil on selle põlvkonna jaoks teatud sümboolne väärtus.)
Lisaks teen neile õhtusöögi (gado-gado salat ja Uus-Meremaa rohekarbid --- viimastel on sümboolne väärtus mulle).

laupäev, veebruar 17, 2007

Nüüd elan Mustamäel

Niina:
Pärast suurfilmi natuke rajuks kujunenud lõpupidu vedas mind mu nõukogudeaegne (loe: peaks treenitud olema) immuunsüsteem alt ja mulle haakis ennast külge miski, mis tekitab ülikõrget palavikku ja mis on kasvatanud mu mandlid lümfisõlmedega kokku tennispallideks. Viibin kolmandat päeva vanaema Mustamäe (ja iseenda lapsepõlve-) korteris ravil. Kuna minu kaunilt ja iseseisvalt boheemlaslikus üürikas on viimase aja keskmine temperatuur kusagil 5 ja 10 kraadi vahel. Natuke oma immuunsüsteemi peale solvunud (ikkagi teist korda juba sel aastal!), pean ma möönma, et uus aeg, uued haigused. Ja kahjuks ka uued rohud. Mis aga uute haiguste vastu ei aita. Ega üldse millegi vastu. Need kompvekid, mida valuvaigistavate, põletikku alandavate ja baktereid tapvate kurgurohtude pähe müüakse, on targem asendada soola ja viinaga. Decatylen värskendab hingeõhku, Faringodol (see, mida Anu Lambi hääl telekas soovitab) aga on lihtsalt iseloomutu maitsega lutsukas. Eelmisel korral tarvitatud salveitabletid vähemalt maitsesid nii, nagu nad teeks ka midagi. Apteegisaadustest ravib mädaseid mandleid kõige paremini ibukas, laseb magada. Siin vanaema üsna autentsena säilinud paneelkorteris on mälestused tõhusatest lapsepõlveaegsetest ravimitest kerged tulema. See punane sodi, mida pika tiku otsas otse madlitele määriti, sellest tunnen kõige rohkem puudust. Analgiin (sellega on mind natukeseks ajaks varustanud kunagi Venemaad külastanud ema). Paaril varasemal korral olen põletavat puudust tundnud streptotsiidsalvist ja -pulbrist. Seda viimast tavatseti kunagi lihtsalt nohu korral ninna tõmmata. Tsitramooni asendab topeltibukas, see on okei. Mitte, et ma tegelikult nostalgitseks. Aga kui perearsti juurde enne haiguse möödumist ei saa (või kui ei ole haigekassakaarti) või lihtsalt antibiootikumide väljakirjutamise tõenäosuses (mis on minu meelest äärmus) tekib soov millegi karmi, võibolla kergelt kahjuliku, kuid see-eest tõhusa ja kiiresti jaluleaitava järele. Õnneks on parakas, ibukas ja Citrosept. Ja sool ja viin ja Kuldtähe palsam ja mesi. Ja surnud lindude (kanasupp) ja kalade (heeringas) toimet ei maksa ka alahinnata.
Muidu aga on Mustamäel tore. Vaatad üheksandalt korruselt Nõmme metsa all kelgutavaid terveid lapsi, näed korteri akendest ära KOGU päikese teekonna, kuulad vanaema jutte ta lömitavatest peikadest, kruusakarjääris mahalastud vanaisa onust, Pariisis juuksurina töötanud vanavanaisast, kes 3-aastase vanaema ja 3-kuuse vanaonu maha jättis. Mõtled, et pole elul häda midagi. Võibolla oleks aeg täna alanud Sea aastaks anda lubadus oma vaim uuesti tugevaks ajada. Sest kunagi, entusiastliku videokunsti ajastul, oli periood, kui ma sarnastest haigustest ravisin ennast ilma rohtudeta. Tasub ehk ära :)

Lugejakirjad

Aurora:

Olen saanud positiivset vastukaja inimestelt, kes on minust kirjutatud artikleid lugenud. Nad on mulle meile saatnud. Mis on muidugi äärmiselt meeldiv.
Eile käisin seminaril intsitutsionaalset juttu kuulamas. Mis paljastas osade instutsioonidega seotud inimeste varjamatu võimuiha ning sallimatuse kõige suhtes, mis väljaspool isiklikku mõjusfääri ja sõprusringkonda. See ei olnud ilus. Ma sain aru, kui palju on tegelikult vaja Kunstnikke Liitu. Ja näituseid / galeriisid, kuhu võivad projekti esitada kõik ja kus on olemas zhürii. Isegi kui sinna kuuluvad mõned tarbekunstnikud.
Ja siis Liivi sünnipäeval, mis oli ootuspärane.

neljapäev, veebruar 15, 2007

Teemu Mäki

Aurora:

Lisaksin juurde veel, et nimetatud isiku maalid ei meeldi mulle üldse ja kurikuulsat kassitapmisvideot pole ma näinudki. Aga mitte see ei olnud oluline.
Tegu oli abstraktsemat laadi seisukohavõtuga. Nimetatud isik oli kõigest teoreetiline näide, nagu Niina kunagi siin ütles, X võrrandis.
Ja ma olen kunagi kuulunud Eesti Loomakaitseseltsi.

Meedia

Aurora:

Mu isa soovitas pärast tänase Postimehe artiklit mul kasutada seda blogi omamoodi tribüünina , kus teha selgeks oma seisukohad. Ja tema on tark mees. Kuna Veispak mainib minu kohta, et olen sellest näitusest saanud kõige rohkem aktivat ning noortele kunstnikele (mis on loomulikult kompliment, sest ma saan poole aasta pärast 31)on olulisem, et neist pikalt ajalehtedest kirjutatakse , mitte tööd ise. Illustratsiooniks kontekstist välja võetud lause minu blogist. Tõe jaluleseadmiseks avaldan katke erakirjavahetusest daatumiga 10. veebruar. Ja lisaksin veel, et need asjad juhtuvadki ootamatult. Sa ei plaani skandaali -- sa lihtsalt teed ühe (järjekordse) töö ja äkki väljuvad vastukajad kontrolli alt . Enamusega pole seda kunagi juhtunud ja nad suudavad heauskselt öelda midagi sellist nagu: "Teemu Mäki tahtis nii palju kuulsaks saada , et tappis kassi." Aga mina ei saa selliseid märkusi enam endale lubada. Sest ma tean nüüd üsna kindlalt, et Teemu Mäki oli enda maailmas ja kunstifilosoofilises süsteemis mingil põhjusel SUNNITUD tapma kassi, et oma tööga edasi minna. Minu jaoks jääb see mõistetamatuks -- aga mina ei olegi Teemu Mäki. Ja sadistlikuks värdjaks peavad teda inimesed, kes ise pooldavad hulkuvate kasside magamapanemist, sandistavad oma kodukasse steriliseerimisega, söövad liha ja kannavad nahast kingi.


From : Heie Treier
Sent : Saturday, February 10, 2007 11:42 AM
To : Sandra Jõgeva
Subject : Re: bp artikli fotod

Go to previous message|Go to next message|Delete|Inbox

Sandra,

saada täpselt see tekst Ekspressi kommentaari rubriiki. Arvatavasti seda rubriiki loeb sama palju inimesi kui artiklit. Sa ei pea mulle asja seletama, näen ju ise. Aga see tekst peaks olema Ekspressi vastukajade rubriigis.
Heie

Sandra Jõgeva wrote:

Tere,
mind solvas üks asi:
see, et ta jättis minust mulje, kui ebaadekvaatsest tüübist, kes ei suuda põhjendada, mida ta teeb. Mind ei huvita vana legend minust ja taksojuhist aastast 1997 -- mis on muuseas tõsi. Või midagi muud sellist. Mind häirib see, et ta ühtegi minu läbimõeldud põhjendust kuuldavale ei too. Selle 2,5 -3 tundi rääkisin talle põhiliselt kunstist, kunsti olukorrast Eestis, selle erinevast positsioonist näiteks Inglismaal, sellest, mis mind kunstis huvitab ja mis mind tänapäeva maailma juures häirib, mis asjad minu meelest on muutumas. Põhjendasin muuhulgas performance`it. Eeldan, et rääkisin adekvaatset juttu -- ma ei rääkinud sellel teemal esimest korda. Mind häirib see, et see artikkel andis mulle kaugelt vähem sõna kui Õhtuleht (kes minu meelest kirjutas absoluutselt näitusele kutsuva loo -- see väljapanek tehti seal hästi atraktiivseks.) See artikkel kordab kõiki tänapäeva Eestis kaasaegse kunstiga seotud müüte.
Ma olen alati pooldanud seda, et meediaga suheldakse ja püütakse selgitada. Tegelikult teen ma professionaalselt oma tööd, kogu see väljapanek ja etendus oli väga põhjalikult läbi mõeldud ja organiseeritud. See on lihtsalt amet oma spetsiifikaga -- ma mõtlen kunsti. Ma ÜRITASIN seda põhjendada. Selgitada. Pakkuda alternatiivseid vaatenurki.
Ja tunnen, et ma ebaõnnestusin selles asjas 99,9%. Sest kõike, mis olen teinud, presenteeritakse kui järjekordset kaasaegse kunsti veidruste paraadi.
Sama oleks, kui sportlast peetaks hulluks, kuna ta on nõus päevad läbi jooksma -- normaalne inimene seda ju ei tee, eks ole. Või nüüdismuusikat peetaks arulagedate tüüpide kummaliseks meelelahutuseks ja publiku kõrvade piinamiseks.Või modederntantsu põrandal püherdamiseks. Võin öelda, kes ma sellesse asja pole viitsinud/jõudnud süveneda, et minu jaoks see seda ongi. Aga ma ei julge seda avalikult kuulutada või mõnes artiklis kirjutada, kartes, et mind peetakse harimatuks ja ülbeks ignorandiks. Kunsti koha pealt ei ole kellelgi sellist hirmu. Ega respekti. Ja see, et ma ei suutnud mitte midagi muuta, ongi minu jaoks tragöödia.
S.

P.s. Mulle on mitu meili saatnud XXX Kui see nüüd ei ole kellegi kuri nali. Ja harmooniast on asi kaugel, ma olen olnud juba kuu aega mitmesugustes viirustes, õigemini kahes järjest ja mul on sellest haiglasest olekust täiesti kopp ees. Ma loodan, et mul ei ole kopsupõletik.

P.P.s. Ma pean ennast küllaltki ratsionaalseks inimeseks -- selle ameti piires, ma mõtlen. Asi ongi selles, et keegi ei taha seda kuulata. Kunstiaktid kisutakse brutaalselt kontekstist välja ja presenteeritakse kui midagi perverset ja irratsionaalset.

Surematus

Aurora:

Jätkan rahvaharidusliku programmiga.

Minu vanemad on mõlemad sündinud aastal 1940. Sündinud samal aastal kui John Lennon. Ja nagu mu isa on korduvalt rõhutanud -- iseloomustab tema põlvkonda institustioonivastasus. Aga mitte ainult. Hipid avastasid ka Ida õpetused ja muu rohkem või vähem esoteerika, teemad, mille kohta Läänes on aastakümneid raamatud avaldatud ja nüüd siin ka. Juba tükk aega. Ja neid raamatuid müüakse eneseabi osakonnas. Kui ma laps olin, olid meil kodus kopeerpaberil paljundatud soome- ja ingliskeelsed "raamatud" reinkarnatsioonist, joogast, punktimassaazhist ja hirmsast Lääne elustiilist. Sellest tulenevalt algatus mu ema kampaaniaid nagu: "Teeme õhtuti kõik koos joogaharjutusi!", "Telekat enam ei vaata, see on kohutavalt kahjulik!"(või ka: "Kas te teadsite, mu kallid, et laste hinged valivad endale ise vanemad?", mille kohta õppisin varsti, et ega need kaua ei kesta. Veel oli meil vanemate Soome sõprade toodud taimetoidukokaraamat rõhuga makrobiootikal, ohtralt kirjandust ravimtaimedest ja Jesus Christ Superstari originaalplaat aastast 1970. Mina olen sündinud aastal 1976 , vend 1979. See oli aeg, kus kuuekümnendate mässuline põlvkond oli kas üledoosi tagajärjel surnud (Läänes) või sumbunud varakeskealistena mitte-päris-väike-kodanlikku pereellu.
Igal juhul huvitus mu ema alternatiivmeditsiinist, eelistas tablettidele taimeteesid, kupupanemist, meemähiseid ja akupressuuri. Selle tagajärjel neelan mina igasuguseid tablette suurima naudinguga. Põhimõtteliselt võtan peavalu vastu Ibukat, kuigi tean punkte, mis ei ole nii tõhusad.
Igal juhul. Nüüd on mu ema 66 ja käib oma valusate liigeste pärast nõelravis. Ja neil on tulemas abieluaastapäev (2007 -- 1969) ja ta tahtis kingituseks raamatut Hiina meditsiinist. Eile käisin Apollos, leidsin kalli ja mahuka teose pealkirjaga "Hiina tervishoiu saladused", helistasin vennale , nõudsin, et ta poole raamatu hinnast kohe mu kontole kannaks ja ostsin ära. Enamuse ülejäänud päevast lugesin seda. Oli väga huvitav. Autor alustab kavalalt , tuues kõigepealt välja statistikat raskete haiguste esinemissageduse kohta Ameerikas. Numbrid on hirmsad. Siis tuuakse välja USA suurimad kulud tervishoiule. Nagu näha, on Lääne meditsiin nonsenss. Edasi tutvustatakse Hiina meditsiini filosoofiat, ajalugu ja tervislikud nõuanded kõigis elu valdkondades. Siis järgnevad nõuaanded iga haiguse kohta alfabeetilises järjekorras, alates AIDSist. On väga huvitav. Otsustan tervislikumalt elama hakata. Magada vasakul küljel (mehed peavad magama paremal), sest nii on QI lukus. Ja mitte ainult. Saan palju kasulikku informatsiooni --- bronhiidi puhul tuleb vähese suhkruga vees keeta kaks varblast. Kuidas aurutada seaverd. Platsentatabletid ja sipelgapulber on alati head, samuti mürkmao liha. Ja apelsinid. Jamss.Kilpkonnaliha. Küünlaid ei tohi suuga ära puhuda, sest nii läheb kaotsi suur hulk QId. Tasapisi hakkavad sagenema vihjed sellele, et pikaaealisus ja tervis pole midagi, tegelik suur eesmärk on surematus. Kõlab intrigeerivalt. Viimane peatükk on surematuse saavutamisest. Selleks tuleb 1) selitada essents elujõuks QIga 2) selitada QI ürghingeks ja 3) sulandada ürghing surematusse. Protsess on äärmiselt vaevarikas, pikk ja valulik, tuleb loobuda kõigest maisest, sealhulgas suhetest teiste inimestega, kolida mäetippu, muretseda teener, sest lõpuks on keelatud kõik kehalised liigutused.... Viimane staadium on karm : kontrollimatu vappumine ja värisemine , põletav tunne sisikonnas , meestel tõmbub peenis keha sisse ja naistel kaovad rinnad. Siis ilmub südamesse kuldne kera ja kolmanda silmale ka. Kolm korda. Siis on kõik. Tuleb ainult oodata ja toitud ainult oma süljest . Tsiteerides raamatut: teil pole vaja teha muud kui, kui olla kannatlik ja oodata lootuse viimset kutset. Äraseletatult tähendab see surmahetke, aga surm on Xiutao maailmas väga eriline mõiste.
Olen tõsiselt pettunud. Lisandub vägagi poolik lubadus ilmuda edaspidi lihtsurelike ette puhta kulla kujul.
Ja ma saan aru, miks Läänes on välja mõeldud vampiirid. Ja molekulaarbioloogia.

teisipäev, veebruar 13, 2007

Rise and Fall of....

Aurora:

Soovitan lugeda Niina ja minu endise rühmitusekaaslase blogist itaever.blogspot.com sissekannet pealkirjaga Seltskonnakroonika. Annab ülevaate kahetuhandete aastate elektroonilise muusika scene`ist, selle tärkamisest, tõusuajast ja kuulsusetust lõpust. Lühidalt ja löövalt.
Kinnitan: kõik on õige.
Mina olin seal .
Kuigi sünnipäeval ma ei käinud, sest kandusin sellest scene`ist eemale juba varem. Olen kursis viimaste (aastate) beebiuudistega, aga mitte viimaste (aastate) pidudega. Ja ausalt öeldes see tiksutamine-sahistamine mulle eriti ei meeldinudki. Aga ma käisin ühe elektronmuusikuga ( ca 1999 -- 2004) ja kogu selles seltskonnas oli siis tunda seda magusat progressi-noole-teravikus-olemist.
Tagantjärele tarkus: kuulsaks ei saanud neist keegi.
Aga tore oli.

Naistekas

Aurora:

Rühmituse kolmas naissoost liige kirjutab oma blogis sellest, kui palju kosmeetikat tal on ja kuidas naisel, kes kalleid kreeme ei osta, puudub lugupidamine enda vastu. Loona on see tore, aga arvamuste paljususe ja (võimaliku) tõe väljaselgitamise huvides tunnen ma vajadust siia kopida täpselt kaks kuud tagasi nii Postimehes kui Õhtulehes avaldatud artikkel, mis põhineb rahvusvahelisel pressil ja Ameerika tarbijakaitse uuringul.

The truth is out there.

Luksuslikke vananemisvastaseid iluravivahendeid ostes kaob ainult raha, kortsud jäävad ikka. Prantsuse ja USA tarbijakaitsjad selgitasid, et tõhusaim kortsukreem on massidele mõeldud Olay toode, kuid seegi ei taga kuigi märgatavaid muutusi.

Kortsudevastaste kreemide võrdluses tuli esikohale uuendav seerum Olay Regenerist, kirjutab Daily Mail. Sellest kümmekond korda kallim La Prairie Cellulari sari maandus pingerivi lõppu. Ameerika Tarbijate Liit ja samasugune organisatsioon Prantsusmaalt võtsid luubi alla kümme suuremat kortsudevastast kaubamärki. Kõik tooted lubavad kasutajale siledamat näonahka. Näiteks Avon Anew reklaamib end kui läbimurret taimses ravis, Lanc?me seevastu tõotab, et Renergie sarja pruukijal kaovad kortsud magades lausa üleöö. Laboratoire La Prairie Šveitsist väidab, et seal on sündinud tavatult tõhusad tooted, mis aitavad naha vananemisprotsessi juhtida nii, et palged püsivad siledad.

Kortsude sügavus vähenes alla 10%

Kaunikõlalisi lööklauseid tasub välja haududa, sest naised on valmis vananemisvastaste kreemide altarile ohverdama tuhandeid kroone. Kuid USA tarbijate liit toonitab, et ükski katsetatud kreem ei toonud kaasa otsustavaid muutusi naha struktuuris. Mingit kasu neist siiski on.

«Leidsime, et 12 nädala järel olid meilt kõrgeima hinnangu saanud tooted mõned peenikesed jooned ja kortsud ära silunud.» Kiitust pälvisid peale Olayle Lanc?me?i Renergie ja RocRetinox+. Kuid isegi parimad kreemid ei suutnud vähendada kortsude sügavust rohkem kui 10%. Katsenaiskonna nahka uuriti kõrgtehnoloogilise optilise seadmega, mis näitas muutusi kortsude sügavuses ja naha kareduses. «Muutus oli kahjuks paljale silmale märkamatu.»

Ameerika tarbijakaitsjad leidsid, et kalleim proovitud kreem La Prairie Cellular jäi pingerivi lõppu. Viimaste seas oli teine RoCi toode Retinol Correxion Deep Wrinkle Cream. Uurimisrühm lisab, et iga kreem aitas siiski mingil määral vähemalt paari katsetajat. Kuid kasu oli ka kontrollkreemina kasutatud harilikust niisutavast kreemist.

Body Shopi looja: kallid kreemid on mõttetud

Seda, et vananemisvastased kreemid on paljas raharaiskamine, on tunnistanud ka Body Shopi looja Anita Roddick. Looduskosmeetika fännist ärinaine väitis juba kuus aastat tagasi, et näonaha hooldamiseks piisab täiesti odavast niisutavast kreemist. Ometi müüs ta hiljaaegu Body Shopi Prantsuse kosmeetikakontsernile L?Oreal, mis on kortsukreemide suurimaid tegijaid.

Ka «Dünastia» staar Joan Collins on öelnud, et tema kasutab täiesti tavalisi kreeme, sest luksustoodangust pole vaatamata suurejoonelistele lubadustele kasu. Küll aga määrib 73aastane näitlejanna niisutavat kreemi näole kolm-neli korda päevas. Veel kaunistavad tema palgeid seks endast mitukümmend aastat noorema mehega ning tugev meik. Kuid kõmulehed sahistavad, et proua Collins on raudselt ilukirurgi noa all käinud.

Kortsuvastaste kreemide võrdlus

EFEKTIIVSEMAD

Olay Regenerist (näopiim, kreem ja seerum) SPF 15

Lanc?me Paris Renergie SPF 0

RoC Retin-Ox+ SPF 15

Eestis kannab sari nime Oil of Olaz ja on müügil Tallinna Kaubamajas. 50 ml kreem maksab 159 krooni. Lanc?me´i 50 ml kreem maksab samas 1299 krooni. RoC on müügil apteekides ning 30 ml päevakreemi eest tuleb välja käia 493, öökreemi eest 417 ja 15 ml silmaümbruskreemi eest 390 krooni.

KESKMINE TOIME

Neutrogena Visibly Firm Night Cream aktiivvasega SPF 20

Avon Anew Alternative Intensive Age Treatment SPF 25

L?Oreal Paris Dermo-Expertise Wrinkle De-Crease With Boswelox Advanced Wrinkle Corrector & Dermo Smoother SPF 0

StriVectin-SD Intensive Concentrate SPF 0

VÄHEM EFEKTIIVSED

La Prairie Cellular SPF 15

RoC Retinol Correxion Deep Wrinkle SPF 15

Allikas: USA Tarbijate Liit


Aurora:

Omalt poolt lisaksin, et Aino jõulukink -- Von Bergi (La Prairie) punane huulepulk on väga hea kvaliteediga. Parim, mis mul olnud. Mis süvendab mu veendumust, et tasub osta kallist dekoratiivkosmeetikat . Kuigi ka sellel reeglil on erandeid --- poolteist aastat tagasi Reykjavikist osteud (projektirahad, mis pidi kohapeal kulutama!) Chaneli lauvärvikomplekt on imelisest disainist hoolimata kohutava kvaliteediga.
Ise soovitaksin:
Art Deco (lauvärvid on tõesti ilusad pluss neid saab eraldi osta)
Lancome (kui kingitakse, on väga tore --- hindu pole poes vaadanud)
Mirra Lux (iseenesest kahtlane firma umbes nagu GNLD või midagi, aga üksikud lauvärvid on väga ilusad ja kvaliteetsed. Neil on pisike pood Estonia puiesteel.)
Kryolan (Make Up Store`i profiliin, poes vist ei müüda; toodavad ka teatrigrimmivahendeid)
Art Visazh (Vene firma, müüdi või müüakse Kristiine keskuse esimesel korrusel, ilusad intensiivsed värvid)
Joe Blasco (kõige karmimad meigipõhjad ja peitekreemid)

pühapäev, veebruar 11, 2007

Rindeteade

Niina:
Kui Niina suurfilmi viimaselt võttepäevalt ja näituse lõpetamiselt parimatesse aastatesse jõudis, olid rühmitusekaaslased imelikel põhjustel tülli läinud...
Viimane rindeteade. Suurfilmi kolme veebruari võttepäeva ei pidanud algselt üldse olema, kujunesid nad aga täiesti arvestatavaks lõpuspurdiks. Välivõtetega alanud lühike periood ähvardas kohe alguses oma rada minna, kui laupäeva hommikul kunstnikegrupi poolt ülesriputatud haakristiga lipud Kapo tähelepanu äratasid. Jõudsin platsile täpselt pärast politseid. Vaidlused ja telefonikõned kestsid pikalt, ka hommikune kojamees, kes kõnniteelt jääsegust lörtsi pühkis, jõudis tema tööalale parkinud politseiniku peale põhjalikult vihastada ("Poole tunni pärast on see kõik jääs, miks ma pean ootama"). Saksa mundrites veoautokastitäis sõdureid ootasid, võttegrupp ootas. Olukorra absurdsust Eesti Vabariigis tajusid kõik. Keelatud natsisümboolika tähendab nähtavasti ka seda, et ei tohi ajastufilmi filmida. Asi lõppes siiski fifty-sixty kompromissiga - kuniks meil haakristilippude ja saksa sõduritega välivõtteid jätkus, saatsid meid politseipatrullid ("Võimalike rahutuste ärahoidmiseks"). Ma saan aru, miks Eesti Kunstimuuseum ostab ära mu filmi "Igavene tuli". Laupäevane Tallinn ja Shnelli tiik olid aga rahutustevabad ja pruunides ajasturiietes uisutajad said lörtsiseguse jää peal uisutamist teeselda. Lõin sel päeval ka selle filmi peal rõõmsalt klappi ja mõtlesin, et varsti saab see periood igaveseks läbi. Päev lõppes Hiiu Lastehaiglas peategelase peeglilõhkumisega. Kolm peeglit said lõhutud täpselt minut enne võttepäeva lõppu. Punktuaalne.
Teine võttepäev, mis oli juba eos planeerimisõudus, nii punktuaalseks ei kujunenud. Sest sa võid kõik geniaalselt läbi mõelda, aga kui ikka naispeaosatäitja lennuk Moskvast õhku ei tõuse, siis ta lihtsalt ei tõuse. See, et Venemaa aeg-ajalt tehnilise rikke taha pugemagi pidi, kui vähe reisijaid on, ei lohutanud kedagi. Sõjalaevale tuli pärast esimest lokatsiooni anda käik vastassuunas. Režissööri esimene assistent helistas oma perse küljest, produtsent masseeris kõige kriitilisemaid näitlejaid, mina tegin uued päevaplaanid ja helistasin ülejäänud inimestele. Käik vastassuunas antud, tormas võttegrupp Muugale vana naispeaosatäitjaga suvilat filmima. Mina läksin valmis Ohvitseride majja, kuhu kella kolmest hakkas kogunema mass. Suvila filmimine oli osutunud keerulisemaks, kui arvati. Kuna tossumasinaga oli arvestatud järgmiseks päevaks, aga suvila interjöörivõtteks oli vaja tossu, kamandati kogu võttegrupp tuppa suitsetama. Televiisori katkise kaabli asemele uue saamiseks riskis esimene assistent eluga ja sai selle kuldketiga vene keelt kõnelevalt naabruses asuva suvila omanikult ("eesti filmikunsti nimel"). Selleks ajaks, kui filmiti ära ka armastatud laulja esimene naine merele vaatamas, oli mass Ohvitseride majas ammu grimeeritud ja oodanud päris mitu tundi. Aga eestlased on toredad, eestlased (nii eakad kui vähemeakad) jalutavad ajaloolises interjööris, imetlevad maale, ajavad omavahel juttu nagu teatrikülastajad, rahulduvad tükiks ajaks kohvi ja porganditega ning on rõõmsad, et saavad armastatud lauljast rääkivas filmis osaleda. Selles filmis osaleda said nad hommikul kella kolmeni. Selleks ajaks olid aga möödas kriitilised tunnid, kui oodati naispeaosatäitja lennuki õhkutõusmist, seekord Helsinkist. Vahepeal väljas suitsu tegemas käies selget tähistaevast vaadates tundus uskumatult absurdne, et lennukid ei lenda. Aga ei lennanud. Lõpuks, kui näitlejanna kohal ja grimeeritud oli, oli grupp nii väsinud, et kõik tundus armas ja lõbus. Kuna järgmisele võttele pidi põhiosa grupist välja sõitma kell 7, siis ei lootnud keegi enam magama saada ja jällegi tuli demonstreerida kohal olemise kunsti, kus hakkad hindama seda, et laval sadavat kuldvihma (mis tuli pärast iga duublit tükkhaaval kokku korjata) koristavad nii lavatöölised, lapsnäitlejad, režissööri assistendid kui kostümeerijad. Armastatud lauljat kehastav armastatud näitleja istus lava nurgas, tohutu plekist kiirtega kroon pähe nahkkondoomile otsa tõmmatud, ja vaatas, kuidas vanem naiskostümeerija nelja pisikest last, kes näitleja keepi laval hoidma pidid, närvi ajas. Näitlejal oli muuhulgas sünnipäev. Tootmisjuht saatis lõpuks mind lavale kostümeerijat lastest eemal hoidma. Võtsin ühel hetkel keebi ja pistsin väikestele päikestele selle õigetest kohtadest pihku, kõige pisem, keda tükk aega nurga hoidmisega terroriseeritud oli, sai ka elementaarse selgituse tulemusel aru, miks just tema nurka hoidma peab ja järgmine duubel sai jälle võetud. Lõpuks sai vene peanäitlejanna eesti väga uniste tantsutüdrukute õpetusel selgeks ka mingi luusangadi, mida ta laval tantsima pidi ja kell 4 oli võimalik tehnikat kokku korjama hakata.
Päris viimane võttepäev möödus kõigil äraolevas seisundis. Vaatasin tükk aega neid lõunapausi pidavaid jumala vapraid inimesi, enne kui poole päeva pealt lahkusin, et oma näitus lõpetada. Inimesed ütlesid mulle südantlõhestavalt ilusaid sõnu ja kui kodu poole riideid vahetama kõmpisin, oli mul jälle klomp kurgus. Nii lihtsalt on viimasel võttepäeval. Sest jah, E, mitu kaadrit sekundis see süda siis lööb, eks...
Galeriis ei saanud ma tükk aega aru, mida ma seal teen võtteplatsi asemel. Aga kerge ümberhäälestus ja oligi võimalik rõõmu tunda sellest, mida kohaletulnud mu näitusest arvasid. Kurb oli, et seekordne näitus nii väiksele vaatajaskonnale läks. Kurb oli, et galerist kirjutajatega tülli läks ja need nüüd tema galeriid boikoteerivad. Aga süda on rahul ja elu on ilus ja ma elan nüüd kokku iseenese elusuuruses peaga. Nüüd ei ole mul enam peaaegu ühtegi muud kohustust, mis takistaks mul enda film valmis teha. Esmaspäeval lähen aga suurfilmi lõpupeole, kus kõik need inimesed rindelt on ilusad ja õnnelikud.

reede, veebruar 09, 2007

Tallinn

Aurora:

Kõigepealt teadaanded lugejatele. Jah, Tarmo, sa pakkusid õieti. Oli küll Palahniuk. Aga, aga. Selleks hetkeks, kui küsimusele vastasid, olin juba teinud piisava vihje järgmise sissekande pealkirja näol. Aga Tarmo, sa oled selle viktoriini võitja, kui oskad öelda, millise romaaniga tegu. Sest seda võtet kasutatakse ainult seal ja see on äärmiselt põhjendatud. Seal.
Ja A.I.S. Võin seda öist solvunud sõnumit vabandada, aga selles, milles mind süüdistad..... Teema: stiilivargus. Noh, ütleme nii, et mu sügav solvumine peaks omajagu tõestama süüdistuse alusetust ja absurdi vähemalt minu jaoks. Uurisin su sissekandeid ja ma leidsin paar võtet, mis on tõesti ühised. Meil mõlemil. Paljude kirjutajatega. Kui ikka arvasin need õieti ära, muidugi. Aga, aga. Olen neid kasutanud juba vähemalt suvest saadik. Muidugi mitte kõiki koguaeg. Ülesehituse kohapealt ei oska ma midagi öelda -- ei tuvastanud kokkulangemisi, välja arvates see fakt, et minu meelest ongi blogid omajagu sarnased --- kirjutatatakse ju oma elust , rohkem või vähem päeviku moodi , jutustatakse kiiruga lugusid ja kirjeldus-sellele-järgnev-puänt ongi ju see asi. THE. STORYTELLING. Nojah. Rohkem pole mul midagi öelda. Kui , siis vaid seda ehk, et minu meelest võib probleem olla selles, et tänapäeval on vaatavad inimesed samu filme, loevad samu raamatuid (kui neil selleks üldse aega jääb...), ajakirjandusest rääkimata..... Ja kasutavad samu lõhnaõlisid.
Ja nüüd. Teadaanne ja näitusesoovitus. Seekord Tartus. Rael Arteli galeriis, nagu teie, tartlased ütlete, Lutsu raamatukogu keldris. Kiwa kureeritud "Tekstist masinani". Kui mul tuleb tuju, võib varsti järgneda reportaazh Elu Sõna koguduse jumalateenistuselt. Kuidas ma seal keeltes rääkimist tahtsin lindistada, vahele jäin ja kuidas halb käitumine viis sihile -- koguduse parim keeltesrääkija tegi mulle privaatseansi. Autos täis usklikke.Ja kuidas sellest unustamatust kogemusest --- üks keeltesrääkija teeb soolot ja teised "räägivad" bäkki , mis müstilisel kombel praktiliselt linti ei jäänud. Ainult üks osa-- Jumala ülistamine-- jäi läbi raginate sisse, aga Saatana sõitlemine pluss prohveteerimine ei teinud seda mitte. Ja kokkuvõttes, pärast korduvaid katsetusi --Kaarli poolt --seda kohutava kvaliteediga lindistust paremaks teha, tuli välja mõelda midagi muud. Ja kokkuvõttes oli see vist isegi parem.
Ja sellel näitusel oli üks ilusamaid avamisi, kus olen viibinud. Mitte tavapärane näitus-on-avatud-hakkame-jooma vaid kõigi osalejate presenteerimine, nende töödest rääkimine , sobival teemal sõna andmine. Kiwas on kaduma läinud suurepärane õhtujuht. Ilma irooniata.

neljapäev, veebruar 08, 2007

Tartu 2

Aurora:

Rohkem purjus peaga sissekandeid ei tee.

Ja M. Laimre lause kohta selgitus. Nimelt küsis seda, kas mul on Laimrega laps, minult Ekspressi ajakirjanik. Ilgelt hea võte -- küsi näiteks Ene Ergmalt, kas tal on Edgar Savisaarega laps -- et oled kuulnud kusagilt. Ja kuula siis shokeeritud Ergma sõimu. Geniaalne, peaaegu.
Ja see solvang ning süüdistus pani mind kogu artiklit ÄÄRMISELT mustas valguses nägema ja lõppkokkuvõttes jooma. Sest kuidas on võimalik edasi elada, kui keegi ütleb, et sul puuduvad oraatorivõimed -- kurat, oleks ta mind Kahvlis näinud!
Isegi mu Võru vanatädi ütles, et ta ei saanud üldse aru, millest ma rääkisin (teema: kaasaegne kunst ehk kas pudelite pähe puruks tagumine on seda ikka), aga ta sai OMETI kõigest aru.
Enivei. Õhtu lõpul trööstis mind vanemaealine kunstiklassik. Ja ei, ma ei mõtle Lapinit. Et temaga on kõike seda juhtunud (skandaal, ajakirjanikud ignoreerivad seda, mis ta neile räägib), et nüüd on vihased internetikommentaatorid selle vastu, et ta kohe presidendilt ordeni saab. Jne jne jne.
Ja nüüd peab heliinstallatsiooni valmis saama.
Dawiy Billah.

kolmapäev, veebruar 07, 2007

Palahniuk

I am Jack`s collar bone.
I am John`s cancerous colon.

Ma olen Eesti meedia uus anti-kangelanna.

M
ul Marko Laimrega laps. Aga see raibe ei maksa alimente.
Ma olen Ekspressi nädala persoon. (Vaata ka: Fidel Castro, Oliver Kruuda, Toomas Henrik Ilves, Toomas Henrik Ilvese naine, Toomas Henrik Ilvese nõunik, Edgar Savisaar jne.) Minu sõnu väänatakse või jäetakse need välja.
I am abused by the media.
M
ind süüdistab mu sõbranna stiilivarguses. Et Kate Mossi teksasid võib kopeerida -- aga mitte sõbranna lõhnaõli.
Ma ei tea -- minu arust pole mu sõbrannal kirjanduslikku stiili. Ma ei tea -- võib-olla oli see lause tema patenteeritud stiil.
Vähemalt sellisel tasemel mitte. Mida võiks copyrightida.
Ma olen Klassik nr 1 juures. Kes on OK.
Ja homme lähen Tartusse.
So long, suckers.

esmaspäev, veebruar 05, 2007

Tartu

Aurora:

Give me the Sacred Bleeding Heart of Jesus.
Flash.
Give me the Holy Spirit.
Flash.
Give me people speaking in tongues.
Flash.
Give me better recording tecnics.
Flash.
Give me young suicidal girls on antidepressants. Diagnosis: Bipolar disorder. Intention: to get a man.
Flash.
Give me Tartu drunks.
Flash.
Give me friends who think their writing style is of a bestselling novellist and a cult author.
Flash. Flash. Flash.
Give me patience.
Flash.
Give me empathy.
Flash.
Gimme shelter.


laupäev, veebruar 03, 2007

Haute couture and getting hauter

Aurora:

Kunstihoonesse lastakse sisse täpselt kell viis. Sest enne pole valmis. Näitus. Aga tüdrukud on positsioonidel juba kümme minutit varem. Ilusad. Igaüks erineval kombel. Lateksis, minis, võrksukkades, korsettides, suurte soengute ja intensiivse meigiga, igaühel erinevat vikerkaarevärvi lauvärv koos mustaga ja punased huuled (v.a. Liivi, kellel on täiuslik 20ndate soeng ja säravkollased laud musta lainerijoonega, nagu portselanist nuku). Igaühel käes piits. Valmis korraldama kadalipu igale Kunstihoonesse sisenevale mehele.
Flash.
Give me this moment last forever.
J
aanale läheb kallale moodne kunstiklassik, Eesti kaasaegse kunsti ekspordiartikkel ja lipulaev. Ta haarab Jaana ( üliseksikas, napis latekstrikoos, soeng nagu pikk piits ta käes, ees tumedaraamilised disainerprillid -- õpetajanna kohtub sekspommiga -- fotograafide lemmik) käest piitsa, taob SELLIST tüdrukut piitsaga. Prillid lendavad eest. Teeme tüübile kambaka, tormates teda nüpeldama. Eesti kunsti kohalik superstaar haarab telefoni ja karjub: "Kutsun kohe politsei! Kohe tulevad kohale!", ei saa erutusest numbrit valitud ja viskab oma telefoni nurka. Kas tema murdis ühe steki pooleks või oli see keegi teine, jääb selgusetuks.
Flash.
Give me scandal.

Kohal on ka: RAMi manager. See, kes telekas meie vastu väitles ja kelle sõna EI JÄÄNUD peale. Lahkudes (enne teist korda dominate kadalipu läbimist) ütleb ta mulle : "Nüüd on pilt selge." Kõlab halvaendeliselt, kas pole.
Üks poiss ütleb: "Pedesid te ju ei peksa!" Peksame ikka.
Kohal on ka: Shveitsi aukonsul. Minu kunagine õpilane rahvaülikoolist. Tema ei ütle midagi.
Flash.
Give me feedback.
N
äitusel osalenud Moskva kunstnik pildistab mind ohtralt ja ütleb , et teeb mu perfokast skulptuuri. Et tema teeb oma lemmikkunstnike perfokatest skulptuure ja on juba teinud Marina Abramovicist, Mathew Barneyst, Sam Taylor-Woodist. Boris Mihhailovist. Ta on kena keskealine naine.
Flash.
Give me superstardom.
N
äitusel osalenud Soome kassitapja tahab mind oma seeria jaoks pildistada. Küsib kontakte. Näitusel osalenud Iisraeli naine tahab shokolaadi.
Flash.
Give me more.
Aftekas Kukus. Jaanale kallale tulnud kunstnik kiidab mu tööd, aga imestab, et keegi teine vastu ei hakanud. Ütlen talle, et machomees ei lähe naisele kallale. Tema tahab minuga loogikast rääkida. Ja Jaana sõimab tal näo täis. Kunstnik ütleb, et ei kutsunud mulle politseid, et mitte mulle liiga palju head teha. Ja kuraator ütleb, et alati ei vea. Ja Rodi (purjus) soiub, et ma lõin teda kõige kõvemini, sest ma vihkan teda. Kinnitan, et lõime kõik ja kõiki kõvasti. Ta ei usu mind.Flash. Give me the police.
S
otsioloog Marion ütleb, et me oleksime pidanud kõiki peksma. Mehi, naisi, lapsi. Et muidu on diskrimineerimine.
Flash.
Give me the gender studies.
Flash.
Give me more alcohol.
O
len Meelandi kukil. See tuletab mulle meelde rodeot , mida ma pole kunagi proovinud. Väldin ventilaatorit laes ja hoian kinni enda all oleva isiku juustest. Ta hoiatab küll mind, et on piisavalt juua täis. Aga mul pole juba poolteist aastat ratsutamistundide jaoks raha olnud. Ja see on peaaegu sama tore kui hobuse seljas olemine. Ainult et ükski hobune ei ole mulle seletanud, kui mitmel erineval moel on võimalik käeluud puruks väänata ega seda minu peal demonstreerinud. On valus. Kuraator kommenteerib: "Ilus poiss."
Flash. Give me more drunken fun.
O
len põrandal.
Flash.
O
len taksos.
Flash.
O
len kommuunis.
Flash.
M
ul ei tule und. Kell on kolm öösel. Olen Remo ja Katrini toas ja varsti on mul sees purk palderjanitablette. Und ei tule ikka.
Flash.
Olen Kalamaja apteegis ja ostan ibuprofeeni ja vene tablette anti-pohmelliin.
Flash.
O
len tagasi kommuunis.
Flash.
O
len Kunstihoones seminaril. Mille on korraldanud näitust finantseerinud Euroopa Liidu poolne prostituutide ühiskonda integreerimise programm. Räägitakse, et prostitutsioon on paha-paha. Kohal on kunstnikud ja Euroopa Liidu poolt rahastatavad inimesed, sotsioloogid ja EU poolt tellitavaid harivaid filme tegev noor rezhissöör. Temal on ka teine roll. Ta nimelt on klient. Külastanud enda sõnul tuhandeid prostituute. Ta on nõus sellest pikalt rääkima. See olevat nagu sport või siis võrreldav ooperiskäiguga. Ja tema pole veel oma elus kohanud õnnetut prostituuti. Feministlikult meelestatud keskealine Iisraeli naiskunstnik, kes on ühiskondliku aktivistina saavutanud oma elurajoonis mitme bordelli sulgemise, tahaks noormehel vist kõri läbi närida. Eriti kuna viimane väntab hetkel filmi prostitutsiooni pahedest. Tüüp on närviline, väidab, et pole püsisuhet kunagi tahtnudki ja läheb kokku minu klientide tüpaazhiga nr 1: noor neurootik, kes ühtaegu ihaldab ja põlgab naisi. Ütlen selle ka välja, mispeale kuulen: " Sa lihtsalt oled vihane, et sa mind peksta ei saa." Lühidalt: rezhissöör tõmbab endale kõigi kohalviibivate naiskunstnike viha. Pärast üritust kutsub mind kohvikusse EU poolt rahastatav sotsioloog, kes tunnistab, et tal on tüübiga olnud midagi kummalist. Ta nimelt ei salli oma kolleegi poolt lendavaid avaldusi naissoo suunas ja on teda kord kättemaksuks seksuaalselt ahistanud. See on selle naise SUUR RÄPANE SALADUS, mida ta tahab minuga jagada. Hiljem tuleb projekti korraldanud ajakirjanik/psühholoog ja ma kuulen järgmist: EU poolt tellitavaid õpetlikke filmikesi valmistav pornofanaatikust rezhissöör on lisaks veel:
1. Tapnud kaks inimest metalliröövi käigus ning selle eest istunud 4 (!!!) aastat vangis.
2. Korraldanud Naissaaarel Kaagvere erikooli tüdrukutele suvelaagreid.
Flash. Give me more stories like that.
A
nnan Õhtulehele intervjuu.
Flash. Give me the best newspaper in Estonia!


Ja nüüd. Teadaanne. Need shokolaadis seal Kunstihoones on müüa. Nagu minu tunnihind oli, kui ma domina olin: 800 krooni. Välismaalasele: 1000. Kätte saab pärast näituse lõppu.
Minu telefon:

55 43 961


Ja kes arvab ära, kelle stiili ma kursiivis varastasin, saab auhinnaks ühe shokolaadi. Omal valikul.

reede, veebruar 02, 2007

Auditooriumiuuring

Aurora:

Ja täna on armas lugeja palutud järgmisele üritusele:

SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et reedel, 2. veebruaril kell 17 avatakse Tallinna Kunstihoones näitus “Kehaturg”.
Näitus on avatud 3. II – 11. III 2007.

Näitus ”Kehaturg / Sex Market” on suure uurimusprojekti lisa, mis nii dokumentaalsete projektide kui ka metafoorsete kujundite kaudu käsitleb prostitutsiooni kui äärmiselt keerulist ja mitmetahulist nähtust; nähtust, mille likvideerimiseks ei ole ühest võimalust. Ka nendes sootsiumides, kus sellest ei kõnelda, kus seda ametlikult ei eksisteeri, on see ometi olemas. Kui kõneldakse prostitutsioonist, seksimüümisest ja -ostmisest, siis kiputakse pidama silmas naist kui müüjat/prostituuti ja meest kui ostjat/klienti. Kuigi enamikus prostituute on naised (ja ajalooliselt on seksiteenuste müümist seostatud naisega ning ka meilgi kasutusel olev mõiste ”prostitutsioon” määratleb etümoloogiliselt prostituuti kui tarbimiseks välja pandud passiivset objekti, vt ladina keel), ei saa kõrvale jätta ka meesprostituuti, tema rolli, staatust ja tähendust. Prostitutsioonist kõneldes pööratakse tavaliselt tähelepanu ainult prostituudile/seksimüüjale, jättes kõrvale nii vahendaja kui eelkõige ostja/kliendi. Klient on läbi aegade kippunud jääma nähtamatuks, kuid kui pole nõudmist, pole ka pakkumist. Ning seetõttu püütakse näitusel kaardistada nii prostituuti, klienti kui ka ühiskonna suhtumist prostitutsiooni kui nähtusesse. Prostitutsioonist kui vabast valikust on väga väike samm inimkaubanduseni. Kunstnike endi hoiakud jagunevad liberaalsest – pidades prostitutsiooni kui ükskõik milliseks teiseks raskeks (sageli ebamugavaks) ametiks – kuni prostitutsiooni täiesti eitavaks. Kui tehnika- ja teadusearengus, mõtteviisis, aga ka olmeelus rõhutame, et käes on XXI sajand täiesti teistsuguste ootuste ja nõudmistega, kui oli seda eelnenud aeg, siis suhtumises prostitutsiooni valitsevad ilmselgelt XIX sajandi streotüübid.

Eesti kunstnike (Liina Siib, Mare Mikoff, Anu Juurak, Inessa Josing, Sandra Jõgeva, Ivar Kaasik, Bie Kari Erenurm/ Rootsi, Eesti/, Eveli Varik, Dagmar Kase, Ivar Jung) kõrval osalevad projektis ka sellised rahvusvaheliselt tuntud kunstnikud nagu Teemu Mäki Soomest, Tatjana Antošina Venemaalt, Shula Keshet Iisraelist, Diana Lui Prantsusmaalt, Deimantas Narkeviččcius Leedust, Annie Sprinkle Ameerika Ühendriikidest, Pål Hollender Rootsist.

Näituse kuraator on Reet Varblane, kujundanud on Inessa Josing, konsultandid on Tiina Jõgeda ja Iris Pettai.
Näituse avamisel teevad Sandra Jõgeva ja teised tüdrukud teemakohase performance’i.

Laupäeval, 3. veebruaril kell 12 algab näitusesaalis seminar ”Kehaturg”, kus Tiina Jõgeda tutvustab suurt projekti, selle senist tulemust ja kommenteerib Eesti olukorda, kunstnikud Shula Keshet, Deimantas Narkevicius, Teemu Mäki, Tatjana Antoshina, Anu Juurak, Sandra Jõgeva, Liina Siib, Inessa Josing jt tutvustavad oma projekte. Seminari modereerib Reet Varblane.
Näitust on toetanud Eesti Kultuurkapital, Euroopa Sotsiaalfond Equal.

Veel teavet: Reet Varblane, tel 55655014