Yesterday`s papers

See päevikuasi hakkab meeldima.
Niisiis.
Eile.
Päeva esimse poole ajasin asju oma projektidega seoses, saavutasin muuhulgas selle, et helitehnika (st lindistamiseks, mitte mahamängimiseks) tuli ise minu juurde koos toreda poisiga. A. saatis. Siis tuli mulle külla Ingel, kes varsti teeb siia oma esimese sissekande külalisena. Minu kutsel, erandkorras.Mäletate seda süsteemi, millega siia kirjutajad omale pseudonüümid valivad-- nime viimane täht saab esimeseks ... Temaga oli eelmisel õhtul juhtunud midagi hirmsat ja selle tagajärjel oli ta esimest päeva kaine. Läksime koos linna näituseid vaatama. Niina oma Hobusepeas oli ilus. Ingel tuli kaasa . Vaatasime seda näitust niikaua, et magasin maha ühe ametiasutuse lahtioleku aja. Siis tegi Ingel oma tagasituleku seltskonda pärast eelmise õhtu skandaali (jah, tõesti, kõige kuuldu põhjal oli see hirmus) , Linnagalerii tüdrukuteduo avamisel. Sain tagasisidet teleesinemise kohta -- positiivset. Ainult osadele inimestele ei meeldinud R särk. "Lapsik", kuulsin. "Aga üks mu tuttav, 40-aastane produtsent, naine, muide, tahtis seda ära osta", vastasin. Tegelikult plaanis R kanda musta ülikonda, aga minu ja V arust oli oli steitment-särk parem. Tuletan meelde: olen väga tundlik kunst-inimene, imege mu munni.
Siis kutsus H kaasa ühes kultuuritehases olevale meediakunstnike ühingu sünnipäevale, autos oli kaks vaba kohta. Otsustasin, et erinevate alternatiividega kunsti teha tuleb kursis ja läksime koos Ingliga. Seal oli alguses vaikne ja tasane, arvutiga oma kunsti tegevad inimesed ja helikunstnikud kipuvad sellised introvertsed olema, aga seal oli ka veini ja pärast oli täitsa tore. Mu SUUR LUBADUS sai esimese kinnituse oma õigsuse kohta, peol olnud moekunstnik K kiitis KOGU mu garderoobi ja need olid äsjastest ostudest kõige casualimad. Välja arvatud kasukas.
Nüüd ei saa kursiivi maha.
Igal juhul. Edasi: Kuku, kuhu olid siirdunud I ja I (ilma lapseta õhtu väljas) koos näituse avajatega. Ja siis: karaokebaar Korea baaris Coca-Cola Plaza all. See avatakse (karaoke nimelt) pärast seda , kui kino kinni pannakse. I laulis, samuti mina ja Ingel. Nagu RAM, üksteisele bäkki. Aga sümbioos oli suurepärane, mida süvendas fakt, et akadeemilises mõttes viisi me ei pidanud keegi. Maakeeli: laulsime kõvasti ja valesti ja läksime koguaeg tekstist ette, mida parandasimes teksti üle laulmise või improvisatsiooniga. Ülejäänud publik ja kaaslauljad olid vene rahvusest, laulsid omi laule ja oskasid seda ka teha. Tavamõttes. Tegin oma elu esimese Rolling Stonesi coveri: As Tears Go By ja siis ühe Culture Clubi coveri --- Do you really want to hurt me?, millel on minu (ja ka Niina jaoks, muide) väga eriline tähendus. Selle saatel tegime JT magistratuuris esimesel poolaastal perfoka Muusikaakadeemias, meie õppejõud JT nägi seda ja otsustas, et tema korraldataval kunstifestivalil võiksid ta tudengid ka oma töödega esineda, mitte ainult abitööjõuna. The rest is history.
Aga tagasi Korea karaokebaari. I ja I otsustasid minna edasi Krahli, samuti vist kaasas olnud MK , meie laulsime Ingliga veel ja mina otsustasin minna koju magama (sest ravin jätkuvalt oma bronhiiti ), aga kuna ma eriti unine ei olnud, võtsin oma plaani kindlustamiseks sisse paar-kolm Vene illegaalset rahustit ("Kui magada tahate, võtke 3-4", oli öelnud müüja.) Ingel hoiatas, et need mõjuvad ruttu, aga ma ei kuulanud teda. Mõjusid küll, eriti koos alkoholiga . Uus lugeja võib siinkohal vaadata varasemaid sissekandeid pealkirjadega "Skandaal" ja Andrew Loog Oldham (Orchestra).
Reede õhtu finaal: Ingel (kaine) talutab mu koju ja laidab maha taksos äkki tekkinud plaani minna Nokust läbi. Ma arvan, et talle teeb head aegajalt vaadata asju teise nurga alt.... Tänud igal juhul.
Ja E pakub võimalust teha näitust Lõuna-Pmaal, mingis väikelinnas, mille lähedal tal on maamaja. Kui ise kohal olla, ei pea valvuritädile 7.50 tunnist maksma ja talle müügist 30 % andma. Paraku plaanin sel ajal olla suurlinnas N riigis A.